Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Tõde ja tunnetus budismis

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Nagarjuna kuju.jpg
Nagaryuna asanga vasubandhu.jpg


Ka budismis on erinevatel traditsioonidel erinevad kaanonid (autoriteetseteks tunnustatud tekstide kogud) ning iga kaanoni piires võib leida tekste, mis üksteisega vastuollu lähevad.

Kui kõik Buddha lausutu (suutrad ), ning suurte tarkade nagu Naagaarjuna, Asanga jt

kirjutatu (šaastrad) on tõene (aga kuidas said nad oma teadmises midagi ekslikku

väljendada), siis millega neid vastuolusid seletada?

Lahenduseks on see, et kõik need tekstid ja õpetused ongi tõesed, kuid seda

pragmaatilises, mitte dogmaatilises mõttes.

See tähendab, et kõik need õpetused suunavad oskuslikult oma lugejaid-kuulajaid

täieliku Virgumise poole.

Kuid kuna inimesed on väga erineva taseme ja mõistmisvõimega, erinevate eelhoiakute ja kalduvustega, siis on teatavad lahknevused neile mõeldud õpetustes mitte ainult lubatavad, vaid paratamatult tarvilised.


"Madalamaid" õpetusi ei lükata kõrvale ja mõisteta hukka, kuna leidub ju püüdlejaid, kelle need on kasulikud ja vajalikud, et edasi minna mõistmise teel.

Tunnistades kõik kanoonilised tekstid tõesteks selles pragmaatilises mõttes, tehakse edasi vahet neil, mida saab lugeda otseselt tõeseks (skr niitaartha, tib nges don) ja neil, mida suhteliselt tõeseks (neyaartha, drang don).


Esimesed väljendavad tõde otse, nii nagu see on, teised vajavad otsese tõe väljatoomiseks interpretatsiooni.


Võiks muidugi veel lähemalt budistliku skolastika hermeneutilistesse meetodeisse süveneda, aga põhimõtteliselt kriteeriumitena, mille järgi otsustada, kas miski tekst on otseselt või suhteliselt tõene, tulevad arvesse vaid kaks: esiteks vahetu kogemus (pratyak.sa, mngon sum) ja teiseks loogiline järeldamine (anumaana, rjes dpag).


Mingi kanoonilise teksti staatuse määramisel ei tule (vähemalt teoreetiliselt) lähtuda selle autori positsioonist või mõnest teisest tekstist.

Neist põhimõtetest lähtudes erinvad koolkonnad loomulikult vaidlesid selle üle, kas mingis tekstis esitatu on otseselt või suhteliselt tõene.


Kuid ära jäid nii keelatud teoste nimekirjad kui ka tekstide ja hereetikute jaoks seatud tuleriidad.

Budismi õpetused on tõesti praktilise suunitlusega (ja tõesed selles pragmaatilises mõttes), ent see ei välista küsimust,

milline tekst või õpetus on tõesem, milline tekst kirjeldab asju nii nagu need tegelikult on.


Rääkisin seal eespool 'otseselt'ja 'suhteliselt'tõestest õpetustest ning puudutasin ka kriteeriume, millest lähtuvalt nende vahel vahet tehakse.

Teatud määral on see jagamine seotud kahe tõe - ülima tõe (paramaarthasatya, don dam bden pa) ja tavatõe (sa.mv.rtisatya, kun rdzob bden pa) kontseptsiooniga.


Tekstid, mis esitavad ülima tõe vaadet, näiteks ületava tarkuse (praj~naapaaramitaa,

shes rab kyi pha rol phyin pa) suutrad ning Naagaarjuna ja Aaryadeva traktaadid on

'otseselt'tõesed, nendes öeldu ei vaja interpretatsiooni (aga kommentaare sellegipoolest).


Kui suutratest otsida tõde geograafia, füüsika vms tähenduses, siis võib tõesti pettuda.


Sest need tekstid tegelevad üldiselt olemise kirjeldamisega filosoofia ja psühholoogia valdkondade mõttes.