Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Tiibet ja Hiina

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Yakhorns.jpg
Tibetischer schafhirte im grenzgebiet des himalaya zu nepal.jpg
Khampa couple yalong.jpg
Ancient buddha.jpg
Lvi 133.jpg
16033.jpg
Chinesischegrenze.jpg
6.jpg
Eisentor.jpg
Ment official sharp.jpg
Lengtso20drolma.jpg
Buddhists.jpg

Praegune Tiibeti Autonoomne Regioon (edaspidi TAR) – 1,23 miljonit km2 – hõlmab vaid poole ajaloolisest ning etnilisest Tiibetist, nimelt Ü-tsangi maakonna, millega on liidetud osa Khamist ning millest samas on eraldatud osa põhja piirkonda ja ühendatud Hiina Xinjiangi provintsiga (Ida-Turkestan), osa Khamist on liidetud Hiina Yunnani ja Sichuani provintsidega.

AmdoHiina provintsiks nimega Qinghai, kust omakorda on osa eraldatud ja ühendatud Gansu provintsiga. 1/3 Tiibetist on asustamata, 1/5 -kku asustavad nomaadid. Peamine põllumajanduspiirkond on 1600 km pikkune org, mis ulatub Ülem-Induse orust läänes kuni Ülem- Brahmaputra oruni idas. Tiibeti rahvaarvu hinnatakse umbes 13,7 miljonit, sellest 44,5% ehk 6,1 miljonit on tiibetlased ja 7,5 miljoni hiinlased.

Pealinnas Lhasas elab 120 tuhat elanikku, neist ainult 42% on tiibetlased.Sissetulek ühe inimese kohta on 80 dollarit aastas (1990), arvatav eluiga on 40 aastat. ÜRO Arenguprogrammi Arenguindeks on 0,087, millega Tiibet asub Tshaadi ja Dzibouti vahel 153-ndal kohal maailmas. Valdav osa tiibetlastest on budistid, on säilinud aga ka budismieelne böni usund. 78,3% TAR-i elanikest on kirjaoskamatud. Tiibeti keel kuulub Tiibeti-Birma keelkonda. Kirjakeel pärineb VII sajandi algusest.

Tiibeti kõnekeeldialektiks, millest Lhasa dialekti kasutatakse lingua franca´na. Tiibetis on suured boksiidi, kroomi, vase, kulla, raua, hõbeda ja liitiumi varud, viimasest arvatakse Tiibetis olevat pool maailma koguvarudest. Hiina Rahvavabariigi maavarudest asub Tiibetis 40%. Potentsiaalse hüdroenergia poolest on Tiibet maailmas kindlalt esikohal. Viimasel ajal on hakatud avastama ka naftat. Metsa all on umbes 13 miljonit hektarit (1985), kokku 3,6 miljonit kuupmeetrit.


TIIBETI AJALUGU KUNI 1949 AASTANI.


Usaldusväärne Tiibeti ajalugu algab VI sajandiga, mil Tiibet tõusis Aasia suurriigiks. VII sajandi II veerand: maakond on muudetud omaette jaguneb mitmeks

– ühtse Tiibeti riigi teke (607),

– loodi tiibeti kirjakeel.

618 – Tangi dünastia rajamine Hiinas.

VII-IX sajand:

Tiibeti võimsuse ajajärk,

budismi Tiibetisse levimise algus.

VIII sajandi II pool: budismi süstemaatiline ülevõtmine Indiast:

779. aastal asutati esimene budistlik klooster Samjes Padmasambhava poolt.


Aastal 821 sõlmiti vanim teadaolev ning seni säilinud leping Hiinaga. Selles on öeldud, et: "... Tiibet ja Hiina säilitavad need maad ja piirid, mida nad praegu valdavad. Kõik alad sellest piirist idas on Suur Hiina ning kõik alad sellest läänes on kahtlemata Suur Tiibet. Kummaltki poolt piiri ei saa olema sõjategevust, vaenulikke sissetunge ega territooriumide haaramist...Nautides rahu nemad (Tiibet ja Hiina) saavutavad õnne ning õnnistuse kümneks tuhandeks põlvkonnaks... Tiibetlased saavad olema õnnelikud Tiibetis ja hiinlased saavad olema õnnelikud Hiinas...".


IX sajandi II veerand kuni 1240 – Tiibeti killustumise periood. 1240: Tšingis-khaani pojapoeg, Kokonori valitseja Göden saatis oma väed Tiibetisse ning kutsus ühe Tiibeti mõjukaima budistliku hierarhi Sakya Laamachö-yön ehk preester-patrooni vahekord, mis tähendas seda, et preester on patrooni usuline õpetaja, saades sellelt vastutasuks sõjalise kaitse.


