Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Tähistaeval põhinevatest uskumustest . Enn Kasak

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Enn kasak.jpg
Chinese astrology 2008 the year of the rat 1.jpg
Chinese zodiac.jpg
ChineseZodiac333.gif


Tähistaeval põhinevatest uskumustest. III Vana-Hiinast

Enn Kasak Loomisloost ja astraalmütoloogiast

Käesolev kirjutis jätkab tähistaevaga seotud uskumuste tutvusta-mist. Hiina puhul on lisaks astraalmüütidele ja kosmoloogiale puudutatud veel kalendrit ja astroloogiat.Hiinat on nimetatud Zhongguo (Keskriik) või Tianxia (Taeva-alune). Et järgnevas tekstis viidatakse tekstidele või sündmustelevarasemate dünastiate valitsemisaegadel, on siinkohal esitatud neistväike ülevaade.Xia dünastia XXI–XVI saj eKr Shang-YinXVI–XI saj eKr Zhou XI saj – 256 eKr Lääne-Zhou XI saj – 771. eKr Ida-Zhou 770–476 eKr Zhanguo (võitlevad riigid) 475–221 eKr Qin 221–207 eKr Han 206 eKr – 220 pKr Lääne (varane) Han 206 eKr – 25 pKr Ida (hiline) Han 25–220 Sanguo (kolmevalitsus ehk kolme riigi, Wei, Shu ja Wu ajastu) 220–280 Jin 265–420


1. Hiina varasemad keisridünastiad.Hiina vana kultuur on olnud vähemalt sama võimas nagu lääne-poolse Euraasia oma. Siit võib leida arenenud mütoloogiat, kosmosefilosoofiat, ka astronoomiat ja astroloogiat. Hiina kujutabendast rahvaste paabelit, sealses mitmetahulises mütoloogias esi-nevad samanimeliste tegelastega seotud legendid ja müüdid erine-vad piirkonniti. Yuan Ke koostatud ülevaates Hiina loomismüütidest (1996) leidubhuvitav lugu: Lõunamere valitseja Shu (Kiire) ja Põhjamere valitseja Hu (Äkiline) külastasid tihti Keskkoha valitsejat Hunduni (Kaost),kes neid alati väga austusväärselt vastu võttis.

Ükskord otsustasid Shu ja Hu oma võõrustajale külalislahkuse eest vastuteene teha. Nad ütlesid, et igal inimesel on silmad, kõrvad, suu ja nina – seega seitseavaust peas –, selleks et näha, kuulda, süüa ja lõhnu tunda. Hundunil aga polnud ei jäsemeid ega loomulikke auke kehas ning sellepärastpolnud ta elu täisväärtuslik. Sõbra huvides otsustasid Shu ja Hu talle vajalikud augud sisse raiuda. Nad võtsid kirvetaolise riistapuu ja raiusidki seitsme päeva jooksul tema sisse seitse auku: silmadeks,kõrvadeks, ninaks ja suuks. Kahjuks aga Hundun röögatas valjult ning suri selle ebameeldiva protseduuri ajal, kuid temast tekkisid Kosmos ja Maa.

Varianditi on Hundun tuntud ka kui metsik elukas,kellel olid küll silmad, aga kes ei näinud, kellel olid küll kõrvad, kuidkes ei kuulnud. Ta meenutas oma välimuselt nii koera kui ka karu.Hundun tajus siiski kõiki, kes talle lähenesid. Headele inimestele oli ta kuri, kuid halbu kohates väljendas kõigiti oma rõõmu.. Sel kaunistusel vürstinna Zengi kirstu-kaanelt (Hubei provints,u 433 eKr) on tõenäoliselt kujutatud allilma valvureid.

Käes tüüpilised Hiina pikavarrelised relvad,on nad valmis tõrjuma kur-je jõudusid (Ebrey, P. B.1999. The Cambridge Il-lustrated History of China.New York: Cambridge Uni-versity Press, lk 55). Hiinas arvati, et alguses olid maa ja taevas üks suur munakuju-line kaos. Muna sees heitlesid kaks vastandlikku printsiipi Yin jaYang. (Yang võis algselt olla taevajumal, taoismis tähendas ta esialgumäe päikesepoolset külge; ta esindab valgust, mehelikkust, ak-tiivsust, kuumust, kuivust ja tugevust. Yin võis algselt olla maa-jumal, taoismis tähendas ta mäe varjupoolset külge; ta esindabpimedust, naiselikkust, külma, niisket ja pehmust.) Võitluse käigusmuna purunes.

osadest tekkis maa, kergematest taevas. Nende vahele tekkis esimene olevus Pan Gu. Mõnede variantide järgi oli Pan Gu juba varem olemas: Universumi suur must muna kandis endas magavat hiiglast Pan Gud. Möödus 18 000aastat ja Pan Gu ärkas pikast unest. Talle tundus, nagu hakkaks talämbuma. Ta rakendas kogu oma jõu, et muna purustada. Selle heleosa valgus tõusis üles, moodustades taeva. Külm, tume osa jäiallapoole, moodustades maa. Pan Gu ise seisis keskel, pea puudu-tamas pilvi ja jalad toetumas maale. Taevas ja maa kasvasid kümmejalga (3 meetrit) päevas. Pan Gu kasvas koos nendega. Möödusveel 18 000 aastat ja taevas oli kõrgem, maa paksem ja Pan Guseisis nende vahel nagu üheksa miljoni jala kõrgune sammas. See-tõttu ei saa maa ja taevas enam iialgi kokku.

Kui Pan Gu suri,tekkisid tema hingeõhust tuul ja pilved, häälest aga piksemürin.Ühest tema silmast sai Päike ja teisest Kuu. Tema keha ja jäsemedmuutusid viieks suureks mäeks ja tema verest sai möirgav vesi. Taveresooned muutusid pikkadeks teedeks ja lihased viljakandvaksmaaks. Lugematu hulk taevaseid tähti tuli ta juustest ja habemest,puud ja lilled ta nahast ja ihukarvadest. Tema üdi muutus nefriidiksja pärliteks. Tema higi voogab nagu vihm ja kaste, mis toidab maad.Mõne versiooni järgi muutusid ta pisarad ja silmaläige äikeseks.Kui ta oli õnnelik, paistis päike, kui ta vihastas, tõusid taevassemustad pilved.

Räägitakse ka, et tema kirpudest ja täidest tekkisidesimesed inimesed.Lõuna-Hiinast pärit lugudes on Pan Gu hoopis teistsuguneolend. Ammustel aegadel valitses Gaoxin-wang (teda samastataksemaad valitseva jumala Di Kuga), kelle naise kõrv ootamatult valu-tama hakkas. Kuigi sajad arstid püüdsid kõigest väest, kestiskõrvavalu täpselt kolm aastat. Siis hüppas haige kõrvast väljavaksapikkune siidiliblika röövikut meenutav kuldne jaaniussikeja kõrvavalu lakkas. Valitsejanna pani jaaniussikese kõrvitsassening sulges selle vaagnaga. Nii sai loomake endale nime Pan Gu,sest Pan tähendab vaagnat ja Gu kõrvitsat. Röövikust arenes va-pustavalt ilus koer, kelle karv säras pimestavates mitmevärvilistes mustrites.

