Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Tarab Tulku Rinpotše lühike elulugu

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Tarab tulku rinpoche10.jpg
Tarab tulku rinpoche.jpg
Tarab tulku rinpoche9.jpg
Tarab tulku rinpoche .jpg
Tarab lene.jpg
Tarab-tulku 1954.jpg
Pilgrims.jpg
Sitatara.jpg
Birth-of-a-soldier.jpg
Bodhgaya kalachakra.jpg
Tarab Tulku Rinpoche XI, Lharampa Geshe / Dr. Phil.

22. detsember 1934 – 23. september 2004
Tarab Rinpotše lühike elulugu

Lene Handberg

Tarab Tulku sündis Lhasa lähedal Gangkyi Sharis 22. detsembril 1934. aastal. Tema sündimise ajal puhkes vanemate aias õide vana õunapuu, ehkki oli detsembri keskpaik ja ilm sel aastaajal on Kesk-Tiibetis lõikavalt külm. Vesi tema vanemate majas muutus piimaks ning Rinpoche tuli ilmale õnnesärgis - kõiki neid märke loetakse ebatavalise lapse sündimise tunnusteks. Rinpoche ema püüdis varjata, kui eriline poeg tal on, kuna ei tahtnud teda kaotada. Seepärast püüdis ta hoida mõningaid märke saladuskatte all. Rinpoche jutustas, mida ema talle oli rääkinud: “Kui ma olin väike laps ja ema viis mind templisse, lugesin ma mantraid. Ma laususin mantraid nii selgesti, et ta hakkas kartma, et teised kuulevad ja pani iga kord käe mulle suu peale, kui ma neid lugema hakkasin.”

Ühel päeval, enne kui Rinpoche sai ühe-aastaseks, võttis Rinpoche vanaema vend auväärne Taktrag Rinpoche (tiib k. sTag-brag), kes oli kolmeteistkümnenda Dalai Laama õpetaja ja kellest hiljem sai Tiibeti Regent, ta kaasa oma läheduses asuvasse kloostrisse ning asetas troonile. Rinpoche mäletas seda juhtumit, sest kui Taktrag Rinpoche küsis järjest nõudlikumalt: “Kes sa oled?”, sai Rinpoche lõpuks nõnda pahaseks, et lükkas Taktrag Rinpoche kella, nii et see põrandale kukkus. Hiljem tulid kohale mungad Tashi Rabteni kloostrist Kongpost ning Rinpoche tegi läbi kõik katsed ning ta kuulutati kümnenda Tarab Tulku ümbersünniks. Rinpoche tõsteti seejärel kaheaastaselt Tarab Tulku XI ümbersünnina troonile Tashi Rabteni kloostris Kongpos Kagu-Tiibetis, Assami piiri lähedal. Tema ema ja õde järgnesid talle ning jäid sinna kaheks järgnevaks aastaks.

Sealne Tiibeti paikkond on kaunis ja Rinpochele meeldis seal viibida. Peaaegu subtroopilise kliimaga Tiibeti nurk 2000 m kõrgusel on väga viljakas, paljude puudega, nende seas aprikoosi- ja virsikupuud, erinedes täiesti kivisest ja tolmusest Kesk-Tiibeti maastikust.

Rinpoche haridustee algas Kongpos Tashi Rabteni kloostris kolmeaastaselt lugema õppides ning neljaaastaselt harjutati teda läbi viima rituaale, mis oli tema kui laama tegevusala selle piirkonna inimeste abistamisel, kui neil tekkis probleeme. Näiteks põua ajal oodati Rinpochelt vihmarituaalide sooritamist ning haiguste korral tuli läbi viia palju teisi rituaale jne. Kuid Tashi Rabteni kloostrisse ei saanud ta jääda kauaks, kuigi need olid Rinpochele ilusad aastad. Rinpoche jutustas: “Regent Taktrag Rinpoche näis minu pärast väga muretsevat ja kirjutas minu kloostrisse kirja, öeldes: “Laama Tarab Tulku ei tohiks kauemaks Kongposse jääda. Tal oleks parem tulla Lhasasse ja astuda Drepungi klooster-ülikooli, kus ta saaks muid õpetusi kui oma kloostris, et asuda taas akadeemiliste ja sügavamate õpingute juurde.” Ta kirjutas mitu kirja. Minu koduõpetaja ja eestkostja vastas: “Ta on veel liiga väike, et õppida. Praegu ei ole õige aeg viia teda suurde kloostrisse.” Kuid Regent käis peale ja lõpuks... ei saanud nad enam keelduda, sest Regent oli riigipea. Siis nad otsustasid, et pean minema Lhasasse. Ma olin sel ajal umbes kuue aastane.”

