Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Suuremeelsus

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Generosity with moderation.jpg
Generosity-tree.jpg
Hymns Children Generosity.jpg
Generosity-presents.jpg
Haerg-vedamas-puid.jpg
Generosity-child.jpg
Milking-yaks.jpg
And you thought you had a bad day.jpg
Illusion-of-freewill.jpg
Generosity-money.jpg
Cross-eyed-music.jpg
Angry wolwes.jpg
LeningradDeadCivlian Winter.jpg
Generosity-rishi.jpg
Picard-borg.jpg
Maxim-gun.jpg
Lydia-Guevara.jpg
KETTIDES.jpg
Orkester-oman.jpg
Parrot-and owner.jpg
suuremeelsus - kuulamine, mõistmine, eneseandmine.

Suuremeelsus ning heldus tähendavad ka andestamist.

"Võitja tunnus on suuremeelsus."

( nimetust Võitja kasutatakse ka Buddha suhtes ,sest Buddha Šākjamuni võitis illusoorse maailma (maaja) iseendas bodhipuu all Bodhgayas)


Keegi pole siin maailmas üksik saar – köik me vajame sotsiaalset suhtlust ehk läbikäimist.


Inimesed õpivad suuremeelsust kodust oma vanematel.

See rõhutab veelkord pere, kodu kui positiivse arengukeskkonna – tähtsust inimese iseloomu omaduste arendamisel ja arenemisel.

Suuremeelsus ei piirdu ainult tundemaailmaga, vaid see väljendab emotsionaalselt küpse ja targa inimese vajadust üldistada, vaadata oma ninaalusest kaugemale ja aidata teistel teha sedasama.

Selleks peaksime olema ka valmis teisi aitama: alati on keegi meie lähedal , kes abi ka vajab.

Inimene, kes teisi teenib, väärib austust ja kiindumust ning, sel puhul on ka alati abi loota, kui ta seda vajab.

Tänapäeva maailm tunneb vajadust suuremeelsete olendite järele rohkem kui kunagi varem.

Kui me ei andesta, vaid kritiseerime, norime või kiusame, siis nii käitudes anname märku, et oleme nagu paremad inimesed kui teised. Kui uhked võime me olla sel juhul ?


Teiste kuulamine tähendab mitte ainult oma, vaid ka kaaslaste mõtetele tähelepanu osutamist.


Vaid oskuses hästi kuulata peitub teiste mõistmine ning tõelise sõpruse leidmine.

Õigeaegsus, abi osutamine selle vajamise hetkel, oma eelistuste teisejärgulisus - see aitab meil koondada oma tähelepanu meid ümbritsevatele inimestele, õppida olema helde ja suuremeelne ning jagama enda

mõistmist selle arusaama vallas ka teistega .

Hea näide suuremeelsusest on Josemaria Escriva elu.

1951. aastal õhutas Escriva oma kolleege asutama Hispaania linna Pamplonasse ülikooli.

Tegemist oli äärmiselt ambitsioonika eesmärgi ja keerulise projektiga, kuid ülikool sai asutatud.

Läks ainult mõni aastakümme ja ülikoolist sai üks juhtivaid ülikoole omasuguste hulgas.

1960. aastal kohtus Escriva ülikooli arstiteaduskonna dekaaniga ja küsis temalt:

“Miks te läksite Pamplonasse?”

Dekaan vastas, et läks sooviga aidata seal asutada ülikooli.

Selle vastuse peale pahvatas Escriva: “Ma ei palunud teil aidata asutada ülikooli, vaid areneda ja saada ise paremaks läbi ülikooli asutamise.”

Näiteks budalaste lojaalsus budismi,kloostri vastu väljendub soovis ennast arendada, teha algatusi, samastuda ühiste eesmärkidega, olla enda vastu aus, mõelda endast ja kogu seltskonnast posi tiivselt.


Peaksime olema tähelepanelikud teiste vajaduste suhtes. Saame abistada tuhandel erineval viisil.

Suuremeelsus, õilsus, moraalsus ja lojaalsus on möisted mis maksavad pikas ajalises perspektiivis.

Organisatsioonid, seltskonnad mis lähtuvad kiskjalikest põhimõttetest ei austa oma liikmeid , ei austa panust mida inimesed on teinud asja arenguks on ajalises perspektiivis kaotajad.