XIII sajandi II pool


budism muutus kogu Mongolite Impeeriumi idapoolse osa riigiusundiks: imperaatorile kuulus ülim ilmalik ning Tiibeti laamale ülim vaimulik võim impeeriumis. 1275 vallutas Hubilai-khaan Hiina ning sellest ajast peale oli Hiina 89 aastat Mongolite Impeeriumi osa. Tiibet sattus mongolite võimu alla varem kui Hiina. Hubilai-khaan allutas Tiibeti varem kui Hiina ning Tiibet vabanes mongolite võimu alt samuti varem, vastavalt Tiibet 1350. aastal ja Hiina 1368. aastal. Seega pole Tiibeti ning Hiina allutamine mongolite poolt üks ja seesama asi, nagu Hiina ajaloolased püüavad väita. Mongoleid ja tiibetlasi seob rassiline ühtekuuluvus ning XIII sajandist peale ka ühine usk, mida ei ole kummalgi hiinlastega. See ühendus jäi alles ka peale Yuani dünastia lõppu ja on jäänud Kesk-Aasia poliitikas oluliseks faktoriks tänapäevani.


XIV-XV sajandi vahetuse paiku – nn. kollamütside koolkonna tekkimine Tiibetis. XVI sajandi II veerand: oma õukonda. Sakya Laama pööras Gödeni budismi ning nendevahelist suhet iseloomustas tiibetikeelne mõiste

– Kollamütside koolkonna juht omandab Dalai-laama tiitli

– ja saavutavad vaimuliku autoriteedi Tiibeti ja mongolite üle.

XVII sajandi keskpaik:

Dalai-laamad saavad (1642) Tiibeti ilmalikeks valitsejateks


1644 – Qingi ehk Mandžude dünastia võimustumine Hiinas Mandžudele oli hea läbisaamine Dalai-laamaga äärmiselt tähtis, kuna vaid tema, oma tohutu autoriteediga mongolite seas, võis hoida neid tagasi Mandžude impeeriumit ründamast. Oht mongolite poolt oli aga XVII ja XVIII sajandil mandžude jaoks küllalt oluline sise- ja välispoliitiline tegur. 1653 - Mandžu imperaatori ja Dalai-laama kohtumine Pekingis, mis rajas nende vahel chö-yön ehk preester-patrooni suhted.

Preester-patrooni printsiip jäi Tiibeti-Mandžu suhete aluseks kogu Qingi dünastia ajaks. Chö-yön tähendab seega, et laama hoolitses patrooni vaimse heaolu eest ja ohvritooja ehk patrooni kaitseb oma õpetajat ja usku. Et see kaitse ei tähendanud kaitsja üleolekut kaitsetavast ilmneb sellest, et kaitsetav oli samas kummardusobjekt. Oluline on rõhutada ka seda, et chö-yön printsiip oli kahe isiku vaheline suhe, mitte aga mandžude impeeriumi ning Tiibeti riigi suhteid sätestav leping. XVIII sajand – Mandžude kõige suurema mõju aeg Tiibetis.

Pärast 1793. aastat ei osalenud mandžud Tiibeti asjades enam üldse. Mandzude huvikaotust Tiibeti vastu ilmutab ka sõja puhkemine Tiibeti ja Nepaali vahel 1854. aastal, millest Nepaal väljus võitjana ning kus Mandžu keiser ei pakkunud Dalai-laamale mingit kaitset. Suutmatusega Tiibetit kaitsta oli Mandžu keiser tegelikult chö-yöni printsiibi üles ütelnud.


1865. aastaks olid kõik Himaalaja väikeriigid, kellel olid lähedased usulised, kommerts- ja poliitilised suhted Tiibetiga, seeria sõdade, annekteerimiste ning lepingute kaudu seotud Briti koloniaalimpeeriumiga. Kuna India viitsekuningriigi võimudel puudus juurdepääs Lhasale ning nad ekslikult arvasid mandžusid omavat effektiivset võimu Tiibeti üle, siis üritasid nad rea lepingutega saada Pekingilt kontsessioone kaubavahetuseks Tiibetiga. Loomulikult ei teinud Tiibeti võimud nendest, enda seljataga sõlmitud lepingutest, välja. Inglased hakkasid tasapisi taipama, et India põhjapiiri kaitsmiseks ei tule pöörduda mitte Pekingisse, vaid Lhasasse. XIX sajandi viimasel kümnendil tõdesid inglased, et kuigi mandžud on nominaalselt Tiibeti valitsejad, ei oma nad Tiibetis ometi mingit võimu.


XIII Dalai-laama.


Üle-eelmiseks sajandivahetuseks oli Briti koloniaalvõimudele Indias Tiibeti puhul saanud esmatähtsaks Venemaa eemalehoidmine, ehk nagu ütles Indialord Curzon : "Impeerium ei saa lubada võistleva või vaenuliku mõju teket nii lähedal India piiridele." Venemaal oli aga burjaadi, kalmõki, tuva ja mongoli palverändurite abil võimalik pidada sidet "keelatud linnaga".

1900. a. oktoobris teatas "Journal de Saint Petersbourg", et tsaar võttis vastu Dalai-laama ametliku missiooni eesotsas kalmõkk Ngawang Lobsang Dordjieffiga. Aasta pärast järgnes uus delegatsioon ning kuigi Vene välisminister Lamsdorff kinnitas, et need kontaktid olid vaid religioosset laadi, muutusid inglased närviliseks. Raportis Londonile aastal 1903 teatas Curzon: "India valitsus peab nn.

