Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Esimene Eestimaa Budistlik Vennaskond

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
(Redirected from Taola)
Jump to: navigation, search
Taola-leineris-.jpg
Taola-ivolgas-templi-ees.jpg
Taola-rotaalias.jpg
Taola-stuupad-rotaalias-01.jpg
Taolased stuupa ehitusel -puhkus.jpg
Taola-logo-must-valge.jpg
Pangarehe-stuupa-p0me.jpg
Nandu-mina-0.jpg
Arno-stuupad-0.jpg
Arno-ivolgaas-.jpg
Arno-arrak-ivolgaas.gif
Pent nurmekund.jpg
Nandu-mina-ivolgaas.jpg
Dugarzab-tallinnas-1985.jpg
Dugarzab-toompea-pargis-.jpg
Dugarzab-s-baltijaamas--aa1.jpg
Arrak-tamm-jaanus-pangarehe-stuupat-ehitamas.jpg

Aastatel 1983-1988 tegutses Eestimaal Vello Väärtnõu juhtimisel esimene budistlik ühendus - Eestimaa Budistlik Vennaskond.

Budism Eestimaal sai alguse kahest mehest 20. sajandi algul - Karl Tõnissonist (1882-1962) ja Friedrich Lustigist (1912-1989). Esimene neist oli rahva hulgas tuntud eksootilise ja koloriitse kujuna ning sai oma eluviisi tõttu hüüdnimeks Paljasjalgne Tõnisson (tuntud ka Vend Vahindra nime all).

Tõnisson tõi Eestisse Burjaatiast pärit geluugi traditsiooni tänu sellele, et ta õppis Burjaatia klootrites, kuid praktilise traditsiooni rajamiseni asi ei jõudnud,sest mingeid kultusehooneid ega objekte ei rajatud - ei templeid ega stuupasid vms. Karl Tõnissoni tegevus seisnes loengute lugemises, millele lisaks ka lamaistlikud teenistused, mida pidas Eestis, vähesele seltskonnale Tartus, Kloostri tänaval asunud pugerikus.

Selle-eest Riias oli tal kesklinnas väike templitaoline moodustis ühes üüritud korteris, kus ta kord nädalas viis läbi teenistust. Suurem enamus publikust, kes seal tol ajal osalesid, olid teosoofid. Neile puhus ta pasunat ja merikarpi, tagus suurt palvetrummi, mis kostis läbi mitme korruse. Lisaks populariseeris ta rahva hulgas ka (Dummot, tummo-t) vöimlemisjoogat ja veeprotseduure.

Dummo demonstratsioonesinemised tingisid nähtuse, kus enam kui 80% loengutel osalenud publikust olid naised. Vahindra olevat armastanud naispubliku ees külma vee pütti karata ja seda korduvalt ühe loengu ajal. Kusjuures sellele samale femiinsele aditooriumile rääkis Karl, et mehena on parem sündida,kui õrna tütarlapsena, sest naised on sansaaraga enam seotud tänu laste sünnitamisele ja nende karma on ka sellevõrra viletsam meeste omast.

Esmane kohapealne budismi juur Eestimaal on geluk ja pärit Burjaatiast. 1930. a. leidis Tõnissson endale seltsilise ja kaasavantsija Friedrich Lustigi, kellest sai tema järgija ja õpilane elu lõpuni. Koos reisisid nad läbi Euroopa, suundudes Aasiasse. Eestimaa mungad veetsid II maailmasõja aegse perioodi Thai kloostris, kust nad 1948. aastal kihutati Thai võimude poolt minema -Birmasse, sest Tõnisson ja Lustig protesteerisid Siiami ümbernimetamise vastu Thaiks. Seda tõlgendasid nad kui taganemist vanadest budistlikest traditsioonidest ja tavadest.

