Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Võrdlev mütoloogia

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Revision as of 02:37, 1 February 2016 by KiireJuss (Talk | contribs) (bot adding links)

(diff) ← Older revision | Latest revision (diff) | Newer revision → (diff)
Jump to: navigation, search


Varasem periood, siis enne igasugust rahvuslikku eraldatust, on see mida ma nimetan mütopoeetiline, kuna igaüks nendest ühistest aaria sõnadest on müüt. Need sõnad olid algselt apellatiivsed (üldnimelised), nad väljendasid üht paljudest omadustest, mis paistsid konkreetsele objektile iseloomulikud olevat ja need omaduste valimid ning nende keeleline väljendus esindab teatud liiki alateadlikku poeesiat, mis moodsates keeltes on peaaegu kadunud.

Keelt on nimetatud fossiilseks poeesiaks. Nii, nagu kunstnik ei tea voolimisel kasutatava savi kohta, et see sisaldab orgaanilist elu, ei tea me samuti kui pöördume isa poole sõnaga father, et nii nimetame teda kaitsjaks, samuti ei teadnud kreeklased kui kasutasid daer sõna, mis tähistas naisevenda, et seda sõna kasutati ainult abikaasa noorema venna kohta, kes jäi pruudiga koju siis, kui vanem vend oli põllul või metsas. Sanskritikeelne "devar" tähendas algselt "mängukaaslane"- tal oli oma lugu jutustada, see oli müüt kuid kreeka keeles on ta madaldatud ainult nimeks või tehniliseks terminiks. Veel, kreeka keeles ei ole lubatud moodustada naissoo vormi daer`ist, samamoodi kui me ei saa sõnast tütar (daughter) teha meessoost vormi. Varsti, muuhulgas, kaotasid keeled oma algse etümoloogilise (päritolulise) alateadvusliku sisu ja nii leiame me ladina keeles näiteks mitte ainult vidua, mehetuse (meheta olek), vaid ka viduus, moodustise, mis on etümoloogiliselt analüüsides absurdne nagu teutooni widower - leskmees. Siinkohal tuleb tunnistada, et vanaladina viduus Orcuse, kel oli tempel väljaspool Roomat, teeb selle kahtlaseks kas ladina vidua on ka tegelikult sanskriti vi-dhava, igatahes sarnasus on suur. Igatahes peame endale tunnistama, et tegusõna viduare on tulenenud vidua`st ja seejärel uus adjektiiv (omadussõna) moodustati enam üldises mõttes, nii, et viduus tähendas roomlasele ei midagi enamat kui privatus. Kuid küsitakse, kuidas selgitada mütoloogilise keele fakti aaria keelte perekonna keskel, kes kõik omavad seda vanade nimede varamut või vähemalt on avastatud, et nendel nimedel oli ekspressiivne ja poeetiline jõud? Kuidas saab kultuurselt nimetada seda inimmeele faasi, mis on sünnitanud erilised lood kangelastest ja jumalatest- gorgoonidest ja kimääridest- asjadest ning olenditest, mida ükski terve inimmõistus ei saaks sõnastada. Enne kui sellele küsimusele vastata me peame vaatlema veel varasemat perioodi sõnade moodustumise käigus.

Nii igav kui see ka ei paista, usume, et kui süveneme nendesse arutlustesse, mütoloogia udu järk-järgult hajub ning me võime mõtte ja keele tekke koidiku aegsete pilvede all leida Looduse, mida mütoloogia on nii pikka varjutanud ning katnud. Kõik siiani uuritud aaria sõnad on tähendanud konkreetseid loodusobjekte. Nad kõik on nimisõnad ja tähendavad midagi olemuslikku, midagi meelelistele tajudele avatut. Ei ole keelel algupäraselt võimalik väljendada midagi, mingeid objekte muul viisil kui nimisõnadena ja omadusi, kvaliteete teisiti kui tegusõnu. Seepärast, ainuke definitsioon, mida me saame anda keelele nii varajases staadiumis, on see, et ta on heli, meeltega vastu võetud mulje teadlik väljendus.