Tarab Tulku XI ebatavaline reis Drepungi tema enda jutustuse järgi

“Ma reisisin Kongpost Lhasasse, et astuda Drepungi kloosterülikooli. Ma olin sel ajal umbes kuue aastane. Kui ümbersündinud laama suure maavaldusega lhadrangist astus Drepungi kloostrisse, tuli järgida väga erilist etiketti. Seepärast saatsid mind esindajad minu lhadrangist (12-15 inimest), Tarabi (Tashi Rabteni) piirkonnast ja lõpuks esindajad Tashi Rabteni kloostri eestseisusest – kõik nad olid hobuste seljas. Meil oli palju muulasid, kes kandsid toitu pika teekonna tarvis ning kingitusi, mida oli kombeks teha, sealhulgas tiibeti tee kõikidele kloostri munkadele (umbes 10 000). Meid oli palju inimesi, hobuseid ja muulasid – terve karavan, mis rändas Lhasa suunas. Kokku oli umbes 20 inimest hobustel ning lisaks oli meil umbes 40 muula ja mõned talitajad. Me rändasime umbes kolm nädalat, enne kui jõudsime Lhasasse.”

“Kui me asusime umbes kolme päeva teekonna kaugusel Lhasast (tänapäeval kulub Lhasast autoga sinna jõudmiseks ainult neli tundi), tuli meil ületada suur jõgi – Lhasa jõgi. Sel ajal ei olnud seal silda (hiljem hiinlased ehitasid Lhasale lähemal silla üle Lhasa jõe). Oli 1941. aasta talve algus, tiibeti kalendri üheksas kuu. Jões ujus juba palju jääd, suuri jäälahmakaid. Me kõik seisime seal paigal jälgides neid jämedaid jääpanku. Mingi aja möödudes haaras inimesi paanika, sest kui me kohe poleks üle läinud, ei oleks me jõudnud paika, kus hobused ja muulad pidid öösel karjamaal rohtu sööma. Me ei teadnud, kui kaua võtab aega jää möödatriivimine.”

“Jäätükid olid väga suured – umbes meetrise läbimõõduga ja üsna paksud. Teadmata, mida ette võtta, tuli minu hoolekandja ja koduõpetaja minu juurde, öeldes: “Sina oled laama, sa pead nüüd midagi tegema, et aidata meil üle minna.” Ma küsisin põhjust, miks me ei saa kohe üle jõe minna. Ning nad selgitasid, et jäälahmakad tulid suure hooga ja olid väga rasked, ning kui hobused ja muulad astuksid vette, murraks jää nende jalad. Seega polnud võimalik neis tingimustes üle jõe minna. Kui me ruttu poleks üle saanud, oleksid loomad ööseks nälga jäänud. Kuulnud seda, palusin ma loomade eest, tundes loomade vastu armastust ja kaastunnet. Kõik seisid jõekaldal üksisilmi vett ja jääd vahtides, sel ajal kui ma palvetasin. Me ei seisnud seal rohkem kui viis minutit, kui juhtus võimatu: jäävool peatus ootamatult, nagu hoiaks keegi seda tagasi. Seal, kus me pidime üle jõe minema, oli vesi jääst puhas. Vesi voolas endiselt, aga jää kuhjus eemal ühte kohta. Kõik 60 hobust ja muula läksid üle jõe... ning niipea kui viimane loom teisele kaldale hüppas, hakkas jää otsekohe mööda jõge allavoolu triivima. See oli väga kummaline kogemus.”