Birmas sai Lustigist aastate pärast Rangooni kloostri raamatukogu eestseisja. Ta sai tuntuks ka Birma luule tõlkijana inglise keelde. Õpetaja ja õpilane veetsid vanaduspäevad Rangoonis, hinajaana budausuliste ja munkade keskel, kuigi nii Tõnisson kui Lustig olid mõlemad mahajaana pooldajad. Karl Tõnisson suri Birmas aastal 1962 ja kuni surmani olid nad koos Lustigiga läänemaailma jaoks ametlikult Baltimaade budistide esindajaks.

Pärast Vahindra surma kuulutati ta bodhisattvaks, mis on väga erakordne ja harv nähtus hinajaanas. Kuna Eesti, Läti ja Leedu olid Nöukogude vöimu poolt okupeeritud, oli neil ainsatel eesti budistide esindajatel läänes võimatu omada suhet vöi kontakti kodumaaga. Ja ega Eestiski budiste enam olnud, kommunistid ei sallinud religiooni ja igasugune religioosne propaganda oli keelatud.

Järgmiseks sündmuseks eesti budismis võib pidada Eestimaa Budistliku Vennaskonna rajamist Vello Väärtnõu poolt 1982. aastal Tallinnas. Vennaskonna loomise eesmärgiks oli rajada alus Nijngma koolkonna traditsioonile Eestis.

Väärtnõu sündis 1951 aastal Kuressaare linnas Saaremaal. Õppis Kuressaares (Kingissepas), tegeles kõvasti spordiga, olles aastaid vabariigi edetabelites.. Piiriületamise katse eest Karjalas istus vangilaagris Komis, aastatel 1969-1972.

Peale vabanemist pöördus Väärtnõu tagasi Eestisse, kus hakkas tegema tagasi põhjas kaotatud aega hariduse osas, uurides filosoofiat, keeli, ajalugu jne. Kogu tema lugemus ja tegevus olid juba tol ajal suunatud kitsalt budismile.


Budistliku ja taoistliku filosoofia uurimisest tekkis paralleelselt huvi ka Hiina kunsti vastu. Eriliseks tähelepanu ja huvi objektiks tol perioodil sai 16. saj. kirjandus ja kunst, samuti lisandus sellele Jaapani Edo periood.

Ta tõlkis ka vene keelest mõningaid Hiina kunsti käsitlevaid klassikalisi traktaate. Tolle perioodi lemmik-teemaks Hiina regioossel maastikul oli Väärtnõu jaoks aga taoismi müstiline koolkond " Valge lootos ". Taoism kui religioon koos filosoofiaga on Väärtnõud alati kütkestanud ja temalt on pärit ka väide, et njingma Hiinas on suurel määral olnud mõjutatud taoismist, sest peale kuulsat Samje kloostri dispuuti, mis kestis kolm aastat ja mis lõppes hiinlaste lüüasaamisega, sai taoism endale aastasadadeks kaaslase nijngma koolkonna ehk Puna-Mütsikeste koolkonna näol.

Mõlemad koolkonnad (Valge lootos ja Nijngma ) on teineteist vastastikku tugevalt mõjutanud aastasadu.

Kui lugeda18. saj. toimunud Vene Vaimse misjoni reiside aruandeid Hiina ja Pekingi kohta, siis seal mainitakse tao munkade laialt levinud osalust, tegevust ja elutsemist budistlikes kloostrites.

Et selles Väärtnõu-poolses väites ka iva sees on, seda näitab viimase Hiina Imperatrissi Tzu hsi elukäik, keda abistasid aastaid nijngma kloostrites veetnud taolast, kes elasid Imperatrissi lossi tagaaias.

Kasvav huvi astroloogia vastu viis välja selleni, et Vello Väärtnõu pani nõukogude okupatsiooni ajal aluse Eesti Astroloogia Seltsile, pidades Tallinnas aastatel 1980-1982 suurele hulgale huvilistele loenguid astroloogiast ja budismist . kunstnik Jüri Arrakule kuuluvas ateljees Tönismäel.