Hiina suseräänsust Tiibeti üle konstitutsiooniliseks fiktsiooniks….. mida on säilitatud vaid seetõttu, et see on olnud mõlemale osapoolele mugav...tegelikult pole Hiina (s.t. Mandžu) ambanid Lhasas mitte asekuningad, vaid suursaadikud ja kogu Hiina väekontingent, mille najal kujutlust Hiina suseräänsusest ülal hoitakse, koosneb vähem kui 500-st halvasti relvastatud mehest." 1904: kolonel Younghusbandi juhitud 9000-meheline sõjaline ekspeditsioon Tiibeti vastu.

Dalai-laama põgenes Mongooliasse ning 3.augustil 1904 jõudsid Tiibeti sõjaväe purustanud inglased Lhasasse. Tiibeti Rahvuskogu saatis abipalve Qingi (Mandžu) keisrile, kes aga keeldus abi saatmast. 7. septembril 1904 sõlmiti Briti valitsuse, Younghusbandi isikus, ühelt poolt ning Tiibeti regendi, Rahvuskogu ning kolme suure kloostri (Ganden, Sera, Drepung) vahel teiselt poolt nn. "Lhasa konventsioon". Selle lepingu tähtsamad sätted nägid ette kahe poole vaheliste otsesidemete sisseseadmise ning Briti valitsuse nõusolekut enamikele lepetele, mida Tiibet peaks sõlmima teiste riikidega.

Lhasa konventsioon keelas võõrvõimude sekkumise Tiibeti siseasjadesse ning Tiibeti poolt neile mingite kontsessioonide andmise. Kusagil selles tekstis pole märget Qingi (Mandžu) keisri suveräänsusest või õigustest Tiibeti suhtes. Selle lepinguga, mis ratifitseeriti Londonis 11. novembril samal aastal, tunnustas Inglismaa tegelikult Tiibeti sõltumatust Hiinast, ent 1906. aastal Hiinaga ja 1907. aastal Venemaaga sõlmitud lepingutes Inglismaa taas taganes sellest seisukohast.

Nende otseseks tagajärjeks oli mandzude ja hiinlaste püüd täita tekkinud võimuvaakumit. Hiina väed alustasid pealetungi Ida-Khamis. Dalai-laama saatis abipalved Suurbritanniale, Venemaale, Prantsusmaale, Jaapanile ning Nepaalile, tulemuseks oli aga vaid nõrk ning ebaefektiivne protest Londonist. Hiina vägede lähenesid ja sisenesid Lhasasse 1910. aastal, tulistades relvastamata rahvast. Dalai-laama oli sunnitud jälle põgenema, seekord Indiasse. 1910. aasta oli pöördepunktiks Mandžu-Tiibeti suhetes.

Kui XVIII sajandi mandžude sõjalised sekkumised olid toimunud Tiibeti enda palvel surumaks maha siserahutusi või väliskallaletungi tagasilöömiseks, siis nüüd vallutas patroon-kaitsja oma vaimuliku õpetaja maad ning purustas tema religiooni. Oli ilmne, et chö-yöni printsiibist enam rääkida ei saanud ja 821. aastast kehtinud rahu Tiibeti ning Hiina vahel oli läbi. Septembris1910 teatas Dalai-laama Indias, et chö-yön'i suhe on katkenud.Qingi (Mandžu) dünastia kokkuvarisemise ja Hiina Vabariigi (HV) välja kuulutamise järel hakkasid Hiina väed Lhasas mässama ning alistusid neid rünnanud tiibetlastele (1912). Dalai-laama naasis pagendusest ning avaldas 13.1913 iseseisvuse taaskinnitamise deklaratsiooni, mis kuulutas: “Nüüd on hiinlaste kavatsus Tiibet preester-patrooni sildi all koloniseerida hajunud nagu vikerkaar taevas…”

1912. aasta oktoobris olii India asekuningas saanud kirja, kus Tiibeti valitsus, Rahvuskogu ning 3 suurt kloostrit deklareerisid Tiibeti valitsuse otsust eralduda Hiinast täielikult. Detsembril 1911 Urgas sõlmitud Tiibeti-Mongoolia sõpruse ja koostöö lepingu preambulas deklareerisid mõlemad riigid, et nad on end vabastanud Mandžude ülemvõimust, et saada iseseisvateks riikideks.Hiina Vabariik ja selle president Yuan Shikai ei tahtnud kujunenud olukorraga leppida.

Juba 1912. aasta oktoobris oli alanud uus sõjategevus Tiibeti idapiirkondades. Tiibeti-Hiina ning Briti-Hiina konflikti lahenduseks korraldati Simlas oktoobris 1913 konverents. Tiibeti ametlik seisukoht 1906. aasta Briti-Hiina konventsiooni kohta oli, et kuna Tiibet selles lepingus ei osalenud, siis pole see leping kolmele valitsusele siduv. Hiina seisukoht oli, et Hiina sai Tiibeti süverääniks 1793. aastal, et Tiibet on HV lahutamatu osa ning et Hiina kätte peab jääma Tiibeti välispoliitika ja kaitsepoliitika juhtimine. Hiina delegatsioonile surve avaldamiseks kirjutasid Briti ja Tiibeti delegatsioonid nn. Simla konventsioonile alla kahekesi, jättes Hiinale võimaluse sellega liitumiseks, ent kuni selleni ei pidanud Hiinal olema mingeid sellest lepingust tulenevaid õigusi.