Rinpoche võttis getsüli vanded (noviitsivanded) Regendi Taktrag Rinpoche juuresolekul, kes andis talle nimeks Ngawang Losang Chökyi Nyima. Rinpoche oli väga usin õpilane, kuigi talle esialgu Drepungis ei meeldinud, sest järsku oli ta üks 10 000 mungast, kui varem oli ta kogu kloostri ja suure majapidamise keskpunkt, kus kõik oli üksnes tema jaoks, lastes tal tunda end printsina. Tema noore ea tõttu olid ka õpingud väga rasked. Kui nad alustasid, olid teised mungad tema klassis umbes 18-aastased. Kuigi Rinpoche oli väga noor ja Tarab Lhadrangis oli juba otsustatud, kes saab Rinpoche peamiseks õpetajaks, järgis Rinpoche oma tahet ja läks auväärse Khensur Pema Gyaltsen Rinpoche juurde, kes talle väga suurt muljet avaldas, paludes, kas ta ei tahaks hakata tema õpetajaks. Khensur Rinpoche oli üllatunud selle väikese laama otsusekindlusest ja nõustus, juhul kui Tarab Lhadrang seda aktsepteerib – sel moel sai hilisem kuulus õpetaja ja Drepungi klooster-ülikooli abt Rinpoche põhiõpetajaks.

Lisaks formaalsetele akadeemilistele õpingutele õpetas Khensur Rinpoche Tarab Rinpochele joogat. Tarab Rinpoche jutustas: “Kui ma olin kümne või üheteistkümne aastane, alustas Khensur Rinpoche minu ja kolme teise laama juhendamist, kuidas töötada unenäoseisundiga. Ta ei õpetanud meile komplitseeritud unenäojooga formaalseid praktikaid, vaid kergemaid meetodeid, kuidas visualiseerida Manjuśrid (tarkuse jumalust), korrates enne magama minekut tema mantrat ja siis unenäoseisundis esitada küsimusi, mis õpetaja meie jaoks valmis oli pannud. Me pidime seejärel vastusega üles ärkama.

Me sooritasime seda umbes kuu, esitades küsimusi mitmete inimeste tervise kohta jne igal öösel magama minnes. Selle aja möödudes Khensur Rinpoche ütles mulle, et mul on eriline võime une seisundis unenägudega töötamiseks. Ta pidi olema sellest rääkinud ka teistele õpilastele, sest paljud inimesed hakkasid minu juurde pöörduma, esitades küsimusi oma tervise kohta, kuidas üle elada teatud haigusi ja mida teha teatud olukordades. Ma võtsin nende küsimused oma unne, püüdes leida vastuseid ning tuua selgust nende olukorda oma unenägudes.”

“Khensur Rinpoche hoidis mind unes küsimuste esitamisega tegevana igal ööl, leidmaks vastuseid. Järgmisel hommikul andsin talle vastused ja ta õpetas, kuidas neid interpreteerida.

Ma tegin seda iga päev umbes kolm aastat. Kui ma olin kolmeteistkümne aastane, sain ma kuue jooga formaalsed õpetused, nende seas ka unenäojooga. Sellest ajast peale alustasin ma unenäoseisundi tantra praktikat, saavutades selge une täielikud võimed ja kasutades unenäoseisundit oma vaimseks arenguks. Ma jätkasin unetööd koos teiste praktikate kui ka formaalsete õpingutega. Toetudes oma kogemustele unenägudega töötamisel ning täiustades oma unenäoseisundi võimeid, arendasin hiljem teooriad ja praktikad unega töötamiseks nii isiklikuks arenguks kui psühhoteraapiaks – see on olnud palju aastaid osa minu õpetustest lääne üliõpilastele.”

Rinpoche sai ulatusliku traditsioonilise hariduse budistlikus ‘meele ja nähtumuse teaduses’, metafüüsikas kui ka meditatsiooni-aladel, kaasa arvatud tantra, ning lõpetas selle hariduse kahekümne nelja aastaselt Lharampa Geshe kõrgeima akadeemilise kraadiga. Oma õpingute varajases staadiumis sai ta tuntuks oma uurijavaimu poolest. Rinpoche ei olnud kunagi rahul formaalse haridusega, ta esitas alati küsimusi, mis võimaldasid tal aegapidi, aga kindlalt tungida sügavale budistliku ‘meele ja nähtumuse teaduse’ üldistesse aspektidesse, mis moodustasid tema hilisema ‘ühtsus kahesuses’ arengu aluse. Kolmeteistkümne aastasena alustas Rinpoche Drepungis õpetamist. Ta sai tuntuks ühe parima õpetlase ja debattidel väitlejana ning suure kaastunde poolest oma oponentide suhtes – seetõttu oli tal Tiibetis palju õpilasi, enne kui ta 1959. aastal pidi kahekümne nelja aastasena lahkuma.