Budistliku traditsiooni (loomise) taastamise soov oli Väärtnõul juba 1970. aastatel, sest Tõnissoni poolt maale toodud traditsioon oli kaotanud enda järgnevuse.

Väärtnõul endal oli alati huvi Nijngma (vana tõlgenduste koolkond Tiibeti budismis ja ühtlasi ka esimene koolkond Tiibeti budismi ajaloos -seega köige vanem ) vastu, sellest siis ka soov rajada Eestisse nijngma traditsioon.

Kuna NSVL territooriumil tegutsevaid nijngma koolkonna kloostreid polnud, oli ainus võimalus läheneda budismile geluki-poolsest servast ja nii lõi ta kontakti Ivolga kloostriga.

Vennaskonna rajamine oli vaid osa kaugele ulatuvamast plaanist, mis nägi ette rajada Eestisse nijngma klooster , kus oleks võimalus saada budistlikku haridust, et hiljem kodumaal toota haritud ja õpetatud budiste. Perspektiivplaanis oli ka saata inimesi tulevikus õppima Aasiasse, kust siis juba oleks Eestimaale tagasi tulnud õpetatud laamad ja budistlikud haritlased.


Traditsiooni kohaselt alustati tegutsemist esimese stuupa ehitamisega, mis Väärtnõu juhendamisel püstitati kunstnik Jüri Arraku suvekodusse Pangarehele.

Ehituses osalesid kunstnik Jüri Arrak, Urve Arrak, Jaan Arrak, samuti literaat Jaanus Tamm. Ülemise osa, mis sümboliseerib Brahma taevaid, tegi Vigala Sass, alias Aleksander Heintalu kes on rahva hulgas tuntud ravitseja ja maausuline.

Kõik need aastad reisis Väärtnõu pidevalt Burjaatia vahet, viibides kuude viisi kohapeal, õppides kloostri vanadelt laamadelt. Kloostris suhtusid laamad mõistvalt Väärtnõu fanaatilisse vaimustusse nijngma koolkonna vastu,

Kõik see kohapeal õpitud ja omandatud teadmine kasutati ära kodumaal Eestis. Tuleb arvesse võtta, et kogu see Väärtnõu-poolne budismi propageeriv tegevus toimus karmides nõukogude korra tingimustes. Seadus ei lubanud ehitada ei kultuseobjekte (stuupad,templid jne) ega paljundada budismi alaseid raamatuid. Ametlikult oli keelatud igasugune religioosne propaganda.

Ainukene garantii, mida ta enda ehituste puhul omas, olid budistlikud rituaalid ja astroloogiliselt õigete momentide leidmine selleks, et saavutada maksimaalne efekt ja kestvus ajas stuupadele. Nii väitis Väärtnõu neil päevil ja kõik need religioossed ehitised jäid nöukogude võimu poolt puutumata ja seisavad siiani.

Juba tol ajal võis täheldada Väärtnõu aina süvenevat huvi Senge Dongma kultuse ja praktikate suhtes, sellele lisandus veel vaimustus poeedi ja taoistliku VI Dalai laama isiku ning eluloo vastu. Neil aastatel oli tal ka huvi keskpunktis Mahhakala, mis andis Väärtnõul alust väita, et vastavalt traditsioonile on Eesti budistidel on olemas ka isiklik raevuka jumaluse kehastus, nimelt usukangelane parun Roman Ungern von Sternberg , millele lisas kinnitust ka paruni eluloo uurimine kohapeal Burjaatias.