Selle konventsiooni järgi sai Hiina õiguse jurisdiktsiooniks Sise-Tiibeti üle ning õiguse omada esindajat Lhasas koos 300-mehelise eskordiga. Selle lepinguga tunnistati Hiina suseräänsust kogu Tiibeti üle, kuid Välis-Tiibetile pidi jääma täielik autonoomia. Hiina valitsus lubas mitte muuta Tiibetit oma provintsiks ning Suurbritannia lubas mitte annekteerida ühtegi Tiibeti piirkonda. Keelatud oli ka Hiina vägede viibimine Välis-Tiibetis. Tiibet väljus konverentsilt vaid pisut rohkem kindlustatuna. Vahekord Hiinaga aga ei paranenud, sõjategevus jätkus, kuid Tiibeti rahvusvaheline olemasolu oli siiski tunnustatud. Ent esialgu oli Hiina tähelepanu hõivatud siserahutustega ning uus sõjaline pealetung algas alles 1918. aasta alguses.

Tiibeti sõjavägi oli aga vahepeal tunduvalt tugevnenud ning hiinlaste suureks alanduseks löödi nad Mekongi jõe juures otsustavalt tagasi. Algas suur Tiibeti pealetung ning Hiina oli sunnitud asuma läbirääkimistesse. 19. aug. 1918 sõlmiti rahuleping, millega määrati Tiibeti-Hiina ajutine piir mööda Yangtse ülemjooksu. Kuigi Peking seda lepingut ei ratifitseerinud, jäi piir kuni 1949. aastani samaks. 1920. aastatel oli Hiina valitsuse retoorikas kindel osa Mongoolia ja Tiibeti kuulumises lahutamatu osana HV-i, kuid see näitas rohkem valitsuse tahet näida tugevamana kui tegelikult oldi. 1931. aastal puhkes piiril uus võitlus, mis lõppes taas Tiibeti vägede võiduga ning uue vaherahuga. Sellest ajast peale, kuni 1949. aastani, ei toimunud suuremaid sõjalisi konflikte.

Hiina proovis oma mõju Tiibetis suurendada ka kollamütside koolkonna hierarhias tähtsuselt teise mehe, Panchen-laama, kaudu. XIII Dalai-laama suri 1933. aasta detsembris 58 aasta vanuses. Järgnevad poolteist aastakümmet olid Tiibeti tugevuse prooviks, kuna uue inkarnatsiooni täisealiseks saamiseni täitis riigipeakohuseid regent, kellel polnud rahva sellist täielikku usaldust kui Dalai-laamadel. 1937. aastal avastati Taktseris, Amdos, kaheaastane XIV Dalai-laama (sünd.1935), seda kinnitati ametlikult Rahvuskogu ja valitsuse poolt 1939. aasta juulis. Tiibet oli muutumas üheks riikide pere liikmeks, Lhasas olid Briti ja Hiina missioonid, samuti Nepaali ja Bhutaani diplomaatilised esindajad. 1942. aastal oli loodud Tiibeti välisministeerium.

Kuna HV keeldus asju ajamast läbi selle institutsiooni, siis jäi Hiina missioon Lhasas isoleerituks. Aastad pärast Teise maailmasõja lõppu tähistasid aktiivsust Tiibeti välispoliitikas. Novembris 1946 avati Hiina Rahvuskogu Nanjingis, kuhu Tiibeti keeldus oma esindajaid saatmast. Seetõttu kaasasid HV võimud Hiina Rahvuskogu töösse mõned tiibetlased aladelt, mis olid jäänud Hiina võimu alla.

Samuti hoiti NanjingisHiina Rahvuskogu istungist Tiibeti delegatsiooni, mis oli Nanjingi jõudnud sama aasta aprillis, eesmärgiga leevendada kahe riigi vahelisi pingeid ning arutada Hiina valduses olevate endiste Tiibeti alade staatuse küsimust. Tiibetlased deklareerisid, et nad on seal vaid selleks, et arutada Tiibeti alade küsimust ning ei saa osa võtta HV konstitutsiooni väljatöötamisest. Lõpuks lubati Tiibeti delegatsioonil siiski koju tagasi pöörduda. Sündmus, mis Tiibeti saatust oluliselt mõjutas, oli India iseseisvumine 15. augustil 1947. Selle eelõhtul, sama aasta märtsis, toimus New Delhis Jawaharlal Nehru ja Kongressipartei eestvõttel Aasia suhete konverents, kus Tiibeti delegatsioon oli esindatud iseseisvana ning Tiibeti lipp lehvis koos teiste Aasia riikide lippudega, seda kõik vaatamata HV korduvatele ametlikele protestidele. Iseseisvumisega päris India ka Briti võimude poolt sõlmitud lepingud Tiibetiga ning Briti missioon Lhasas muutus India missiooniks. Suurbritannia kinnitas, et Ühinenud Kuningriik jätkab sõbralikku huvi Tiibeti tulevase õitsengu ning autonoomia säilitamise suhtes.

Hoidmaks Tiibetit kontaktis maailmaga otsustas Lhasa valitsus saata kaubandusmissiooni Indiasse, Hiinasse, USA­sse ja Suurbritanniasse. Missiooni eesmärk oli laiendada otsekontakte ja demonstreerida Tiibeti iseseisvust. Indias võeti delegatsiooni ametlikult vastu Nehru ja Mahatma Gandhi poolt, USA-s oli vastuvõtt sõbralik, kuid reserveeritud.