Tarab Rinpoche põgenes Põhja-Indiasse, kus ta veetis järgmised kaks aastat Buxaduri põgenikelaagris. Järgides oma õpetaja Khensur Pema Gyaltseni soovitust, alustas ta traditsioonilist õppeprogrammi ning õpetas oma õpilastele budistlikku ‘meele- ja nähtumuse teadust’.

Seistes fakti ees, et ta on kaotanud kõik välisel tasandil, püstitas Tarab Rinpoche endale küsimuse, kuidas avada ja tuua praktilisse kasutusse igakülgset teadmist, mida ta Tiibetis oli omandanud, väljaspool Tiibeti kaitstud vaimset ja religioosset konteksti. Kuna tulevik oli täiesti ebakindel, palus Khensur Rinpoche sel ajal Rinpochel kasutada oma unevõimeid, et leida tee selle olemuse kokku- võtmiseks, mida Rinpoche Tiibetis oli õppinud.

Rinpoche nägi seejärel und, milles ta sai neli värssi; ärgates mäletas ta neist kolme. Ta kirjutas värsid üles ja Khensur Rinpoche rõõmustas neid nähes. Tarab Rinpochel kulus veel mitu aastat, enne kui talle sai täiesti selgeks, mida luuletused sügavuti tähendasid. Aeglaselt, kui Rinpoche alustas oma erilise ‘ühtsus kahesuses’ lähenemise väljatöötamist Läänes, sai Rinpochele järjest enam selgeks, et tegelikult kõik, mis oli avanenud ‘ühtsuses kahesusena’, oli algusest peale peidus nendes luuletustes. Kord, kui Kalu Rinpoche külastas Tarab Rinpoched Taanis ning Rinpoche näitas talle luuletusi, küsis Kalu Rinpoche, milliseid praktikaid Rinpoche sel ajal tegi, sest ta arvas, et Rinpoche ei saanud kirjutada ega luua neid värsse, kui ta poleks viibinud ebatavalises seisundis. Kalu Rinpoche ütles, et sõnadest, kirjutusviisist ja lauseehitusest võis näha, et need luuletused ei kuulu olevikku – need olid täiesti erinevast ajastust ja väga haruldased.

Viibides Buxaduri põgenikelaagris ajavahemikus 1960-1962 pakuti Tarab Rinpochele kõigepealt võimalust minna Jaapanisse, seejärel Saksamaale ja lõpuks Taani. Rinpoche ei soovinud jätta oma õpilasi ega vana õpetajat, kuid kolmanda palve korral Tema Pühaduse Dalai Laama administratsioonilt ütles Rinpoche õpetaja talle, et tal tuleb vastu võtta Kreeka ja Taani printsi Peteri ning Kuningliku Raamatukogu ja Kopenhaageni Ülikooli kutse. Rinpoche läks seejärel Taani ning õpetas tiibeti keelt ja kultuuri Kopenhaageni Ülikoolis ning hoolitses tiibeti käsikirjade ja puuplokk-trükiste kollektsiooni eest, mille olid kogunud prints Peter ja teised kollektsionäärid, aastani 1965, saades ühtlasi esimesed kogemused moodsast kultuurist.

Rinpoche soovis tegelikult üksnes minna tagasi oma õpilasi juhendama ja vana õpetaja eest hoolt kandma, aga seda enam ei juhtunud, sest tema kõrge hariduse ja lahtise meelega vajati teda Tiibeti eksiilvalitsuses. Tema Pühadus Dalai Laama palus tal võtta üle New Delhi Tiibeti Maja direktori kohused; selle aja sees kogus ta muuseumi tarvis suure hulga Tiibeti vanavara, mis on seal eksponeeritud tänapäevani. Pärast direktori ametikohuseid New Dehlis pidi Rinpoche määratama Tiibeti Uurimiskeskuse direktoriks Sarnathis. Kuid Tarab Rinpoche, mitte tundes end hästi selles India vahekultuuris, mille püüdlused olid suunatud Lääne materialistliku kultuuri poole, otsustas 1967. aastal Tema Pühaduse loal naasta Läände. Rinpoche läks tagasi Kopenhaagenisse, kus ta asus ametisse Kopenhaageni Ülikooli lektorina, töötades seal aastani 2000, kui ka teadustöötaja ja Tiibeti sektsiooni juhatajana Kuninglikus Raamatukogus. Tema paljude aastate töö tulemusena Kuninglikus Raamatukogus ilmus 2000. aastal publikatsioon Catalogue of Tibetan Manuscripts and Xylographs, Curzon, Richmond, Surrey Press / Royal Library, Copenhagen 2000.