Tollest ajast said alguse Ivolgaa kloostri laamade regulaarsed visiidid Eestisse. Kuna nõukogude tingimustes ei tasunud neist budismialastest askeldusest massidele teada anda, siis isegi Taolas askeldavale seltskonnale jäi suur osa kloostri ja Väärtnõu vahelisest asjaajamisest ja toimetamistest teadmata, kui võimud oleksid sellest teada oleksid saanud vöinuks juhtuda vöim oleks ahistama asunud ka Ivolgaa kloostrit. See vastastikune visiitide ja külastuste vahetamine kestis kuni 1988. aastani, mil

Väärtnõu saadeti KGB poolt NSV Liidust välja.

Eestimaa esimene budistlik vennaskond asus elama ja tegutsema Tallinnas Kadriorus ning sai kiiresti rahva hulgas tuntuks Taola nime all. Selle liikmeid hakati kutsuma taolasteks ja Väärtnõud kui vaimset juhti ja õpetajat Vanemtaolaseks.

Esimeseks taolaseks, kes juba aastaid varem oli Väärtnöuga tuttav sai Arno Arrak, hiljem lisandusid Jüri Saard ja Tõnis Promet. Igaühel neist oli Taolas oma elamine ja muidugi valdkond budismis , millele ta spetsialiseerus. Erinevatel perioodidel nõukogude ajal on Taolas elanud ka sellised taolased nagu Boris Saabas, Peep Paasian, Peeter Kaasik ja teised, kes enda töö ja tegevusega on aidanud rajada Nijngma koolkonna budismi traditsiooni Eestimaale, mis saab enda alguse Samje kloostrist.


Samuti oli Taola ümber kogunenud palju usupooldajaid - nimelt jagunes Taola taolasteks ja usupooldajateks. Esimesed elasid Taolas ja tegutsesid selle pinnal, teised elasid enda kodudes. Tõlkimisega tegelesid ka paljud usupooldajad: Tiina Hallik, Anu Rootalu, Enn Jaanson, Eve Pärnaste ja teised. Tegemistes oli abiks Ants Luik ja paljud teised.

Igaüks neist siin nimetatud ja nimetamata isikutest on andnud enda hinnalise panuse sellesse, et eestlastel on nüüd stuupad ja budistmi alast kirjavara enam kui Tõnissoni ja Lustigi aegadel.Taola tegevuse eesmärgiks ja ideeks oli budistliku mõttelaadi ja ideede viimine rahva hulka.

Taola oli kogu oma tegutsemise vältel populaarne kooskäimise koht budalaste ja paljude kultuuri-inimeste hulgas, aeg-ajalt külastas Taolat muugi rahvas üle kogu Eesti ning külaliste näol olid tihti esindatud ka Venemaa ja Siber. Suur hulk inimesi, kes käisid Taolas, aitasid kaasa materjalide hankimisel, raamatute köitmisel, paljundamisel ja muudel töödel. Kõik nood inimesed andsid oma panuse eesti budismi rajamisel.

Taola tegutses ise-tootliku-ise-rahastava-ise-õppiva institutsioonina, töötati katlakütjatena, mis oli Nõukogude Eestis intelligentsi hulgas laialt levinud nähtus.Tööga teeniti raha, mille eest osteti materjale ja elati, kusjuures osa ajast kulus sellele, et tehti siiditrükis tankasid, hadakke, valmistati burhaane, toodeti lõhnarohtu.

Budistlik Vennaskond tegeles budismialase kirjanduse tõlkimisega Tõlgiti kümneid raamatuid, mida paljundati ning levitati sadades eksemplarides, samuti asutati tolle aja kohta märkimisväärne raamatukogu, kusjuures enamik budistlike tekste pärines Burjaatiast.

Maaliti ja trükiti siiditrükis thankasid, hadakke, tehti burhaane. Osa toodangust viidi ka Burjaatiasse, mida seal nii kloostrites kui usuliste hulgas väga hinnati ja oodati, sest kohapeal neid ei valmistatud.

