Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Tamasseri rauast samuraimõõgani

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Kes ei mäletaks, kui kurvalt lõppesid Kentuki Lõvi jaoks Lible käest saadud püstoli katsetused? Juba sel ajal, kui Toots tamasseri raua ehtsust järele proovis, võistlesid Suurbritannia ja Prantsusmaa relvahuvilised oksjonitel veelgi haruldasemate suveniiride pärast.

Mõõk oli vanaaja esimene kõrgtehnoloogiline relv, mida iga sõjamees ei suutnud iseseisvalt valmistada ja mille käsitsemine eeldas pikaajalist treeningut. Täpselt nagu tänapäeva tehnikaimede puhul, küsiti iga mõõga eest uskumatult suuri summasid. Nende omaduste (tänapäeva kõnepruugis tehniliste näitajate) kohta räägiti legende, millest nii mõnedki on tänapäevani vastu pidanud.

Kuigi tänapäeval on mõõk oma sõjalise tähtsuse minetanud, on ta endiselt käibel paraadrelvana ja vehklemiskunst pole samuti täielikult unustusse vajunud. Tavakodaniku jaoks kujutab mõõk enamasti muuseumieksponaati või kogumisobjekti. Jaapani mõõka võib ilma liialdamata pidada iga külmrelvade kogu kohustuslikuks eksponaadiks. Mille poolest jaapani mõõgad Euroopa omadest erinevad ja kui palju nende kohta räägitud legendidest tõele vastab? Seda terariista, mida kõige sagedamini tuntakse samuraimõõga nime all, pole tegelikult kunagi olemas olnud. Nagu iga asjatundja kinnitada võib, kasutasid ajaloolised samuraid kahte tüüpi mõõku, millest üks oli lühike ja teine pikk. Viimane, saablit meenutav katana ristiti kaupmeeste ja filmitegijate poolt ümber siis, kui samuraid ise olid juba ammu kadunud.

Mõõk kui kultuuriosake

Vanim meie jaoks harjumuspärase kujuga jaapani mõõk tachi pärineb 1159. aastast. See oli hobuse seljas võitlemiseks mõeldud saabel tera pikkusega 80 cm. Teiste iseärasuste seas tuleks ära märkida materjali – tachi valmistati esmakordselt kahest erinevate omadustega terasest. Vanimad Jaapanist leitud mõõgad 4. sajandist olid sirge teraga ja meenutasid Mandri-Aasia omi.

See, et sirgelt teralt kõverale üleminekuks nii palju aega kulus, võib tagantjärele kummalisena tunduda, kuid tegelikult oli tegemist tähtsa tehnilise uuendusega. Kõvera teraga mõõga valmistamine oli keerulisem ja selle raskuskeskme paikapanemine nõudis väga head silmamõõtu.

Koos pika mõõgaga kanti kuni 25sentimeetrist, samuti kõvera teraga lühikest terariista, mida tunti wakizashi nime all. Kuigi filmidest niisugust muljet ei jää, ei kasutanud omanik seda enda elule lõpu tegemiseks, vaid seal, kus pika mõõga jaoks ruumi ei jätkunud.

13. sajandi lõpus üritasid mongolid kahel korral Jaapanis maabuda. Nende rünnaku tagasilöömiseks otsustati mõõkade tootmist suurendada ja kehtestada ühtsed standardid, mis kokkuvõttes kõikide relvade kvaliteeti tublisti parandasid. Iga mõõga "keelele” (see osa, kuhu käepide kinnitatakse) tuli lisada valmistaja ja tellija nimed ning valmistamise aeg. Kuulsamate seppade mõõgad kanti tänapäevani säilinud kartoteeki. Nende "sugupuu” ja välimuse kirjeldamiseks võeti kasutusele omaette terminid, mis olid niisama spetsiifilised nagu vanade veinide puhul.

14. sajandil puhkes kodusõda, mis jätkus vaheaegadega järgmise kolme sajandi jooksul. Just see periood oligi Jaapani mõõgakunsti kuldaeg. Kodusõja käigus ilmus uus pikk mõõk katana, mille suurim kõverus paiknes mitte käekaitse, vaid mõõga teraviku pool. Erinevalt senistest mõõkadest kanti seda tupes lõiketeraga ülespool. Paljud vanemat tüüpi mõõkade omanikud lasksid oma relvad lihtsalt ümber sepistada, et neid uutmoodi kanda. 1603. aastal saabus veidi rohkem kui kolmsada aastat väldanud kodurahu. See oli aeg, kui kõik aadlikud kandsid kahte mõõka, kuid ei tohtinud neid karmi karistuse ähvardusel käiku lasta. Just siis töötati arusaamatuste vältimiseks välja mõõgakäsitsemisetikett, mille hulka kuulus näiteks nõue, et külla minnes tuli katana välja teenri kätte jätta. Kuna tänavad olid keskajal kitsavõitu, võeti kasutusele Jaapanis tänini kehtiv vasakpoolne liiklus – sel juhul ei tekkinud ohtu, et möödujate mõõgad omavahel kokku puutuvad.