1985. aastal rajas Rinpoche Taani Tiibeti Kultuuriseltsi, mille üks tegevusharu oli Tiibeti abistamise projekt, sponsorlus, mida paljud Tiibeti lapsed, noored ja täiskasvanud suuresti hindasid. 1988. aastal julgustas Rinpoche Taani Tiibeti toetusgrupi rajamist, mida juhatas mõned aastad tema õpilane Lene Handberg. Tarab Rinpoche organiseeris Tema Pühaduse Dalai Laama külaskäigu Kopenhaagenisse 1988. ja 1991. aastal ning Münchenisse Tendrel: ühtsus kahesuses konverentsile 2002. aastal.

Taanis jätkas Rinpoche lisaks ametikohtadele ülikoolis ja Kuninglikus Raamatukogus ning teistele tegevusvaldkondadele oma sisemisi otsinguid, ületades palju keerulisi piire oma enda arengu nähtumusi võites, kuni lahustusid reaalsuse kihid ja avanesid uued perspektiivid – ikka ja jälle – kuni jõudis astmeni, kus kõik tendreli seosed, kogu olemise vastastikku seotud loomus, mis on budismile omane, sai kristallselgeks ja tema enese väljenduseks. Siis alustas Rinpoche uuesti vanade indo-tiibeti pühakirjade uurimist, mis ta oli kõrvale pannud mitmeks aastaks, et ise oma tõdemusel ja teel avaneda lasta.

1970ndatel aastatel hakkas Rinpoche esmakordselt jagama oma nägemust laiemale Lääne kuulajaskonnale ühel esimesel rahvusvahelisel transpersonaalse psühholoogia konverentsil, mis peeti Lapimaal Soomes, kuhu ta oli kutsutud koos oma õpetaja Khensur Rinpochega. Siin paluti Rinpoched alustada budistliku filosoofia/meeleteaduse seminare. Sellesse aega ulatub tagasi tema tutvus Stanislav Grofiga Transpersonaalse Psühholoogia Ühingust, milles ta mõnd aega Ida esindajana tegutses, ning mis viis teda teistesse paikadesse nagu Esalen Californias ning Lõuna Ameerika. Siin kohtas ta Ronald D Laingi, kellega järgnevatel aastatel arenes lähedane ja viljakas koostöö. Tarab Rinpoche pidas arvukalt loenguid transpersonaalsetel ja tibetoloogilistel konverentsidel mitmetes Euroopa ja Ameerika ülikoolides. Ta avaldas ka artikleid budistliku filosoofia ja psühholoogia teemadel.

Sel ajal hakkasid kuju võtma tema tendreli ehk ‘ühtsus kahesuses’ meeleteaduse, isiksuse arengu kui ka vaimse ja psühhoterapeutilise rakenduse erinevad elemendid ja aspektid, mis põhinesid tiibeti budistliku traditsiooni sügaval kogemusel ja tundmisel. 1980ndate lõpus õnnestus Rinpochel ühendada eri aspektid terviklikku Tendrel/ ‘ühtsus kahesuses’ süsteemi erilise rõhuasetusega subjekti ja objekti, keha ja meele kui ka energia ja mateeria loomusele – nõnda tõestades oma sügavat soovi avada budistliku vaate ja meditatsioonitarkuse universaalsete aspektide rikkus ka neile inimestele, kes ei olnud seotud tiibeti kultuuri ega budistliku religiooniga.