Tuleb märkida, et kõik see toodang, mis viidi Burjaatiasse, oli kloostrile tasuta, sest Väärtnõu põhimõtteks on olnud kogu elu, et Õpetusele pühendatud töö eest ei tohi tegijad tasu võtta ja tundub, et ta järgib seda printsiipi tänase päevani. Kogu Taola rituaalne instrumentaarium oli Ivolgaast toodud, kohapeal Eestis valmistati ka palvetrummid enda tarbeks.

Läänest kirjanduse saamiseks kaasati välismaalalt tuttavaid, kes tellimise peale kohvritäite kaupa budistlikku kirjandust kohale tassisid, andes omapoolse panuse eesti budismi vundamendi ehitamisel.

Soome kirjanik Harri Sirola kirjutas Taolast ja tema juhist artikleid Soome ajalehtedes ning toetudes Väärtnõu kinni istumise lugudele vanglatest ja laagritest, avaldas ta hiljem romaani "Kaksi kaupunkia" Oma romaanis mainib Sirola sedagi, et Tallinna vanglas (Patareis) pani Väärtnõu kongikaaslased konspekte kirjutama, lugedes ise neile algtõdesid kolmest maailmareligioonist - budismist, kristlusest ja islamist. Samuti külvas ta ka retside hulgas huvi kultuuri, ajaloo ja filosoofia vastu. Eriti populaarne oli vangide hulgas astroloogia ja lood tiibeti folkoorist.

Väärtnõu sõnul: "Kongikaaslased konspekteerisid usinasti, vaevalt, et nad 100 % materjalist aru said, aga yldiselt kord oli majas. Vanglas pandi mulle kogu selle tegevuse ja huvi eest budismi vastu diagnoosiks skisofreenia - hull budist."

Pöhjenduseks kuna Väärtnöu mainis juba aastaid varem, et temast saab esimene Eestisse rajatava kloostri eestseisja ja budismi eest askeldaja, oli sellevõrra kergem arstlikul komisjonil võtta vastu ühine otsus - Väärtnõu oma budistliku maailmavaate propageerimises on hull. Seesama diagnoos võeti ametlikult Väärtnõult KGB käsul ära ja ta tunnistati terveks siis, kui ta 1988 aastal NSV Liidust välja saadeti Gorbatšovi isikliku allkirjaga.

Intensiivne suhe oli Taolal Burjaatias asuva Ivolga kloostriga, kus taolased korduvalt käisid . Põhiliselt suhtlesid taolased seal vanema põlvkonna laamadega, kes omakorda külastasid ka korduvalt Eestit.Võib öelda, et Ivolga kloostri laamadel on hindamatu teene nii NSV Liidu kui ka Eesti budismi arengus. Ivolgaas olles kopeeriti käsikirju, tekste,pildistati suur hulk thankasid ja burhaane, kuid kahjuks võeti kõik see slaididest ja mikrofilmidest koosnev hinnaline materjal ära KGB poolt, nii et nende materjalide saatus ja asukoht on tänaseni teadmata.

1984-1985 aastal ehitati Väärtnõu juhtimisel kolm stuupat Siim Jõesaare talu maadele Läänemaale, Haapsalu lähedale.

Kloostri rajamiseks osteti ka talu Läänemaale, mille ehitamine Taola hilisemate poliitiliste aktsioonide tõttu pooleli jäi.

Põhitegevuseks oli Taolas siiski õppimine ja eneseharimine. Budistlikku teadmist jagas Vello Väärtnõu, keelelist baasi aitas arendada-kujundada kuulus keelemees Pent Nurmekund, kes on ka Tartu Ülikooli orientalistika kabineti rajaja. Erinevalt teistest tolle aja Tartu orientalistidest ilmutas Nurmekund tolerantsust budalaste suhtes, õpetades neile t keelt ning teda kutsuti taolaste hulgas Professoriks.