Hiina survel ei toimunud kohtumist president Trumaniga, küll aga võeti Tiibeti missioon vastu Ühendriikide riigisekretäri poolt. Londonis koheldi Tiibeti delegatsiooni igas suhtes kui iseseisva riigi ametlikku kaubandusmissiooni – nad võeti vastu kuninga, peaministri, välisministri ning teiste kõrgelseisvate isikute poolt. Selle ettevõtmise oluliseks tulemuseks oli Tiibeti alaliste kaubandusesindajate määramine Suurbritanniasse, USA-sse ja Indiasse. Märkimisväärne on seegi, et tiibetlased reisisid ametlike, Tiibeti valitsuse poolt väljastatud passidega, kuhu löödi India, Suurbritannia, USA, Šveitsi, Iraagi, Itaalia, Prantsusmaa ja Saudi Araabia viisad.


Tiibeti saatust otsustavad sündmused toimusid aga mitte Euroopa ja Ameerika pealinnades, vaid Pekingis. 3. veebruaril 1949 sisenesid Hiina kommunistide väed Pekingisse ning l. oktoobril s. a. kuulutati välja HRV. Hiina kommunistide kavatsus "vabastada" Tiibet sisaldus juba 1922. aasta HKP II kongressi manifestis. Samas olid tiibetlased sügavalt uskliku rahvana just kommunistide suhtes kõige tõrjuvamad, pealegi oli Mongoolia saatus selge hoiatusena olemas. Tiibet taotles saada ÜRO liikmeks, kuid Briti, USA ja India valitsused vastasid, et see pole reaalne, kuna NSVL ja HV, kui Julgeolekunõukogu alalised liikmed, ei laseks seda sündida. Nende kolme riigi suhtumine muutus pisut Korea sõja puhkemisega juunis 1950, kuid see seisnes vaid India-poolses relvasaadetiste suurendamises Tiibetile. USA New Delhi suursaadiku kaudu edastatud suusõnalises läkituses Tiibetile oli öeldud, et USATiibetit aktiivselt aidata ei tasu võtta huvi või sümpaatia puudumisena.


Senise ajajärgu kokkuvõtteks võib öelda, et Tiibet oli iseseisev riik, vaatamata vahetevahel asetleidnud sekkumistele tema siseasjadesse. Ei Mandžu keisrite protektoraat, sekkumine Tiibeti siseasjadesse ega ka lühiajaline Lhasa okupeerimine ei tähendanud riikluse kadumist. Pealegi, ükskõik kui suurt mõju Mandžud Tiibeti üle ka kunagi omasid, oli see XIX sajandi jooksul kahanenud praktiliselt nullini. 1950. aastal olid olemas Tiibeti rahvas, territoorium ja seal efektiivselt tegutsev valitsus.


TIIBET ja HIINA RV


7. oktoobril 1950 ületasid 40 tuhat Hiina Rahvavabastusarmee ( edaspidi rva) võitlejat Tiibeti piiri. HRV valitsus tegi ametliku avalduse, kus oli öeldud, et : " RVA-le on antud käsk liikuda edasi Tiibetisse, selleks et vabastada 3 miljonit tiibetlast imperialistide rõhumisest ja tugevdada Hiina läänepiiride kaitset." Kahe nädalaga hävitati pool Tiibeti 8000-sest sõjaväestNB! – samal ajal kui nn.

Hiina vabatahtlikud sekkusid Korea sõtta. India võimud olid Hiina teguviisist šokeeritud, kuna Hiina võimud olid neile korduvalt kinnitanud, et Tiibeti probleem lahendatakse rahumeelsel teel. India välisministeerium esitas Hiinale selle kohta teravasisulise noodi, mida toetasid ka Suurbritannia ja USA, viimane informeeris New-Delhit oma kavatsusest aidata Tiibetit kõikvõimalike vahenditega. Jawaharlal Nehru veenis paraku USA-d mitte sekkuma, kuna see oleks ta arvates kinnitanud Hiina väiteid, nagu oleksid lääneriigid huvitatud Tiibetist ja nagu nad omaksid mõju India poliitika üle.

Nehrule kuuluvad ka sõnad: " Me ei suuda Tiibetit päästa ja meie katsed seda teha tooksid talle veelgi suuremat kahju." Ükskõik mis ka olid India motiivid, tundub see Tiibetist käte puhtakspesemisena. 17. novembril 1950 sai 15-aastasest XIV Dalai-laamast Rahvuskogu tungival nõudmisel Tiibeti ilmalik juht. Ühe oma esimese toiminguna selles ametis saatis Dalai-laama abipalve ÜRO-le. Salvador pani ÜRO Peaassambleele ette (teda toetasid USA ja India) võtta vastu Hiina tegevust tauniv resolutsioon.

Paraku oli ÜRO sel ajal hõivatud Korea sõjaga ja IndiaÜRO-1 seda küsimust mitte arutada. India sellist sammu on põhjendatud kartusega HRV-ga suhted jäädavalt rikkuda ja rahusobituskatsetega Korea poolsaarel. Suurbritannia ja USA toetasid India ettepanekut ning asja arutusele ei võetud. Veebruaris 1951 saatis Tiibeti valitsus Pekingisse 15-liikmelise delegatsiooni.