Valitseja rõõmustasväga koera nähes ega lahkunudtemast enam hetkekski. Siis agahakkas vürst Fang-wang ootama-tult mässama. Riik oli suures häda-ohus ning Gaoxin-wang lubas omatütre, imekauni printsessi naisekssellele, kes toob talle Fang-wangipea. Mässajate armee oli väga tu-gev ja lubadus ei suutnud kedagiülesannet täitma meelitada. Samalpäeval kadus Pan Gu paleest ja tõt-tas Fang-wangi laagrisse. Vürst pi-das valitseja koera tulemist omaleeri peatse võidu kindlaks märgiksja hakkas pidutsema.

Öösel ham-mustas Pan Gu aga tal pea otsastja viis paleesse. Mässajad jäid juhi-ta ja pudenesid laiali. Kui Gaoxin-wang nägi oma lemmikkoera vaen-lase peaga, rõõmustas ta väga jakäskis koerale peeneks raiutud lihaanda. Loom aga ei hoolinud toidust,vaid lebas kolm päeva liikumatult.Ta ei teinud märkama ka oma isanda hüüdeid. Gaoxin-wang küsislõpuks koeralt, milles on asi.

Kas ta tõesti tahab naiseks valitsejatütart ja peab oma isandat sõnamurdjaks? Kuid koer ei saa juabielluda inimesega! Ootamatult vastas Pan Gu talle inimese hää-lega, et kui teda panna seitsmeks päevaks kuldse kellakelluka alla,muutub ta inimeseks ja valitseja saab oma sõna pidada. Gaoxin-wang küll imestas, kuid täitis koera soovi. Möödus viis päeva.Kuuendal päeval hakkas valitseja tütar, kes kannatamatult pulmiootas, muretsema, kas Pan Gu mitte nälja kätte ei sure, ning tõstiskella üles

. Koera keha oli juba muutunud inimese omaks, ainultpea oli veel endine. Kahjuks aga muutumine katkes ja ta ei saanudkilõplikult inimeseks. Pan Gu tormas välja ja pani ennast riidesse,neiu aga pani pähe koerapeakujulise mütsi. Nad abiellusid, elasidõnnelikult ja neist said inimeste esivanemad. Seegi legend on seotudtaeva eraldamisega maast: selle tegi teoks Pan Gu, kasutades peitlitja haamrit või peitlit ja kirvest. Päikese püüdmise legendi asemel teatakse Hiinas lugusid taeva-sest ammukütist nimega Yi. Taevaisand Taiyang Dijun ja päikese-jumalanna Xi He kümme last olid kõik päikesed, kes elasid suurelmooruspuul nimega Fu Sang. Ema otsusel sai taevas korragaolla vaid üks päike. Igal hommikul sõidutas Xi He oma kaarikusühe päikese taevaservale ja tõi ta õhtuks mooruspuu juurde taga-si.

Tuhat aastat olid lapsed sõnakuulelikud, kuid siis muutusidnad üleannetuks ning tõusid ühel päeval kõik kümnekesi korragataevasse. Maa kuivas ja isegi kaljud hakkasid sulama. Kunapäikesed ei kuulanud vanemate manitsusi, kutsusid viimasedappi Yi, kellele nad andsid punase ammu ja valged nooled. Yi eihakanud üleannetutega vaidlema, vaid otsustas nad maha lasta.Ta lasi üheksa noolt, iga kord langes üks päike taevast ja jäi kolmejalgse kaarnana lebama. Seejärel hakkas Yi tapma üksneskurje metsloomi ja koletisi. Maa peal oli nüüd kõik korras, kuidoma poegade tapmise eest ajas Taiyang Dijun ammuküti koosnaisega maa peale surelikuna elama.

Yi hankis oma naise ZhangE pealekäimisel küll surematuseeliksiiri, millest piisas neile mõlemale igavesti elamiseks, kuidtäieliku surematuse saamiseks vaid ühele. Zhang E neelas kogueliksiiri alla ja saadeti Kuu pea-le elama, mõnede legendide järgiongi Kuu laigud kärnkonnaksmuutunud Zhang E. Yi aga jäisurelikuks, kelle tappis ta au-ahne õpilane.Kuujumalanna Chang E oli abielus vibukütt Yiga. Pärast Kuule põgenemist elas ta seal koos jänesega, kes tampis surematuse rohtu ja kärn-konnaga, kes tantsis, olles rohust purjus. Loomisloos on tähtis koht ko-hutaval mustal draakonil nimegaGonggong, kes põhjustas üleuju-tusi.

Ühe loo järgi võitles ta kordjumaliku tulevalitseja Zhu Ron-giga ja kaotas. Ta oli sellest niilöödud, et otsustas end tappa,joostes peaga vastu Buzhou mä-ge. Tekkinud katastroofis saimaailm kõvasti kannatada, kuidlapiti siiski kokku.

Kuna aga mä-gi oli üks taeva tugedest, vajusidtaevas ja maa viltu. Sellepärastvoolavadki kõik jõed (Hiinas) ittaning taevakehad liiguvad idastläände, tõustes lõunas kõige kõr-gemale.Taevakehasid, sh Kuud jaPäikest, ohustab hiina mütoloo-gias pidevalt taevadraakon, kesneed aeg-ajalt kinni püüab. Siissaabuvadki varjutused. Draa-konit peab tõsiselt ehmatama, etta ohvri lahti laseks. Selleks tu-leb teha suurt lärmi, tagudatrumme, puhuda vilesid, tuutu-tada jne.

On väga tähtis selleksette valmistada ja sellepärastpeavad asjatundjad valitsejatsaabuvast ohu eest juba vara-kult hoiatama. Hiina päris kosmoloogiast.Hiinlastega seoses saab rääkida kosmoloogiast samasuguses mõt-tes, nagu see oli olemas Vanas Kreekas. Siin ja edaspidi peabarvestama, et palju iidseid kirjutisi on kaotsi läinud totaalse raa-matute põletamise ajal, mis korraldati keisri käsul aastal 213 eKr.Matemaatiliste arvutuste aluseks olid hiinlastel ring ja ruut,mis kujundasid ka materiaalse maailma vormid. Nelinurkne Maaoli lame, selle keskpunkt asus Kunluni mäel. Kumer ja ümmargunetaevas toetus neljale või kaheksale sambale.

Eespool oli juttu, kuidas märatsev draakon vigastas kord üht sammast ja maa kal-dus ida, taevas lääne poole. Juba V sajandil eKr kritiseeris sedateooriat konfutsianistlik filosoof Zeng Shen, kes väitis, et kui Maaoleks nelinurkne, jääksid selle nurgad taeva alt välja (Granet 1963).II–I sajandil eKr kirja pandud raamatus Zhoubi Suanjing(raamat arvutamisest bambuskepi abil) pakuti välja ka arvulisedandmed: taeva kõrgus on 80 000 liid, Maa laius 810 000 liid (1 liion umbes pool kilomeetrit, tänapäeval kokkuleppeliselt 576 m).Skeptiline filosoof Wang Chong (27–100) arvas, et Maa ja taevason piiritud, tasased ja paralleelsed, kumerus aga on vaid näiline jatuleneb inimsilma ebatäielikkusest: meie asukohas tundub taevaskõrgel olevat, kaugemal paistab ta madalamal, tegelikult aga ontaevas kõikjal samal kõrgusel. Päike liigub ühtlaselt idast läände,kuid pärast tuleb ta põhjapooluse kaudu tagasi.