Väärtnõu Pent Nurmekundist :

"Pendust nii palju, et ta käis Taolas Tartust bussiga ja seljas oli kahemeetrisel kõhetul Pendul sinine õhuke jope. Kuna Nurmekund keeldus vastu võtmast tasu õpetamise eest, otsustas Taola teha Professorile kingituse ja osteti tol ajal fartsude käest, Viru hotelli juurest, hea soe sulejope, et auväärne keele-Guru Nurmekund ei külmetaks Tallinnas käies. Järgmine kord, kui keeleGuru saabus tundi, anti jope üle. Esiteks keeldus Nurmekund absoluutselt jopet vastu võtmast ja lõpuks kollektiivi suure kisa ja kära peale toppis keele-Guru kalli puff-jope selga.

Tundidest lahkudes võttis Professor siiski kingituse kaasa, kuid järgmine kord saabus tundi vanas jopes.Küsimuste peale, mis juhtus, vastas Professor väärikalt, et viis jope poodi, müüs maha ja ostis saadud raha eest raamatuid. Siia juurde tuleb lisada ka üks analoogne juhtum varasemast minevikust,kus Tartu ülikooli tudengid kinkisid Nurmekundile raadio või teleka, mis sai sama saatuse osaliseks. See rändas poodi, kust saadud raha eest Professor ostis taas raamatuid."

Lisaks Taolas toimuvatele keelekursustele käidi veel õppimas Tallinna keeltekoolis. Ja nagu Väärtnõu ise armastas alati mainida, oli iseseisev õppimine ja tegevus alati "kohustuslikult populaarsed ". Kloostri rajamiseks osteti ka talu Läänemaale ja projekti tulevasele kloostrile tegi arhitekt Leonhard Lapin, mis on esimeseks selletaoliseks Eestis.

Leo Lapin kuulutab Tallinna Kunstiinstituudis kõigile Tühjuse kontseptsiooni ,mis pidavat aitama õieti organiseerida nii enda sise- kui välisruumi. Kloostri ehitamine jäi hilisemate poliitiliste aktsioonide tõttu pooleli, samuti jäi pooleli ja välja andmata esimene eestikeelne tiibeti keele õpik.

Olles edumeelsed ja ajast ees, tegid 5-6 budalast ukse lahti ka ideele vabadusest ja iseseisvusest Eestis.


1987 aasta 7. novembril tuli Vello Väärtnõu välja Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei loomise ideega kogunemisel Pärnus, kus ta ütles esimesena avalikkusele välja, et on vaja luua oma partei ja võtta kommunistidelt võim, sest mõttetu on suitsuvorsti ja leiba Punapartei käest küsida. Leiba ja vorsti tuleb ise teha iseendale.

Väärtnõu:

"Kui spontaansed väljaastumised tekkisid, oli selge, et idee, mis kogu seda punaste poolt maha tambitud Eestit päästaks, on antud poliitilises situatsioonis võimalik vaid juhul, kui moodustada (ametlikult) ja avalikult opositsioonipartei kommunistide vastu. Pärnus toimus rahva kogunemine, kus erutatud kodanikud kõnelesid vorstipuudusest. Esinesin seal kõnega organiseeritud opositsiooni vajalikkusest.

Pakkusin välja ka esialgse programmi, millega esile tulla. Minu jutt seal Pärnu massimiitingul oli rahva jaoks arusaamatu ja provakatiivne, sest keegi ei julenud mõeldagi sellest, et võiks kommunistidelt võimu võtta. Koostasin partei loomise projekti ja pakkusin osalust paljudele inimestele. Kõhklemist ja keeldumist oli palju."

Aga see Väärtnõu poolt välja töötatud esmane programm sai ERSP loomise aluseks. See oli esimene kord NSV Liidu ajaloos, kus Moskva juhtkond pandi fakti ette ametlikult opositsioonipartei loomise idee ettepanekuga.

Nii saab Eestimaa Budistliku Vennaskonna teeneks lugeda selle esmase idee välja pakkumist ja suunda kuhu eesti iseseisvusvõitluses peaks sibama tulevikku.