Aprillis algasid Hiina pealinnas läbirääkimised. See oli parim, mida sõjaliselt purustatud ja ÜRO-st eemale tõrjutud riik sai teha. Kartes, et delegatsioon võib sattuda surve alla, ei antud neile täielikke volitusi ega riigipitsateid. Nagu kardeti, nii ka juhtus. Tiibeti delegatsiooni hoiti praktiliselt vangistuses, ähvardati füüsilise vägivallaga ning ei lubatud kontakteeruda oma valitsusega. 23. mail 1951 kirjutasid Tiibeti ja Hiina delegatsioonid alla nn. 17-punktilisele lepingule, mille juures tiibetlased kinnitasid, et nad kirjutavad sellele alla vaid iseenda, mitte Tiibeti riigi nimel. Lepingule löödi alla hiinlaste poolt võltsitud Tiibeti valitsuse pitsatid. Tiibeti valitsus sai sellest leppest teada alles 27. mail Pekingi raadiost. Lepingu preambulas on väidetud: " Tiibeti rahvas on üks kaugeleulatuva ajalooga rahvastest Hiina piirides...".

Järgnesid leppe 17 punkti, mis muuhulgas deklareerivad, et

(1) tiibetlased pöörduvad tagasi Emamaa perre;

et (3) Tiibeti rahval on õigus rahvuslikule ja regionaalsele autonoomiale Rahvakeskvalitsuse juhtimisel;

et (4) keskvõim ei muuda olemasolevat Tiibeti poliitilist süsteemi ega Dalai-laama staatust, funktsioone ega võimu ja erineva astme ametnikud jäävad ametisse;

et (7) kaitstakse usuvabadust ja ei toimu mingit muutust kloostrite sissetulekutes;

et (8) Tiibeti armee muutub RVA osaks;

et (9) tiibeti keelt ja haridust edendatakse, vastavalt Tiibeti tingimustele ja samuti

(10) arendatakse järk-järgult selle majandust;

et (11) reformide vallas ei ole mingit keskvõimudepoolset survet,

et (13) Hiina rahvaarmee on ostmisel ja müümisel aus ning ei võta Tiibeti elanikelt vägivaldselt isegi mitte ühte nõela;

et (14) keskvalitsus tegeleb Tiibeti välisküsimustega ning naabermaadega saab olema rahumeelne kooseksisteerimine.

Kuna selle lepingu sõlmimisele eelnes 40 tuhande Hiina sõduri rünnak Tiibeti vastu, Tiibeti delegatsioon oli olnud surve all ning seda ähvardatud, Tiibeti delegatsioonil polnud olnud volitusi Tiibeti staatuse muutmiseks ning pitsatite osas oli tegemist otsese võltsimisega, siis oli see leping ab initio õigustühine.

Pealegi ei ratifitseerinud ega tunnustanud seda lepingut ei valitsus, rahvuskogu ega Dalai-laama. USA valitsus veenis Dalai-laamat, kes oli Lhasast põgenenud India piiri äärde, lahkuma Tiibetist ja kuulutama see leping kehtetuks. Dalai-laama andis siiski järele oma ministritele ja naases 17. augustil 1951 Lhasasse, lootusega isiklikult hiinlastega läbi rääkida. India valitsus võttis lepingu suhtes fatalistliku hoiaku ning sellise olukorras ei tahtnud hiinlased uutest läbirääkimistest enam kuuldagi.

Dalai-laama ja ta valitsus olid aga kaotanud vabaduse seda lepingut avalikult õigustühiseks tunnistada. 1951. aastal kaotas Tiibet oma iseseisvuse de facto, de jure on ta iseseisev tänapäevani, sarnaselt Balti riikide riikluse säilimisele peale Teist Maailmasõda. Ühe esimese käiguna jaotasid hiinlased Tiibeti meelevaldselt kolmeks osaks. 17-punktilise lepingu objektiks loeti vaid Ü-Tsang. Kontroll Tiibeti välisasjade ja rahanduse üle läks üle HRV-le. 1952 loodi Tiibeti sõjaline piirkond.

Ida-Tiibetis algas ühiskonna ümberkorraldamine sotsialistliku mudeli alusel, millega kaasnes ka templite ja kloostrite hävitamine. Tekkisid esimesed vastupanuorganisatsioonid. 17-punktilises lepingus ette nähtud Tiibeti eriline autonoomne seisund kaotati 1954. aastal uue HRV konstitutsiooniga. Uue põhiseaduse järgi sai HRV-st multirahvuslik unitaarriik ja " autonoomsed" piirkonnad loeti riigi lahutamatuteks osadeks.

Uue konstitutsiooni vastuvõtmise tulemuseks oli ka Hiina Riiginõukogu resolutsioon "Tiibeti Autonoomse Regiooni Ettevalmistava Komitee" (edaspidi TAREK) loomise kohta. Selle esimeheks määrati Dalai-laama, kui komitee enamus koosnes tiibetlastest, kellest suurem osa võlgnesid oma positsiooni puhtalt Hiina okupatsioonivõimudele. Dalai-laama lootused, et see organ suudaks leida kompromissi Tiibeti ja HiinaHKP Tiibetis Komitees", mis koosnes eranditult hiinlastest.