Teel idast läändeon Päike meile lähedal ning valgustab ja soojendab meid, teel tagasion ta meist kaugel ja teda pole näha, nii nagu pole näha tõrvikutväga kaugel kõndiva inimese käes.Joonis 6. Meru mägi, maailma keskpunkt, mille ümber tiirlevad Päike jaKuu. Vanim kosmoloogiline õpetus on Gai Tian (kattev taevas). Hili-se Hani dünastia ajal kirjutas Cai Pi, et Maa ja taevas on ümmar-gused ja nende pinnad paralleelsed vahemaaga 80 000 liid – seearv esineb taeva kõrguse mõõduna tihti edaspidigi. Põhjapoolus ontaeva keskel, maa keskel on aga, nagu juba öeldud, Kunluni mägi.Hiinas on kümme maa keskel asuvat piirkonda, teisel pool Hiinapiire on kümme suurt piirkonda, mis omakorda jagunevad taaskümneks. Edasi laiub meri.Jini dünastia ajal pakuti välja põhjalik Gai Tiani variant, millejärgi on taevas katuse või kübara moodi, Maa aga justkui kummuli-keeratud vaagen.

Mõlemad on keskelt kõrgemad, äärtelt madala-mad. Taeva ja Maa keskpunkt on põhjapoolus. Maa laskub äärtepoole ja jõed voolavad samas suunas. Taeva kõrgus on 80 000 liid,ja inimeste ala läbimõõt maal 60 000 liid. Kogu taevas liigub idastläände nagu veskikivi. Päike ja Kuu roomavad mööda taevastaeglaselt itta (nende näiv liikumine tähtede suhtes) sarnaseltsipelgale veskikivil. Kuna taevas liigub kiiremini idast läände (tae-vasfääri ööpäevane pöörlemine), liiguvad ka Päike ja Kuu taevagakaasa, nagu see toimub sipelgaga veskikivil. Sellepärast tõusevadnii Kuu kui ka Päike idast ja loojuvad läänes, ehkki nad tegelikultliiguvad aeglaselt vastupäeva.

Taeva lõunaosa on madalamal kuipõhjaosa ning sellepärast tõuseb päike seal kõrgemale. Suvel onõhk puhtam, päike eredam ja päev pikem.Varase Hani ajastust pärineb õpetusnimega Hun Tian (piiritu taevas). Kuu-lus astronoom, matemaatik ja geograafZhan Heng (78–139), kes muu hulgas leiu-tas riista maavärinate mõõtmiseks, kirju-tas oma raamatus Armillaarsfäär, etkosmos on ajas ja ruumis lõputu, taevasümmargune nagu muna ja maa kui muna-kollane taeva sees. Taevas on suur ja Maaon väike. Taevakehad on kerakujulised.Päike tiirleb tähtkujude vahel ümberpooluste. Taeva pealispinnal ja sees onvesi, tema ümbermõõt on 3651/4kraadi.

Pool taevast jääb maa kohale, teine poolmaa alla, sestap on 28 tähtkujust meilekorraga näha vaid pooled. Põhjapoolus onpõhja pool 36 kraadi Maa kohal ja alati nähtav, lõunapoolus on lõuna pool ja pole alati nähtav. Ekvaator ontaeva keskel ja ekliptika kalle on 24 kraadi. Talvise pööripäevaajal on päevad lühimad, siis on Päikese kaugus poolusest 1155/16kraadi, suvise pööripäeva ajal on see 675/16kraadi. Võrdpäevsusekorral lõikub Päike ekvaatoriga, need lõikepunktid on poolusest915/16kraadi kaugusel.Jini kroonikast selgub, et I sajandil pani Qi Meng aluse vägahuvitavale teooriale, mis kandis nime Xuan Ye (lõputu tühi ruum).Selle järgi on maailmaruum piiritu ja tühi.

Taeval pole vormi ja seeon väga kaugel. Päike, Kuu, viis planeeti ja tähed on kerakujulisedning hõljuvad vabalt. Inimsilm ei ole võimeline haarama kõiksusttervikuna ja seetõttu, kuigi taevas tundub meile sinine, ei tea me,milline ta tegelikult on. Viis planeeti liiguvad oma seaduste järgi,mille võivad olla määranud liikumatud tähed. Ka Maa liigub, kuidme ei märka seda.Neist seisukohtadest leiame kinnitust, et hiinlaste mõtlemineei jäänud sugugi alla mandri teise ääre mõtlejatele. Xuan Ye frag-mentide alusel koostas astronoom Yu Xi teooria An Tian (taevakõrgus on piiritu, Maa sügavus mõõtmatu).

Taevas asub muutu-matult üleval ja sellel on püsiv kuju, maa on all ja selle pealispindon tasane. Taevas katab maad ja nad on ühesuguse kujuga.Hiina astronoomiast ja tähtkujudestSuurema osa Hiina ajaloost on astronoomid olnud riigi teenistu-ses – nad töötasid valitseja heaks, uurides ja tõlgendades taevastoimuvat. Kahjuks on enne aastat 200 eKr pärinevatest ürikutestsäilinud vaid väga vähesed, ilmselt aastal 213 eKr korraldatudkurikuulsa raamatute põletamise tõttu. Hilisemast ajast kuni 20.sajandi alguseni võib aga leida mitmesuguseid dokumente.

Peami-sed taevavaatluste allikad on erinevate dünastiate kroonikad, sesttüüpiliselt koosnesid need neljast osast: kronoloogilised tabelid,mitmesugused traktaadid, juhtivate isikute biograafiad ning valitsus-annaalid. Just need viimased on väga olulised astronoomiliste üles-tähenduste allikad.Hiina kõrgel tasemel astronoomias kasutati vaatlusteks spet-siaalselt ehitatud observatooriume.Põhjapooluse lähedased tähed on Hiinas madalamal kui Eestis,see-eest on näha rohkem lõunapoolseid tähti.

Astronoomia täht-sust Hiinas illustreerib tõik, et nad korraldasid lõunapoolsete tähtede – neid Hiinas ei näe – avastamiseks meie ajaarvamise alguseseriekspeditsiooni. Hiinlased jagasid taevasfääri mitmesajaks väikeseks tähtkujuks, mis koosnesid ühest kuni kümnest tähest,kusjuures kümme tähte kuulus tähtkujusse õige harva. Olulisema-tes tähtkujudes oli igal tähel oma nimi. Kuna Hiina tähtkujud onväiksemad kui klassikalised ning tähekaartidel on erineva heledu-sega tähed märgitud ühesuuruste punktidena, on konstellatsioonideäratundmine raskendatud. Euroopas kasutatakse kreeka astro-noomi Hipparchose süsteemi, kes jagas tähed heleduse järgi tähe-suuruse klassidesse ning temast alates kujutataksegi heledamaidtähti taevakaartidel suurematena.

andmetel kasutati Hiinas kalendri täpsustamiseks täht-kujude vaatlusi juba Xia ajastul. Zhou dünastia ajal hakkas tähe-teaduse tase kiiresti tõusma. Astronoom Shi Shen koostas aastatel370–340 eKr tähekataloogi, milles oli vähemalt 122 tähtkuju kokku809 tähega. See on vanim teadaolevatest tähekataloogidest maailmas,millest on säilinud vaid üksikud fragmendid teiste uurijate tsitaatides.Shi Sheni töö on suures osas astroloogilise sisuga.Eriti suurt huvi pakkusid hiinlastele põhjapooluse- ja ekliptika-lähedased tähtkujud. Nagu Mesopotaamiaski, olid ennustamise ob-jektideks riik ja tema valitseja, seepärast oli kogu astroloogilineterminoloogia seotud keisri ja õukonnaga.

