Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Uni ja virgumine . Harri Kingo

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Harri KIngo.jpg
Cross-eyed-music.jpg
Security-guard-sleeping6.jpg
Piisk.jpg


Me ei suuda mõista paljutki reaalsest maailmast, kuni me pole vaimselt sündinud. Me elame varjudes, mitte reaalsuses, me ei mõista ei ennast maailmas, ei maailma eneses.

See aga tähendab, et ka "vaimne sündimine" on raskelt mõistetav termin ja reaalsus sellele, kes seda pole kogenud. On üks asi millestki midagi lugeda ja hoopis midagi teist seda kirjeldatut ise reaalselt kogeda ja selles elada. Kui võrdlesin seda sündimisega, siis mitte juhuslikult. Sama väljendit kasutas juba Jeesus rääkides Nikodeemosega.

Üks on olla loode emaihus ja mitte omada mingitki teadmist või kogemust välisest maailmast, teine on olla selle välise maailma liige ja selles osaleda, kogeda seda reaalsust ja sellest õppida.

Budismis kasutatakse mõistet "virgumine". Ja tõepoolest, ka igahommikust tavalist ärkamist nimetatakse "virgumiseks", sest seda ta ongi - ärkamine "reaalsemasse reaalsusesse" kui unereaalsus. Sellinegi ärkamine ongi täiel määral budistlikus mõttes virgumine teataval esmasel virgumistasemel.

Uni ja ärkvelolek on head analoogiad virgumise selgitamiseks. Unes on sündmused kaootilised, aeg teisenev, absurd segamini äärmise usutavusega jne. Samas on unenäos inimese jaoks kõik siiski "loogiline" - inimene ei märka, et rikutakse kõiki loodusseadusi, põhjus-tagajärg suhteid, aja järgnevust jne. Kõik näib korras olevat, kuni ollakse selle unereaalsuses ise sees.

Alles virgudes mõistetakse seda tegelikku segadust, mis unemaailmas tegelikult oli, kuid mille absurdsust ei olda võimeline mõistma, kuni ollakse unemaailmas ja -reaalsuses veel sees. Isegi kui oma unenäos suudetakse analüüsida loogiliselt selles unes toimuvat - ilmselt ei olda ka sel juhul võimeline oma uneteadvuses formuleerima mingeid selgeid unemaailma alusprintsiipe... Ja vaevalt keegi midagi sellist unes ka teeb.

Sellisel unes une üle filosofeerimisel pole erilist mõtet - kõik selgineb hetkega, kui lihtsalt üles ärgata. Kuni kestab unenägu ja ollakse selle aktiivne liige ja peategelane, elatakse sealsetes fantastilistes sündmustes, mis on tegelikult paras kaos, pole inimene kunagi suuteline samalaadseks asjade selgeks mõistmiseks kui olles sellest unede maailmast väljunud - üles ärganud.

Vaimne sünd on midagi, mille kõrval eelnev elu on samasugune kaos nagu virgudes hommikul oli unenägijale tema uni. Alles unest "väljununa" suudetakse märgata oma unereaalsuse absurdi, mõista sealset kaost, olla samas selgemõistuslik, omada arusaama fantastilisest ja tegelikust, neid eristada ja vastavalt ka elada, olemata oma unemaailma sündmusteahela kütkeis.

Teine viis sama asja öelda oleks, et vaimselt sündinu-ärganu on leidnud oma maailmapildile kõikse aluse, seose, tasakaalu, ühtse nimetaja, korrastatuse aluse ja võimaluse. See ei ole mingi äkiline "kõiketeadmine" või "meeleseisundite läbielamine" - pigem on see vabanemine sellest parajast segadusest ja asjade korrastumise algus - võime näha ja mõista seoseid ning sündmuste ja seoste loogikat ja väärtust.