Tarab Tulku on pidanud ‘ühtsus kahesuses’ seminare kogu maailmas. Ta rajas Tarab Instituudid Münchenis/Hamburgis, Kopenhaagenis, Helsingis, Stockholmis, Brüsselis, Tartus, Pariisis ja Londonis. 1994. aastal õpetas Rinpoche esmakordselt kolmeaastast ‘ühtsus kahesuses’ õppe- ja rakendusprogrammi Belgia Tarab Instituudis. Programmis esitas Tarab Rinpoche indo-tiibeti budistliku meele- ja nähtumusteaduse, isiksuse arengu kui ka vaimse ja psühhoterapeutilise rakenduse universaalseid aspekte vastavalt ratsionaalse-tehnoloogilise ja kõrgelt arenenud kultuuri vajadustele. Sellest ajast arendas ta ‘ühtsus kahesuses’ programmi edasi ning õpetas seda nüüd neljaaastase rakenduse juures 1997. ja 1999. a Lene Handbergi assisteerimisel Tarab Instituutides Münchenis ja Stockholmis. Aastal 2002 alustas ‘ühtsus kahesuses’ rakendusprogramm Pariisis ning 2003 Hamburgis. Rinpoche kavatses algatada samalaadse ‘ühtsus kahesuses’ programmi Indias Dehra Dunis, alustades märtsis 2005, millega seoses soovis jagada oma sügavat teadmust Tiibeti õpetlastega.

Tarab Rinpoche luges ‘ühtsus kahesuses’ paradigmat võtmepunktiks Ida ‘sisemise’ tarkuse ja moodsa Lääne teaduse kohtumisel. Kuna ‘ühtsus kahesuses’ baseerub Ida tarkusetraditsiooni olemusel, rajanedes universaalsel, ajatul teadmisel, ilmneb ühtlasi, et paljud selle aspektid vastavad tänapäeva teaduslikele avastustele. Selle loomuliku tagajärjena korraldas Tarab Tulku interdistsiplinaarse teaduskonverentsi Tendrel/ühtsus kahesuses Münchenis 2002. a oktoobris. Rinpoche siht sel konverentsil oli kahetipuline: tõsta esile iidse tarkuse universaalsed aspektid, mida väljendatakse indo-tiibeti pühakirjades, ning tutvustada Lääne teadlastele iidse tarkuse universaale väljaspool selle kultuurilisi või religioosseid tingimusi. Sel moel Tarab Rinpoche lootis luua laiemat alust, et anda edasi parimat iidsest ja tänapäeva maailmast selle sügavamaks vastastikuseks vahetuseks, mõistmiseks ja teostamiseks. Üldiselt kõneldes iidne teadmus ja moodne teadus püüdlevad samu sihte ning see saab ilmsiks ‘ühtsus kahesuses’ paradigma ja moodsa teaduse kohtumisel.

Tendrel/ühtsus kahesuses konverentsist ilmub sel kevadel raamat, kõigepealt Saksamaal Theseus Verlag väljaandel – me teatame sellest oma kodulehel www.tarab-institute.org.

Tarab Rinpoche oli kutsunud Müncheni konverentsile Tema Pühaduse Dalai Laama. Rinpoche tutvustas siin Tema Pühadusele esimesi peatükke oma kirjatööst. See andis Rinpochele (kes, tagasihoidlik nagu ta oli, ei olnud varem Tema Pühadusele ega kellelegi teisele Tiibeti õpetlasele kõnelenud oma tööst, mida ta Läänes kõik need aastad oli teinud) võimaluse esmakordselt oma teost Tema Pühadusega arutada. Tema Pühadus oli enam kui rahul Rinpoche tööga. Ta ütles, et oli otsinud Läände siirdunud laamade seas taolist käsitlust ning mõistis, et keegi teine peale Tarab Rinpoche ei oleks saanud seda teha, sest lisaks tänapäeva kultuuri sügavale tundmisele ja uurijavaimu olemasolule oli selleks tarvis äärmiselt avarat ja sügavat tiibeti tarkuse tundmist, mida veel vaid väga vähesed isikud valdavad.

Tema Pühadus Dalai Laama palus otsekohe Rinpochel tulla Indiasse Tiibeti asundustesse õpetama nii Põhja- kui Lõuna-Indias. Kuna Rinpoche ajakava oli juba täis, suutis ta sel korral õpetada üksnes 21s tiibeti õppeasutuses põhjas. Seda korraldas Tema Pühaduse ametkond ja see leidis aset oktoobris eelmisel aastal. Tarab Tulku suureks üllatuseks võeti ta igal pool vastu sügavaima austusega kui üht kõige kõrgeimat laamat. Rinpoche hiljem kuulis munkade käest Dharamsalas, et Tema Pühadus oli hiljuti rääkinud suurtes Tiibeti kloostrites Lõuna-Indias, et nägi Tarab Tulkut kui üht parimat tiibeti õpetajat praegusel ajal.