Pooluselähedased tähed täherühma nimega Purpurpalee. Aastal 1000 eKr olipõhjanaelaks täht Kochab (b UMi) ning ilmselt sellepärast sai seenimeks Imperaator. Väikese Vankri rataste piirkonnas on see kakõige heledam täht. Heleduselt järgmine, Pherkad (g UMi) kandisnimetust Kroonprints. Nende lähedal paiknesid kaks nõrgemattähte, Keisrinna ning Taevakirves. Praegune Põhjanael (a UMi)oli Imperaatori Troon. Kuna keiser oli Hiinas midagi maailma kesk-punkti laadset, on loomulik, et paljudes kirjalikes allikates on teh-tud viga ja Imperaatoriks peetakse Põhjanaela. See tõlgendus võistekkida ka keskaja Hiinas, mil taeva põhjapoolus lähenes praegu-sele asukohale. Taevapooluselt ehk siis Purpurpaleest tõmbasidhiinlased 28 kaart ekliptikani ja kaugemalegi.

Niiviisi jagunes eklip-tika 28 piirkonnaks. See näitab, et Hiinas oli kasutusel Kuu sodiaak,mis sisaldas 28 xiud, s.t Kuu puhkepaika ehk kodu – kohti, kusKuu puhkas nagu rändaja teeäärses teemajas ning neis oli Kuulhiinlaste arvates hea olla. Üks xiu vastab umbes Kuu liikumiseleühes ööpäevas, kuid nad pole kaugeltki ühepikkused. Kuu puhke-paiku tunti näiteks Madagaskaril, Indias kandsid need nimetustnakshatra.Seitse järjestikust Kuu kodu koondati üheks paleeks. Nii tekkisekliptikal kokku neli paleed: sinise draakoni palee sümboliseerisidakaart ja kevadet, kinaverpunase linnu (fööniksi) palee sümboli-seeris lõunakaart ja suve, valge tiigri palee läänekaart ja sügistning musta kilpkonna palee põhjakaart ja talve.

Pooluselähedaneviies palee sümboliseeris maailma keskpunkti, imperaatorit ningselle märgiks oli kollane draakon. Viimane esineb Hiina kirjandu-ses tihti keisri sünonüümina.Päikese sodiaak (ekliptika jaotus kaheteistkümneks võrdseksmärgiks) oli Hiinas samuti kasutusel, kuid selle tähtsus ei olnudkaugeltki nii suur kui Läänes. Hiinlased seostasid päikese sodiaa-giga planeet Jupiteri, mille tiirlemisperiood on lähedane 12 aastatsüklile, seega viibib Jupiter igas märgis umbes aasta.Hiina tähenimedest on üks tuntumaid Qian Niu (Altair), midatõlgendatakse kui karjust, keiserliku karja hoidjat. Müüdi järgiarmus ta päikesekuninga tütresse Zhi Nusse (Veega).

Armunud abiellusid ja unustasid armutuhinas oma kohustused. Päikese-kuningas saatis nad karistuseks teineteisest kaugele, taevase jõe(Linnutee) vastaspooltele. Nad võivad kohtuda vaid kord aastas,seitsmenda kuu seitsmendal päeval, mil harakad sirutavad omatiivad üle jõe, kuid ainult siis, kui taevas on selge. Suure Peni tähtkuju interpretatsioon Vana-Hiinas: Siirius ontaevašaakal Tian-Lang, mida müütiline imperaator Huangdi, vibu ja nooleleiutaja, sihib Vibu ja Noole tähtkuju abil. Suremise asemel läks Huangditaevasse koos kogu õukonna ja konkubiinidega.

Kuu puhkepaigad (Kuu sodiaak), päikesemärgid (Päikese sodiaak)ja taevapaleed (taeva viisikjaotus) Hiina peeglil (Drössler, R. 1983. Kui tähedolid jumalad. Tallinn: Valgus, tahvel 50, lk 160–161 vahel).Hiina tähtkujude kohta võib veel mainida, et Suur Vanker kannabseal nimetust Kopsik. Vanker võib aga olla hoopis meie Lõvi täht-kuju, milles sageli nähakse ka taevadraakonit. Kaksikuid on seos-tatud paariga Yin-Yang, kuid seda peetakse suhteliselt hiliseks tähtkujunimeks.

Vanas Hiinas usuti, et taevas toimuval on tihe seos sellega, mistoimub maa peal. Seetõttu on kroonikates kirjeldatud erilise tõsi-dusega ja detailselt kõike ebatavalist ja tavalist, mis taevas sündis.Hiina planeediastroloogia tõlgendab planeetide mõju erinevaltläänemaailmas tuntud Mesopotaamiast pärinevast käsitlusest.Näiteks Jupiteri nimeks oli Hiinas Aasta Täht või Suur Aasta,sest selle planeedi üks täistsükkel on peaaegu võrdne kalendrikaheteistkümneaastase tsükliga. Jupiteri järgi ennustati: “Kui Jupiter tõuseb ujudes ja peitub pilve taha, siis on riigis, mille kohalta ujub, oodata edu maapealsetes töödes. Kui Jupiter on punast värvi ja ta saadab välja kimbu kiiri, siis sellele maale, mille kohal taasub, saabub küllus.

Valitseja, kes põrkab kokku Jupiteri kiirte-kimbuga ja alustab sõda, ei võida.”Saturn oli Maa Vürst, Kollane Keiser, kes valitses saaki, Marssaga Tuli, mis juhtis suviseid asju: “Kui Marss liigub kaks või roh-kem tähtkuju vastassuunas ja peatub, juhtub kolme kuu jooksulhäda, viie kuu jooksul tuleb sõda ja seitsme kuu jooksul lähebkaduma pool saaki.”Veenus on Suur Algus, Sõjameeste Täht, Kõikenägev Täht, SuurNõuandja, ta jälgib sõjandust ja hukkamisi.Merkuuri kutsuti Ringisebiv Täht, ta juhtis veestiihiat ja talve.Varjutuste vaatlemisestVanimad regulaarsed päikesevarjutuste ja komeetide vaatlusteandmed pärinevad Hiinast.