Samal ajal viisid hiinlaste poolt vägivaldselt läbiviidud reformid 1956. aasta suvel üleüldise sissisõja puhkemisele Khamis ja Amdos. Amdo ja eriti Khami rahvaülestõusu mahasurumiseks paisati sinna üle 150 tuhande sõduri ning Hiina valitsus teatas reformide edasilükkamisest ja suurema osa Hiina tsiviilteenistujate tegasikutsumisest Tiibetist. See uus poliitika tuli aga liiga hilja, 1958. aasta kevadeks oli ülestõusnute käes kontroll suurema osa Lõuna-Tiibeti ja osa Ida-Tiibeti üle. Vastupanuliikumise kulminatsioon saabus 10. märtsil 1959, kui ülestõus puhkes ka Lhasas,17-punktilise lepingu tühistamist ja Tiibeti iseseisvuse taastamist.

17. märtsil põgenes Dalai-laama koos oma valitsusega Indiasse, kuhu talle järgnes kümneid tuhandeid kaasmaalasi. Praegu arvatakse paguluses elavate tiibetlaste arvuks olevat 115 tuhat. 1959. aasta ülestõusu mahasusumisel sai Hiina andmetel surma 87 tuhat tiibetlast. 28. märtsil teatas HRV peaminister Zhou Eniai Tiibeti valitsuse laialisaatmisest. Teel Indiasse asutas Dalai-laama Lhuntse Dzongis ajutise valitsuse ning kuulutas selle ainsaks seaduslikuks Tiibeti valitsuseks. Indiasse jõudes kuulutas ta 20. juunil 1959 17-punktilise lepingu kehtetuks.


TIIBET aastatel 1959-1990


Peale 1959. aasta ülestõusu mahasurumist muutus nii HRV poliitika Tiibeti suhtes kui ka tiibetlaste võitlus oma maa iseseisvuse taastamiseks ning kultuuri säilitamiseks. Kultuuri st usu säilitamine ja poliitilise iseseisvuse taastamine sulavad tiibetlaste jaoks kokku üheks, see on Dalai-laama isikuks, kes sümboliseerib mõlemat eesmärki. Hiina poliitika Tiibeti suhtes on suunatud tiibetlaste rahvusliku ja kultuurilise eripära hävitamisele ja Tiibeti tasalülitamisele riigi teiste osadega.

Kuigi sissisõda kestis kuni 1974. aastani, ei kujutanud see peale 1959. aastat enam tõsist ohtu Hiina võimule Tiibetis. Üldse toimus aastatel 1954-1974 Tiibetis 50 suuremat mässu või ülestõusu. 9. septembril 1965 – Tiibeti Autonoomne Regiooni ametlik väljakuuluutamine.

Järgmisel aastal algas Hiinas "Suur Proletaarne Kultuurirevolutsioon", mis tabas eriti valusalt just HRV vähemusrahvaid, oli ju Kultuurirevolutsiooni peamine loosung " hävitada 4 Vana" (vana ideoloogia, vana kultuur, vanad kombed ja vanad harjumused) just neile kõige hirmuäratavam. Tiibetis oli Punakaardi esimeseks sammuks Lhasa peatempli Tsugla Khangi lammutamine. Järgmisel aastal kandus Tiibetisse ka rivaalitsevate Hiina grupeeringute omavaheline võitlus, mis kestis kuni 1969. aastani. 1960-1965 oli juba purustatud 80% Tiibeti 6000-st kloostrist ja templist, nüüd tehti maatasa ülajäänud, jättes alles vaid mõned "näidised".

1976. aastaks, s.t kui Mao Zedongi suri, oli Tiibeti identiteedivaimulikud, kes moodustasid haritlaskonna, olid kas tapetud või pagenduses, põllumajandus ja karjakasvatus oli surutud kommuunidesse. Tiibeti rahvariided ja tiibetikeelne haridus olid keelatud jne jne. Keelatud oli isegi tiibetikeelse sõna kasutamine Hiina kohta. Vastupanuliikumise uus laine algas 1987.kestab tänini.

Rahulolematuse kasv viis 5. märtsil 1988 suurte rahutusteni. Asi muutus veelgi tõsisemaks 1989. aasta märtsi alguses. 8. märtsil 1989TAR-is välja sõjaseisukord, mis kehtis kuni 1. maini 1990. Sõjaseisukorra ajal tapeti vähemalt 300 ja arreteeriti umbes 2000 inimest.

21. septembril 1987 esines Dalai-laama oma pöördumises USA kongressi poole uue initsiatiivi, nn. 5-punktilise rahuplaaniga, mis nägi ette:

1. kogu Tiibeti muutmise rahutsooniks;

2. Tiibeti rahva eksistentsi ohustava rahvastiku ümberpaigutamise poliitika lõpetamise;

3. tiibetlaste põhiliste inimõiguste ja demokraatlike vabaduste austamise; 4.

Tiibeti looduskeskkonna kaitse

ja 5. tõeliste, Tiibeti tulevast staatust ja tiibetlaste ning hiinlaste suhteid puudutavate läbirääkimiste alustamist. Dalai-laama kordas seda ettepanekut 1988. aasta juunis Europarlamendi ees Strassbourgis, kus ta tegi, nagu ta ise väljendas, viimase järeleandmise - eksiilvalitsus nõustuks Hiina kontrolliga valis- ja kaitseküsimustes, kui muudes valdkondades oleks Tiibetil täielik autonoomia.