Seetõttu ei saa ka neis liikumistes osalejad antud eestvedajat austada ja olla sellele lojaalsed ja löputult mitte mötlevad pelgalt nöustuvad osalejad üritustes - üldreeglina sellised seltskonnad ei püsi kaua.


On olemas kaks väga erinevat moodust teiste aitamiseks:

- enda näitamine, otsides kiitust ja oodates auhinda.

- loomulikkusega, tähelepanu otsimata.

Suuremeelsus ja kõrged eetilised tõekspidamised

Suuremeelne inimene ei mõtle ainult endale ja enda huvidele.


Vastupidi, ta mõtleb ka sellele, kuidas teisi aidata. Kõik vajavad teisi.

Teiste abita ei saaks me elus edasi.


Ulatame teistele abistava käe, kui saame üle enesekesksusest ja mugavusest ning kui hoiame suuremeelselt silma peal teiste vajadustel.

Peame õppima andma: alandamata, jagades, andes rõõmuga.

Suuremeelsus pole ainult materiaalsete asjade jagamine.


Minu mõistus pole enesekeskne.

Mõtlen teistele ja sellele, mida nende heaks saan teha.


Kas aitan ainult neid, kes on varem mind aidanud? Kas olen andestanud vanu solvanguid?


Peaksin jagama ka asju, mida kõige rohkem hindan.


Kas asjad, mida oman, on tähtsamad kui inimesed minu ümber?

Ma ei tohi kunagi materiaalseid asju rohkem hinnata kui inimesi.


Peaksin ka aitama saamata selle eest tähelepanu.

Selleks tuleb leida jõudu, et üles näidata võitja suuremeelsust.



Teadus.


Teaduslikest uuringutest selgub, et mõnedel inimestel on suuremeelne käitumine nende geneetilise ülesehituse poolt ette määratud.

uurijate korraldatud eksperimentidest osa võtnud 203 inimesel oli võimalik teatud väike kogus raha kas enesele jätta, seda teistega jagada või kogu summa ära anda.

Kõigilt uuringus osalenutelt võeti DNA-proov ning hilisem analüüs näitas, et geeni AVPR1a teatud variandiga inimesed jagasid teistega võrreldes raha peaaegu 50% suurema tõenäosusega.

Uurimistööd juhtinud dr Ariel Knafo kinnitusel on temale teadaolevalt tegemist esimese korraga, kus tuvastatakse seos DNA-varieeruvuse ning inimliku altruismi vahel.

AVPR1a mõjutab organismis sotsiaalse siduvusega seotud arginiin vasopressiini nimelise hormooni mõju ajurakkudele. Kõige altruistlikumalt tegutsesid katsete käigus inimesed, kel esineb geeni AVPR1a kõige aktiivsem variant.

Uurijad toovad esile, et sama AVPR1a variant esineb ka paljudel teistel imetajatel, kelle puhul see mängib olulist rolli sotsiaalses käitumises. See näitab aga, et altruismil on sügavale liikide evolutsiooni ajalukku ulatuvad geneetilised juured.


Ekspertide kinnitusel on samal ajal nii altruistlikku käitumist kui ka sotsiaalset suhtlemist soodustavate geenide edasikandumine evolutsioonilisest vaatenurgast mõistetav.

Buckinghamshire New University's psühholoogialoenguid pidava dr George Fieldmani sõnul põhineb altruistlik strateegia looduses ideele, et heateod saavad õiglaselt tasutud.

Samal ajal on aga selge, et võõrastele tehtud heateod saavad sama mõõduga tasutud palju väiksema tõenäosusega kui kellegi lähedase abistamine, mistõttu on altruistliku isendi puhul väga olulised suurenenud sotsiaalsus ning sest tulenev valmisolek soetada uusi ja hoida seniseid sõpru-tuttavaid.

Kuigi altruistliku käitumise tekkemehhanism on bioloogidele pikalt peamurdmist valmistanud, arenes see nüüdseks valdavaks muutunud arusaama kohaselt (mille kinnituseks on leitud viimasel ajal ka kaudseid geneetilisi tõendeid) lõplikult välja aegadel, mil varajased inimesed kogunesid enesel jahipidamisega elu sees hoidvateks gruppideks, mis võistlesid ressursside eest teiste samasuguste gruppidega.

Sellistes oludes parandas altruism teiste grupi liikmete vastu võimalusi, et ellu jäävad kõik gruppi kuuluvad isendid.