Nii vaatluste kui ka vaatlejate täht-sust illustreerib lugu, mis on kirja pandud vanahiina ürikute kogu-mikus Shu-jing. Selle järgi olevat kaks keiserlikku astronoomi Xija He jätnud oma ameti hooletusse pideva purjutamise pärast,mistõttu nad unustasid õigel ajal varjutusest teatada. Nii algasPäikest neelava draakoni peletamine vilistamise, karjumise jatuututamisega liiga hilja, kuid õnneks sülitas draakon taevakehasiiski jälle välja. Astronoomid mõisteti oma hooletuse eest surma.Kogu kirjapandud lugu tundus väga ilus ja õpetlik, kuni hakatikontrollima, millise päikesevarjutusega võis tegemist olla. Selgus,et sellist varjutust pole tegelikult kunagi olnudki, keiserlikudastronoomid hukati kui hoopis eelmisele keisrile lähedased isikud.Tähetargad olid aga sedavõrd tähtsad isikud, et nende hukkami-seks tuli välja mõelda mingi õigustus.

Väga kuulus on Lu feodaalriigi kroonika Chunqiu (‘Kevaded-sügised’), mida kirjutati aastatel 722–481 (468) eKr (Stephenson& Yau 1992). See on ürik, kus on kõige detailsemalt kirjeldatudastronoomilisi nähtusi. Sealsed andmed päiksevarjutustest onvanimaid maailmas, vaid üks Assüüria tekst kirjeldab päikse-varjutust aastal 763 eKr. Huvitavaid tähelepanekuid on ka komee-tide ja meteooride ilmumise kohta. Selles ajavahemikus on datee-ritud 37 päiksevarjutust, nelja komeedi ja kahe meteoriidi ilmu-mine, kuid kroonika ei kirjelda ühtegi kuuvarjutust ega Kuugaseotud nähtust.

Tekstis esinevad paralleelselt taevaste sündmustega ka maised: valitsejate ametisseasumised ja surmad, sõjad jms,kõik kronoloogilises järjestuses. Ainsa Hiina kroonika säilimise eesttuleb olla tänulik Konfutsiusele (Kong Fuzi, Confucius), kes sündisLu provintsis aastal 551 eKr ja elas seal suurema osa oma elust.Ta suri Lu provintsis aastal 479 eKr, õige varsti pärast kroonikakatkemist.

Kuigi kroonika koostaja nime tekstis ei leidu, rõhutabkonfutsiaanlik filosoof Mengzi (Mencius) just seost Konfutsiusega.Sajandite vältel on Chunqiu saanud nii kuulsaks, et selle järgi onnimetatud ka kroonikaaegset perioodi.Lisame veel, et sündmused on seal ära märgitud nii täpselt, etme saame need kuupäevaliselt kokku viia juuliuse kalendriga. Chunqiu kroonika e Kevaded-sügised sai sedavõrd kuulsaks, et selle järgi hakati kutsuma tervet ajalooperioodi. 175. aastal pKr lasi keiser Keiserlikul Akadeemial Hani dünastia eelsed tekstid tuntud kalligraafil CaiYongil kivisse raiuda (Ebrey, P. B. 1999. The Cambridge Illustrated History of China. New York: Cambridge University Press, lk 78).

Iga aasta on kroonikas jagatud aastaaegadeks, iga aastaaja kest-vuseks on kolm lunaarkuud. Kroonika koostaja põhimõtteks olimitte jätta vahele ühtki aastaaega, isegi kui sellel perioodil midagierilist ei toimunud. Kalender oli sel ajal nii hästi reguleeritud, etaasta algas enam-vähem talvisel pööripäeval. Need neli aastaaegaei vasta siiski täielikult aastaaegadele tänapäevase kalendri mõt-tes. Enamasti oli aasta kestvuseks 12 lunaarkuud, nii et sellekogupikkus on 11 päeva lühem kui troopiline aasta. Et hoida aastaalgus võimalikult lähedal talvisele pööripäevale, lisati aeg-ajalt 13.kuu.

Pole teada, kas 13. kuu lisati mingi kindla reegli järgi, nagutehti hiljem, või oli see juhuslik.Lunisolaarkalendrit kasutati Hiinas ka hilisemal ajal. Respek-tist Zhou dünastia vastu nimetati iga aasta esimest kuud keisriesimeseks kuuks, teist keisri teiseks kuuks jne. Kuigi Hiina pro-vintsid olid vahel koguni täielikult iseseisvad, säilis keisri näilinevõim. Kuulsa kroonika teksti kommentaaris on kirjas, et iga lisa-kuud pühitseti ohvritseremooniaga Lu pealinnas, kus Lu vürstnäitas end oma eelkäijate templis.Chunqius registreeritud 37 päikesevarjutusest varaseim kul-ges aastal 720 eKr ja hiliseim aastal 495 eKr. Üks sissekannepärineb ka aastast 481 eKr.

Huvitav on märkida, et muistseid kuu-varjutusi on kirjeldatud Briti muuseumis asuvatel Hilis-Babülooniasavitahvlitel. Kuigi osa nendest vaatlustest on dateeritud isegi kuni7. sajandisse eKr, pole säilinud ühtki päiksevarjutuse kirjeldustenne 4. sajandit eKr. Ka Hiinas on päiksevarjutuste kirjapanekenne ja pärast Chunqiu perioodi haruldane. Juhuslikke märkmeidleidub siiski Shangi dünastia ajast.Kahjuks puuduvad kroonikas täiesti ülestähendused kuuvarju-tuste kohta, sest võrreldes päiksevarjutustega peeti neid vähem-tähtsateks.

Kõiki varjutusi kirjeldatakse terminiga ri-you shi-zhi,mille algne tähendus oli tõenäoliselt “Päike söödi ära”, kuid jubakroonika kirjutamise ajal ja hiljemgi oli see lihtsalt termin, mistähendas, et Päike varjati ära. Kolmel korral kasutati päikse-varjutuse kirjeldamiseks ülalnimetatud terminit, kuid liitega, mistähistas täielikku varjutust. Teistest varjutustega kaasnevatestsündmustest, nt pimedus ja tähed, kroonikas juttu pole. Tõenäoli-selt tehti vaatlusi suuremalt jaolt Lu pealinnas, mis asub praegugisamal kohal (35° ja 53’ põhjalaiust ning 117° ja 2’ idapikkust).

Onteada, et sel ajal töötas iga sõltumatu provintsi valitseja alluvusestaevamärkide tõlgendamiseks oma astronoom. Siiani pole teada, mis vahendeid astronoomid oma vaatluste tegemiseks kasutasid,ainult korra on mainitud päikesevarrast.Päikesevarjutuse tseremooniaid on kroonikas kirjeldatud kol-mel korral (699., 664. ja 612. aastal eKr). Siis löödi trummi jaohverdati härg. Pole teada, kas selliseid tseremooniaid korraldatika teiste varjutuste korral. Sellised riitused on teada juba Shangidünastia ajast, kui ohvreid toodi erinevatele taevakehadele. Isegihilisematel sajanditel oli kombeks lüüa trummi ja gonge, et päästaPäike, mille draakon olla legendi kohaselt alla neelanud. Siiski onChunqiu kroonikatest näha, et juba tollal peeti päiksevarjutusiloomulikuks nähtuseks.Just Chunqiu kroonikates kirja pandud andmed on esimesed,mille põhjal saab arvutada ööpäeva pikenemist