Rahu saabumisega kaasnes paratamatult ka vehklemisoskuse langus, kuid just sellest ajast pärineb enamik meie ajani säilinud mõõkadega seotud legende, muu hulgas ka ütlus: "mõõk on samurai hing”, mida igas korralikus Hollywoodi samuraifilmis tsiteeritakse.

Pärast Meiji revolutsiooni keelati aadlikel 1876. aastal mõõgakandmine ja see õigus jäi üksnes sõjaväelastele, kes kasutasid Euroopas levinud relvamudeleid. Vanade mõõkade asemel võeti tarvitusele tööstuslikult toodetud relvad ja 20. sajandi algul kardeti, et ajalooline tehnoloogia võib peagi täielikult välja surra. Tõenäoliselt olekski nii juhtunud, kui vähem kui kümmekond asjale pühendunud sepameistrit poleks traditsiooni säilitamist enda hoolde võtnud.

Relv on ka kaup, aga kaupa on igasugust…

Euroopasse jõudsid Jaapanis valmistatud külmrelvad kahe suure "lainena”. Esimene selline periood saabus kohe pärast oopiumisõdu 19. sajandi keskel, kui Hiina suveniirid kogu Euroopas moodi läksid. Tõtt öelda polnud keskmise eurooplase jaoks Hiinal ja Jaapanil suurt vahet ja alles hiljem selgus, et lõviosa nendest relvadest, mis oksjonitel maha müüdi, oli tegelikult made in Japan. Tubli kolmandiku sellest kogusest moodustasid mitme sajandi vanused reliikviad, mis olid kaubandusliku välimuse saavutamiseks lihtsalt uue pideme või kireva tupega varustatud. Sama teed pidi jõudsid Euroopasse ka näiteks Jaapani gravüürid, millest Prantsuse impressionistid hiljem inspiratsiooni ammutasid: enamasti kasutati neid mõõkade pakkematerjalina.

Teine selline periood jõudis kätte pärast Teist maailmasõda. USA ja Suurbritannia sõdurite kätte langes tookord samuti hulk mitmesuguse kvaliteediga relvi, millest ajaloolise väärtusega mõõgad moodustasid paremal juhul kümnendiku. Ka nendest jäi lõviosa kusagile garaa_inurka roostetama või taoti lõpuks atradeks.

Kui Jaapani metseenid asusid 1970ndatel aastatel sõja ajal kaotsiläinud kunstiväärtusi kokku ostma, avastasid nad üllatusega, et üheksa kümnendikku Euroopa muuseumides väljapandud mõõkadest olid koopiad või tavalised võltsingud. USAs võis sedasama väita 70% jaapani mõõkade kohta. Kaudselt tõestab sedasama kuulsa mõõgasepa Masamune (s. 1274) toodangu saatus – tema käe all valminud 16 mõõgast asuvad tänapäeval viisteist Jaapanis ja üks on välja pandud New Yorgi kunstimuuseumis.

Enamik neist on lihtsalt alumiiniumist teraga mänguasjad, mille hooletu käsitsemine võib tervisele siiski üsna ohtlikuks osutuda. Taiwanil, Suurbritannias, USAs ja Hispaanias valmistatakse ka üsna tõetruu välimusega koopiaid, mis sobivad kõige paremini kaminasimsi kaunistuseks. Mis kvaliteeti puutub, siis ehtsate jaapani mõõkade teramiku kõvadus Rockwelli skaalal (vt TM 11/2002) kõigub enamasti 58–60 HRC ümber. Moodsate Hispaanias valmistatud koopiate sama näitaja on 48–52 HRC.

Aeg-ajalt on müügiks pakutud ka vanemaid mõõku (pikemate hind kõigub kusagil 90 000 krooni ja lühemate 6000 krooni ümber), millel puudub valmistaja allkiri ja igasugune "sugupuu”. Enamasti on needki erineva tasemega võltsingud. Moodne tehnika on selle ameti hulga kergemaks muutnud, nii et uuele terale laseriga karastusmustri pealejoonistamine või mitme sajandi vanuse roostekihi lisamine pole enam kuigi raske. Kuna ninjamõõk on tegelikult 20. sajandi leiutis, saab nende ehtsusest rääkida ainult jutumärkides.

Postimüügikataloogides pakutakse müüa kööginuge, mis olevat vahedad nagu samuraimõõk ja valmistatud täpselt sama tehnoloogia abil. Kui esimese näitaja üle võiks vaielda, siis teine on küll kunstiline liialdus.

link