Eesti budalased esimestena nõukogude ajal, lõhkusid kommunistliku riigi alustugesid avalikult ja efektiivselt.


1987.aasta jõulude ajaks sai valmis esialgne programm, mida aitas täiendada ka Hirvepargi MRP-AEG seltskond, kes hiljem endale lõikas sellest loorbereid koostöös uue valitsuse ja Rahvarindega, mis saabus eesti poliitilisele lavale pool aastat hiljem ja mis siis juba kubises kommunistidest, kes kõik hakkasid kiirelt värvi vahetama,soovides uuesti rooli pääseda. ERSP loomise ajal olid Väärtnõul aktiivselt abiks Tiina Hallik, Anu Rootalu, samuti Eve Pärnaste, kes oli tol ajal budalane ning tegutses ka Taola sekretärina.

1988. aaasta 21. jaanuaril kirjutasid Vello Väärtnõu eestvõttel 14 Eesti Vabariigi kodanikku alla ettepanekule luua Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei. Ettepanekule kirjutasid alla 14 rahvuslast - Vello Väärtnõu, Eke-Pärt Nõmme, Ärvi Orula, Eve Pärnaste, Heiki Ahoneni, Erik Udami, Urmas Inno, Karin Inno, Endel Ratase, Mati Kiirendi, Kalju Mätliku, Rein Arjukese, Mati Vilu, Arvo Pesti

Järgnes sensatsiooniline pressikonverents Moskvas, kus läänemaailm sai teada et kommunismi kants NSVL laguneb ja selle lagunemisprotsessi katalüsaatorina toimis Eestis budalaste seltskond.

30. jaanuaril 1988 organiseeris Väärtnõu Moskvasse akrediteeritud välismaa ajakirjanikele pressikonverentsi. Kohal olid New York Times'i, Washington Posti, Chicago Tribune'i ja paljude teiste lehtede esindajad, samuti USA telekompanii ABC. Väärtnõu teatas rahvusvahelisele meediale opositsioonipartei - Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei - loomise ettepanekust, mis oli sensiatsiooniline sündmus tol hetkel maailmas.

ERSP-l oli eesmärgiks luua Eestis sõltumatu demokraatlik rahvusriik. Idee ja ettepanek saavutas suurt tähelepanu nii Idas kui Läänes, leides laialdast äramärkimist ja kommenteerimist meedias. Näiteks New York Times'i esilehel informeerib Philip Taubman 14 kodaniku käsikirjalisest dokumendist, mis kutsub moodustama esimest sõltumatut poliitilist parteid Nõukogude Liidus.

Eestis sellest tol hetkel suurt midagi ei teatud. Kuna Väärtnõul ei olnud ligipääsu kohalikele massikommunikatsiooni vahendeile, raadiole ,TV -le, ajalehtedele, siis kasutas ta oskuslikult ära lääne pressi selleks, et ideed vabadusest ja iseseisvusest inimesteni viia. Seoses kommunistliku süsteemi lõhkumisega olid taolased pidevalt KGB valvsa silma all Korduvalt "puhastati" budalaste raamatukogu, Väärtnõult viidi ära suur kogus tiibetikeelseid tekste, tankade slaide ja käsikirjade filmirulle. Samuti kasutati miilitsat repressioonides Taola vastu.

Pressikonverentsi toimumisega sai KGB-l mõõt täis ja sündmused arenesid edasi väga kiirelt. Väärtnõu oli korraldanud lendlehtede trükkimise ja levitamise enne Eesti Vabariigi 71. aastapäeva, samuti aastapäeva kaartide trükkimise.

2. veebruaril arreteeriti lendlehti levitav Silvert Zholdin, 6. veebruaril tegi KGB läbiotsimise Väärtnõu juures.Väärtnõu pandi esmalt valiku ette, kas paneme sind taas vangi või saadame maalt välja. Talle tehti ettepanek emigreerumiseks, ent ta keeldus. Ühel päeval tormasid KGB töötajad hommikul vara Väärtnõu poole sisse ja teatasid, et nüüd läheb sõiduks.