Kuigi meie kõige austatuma õpetaja ja kalli sõbra auväärse Tarab Tulku Rinpoche lahkumine on olnud traagiline kaotus meile kõigile, samal ajal Rinpoche käitumine haiguse ajal, tema fantastiline optimism, julgus ja sügav motivatsioon, mida ta oma õpetuste kaudu üles näitas kuni kõige viimase hetkeni ja edasi, püüdes tuua tähendust, teadmist ja tegelikku eredat tarkuse ja kaastunde valgust meie eludesse, on olnud sügavalt julgustav – näidates meile elavana täpselt seda, mida ta õpetas seoses elu suurima müsteeriumi, surmaga, avaldades lõpus kohalolekut, millega kokku puutudes ei jää õpilastele sugugi temast lahusoleku tunnet – pigem vastupidi – uskumatu and ja tõenäoliselt tema seniajani sügavaim õpetus.

Kogu südamest ja ma olen kindel, kõigi Rinpoche õpilaste heaks, palun Sul, kallis ja tõeline laama, jätkata oma mõõtmatut tööd mistahes vormis. Me anname oma parima olla häälestatud uuele situatsioonile, et kokku puutuda suure kohalolekuga, mida Sa avaldad väljaspool füüsilist kuju, et järgida sinu juhatust. Me lubame anda oma parima, et mõista, praktiseerida ja rakendada Sinu kõige sügavaimaid ‘ühtsus kahesuses’ õpetusi, mida meil on olnud hea õnn Sinult saada, et täita Sinu soovid selle iidse tarkuse suhtes – väljaspool aega, kultuuri ja religiooni, mis on maetud tiibeti pärimusse, mida Sa oled meile kättesaadavaks teinud, et see säiliks, ja püüdleme taasluua harmooniat inimestes, inimeste vahel ning taastada kooskõla inimese ja looduse vahel.


PRESSITEADE

28.09.2004

Neljapäeval, 23. septembril 2004 aastal lahkus meie hulgast jäädavalt väljapaistev Tiibeti teadlane, auväärne õpetaja ja vaimne sõber, kauaaegne Kopenhaageni Ülikooli tibetoloogia osakonna juhataja ja õppejõud PhD Tarab Tulku.

Eestiga on Tarab Tulku olnud seotud aastast 1993, mil ta Tartu Ülikooli ajaloo osakonnas juhatas sisse loengutesarja Tiibeti kultuurist ja filosoofiast. 2002. aastal alustas Tartus tööd Tibetoloogia Instituut, kus Tarab Tulku luges budistliku filosoofia kursust algupärases 'Ühtsus kahesuses' süsteemis.

Tarab Tulku Losang Ngawang sündis 1935. aastal Lhasas Taktra Rinpoche perekonnas ning tunnistati 16. sajandil Tarab kloostri rajanud gelukpa laama 11. taaskehastuseks. Hariduse ja kõrgeima Geshe Lharampa kraadi omandas Tarab Tulku Drepungi klooster-ülikoolis Tiibetis.

1959 lahkus Tarab Tulku Hiina okupatsiooni eest Indiasse ning siirdus Taani kuningaperekonna kutsel Taani, kus töötas Kopenhaageni Ülikooli tibetoloogia õppejõu ja Kuningliku Raamatukogu teadustöötajana üle kolmekümne aasta. Samal ajal jõudis ta rajada teaduslikud instituudid ja õpetada budistliku filosoofia ja psühholoogia kursust Pariisis, Münchenis, Brüsselis, Helsinkis, Stockholmis, Kopenhaagenis, Budapestis, Viinis, ja Dehra Dunis Indias.

Veel jaanuaris võisime Tartus kuulata Tarab Tulku erakordse selgusega käsitletud loengut yogacara filosoofiast. Rinpoche haigestus vähki selle aasta varakevadel. Tema viimaseks sooviks oli, et 'ühtsus kahesuses' filosoofia-, psühholoogia ja isiksuse arengu kursused jätkuksid.

Rinpoche keha kremeeritakse kolmapäeval Taanis, tuhk jagatakse Dharamsala Tiibeti pagulaskeskuse ja St Söhöj Tarab Instituudi vahel Taanis.


Eesti-Tiibeti Kultuuriselts Maret Kark