TIIBET eksiilis.


1959. aastal põgenes umbes 80 tuhat tiibetlast Indiasse.. Praegu on paguluses 115 000 tiibetlast, neist 90 % Indias ja Nepaalis. Suurim kompaktne asundus on lõuna-Indias (10 tuhat elanikku). Põgenemine üle Himaalajate kestab tänapäevani. Indias on taasasutatud 200 kloostrit, kus elavad ja õpivad tuhandeid munki. Eksiilvalitsus, mille asupaigaks on Dharamsala Himachal Pradeshi osariigis Loode-Indias, asutas 1961. aastal Tiibeti Meditsiini Instituudi, 1967 Tiibeti Ülikooli Sarnathis ja 1971 Tiibeti Tööde ja Arhiivide Raamatukogu.

1960 toimusid valimised Rahvaesindajate Komisjoni10. märtsil 1963 kuulutas DaLai-laama välja selle poolt välja töötatud Tiibeti konstitutsiooni, kus täitesaatev võim kuulub riigipea Daiai-laamale ja valitsusele, seadusandlikku võimu teostab valitav Rahvuskogu ning kohtuvõim on mõlemast sõltumatu.

Samal aastal kaotati kõik tiitlid ja eesõigused ja bipolaarne ametnike määramise süsteem. Kuigi India valitsus Tiibeti eksiilvalitsust ei tunnusta, suhtleb ta temaga kui valitsusega ning suunab sellele kõik tiibetlastega seotud probleemide lahendamise, näiteks 50 tiibetikeelse kooliTiibeti välispoliitika. Kuigi maailma vastukajad 1959. aasta sündmustele olid sümpatiseerivad ja kaasatundvad, ei tunnustanud ükski riik Tiibeti eksiilvalitsust.

Suurbritannia välisministeerium teatas, et ta on tunnustanud Hiina suseräänsust Tiibeti üle vaid tingimusel, et Tiibetil on laialdane autonoomia. USA mõistis Hiina interventsiooni teravalt hukka ja teatas, et ta ei tunnista 1951. aasta nn. "17-punktilist lepingut". Mingit tegevust nende riikide nootidele aga ei järgnenud. 1959. aastal leidis Rahvusvaheline Juristide Komisjon, et on olemas tõendid genotsiidist tiibetlaste vastu, mille eesmärgiks on nende kui religioosse grupi hävitamine. Leiti, et Tiibetis on rikutud Inimõiguste Ülddeklaratsiooni 16-t artiklit. Sellest raportist julgustatuna saatis Dalai-laama ÜRO peasekretärile palve viivitamatuks vahelesegamiseks. Detsembris 1959 võttis ÜRO Peaassamblee Malaisia ja Iiri Vabariigi algatusel vastu resolutsiooni nr 1353 (XV), kus avaldatakse sügavat muret inimõiguste rikkumise pärast Tiibetis ja kutsutakse austama tiibetlaste põhiliste inimõigusi ja kultuuri

. 1961 võttis üro vastu uue, Malaisia, Tai, Salvadori ja Iiri Vabariigi esitatud, resolutsiooni Tiibeti kohta (1723 XVI ), mis kutsus HRV-i üles lõpetama poliitika, mis jätab tiibetlased ilma põhilistest inimõigustest, kaasa arvatud õigusest enesemääramisele. Samuti avaldatakse lootust, et liikmesriigid teevad kõik võimaliku saavutamaks selle resolutsiooni eesmärke.

1965 võttis ÜRO vastu Tiibetit puudutava resolutsiooni (nr. 2079 XX), mille esitasid Malaisia, Tai, Salvador, Iiri Vabariik, Nikaraagua ja Filipiinid ning kus korrati eelmiste resolutsioonide nõudeid. Selle dokumendi arutluse ajal süüdistas India esindaja HRV-i, et see püüab tiibetlasi täielikult hävitada ja et nende rõhumine ületab kõik kolonistide julmused rahvaste suhtes, keda nad valitsesid kui orje. Nende resolutsioonide ühiseks jooneks oli see, et nad ei toonud mingit kergendust Tiibeti rahvale. 1971 sai HRV-st ÜRO liige ning Tiibeti küsimus tõstatus selles mammutorganisatsioonis peale seda alles märtsis 1989, kui Holland ja Kanada avaldasid muret olukorra pärast Lhasas. asekuningas veebruaril kinni ning sunniti osa võtma suutmatust ja sunniti ülejäänud alistuma. soovitas vahel olid osutunud ekslikeks. Tegelik võim asus " nõuti väline osa täielikult hävitatud, aastal ja kuulutati ning haldamise ja kontrolli. Kui pagulaskonna organiseerimine ja kultuuri säilitamine on olnud edukas, ei ole seda alati olnud

Selle teksti koostamisel on kasutatud Sven Sakkovi seminaritööd “Tiibeti probleemi ajalooline taust ja selle areng viimastel aastatel” ja Esindamata Rahvaste Organisatsiooni aastaraamatut “Unrepresented Nations and Peoples Organization. Yearbook 1996”.