Hiina kroonika onhämmastavalt täpne, see viitab nii kirjapanija kui ka ümber-kirjutaja suurele hoolele.Vanim teadaanne tähesaju kohta pärineb samuti Chunqiu kroo-nikatest, kus on kirjas: “Vürst Zhuangi 7. aasta (687. aasta eKr), 4.kuu, xin-mao päev. Öösel polnud tavalisi tähti näha. Keskööl sadastähti nagu vihma.” Raskesti usutav, et tavalisi tähti näha polnud,sest nagu kroonikas viidatud, oli öö selge. Arvatavasti oli tähesadunii ere, et varjutas muud tähed. Edaspidistes Hiina kroonikatesmuutus väljend “Tähti sadas nagu vihma” tavaliseks meteoorisajukirjelduseks.Komeetide vaatlemisestVäga tähelepanuväärsed on ka Hiina komeedivaatlused

NäiteksHalley komeeti, mis ilmub korrapäraselt iga 76 aasta tagant, onvaadeldud Hiinas juba väga varastest aegadest, aastast 12 eKr igalilmumisel, ebaregulaarseid vaatlusi on tehtud aga ilmselt jubaalates aastast 240 eKr. Peale Kuu kodude on seoses Halleykomeediga kroonikates mainitud 84 tähtkuju.Üksikuid ülestähendusi komeetide kohta on palju varasemastajast. Hiinas on kõne all olevat komeeti ilmselt esimesi kordi kir-jeldatud aastatel 1057–1056 eKr, võimalik, et varemgi, kuigi sellekohta pole kindlaid tõendeid. Jaapanist ja Koreast pärinevadvaatlusandmed alates aastast 684 pKr.Toome siinkohal mõned varased Halley komeedi kirjeldused.Chunqius kirjutatakse aasta 614 eKr kohta: “Lu vürst Wen, 14. aasta, sügis, 7. kuu, komeet ilmub ja siseneb Beidousse (Suur Van-ker).”

Huainanzi Bing-Lue-Xun (Prints Huai-Nani raa-mat, peatükk sõjastrateegiast) kirjutatakse: “Kuningas Wu marsibZhousse (Yinis), pöördub näoga itta ja tervitab Jupiteri, liigub Qi(jõe) äärde, see hakkab üle kallaste ajama, jõuab Gongtou (mäe)juurde, see variseb, ilmub komeet ja annab oma varre Yini ini-mestele.”Läänes on esimest korda Halley komeeti mainitud aastal 66 pKr,kui selle ilmumisel Jeruusalemma kohale kardeti linna hävimist,ent seal pole üldse juttu komeedi asukohast, kujust, heledusest,ilmumisajast ega liikumisteekonnast. Seega on eeltoodud komeedikirjeldus 1100 aastat vanem ja märksa põhjalikum kui esimeneEuroopast pärinev.

, millel olid selgelt nähtavad sabad, nimetati luuatähte-deks (hui-xing). Ka Halley komeedi kirjeldamisel on kasutatud sedaterminit. Haruldasem, kuid samuti väga ilmekas väljend on pikktäht (change-xing). Kinnistähtede vahel tekkivatele-kaduvatele jaliikuvatele ajutistele tähtedele on antud veel kaks nime. Seal, kusobjekt selgelt meenutas tähte, on kasutatud väljendit külalistäht(ke-xing). See viitab vahel küll noovadele või supernoovadele, kuidsamuti on võidud kirjeldada ereda tähesarnase tuumaga komeeti,sest tähe liikumine ei olnud nime valikul kuigi oluline. Teine javähemütlev väljend on xing-bo (ilmuv täht), vahel ka bo-xing(puhmjas täht).

Ilmselt on tähendus sama: komeet, millel oneristatav pea, kuid vaevumärgatav saba.Komeedi olemust näitab kõige paremini tema liikumine. Ko-meete pole võimalik ajada segi planeetidega, sest astronoomidtundsid neid hästi. Mõned detailsemad komeedikirjeldused anna-vad andmeid komeedi asukoha muutumisest lausa päeva täpsu-sega. Teised jällegi ei maini peaaegu midagi peale ilmakaare, kuskomeeti liikumas nähti. Komeetide asukohad on täpsustatud kastähtkujude, üksikute tähtede või Kuu puhkepaikade ehk kodudesuhtes.

Komeedi asukoha, tema saba pikkuse ja teiste andmetekirjeldamisel on enamasti kasutatud nurgakraadist pisut väikse-mat ühikut lu, mis vastas Päikese keskmisele ööpäevasele nihkeletaevasfääril, s.t 360 kraadi on võrdne 365,25 luga. 1973. aastalavastati Hiinast Mawangdui lähedal asuvast Hani ajastu haua-kambrist siidist lehekülgedega raamat, mida dateeritakse umbes186. aastasse eKr. See siidraamat sisaldas muu hulgas ka 250täpset joonist, mis kujutasid selliseid nähtusi nagu pilved, halod, vikerkaared, kuuvarjutused ja tähekogumid, ent tervelt 29 neistkujutasid erineva sabaga komeete.

Need on maailma kõige vane-mad säilinud komeedijoonistused. Vaid kaks nendest joonistest onäratundmatuseni tuhmunud, ülejäänud 27 on aga suurepäraseltsäilinud ega kajasta mitte üksikuid konkreetseid komeete, vaidpigem komeetide eri tüüpe. Igale komeeditüübile on antud üldnimi,samuti on lisatud prognoosid, mida seda või teist tüüpi komeediilmumine kaasa toob.

Tuleb tunnistada, et hiinlaste arvates eitoonud neist enamiku taevasse ilmumine kaasa midagi meeldivatega andnud lootust tuleviku suhtes. Siinkohal toome mõnevõrraKejishi Wenjie tõlkeid, kes on kaheldavad kohad tähistanudküsimärgiga. Tuhmunud on joonised nr 3 ja 20.1. Chi-Guan. Tuleb sõda. Kindral sureb.2. Bai-Guan ilmub. Viis päeva. Mäss riigis. 3. Tian-shuo ilmub. Maailm cai (alistub?). Väike inimene mian(saab seadused?).4. Tian-shuo.1Väike inimene nutab.5. Chan ilmub. Riik hävib.6. Hui-Xing. Sõjavägi, mis saab [õiged] juhtnöörid, võidab.7. Seda kutsutakse Bai-Guan. See ilmub viieks päevaks ja kaobsiis. Surm riigis.8. Seda kutsutakse Chi-Guan. Surm väepealike hulgas.9. Pu-Hui. Haigused maailmas.10. Pu-Hui täht. Viletsus riigis.

Palju surmasid.11. Seda kutsutakse Gan-Hui. Sõda aastateks.12. Sama ennustus kui Gan-Hui puhul.13. See on Zhou-Hui. Kodusõda. Ülikülluslik saak sel aastal.14. Li2-Hui. Väike sõda, küllaldaselt teravilja[?].15. See on Zhu-Hui. Mõned kuningad surevad.16. Ennustab sama kui Zhu-Hui.17. See on Hao-Hui. Ülestõusud sõjavägedes. Sõda janäljahäda.18. Hao-Hui. Mäss armees. Ülejäänu on sama.19. See on Shan-Hui. Maailmas on tõstetud relvad; sõjaväginaaseb piiri tagant.20. Shan-Hui. Maailmas on tõstetud relvad, sõjavägi lähebpiiri taga laiali.(puudub)21. See on Shan-Fa-Hui.3Sõda, näljahäda.22. Shen4-Xing. See viib sõjani, suur näljahäda, kaotuse hirmja mure konflikti tagajärgede pärast.23. Qiang5-Xing. Kolm väikest lahingut, seitse suurt lahingut.24. Nei-Xing. Tähendab sõda, suurt lahingut.25.