Kui valmisolekut teist omakasupüüdmatult aidata peetakse sageli omaseks vaid inimesele, siis näiteks 2006. aastal ajakirjas Science tutvustatud Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi uurijate teadustööst ilmnes, et ka shimpansid (Pan troglodytes) võivad käituda altruistlikult.

Katsete käigud kukutas kolme loomaaias üles kasvanud shimpansi talitaja enese käeulatusest väljapoole maha erinevaid esemeid ning primaadid korjasid need üles ja ulatasid talitajale oluliselt sagedamini juhtudel, kui too eseme poole küünitas, võrrelduna olukorraga, kus ta mahakukkunud esemele mingisugust tähelepanu ei pööranud.

Shimpansid aitasid talitajat vaatamata sellele, et ei saanud sellest mingisugust otsest kasu ja nende abi ei tasustatud toidupaladega.




Kui vaadata vappe, siis on ilmne, et inimene peab ennast röövloomaks.

Tiigriks või kotkaks. Kui on tahtmine teist solvata, võib öelda, et ta on siga ja teeb sigadusi või ta on loll kui lammas.

Sümpaatia kuulub kiskjatele. Ka siis, kui vahel kurdetakse: homo homini lupus est.

Paraku ei pea kujutlus inimese “kiskjalikkusest” paika.

Mis meil oleks viga elada, kui inimene tõepoolest käituks teiste inimeste suhtes nagu hunt hundiga!

Tõsi, hunt murrab kitsi. Kuid see ei tule julmusest, vaid kitsed on ta toit.

Mingit halastamatut omavahelist võitlust ei ole. Pigem on nii, nagu eesti vanasõna sedastab: hunt hunti ei murra.

Teisiti on lugu loomadega, kes ei suuda looduslikes tingimustes liigikaaslastele suuremat kurja teha.

Nendel puuduvad röövloomade omavahelisi suhteid reguleerivad kaasasündinud pidurid, mis sunnivad allajäänule armu heitma

. Puurikanad nokivad armetu liigikaaslase vähimagi tõrketa surnuks.

Ilma relvadeta oleks inimene väga abitu olend. Jonathan Swift kirjeldab “Gulliveri reisides”, kui raske oli houyhnmitel uskuda, et küünte ja kihvadeta yahood suudavad korraldada suguvendadele tapatalguid. Aga nad on suutnud aina edukamalt, sest – inimene ei ole röövloom.

Inimlaps peab kõike õppima. Mitte ainult kõnelema ja kahel jalal käima, vaid ka au- ja häbitunnet ning palju-palju muud.

Homo sapiens’il puuduvad sotsiaalset käitumist määravad instinktid. Need tuleb tal omandada.


Suuremeelsus on õpitav


Hunt ei saa enam hammustada kaaslast, kes innaajal jõukatsumises allajäänuna sirutab talle vastu kaela ja jääb lootma halastust, usaldades oma elu võitja rüütelliku suuremeelsuse hoolde.

Etoloog Konrad Lorenz, kes loomade kombeid on kaua jälginud, tunnistab:

Mina igatahes ammutasin siit uue ja sügavama mõistmise evangeeliumist pärit kauni ja sageli vääriti tõlgendatud ütluse kohta, mis seniajani oli minus üksnes tugevat vastuseisu äratanud: “Kui keegi sind lööb vastu su paremat kõrva, siis kääna temale ette ka teine.

” Hunt õpetas mind: mitte selleks, et vaenlane sind veel kord lööks, ei pea sa talle oma teist põske ulatama, vaid hoopis selleks, et ta seda teha ei saaks!”


Halastust, hoolivust ja suuremeelsust peab inimene õppima. See ei ole kaasasündinud refleks, vaid kasvatuse vili, kui kaklevad poisid järgivad põhimõtet: maaslamajat ei lööda!

Valge lipu ülestõmbamine on alistumise märk. Kui pärast seda ikkagi järgnevad tapatalgud, loetakse see alatuseks.

Sellised reeglid on küll kokkuleppelised, aga neid nõutakse absoluutsetena.

Tsiviliseeritud rahvad ei ründa Punase Risti embleemiga autosid.

Saadikupuutumatus on üks selliseid asju, mis on olnud kõrgemal kui tahes suurest himust teisele kahju teha. Isegi sõja ajal.