Vaimne sündimine (virgumine) pole veel vaimseks täiskasvanuks olemine - ka vaimselt sünnitakse lapseks ja hakatakse alles seda vaimset maailma õppima. Õige sage on maise maailma tõdede vargsi tirimine vaimsesse maailma ja katse nende järgi elada... See on tegelikult vaimse reaalsuse minetamine, ei muud - taas uinumine oma unenägudesse...

Nagu ainelises elus on ka vaimses maailmas neid, kes kiiresti edasi jõuavad, aga ka neid, kes jäävad mingil hetkel oma kohale, suutmata edasi minna. Kuid selles vaimses maailmas pole ei diplomeid ega ametitunnistusi, mis mõõdaksid ära kellegi edasijõudmise või mahajäämuse. Vanem vend teab, millal noorem vend abi vajab. Ja kui noorem vend abi vajab - ta küsib lihtsalt ja pole, et ta vanemalt vennalt abi ei saaks. Kui aga pole inimesest vanemat venda kõrval - Isa on alati olemas.

Vaimselt ärganul on samavõrd kergem orienteeruda inimmaailmas kui nägijal on kergem liikuda rahvarikkas kohas linna südames, keset inimesi, transporti ja teeviitasid. Sedavõrd võib selline vaimselt sündinu-ärganu- virgunu ka olla abiks igale, kes abi vajab.

Uni on magus ja oma unedes elavatele pole võimalik midagi pakkuda - nende tõrjuvus ja usaldamatus, samas kõrge pime enesehinnang ei luba neil vastu võtta isegi mitte väikeseid kasulikke mõtteid. Lisaks - need kasulikud nõuanded ei haaku kuidagi nende "unenäomaailma reaalsusega" ja näivad seal sama totrad kui kellegi unetõed ja juhised ärkvelolijatele näiksid.

Küllap ollakse kuulnud mõnda unes rääkivat. Kas on sellise jutus midagi, millest juhinduda või saab unenäos olijaga sellist teha, et tema unenägu teiseks muutuks? Ei saa. Unenägusid polegi vaja muuta. On vaja selline unede nägija ja unedes elav inimene üles äratada - siis selgub talle enesele, mis oli tema aju fantaasia ja mis on tõelus. Ida sõnadega öeldes - tuleb ärgata, tuleb virguda sellest unest. Lääne sõnadega - tuleb uuesti sündida.

Ma võin vaid lisada, et on kaks võimalust magajat tagasi ('edasi' võiks ka öelda) reaalsusesse saada. Üks võimalus on oodata, kuni ta ärkab... Kuid nii võime me ootama jäädagi. Teine võimalus on selline magaja ärkvele raputada - see on suht zen'ilik variant.

Õige sageli kuuleb selliselt ärkvele raputatult, kes siiski ei taha ärgata ja on oma unenägudes sees ja neis kõvasti kinni nende näiva ja isegi meeldiva reaalsuse illusiooni tõttu, vastuseks väga tõrjuvat ja vihast unesõimu, pahandamist, isegi unesegust vasturabelemist jms. Kes seda poleks kogenud? Eks sedasama ole kogeda ka religiooniteemades. Siinsamaski ja küllaga.

Kas ärkvelolija saaks selliseid loomulikke reaktsioone tõsimeelselt magajale süüks panna?

Vaadake lapsevanemat, kes äratab oma last, sest tollel on aeg kooli minna. Kas lapsevanema lapse äratamine on tõesti lapsele kahjuks, lapse õiguse magada jäme rikkumine, vägivald, terror, kurjusest ajendatud käitumine?

Vaevalt. Ilma äratamiseta magaks laps oma kooli ja terve elu takkapihta oma unenäos maha. Kunagi ärgates oleks aga juba hilja tasa tegema hakata seda, mis sel ainsamal päeval tegemata jäi - on juba õhtu, öö on juba silmapiiri tõusnud ja enam pole aega, et teha kõike seda, mille tegemiseks oli see päev antud ja oli aeg ette nähtud.