Selle nimi on Gan-Hui. Tähendab sõda.26. Shan-Hui-Xing. Tõstetakse relvad; nälg kestab kogu aasta.27. Chi-You-Qi. Sõjavägi naaseb piiri tagant.28. Di6-Xing. Selle ilmumine kevadel tähendab head saaki,suvel põuda ning sügisel üleujutust ja väiksemaid lahinguid. Hiina kalendristKalender, mis rahuldas praktilisi vajadusi ja kinnitas ka sidet Taevaja õukonna vahel, oli Hiinas püha dokument, mille tegemist rahastasvõimul olev monarh. Ajaarvamise aluseks oli keiserlik (imperaator-lik) ajajärk. Uus ajajärk algas keisri troonile asumisega, kuid im-peraator võis ka oma valitsemise ajal mitmeid kordi uusi ajajärkevälja kuulutada. Uus ajajärk pidi taastama purunenud sidemeidTaeva ja Maa (personifitseeritud valitseja) vahel. Purunenud suhetnäitas keisri surm, loodusõnnetus või astronoomide eksimus var-jutuste ennustamisel.

Viimasel juhul võis uus ajajärk märkidasissejuhatust uude astronoomilisse või kalendrilisse mudelisse.Hiina lunisolaarkalendrit täpsustasid keiserlikud astronoomid pi-devate vaatlustega. Vaadeldes kindlaid tähti-orientiire, said nadnende järgi täpsustada aastaaegade saabumist ja kooskõlastadaseda kuukalendriga. Selliseks täheks oli nt Da Huo (Antaares ehkSkorpioni a), mille akrooniline tõus toimus kolmanda aastatuhandekeskel eKr kevadise võrdpäevsuse ajal. Kui sama täht läbis kohepärast päikeseloojangut meridiaani, oli käes suve keskpaik.Enamasti määrati aastaaegu siiski Bei Dou (Kopsiku Varre) ehkSuure Vankri aisa asendi järgi päikesetõusu eel või kohe pärastloojangut.

Juba Xia dünastia aegadest pärineb tekst, milles onkirjas, et esimesel kuul on Kopsiku Vars öö alguses suunatud alla,kuuenda kuu õhtul aga üles. Samal perioodil loeti sünoodilise kuupikkuseks 29,5 päeva ja troopilise aasta pikkuseks 366 päeva.Sama dünastia aegadest pärineb põllumajanduskalender “Xia-xiao-zhen”. Sellest võime lugeda nt aasta esimese kuu kohta: “I kuu.Öö alguses on Cang (Orioni tähtkuju) taeva keskel, Kopsiku Vars onsuunatud alla. Aasta alguses valmistavad maaharijad adrad ette jalähevad välja põlde piiristama; nad toovad ohvreid adra leiutajale [---]. Pärast külmi päike soojendab ja kõik sulab üles.

Põllunärilisedronivad oma urgudest välja [---]. Pajud lähevad hiirekõrva. Kanadistuvad munadele ja hakkavad hauduma. Sellel ajal puhub tugevtuul [---].”Hiina lunisolaarkalendris oli lisakuu leidmise aluseks 19-aastane tsükkel, mida Euroopas tuntakse Metoni tsükli nime all.On ka oletatud, et kalendri 19-aastase tsükli võttis III sajandil eKrbabüloonlastelt üle Pärsia Partia dünastia. Sealt jõudis see Hanidünastia ajal Hiinasse, kus ta sai aluseks hiina kuuaasta kalendrile.Siiski on teada, et hiinlased kasutasid lunisolaarkalendrit alates XIV sajandist eKr(Shang-Yin dünastia) ja19-aastast tsüklit kuu-faaside arvutamiseksVI sajandist eKr (Zhou).Qini ajal võeti kasu-tusele 24 sesooni.

Ka-lendrit reformiti pi-devalt, meie ajaarvami-se esimesel aastatuhan-del koguni 70 korda,kuid tulemus oli hiilgav– XIII sajandil oli selletäpsus Päikese ja Kuusuhtes võrreldav gre-gooriuse kalendri täp-susega. Varem oli aastaalgus talvise pööripäe-va lähedal, 104. aastaleKr teostatud kalendri-reformist alates on uus-aasta 11. kuul (meieveebruaris).Mäletamatutest ae-gadest oli hiinlastelkomme jagada kuu kol-meks dekaadiks (xun). Päevade nimetused dekaadis nende esine-mise järjekorras olid Jia, Yi, Bing, Ding, Wu, Ji, Geng, Xin, Ren jaGui. Kokku kandsid nad nimetust “kümme taevast tüve” (shi tian-gan

Nendel nimetustel puuduvad täpsed vasted eesti keeles (jant ka inglise keeles), kuid nad on kahekaupa seotud viie algelemen-diga – puu, tuli, maa, metall ja vesi (vt tabel 1). Arv kümme tulenebsellest, et iga element esineb kahes aspektis – “valguse väe” ehkpositiivse või mehelikuna, ja “pimeduse väe” ehk negatiivse võinaiselikuna. Kuude märkimiseks kasutati tosinat sümbolit – “maaoksa” (shier dizhi). Nende kohta räägime pikemalt allpool (vt tabel2). Kahe arvu, kümne ja kaheteistkümne vähim ühiskordne on 60.Sellest pärinevad kuulsad 60-sed tsüklid. Tsükleid kasutati esialgupäevade loendamiseks, hiljem aga hakati neid kasutama ka aastateloendamiseks.

Tänapäevase kuju sai hiina kalender VII–X sajandil. Samal ajaltekkis ka arvamus, et kalendri kehtestas Nefriitkeiser YanshiTianzong (üks kolmest suurest ürgvalitsejast, kes oli täiuslik võinefriitpuhas ürgalgeid esindav algusejumal). 60-päevase tsüklivõime leida juba väga varastest ürikutest, sealhulgas ka Chunqiukroonikast. Päevade arvestus on igapäevaelus unustusse vajunud,kuid kantakse ikka veel kalendritabelitesse. 60-aastase tsükli kohtaon küll väidetud, et sellega alustati juba 2697. aastal eKr, kuid onka seisukohti, mille järgi selline arvestus on laenatud hunnideltalles Hani dünastia ajal. 60 aasta tsükkel koosneb nimelistestaastatest, mis on moodustatud, liites kümne “taeva tüve” ja kahe-teistkümne “maa oksa” hulgast pärit nimed. “Maa oksad” on nime-tatud kaheteistkümne looma järgi Hiina sodiaagis ja nendega onseotud palju legende ja muinasjutte.Ööpäev kestis keskööst keskööni ja jaotus 12. kaksiktunniks(nt 1. – hiire tund, kell 23–01). Lisaks 28 Kuu puhkepaigale olikasutusel ka vana 12 märgiga sodiaak ja aastad, samuti tuntiJupiteri 12-aastast tsüklit.