Kuigi – mõni riik laseb ka rahu ajal oma hungveipingidel diplomaate mõnitada ja terroriseerida.

Vahel kurdetakse, et identiteediprobleemid vaevavad. Inimene ei tea, kelleks ennast pidada.

See on muidugi ebamugav, aga määramatust ei tarvitse näha negatiivselt, vaid vastupidi, just võimalusena – vabadusena valida, kelleks inimene ennast peab, kus ja kuidas ta elab, millise lipuga kaetakse tema kirst.

Mis tahes kultuuri tuleb õpetada ja õppida.

Talus õpetati lastele, et lepatriinu on Jumala lehm, keda peab hoidma.

Kui teda käidavas kohas näed, pane ettevaatlikult eemale rohule, et teda ära ei tallataks.

Aga ma olen näinud ema, kes korjas lepatriinusid, et lapsuke saaks neid sõrmede vahel laiaks litsuda.

Mõnusa praksuga.

Ühelt poolt paistab kasvavat hoolivus ja lugupidamine teiste vastu, aga samas ei kao kurjus kuhugi.

Möödunud sajandi sõjad olid eelnenutega võrreldes totaalsed hävitusvahendite võimsuse ja purustuste valimatuse poolest.

Vähe sellest. Totalitaarsed süsteemid, olgu rahvussotsialistlikud või kommunismi ehitavad, on teadlikult püüdnud rookida välja halastust.

Absoluutset riigitruudust nõudes lasti maha või saadeti laagrisse kogu pere, sest keegi oli halastusest varjanud vastaspoole põgenikku.

Iga kaastunde märki tõlgendati reetmisena ja kahtlustatavad hävitati igaks juhuks.


Suuremeelsus ja halastamatus


Inimkonna tõeline probleem on selles, et meie vaimu plastilisus laseb kultiveerida nii suuremeelsust kui ka halastamatust.

Pealtnäha on inimolendid mõlemad, ent nende kokkupõrge on traagiline. See on võrreldav kalkuni ja paabulinnu kohtumisega.

Sugulasliikide esindajaina on mõlema isaslinnud oma väljendusliigutustelt sarnased.

Suuremast jõust ja kaalust hoolimata jääb aga kalkun alati kaotajaks, sest paabulind lendab paremini ja kasutab teistsugust võitlusviisi.

Sel ajal kui üks alles võitluseks valmistub, on teine juba üles lennanud ja lööb vastase kehasse oma nugateravad küünised.

Kalkun peab sellist rünnakut liigiomaste võitlustavade rikkumiseks, ebaausaks mänguks ja kuigi ta on veel täies jõus ning selleks puudub vajadus, laskub ta alistumispoosis maha.

Kuid paabulind ei mõista kalkuni zŽeste. Ta peksab ja tallab enda kaitsmisest loobunud kalkunit võiduka lõpuni.

Eestlased on olnud valmis tuhka pähe raputama, andeks paluma, süü enda peale võtma.

Kui Ždanov nõuab, siis vahetama valitsuse uue vastu, kes oleks Nõukogude-sõbralikum.

Teine pool ei ole iialgi süüdi. Tuletagem meelde aastakümneid kehtinud tõde: Tallinna pommitasid puruks fasŽistid.

Mõtiskledes sündmuste käigust pool sajandit tagasi, kirjutas Heinz Valk (Kodumaa, 21. juuni 1989):

“Eestlaste pime usk oma riigi kestvusse sai täieliku nokaudi osaliseks. Pole ka ime, sest lihtsalt seisti ja lasti end lüüa. Ma ei suuda siiamaani aru saada, miks eesti rahvas oli nii lollilt aus.

Miks arvati, et sellise lurjusega nagu Stalin on võimalik mingisugune aumehelik kokkulepe… Me olime juba 1939. a lõpul mättasse löödud.”

Teine maailmasõda algas 1. septembril 1939. aastal ja lõppes kuus aastat hiljem, 2. septembril 1945. Kui ikka lõppes. Venemaa ja Jaapan ei ole siiamaani rahulepingut sõlminud.


(rumalus, edevus ja vaen) on meie kõige salakavalamad vaenlased, meis leiduva suuremeelsuse surmajad.


Kas teile ei tundu, et meie kui inimese ja budalase edasikestmise võti ongi selles, kui palju, mil määral me suudame endas leida suuremeelsust?