13. veebruaril 1988 saadeti Vello Väärtnõu NSV Liidust välja. Väärtnõu:

Lendasin Moskva Stockholmi lennukga Rootsi. Arlanda lennujaamas oli vastas mõnikümmend väliseestlast, kes rõõmsalt väikseid sinimustvalgeid lehvitasid ja haletsesid, et näe, represseeritu, kiilakaks ka veel aetud. Pidin neile pettumuse valmistama,juusteta olen juba ammu budismi, mitte riigivastasuse pärast.

Ja KGB ei väsi kah levitamast kuuldusi, justkui oleksin peene dressuuri läbi teinud LKA agent.

Viimase aja kirjutised Eestis nõukogude lõpuperioodi kultuurielust räägivad millegipärast budalaste (Taola) peitumisest budismi varju Nõukogude elu koleduste eest. Tol hetkel oli Taola ainus seltskond Eestis, kes konkreetselt enda programmi järgi löhkus punavöimu alustugesid nimelt - trükkis, paljundas ja levitas lendlehti, plakateid ja viis läbi muid nõukogude võimu lammutavaid tegevusi. Peab mainima, et lendlehtede levitamisele yle Eestilisele aktsioonile aitasid kaasa paljud Eesti lihtinimesed, kes selle tõttu isegi kannatasid KGB käe läbi. Millegipärast nende nimesid Eestis nüüdsel ajal isegi enam ei mainita, kuigi nad võiksid põhimõtteliselt olla uued personaalpensionärid meie uuel ajalooetapil.

Toonasele olukorrale oli iseloomulik, et igasugune opositsiooniline tegevus püüdis vältida poliitilist vormi, mis viinuks avaliku konfliktini ainuvõimu teostava kommunistliku parteiga ja viimase repressiivorgani KGBga.Tulla avalikult välja rahvusliku poliitilise alternatiiviga, seda on võimalik teha üksnes hea poliitilise instinkti ja isikliku riski kaudu.

Kuid antud poliitiline samm Taola poolt osutus õigeaegseks. Võimatuna ja üle mõistuse ohtlikuna tundunud idee muutus poole aasta jooksul mõeldavaks ja vastuvõetavaks massidele ning varsti ka ainuvõimalikuks.

Nii lõppes Eestimaa Budistliku Vennaskonna aktiivne koostegutsemine 1988. aastal Eestimaa pinnal.

Kuue aasta jooksul ehitasid taolased Eestimaale budismi nähtava, käega katsutava, silmaga kombatava keha.

Taola arhiiv on kahjuks suuremalt osalt nüüdseks juba ajas kaotsi läinud. Väärtnõu pakkus tekste, tekstide tõlkeid, raamatuid, fotosid ja Taola arhiivi pärast väljasaatmist Tartu Ülikooli Maret Kargile, säilitamaks seda kui osa eesti budisimi ajaloost, kuid Maret Kark keeldus, tuues vastuseks,et Tartu Orientalistikakabinet ei tunne selliste asjade vastu kahjuks huvi,. Praeguseks on uus põlvkond Taolasi üles kasvanud, kes jätkavad sama Taola traditsiooni,.


Aastaid elas ja töötas Väärtnõu Aasias Himaalajas, külastades kloostreid ning intervjueerides ja filmides sealseid õpetajaid, millest on tekkinud suur hulk ajaloolist ja huvitavat materjali tiibeti budistide tegevuse kohta peale Tiibetist emigreerumist.


Praegu elab Vello Väärtnõu põhiliselt Rootsis, Stockholmis.

Marju Broderi ettekanne ( Мариу БРОДЕР (Таллин) 2006 Вторые Доржиевские чтения Санкт-Петербурге )