Kalendri esimese kuu esimene päev onsee, mil arvutuste järgi (see võis mõneti erineda tegelikust) ilmubnoorkuu. Kuna keskmine intervall noorkuude vahel on 29,35NimetusTund KuuSuund SesoonZiHiir (rott)23–1 11Ntalvine pööripäevChou Lehm (pull, pühvel) 1–312NNOYinTiiger3–51ONOMao Jänes (küülik, kass) 5–72Okevadine võrdpäevsusChen Draakon7–93OSOSiMadu9–114SSOWuHobune11–13 5Ssuvine pööripäevWeiLammas (jäär, kits) 13–15 6SSWShen Ahv15–17 7WSWYouKana (kukk)17–19 8Wsügisene võrdpäevsusXuKoer19–21 9WNWHaiSiga, metssiga21–23 10NNWTabel 1. Maa oksad (shier dizhi). Põhivariandi järel on toodud mujal ida-maades (näiteks Koreas, Jaapanis, Vietnamis) kasutusel olnud loomanimed - Puu Tuli Maa Metall Vesi Planeet JupiterMarss Saturn Veenus Merkuur Aastaaeg Kevad Suvi Hilissuvi Sügis Talv Piirkond Ida Lõuna Tsenter Lääs Põhi Värv Hele sinine Punane Kollane Valge Must (roheline) Vili Nisu Uba Riis Kanep Hirss Olend Draakon Paabulind Inimene Tiiger

Astroloogiast Inimese saatuse määravad hiinlaste arvates kõrgemad jõud ningsee asub väljaspool inimese vaba tahet ja kontrolli. Saatus tulenebomadustest, mis kaasnevad inimese sünniga. Kõik inimesed onerinevad ja saatuse puhul tuleb arvestada inimese elu kõiki as-pekte: iseloomu, kaasasündinud võimeid, kohta ühiskonnas, suh-teid teiste inimestega, samuti selliseid abstraktseid mõisteid naguedukus ja vedamine.

Selliste kaasasündinud seoste kirjeldamisekstöötasid hiinlased välja süsteemi, mille abil sai määrata ja kir-jeldada saatust. Selle, nagu kogu maailma puhul, kehtib viie algeteooria ehk neli saatusesammast.Sarnaselt lääne astroloogiale lähtub see süsteem inimese sün-nimomendist, kuid nende andmete põhjal ei koostata sünnikaarti,vaid määratakse hiina päikesekalendri abil sünniaasta, -kuu, -päevja -tund ning neid mõjutavad alged. Selle lihtsa protseduurigasaadakse kaheksa hieroglüüfi, millest igaüks vastab ühele algele.

Tekkinud tabeli põhjal on võimalik analüüsida inimese ja temalähedaste suhteid. Selle järgi on võimalik määrata sobiv tegevus-ala, suhted raha ja võimuga, autoriteet, püüdlused ja intellekt,kolleegid ja sõbrad. Selliselt paika pandud suhete kaudu saabisiksuse algest lähtudes valida endale näiteks alluvaid, soodsat aegamingite toimingute läbiviimiseks ja veel paljusid pisiasju.Sama tabeli kuutulba järgi saab konstrueerida edu puudutavadandmed.

Edualged mõjutavad elu kindlas vanuses ehk teisisõnuavaldab iga tulp mõju erinevale kümnendile. Tavaliselt kirjutatakseseitset tulpa, sest inimese keskmine vanus on 70 aastat. Esimenetulp kajastab kuutulba abil välja rehkendatud aastaid, edasiliidetakse vastava vanuse saamiseks iga järgneva tulba alguselejuurde kümme aastat. Vastavast tabelist saadakse selle perioodidomineeriv alge ja määratakse selle järgi, milles ollakse antudperioodil edukas.Tuleb siiski märkida, et tänapäeval on kasutusel palju astroloo-gilisi süsteeme, mis kõik pretendeerivad hiina astroloogia nimele.Tihtipeale on siiski tegemist hiina elementidega rikastatud lääneastroloogiaga, mis jääb algsest hiina astroloogiast üpris kaugele.

KokkuvõtteksHiina kultuur on ulatuslik nii territoriaalselt kui ka ajaliselt jaisegi lühike ülevaade tähistaeva osast hiina kultuuris venib pikale.Tähistaevaga seotud uskumuste kõrval vääriks rohkem tähelepanuhiina kosmoloogia ja tähistaeva vaatlused, sest tegemist onteadusliku mõtte tasemega, mis ei jää alla kellelegi tollel ajal, kamitte Vana-Kreekale.


Kommentaarid

1 Shuo, hiina k tseremoniaalne tantsusau.

2 Li – osa suurest vööst, mis ripub alla.

3 Peab olema sama kui Shan-Hui. Shuo Weni järgi tähendab fa rohujuurt.

4 Shen, hiina k mooruspuu vili.

5 Qiang, hiina k kirstu kõrvale paigutatav sirm.

6 Di, hiina k pikasabaline faasan.

Kasutatud kirjandus

Allen, R. H. 1963 (1899). Star Names, Their Lore and Meaning. New York:Dover Publications.Cotterell A. (toim) 1999. Encyclopedia of World Mythology. London: Parragon.Crystal, E. L. E. Calendars. Calendars and their History. R. 1983. Kui tähed olid jumalad. Tallinn: Valgus.Granet, M. 1963. Das chinesische Denken. München: R. Piper & Co.Hart, E. The Dragon’s Call. E. 1998. Mat. Momotaro. Issledovanie nekotorõhh aspektov istoriikulturõ. Sankt-Peterburg: Tsentr Peterburgskoje Vostokovedenije.Juan Ke 1996. Mifõ drevnego Kitaja. Moskva: Nauka.Kliminºin, I. 1990. Kalendar i hronologija. Moskva: Nauka.Knappich W. 1967. Geschicte der Astrologie. Frankfurt am Main.Pannekoek A. A. 1961. History of Astronomy. London.Shu-ren, B. 1985. Sima Qian – the Great Astronomer of Ancient China.Chinese Astronomy and Astrophysics 9, lk 261–267.Stephenson F. R. & Yau, K. K. C. 1992. Astronomical Records in the Chu’un-ch’iu Chronicle. Journal of Humanitaroan Assistance XXII, lk 31–51.Stephenson F. R. & Yau, K. K. C. 1985. Far Eastern Observations of Halley’sComet: 240 BC to AD 1368. Journal of British Inplanetary Society XXVIII, 5,lk 195–216. 55Enn Kasak Stewart, B. Astronomy Resources. Astronomy in Ancient China. D. C. & Gong S. M. 1986. The Historical Records of Halley’s Cometin China. Earth, Moon, and Planets 34, lk 55–57.Xi, Ze-Zong 1984. The Cometary Atlas in the Silk Book of the Han Tombat Mawangdui. Chinese Astrononomy and Astrophysics 8, lk 1–7.Yeomans, D. K. & Kiang, T. 1981. The Long-term Motion of Comet Halley.Astronomy Society197, lk 633–646.

Enn Kasak