Meile on abstraktsed sõnad nii tuttavad, et me vaevalt oleme nõus tunnistama raskusi, mida inimesed kohtasid neid formuleerides. Raske on ette kujutada keelt ilma abstraktsete terminiteta. Siiski, ka tänapäeval on dialekte, mis ei kasuta abstraktseid mõisteid ja mida enam me läheme ajaloo sügavustesse, seda väiksem on nende kasulike väljendite arv, mida sealt leida võime. Nii kaua kui keelt jälgida võime, ei ole abstraktne sõna muud kui omadussõna, mis on tõusnud nimisõnaks kuid mõttes on kvaliteedi kui subjekti kontseptsioon väga keerukas asi, ja otse loogilises mõttes- võimatu. Kui me ütleme "Ma armastan hüve (virtue)", siis vaevalt ühendame oma mõtetes hüvega mingi konkreetse mõiste.. Hüve ei ole olevus, seega mitteaineline, see ei ole midagi individuaalset, isiklikku, aktiivset, midagi, mis saab iseendast looda muljet meie meeles. Sõna "hüve" on vaid lühend ja kui inimesed esimest korda ütlesid "Ma armastan hüve", pidasid nad silmas, et see oli algselt "Ma kõiki neid armastan asju, mida saab õilis inimene, mis on mehelikud, väärtuslikud." Aga on sõnu, mida me vaevalt abstraktseteks kutsume kuid mis kõigele vaatamata seda on ja on formaalselt praegugi; ma mõtlen sõnu nagu "päev", ja "öö", "kevad" ja "talv", "koit" ja "eha", "torm" ja "välk"? Mida me mõtleme kui me räägime päevast ja ööst, kevadest ja talvest? Võime vastata, et aastaaega või mõnda muud ajalõiku? Kuid mis on aeg meie meelest? See ei ole midagi ainelist, midagi individuaalset, see on omadus, mis on tõusnud keele abil aineks. Seepärast ütleme me "päev koidab", "öö saabub", me eeldame tegevusi asjadelt, mis ei saa tegutseda, me kinnitame väidet, millel loogiliselt võttes alust ei ole. See kehtib ka kollektiivsete sõnade kohta, nagu "taevas" ja "maa", kaste" ja "vihm", isegi "jõgede" ja "mägede" kohta. Kui me ütleme "Maa toidab inimest" me ei pea silmas konkreetset piiritletud maatükki vaid maad üldse, samuti ei pea me silmas taeva all väikest horisondini ulatuvat taeva osa, mida meie silm haarata suudab. Me kujutame ette midagi, mis ei ole meie meeltega haaratav vaid midagi sellist, mida kutsume tervikuks, jõuks või ideeks, rääkides muudame ta ebateadlikult millekski individuaalseks.

Edasi, vanades keeltes oli iga selline sõna ka sooliselt määratud, mis omakorda tõi kujutlusse vastava pildi soost, nii, et need sõnad ei saanud mitte ainult individuaalsed vaid ka soolised omadused. Ei olnud nimisõna, mis polnud kas mees- või naissoost, kesksoost sõnad tekkisid hiljem ja ainult nimetavas.1 Mis oli selle kõige tagajärg? Nii kaua kui inimesed keeleliselt mõtlesid, oli võimatu rääkida hommikust ja õhtust, kevadest või talvest ilma, et oleks nendele mõistetele antud individuaalseid, aktiivseid, soolisi ja lõpuks, ka isiklikke omadusi.. Nad olid kas mittemiski(d) nagu nad on eimiski(d) meie närtsinud mõttele või nad olid midagi ja siis ei saanud neid muidu mõista kui mitte ainult jõududena vaid jõuliste olenditena. Isegi tänapäeval ehki meil on loodusest arusaam kui jõust, mida me mõtleme jõu all peal millegi jõulise? Edasi, varajases keeles oli loodus Natura, omadussõnaks muutunud nimisõna, ta oli Ema, kes alati "tekitas." Kas see oli täpsem arusaam sellest, mida me seostame loodusega? Vaatame poeete, kes siiani mõtlevad ja tunnevad keeles, see tähendab kes ei kasuta sõnu ilma, et oleks neid ennem mõttes neid elavdanud, kes ei suhtu keelekasutusse hooletult kuid kasutavad seda kui nõidust kutsumaks esile tõelisi asju, täis valgust ja värve. Kas nad räägivad päikesest, koidikust või tormidest kui neutraalsetest jõududest kahjustamata omi tundeid?

Miks siis, kui me ise räägime Päikesest ja Tormist, Unest ja Surmast, Maast ja Koidikust, seostame või ei eralda ideed nende nimedest või laseme katta oma vaimu nende vanade poeeside ujuvate varjudega, või miks kui me räägime inimsüdamele nii omase soojusega pöördudes Tuule ja Päikese, Ookeani ja Taeva poole nagu nad kuuleksid meid, miks, kui paindlik mõte ei saa neist jõududest olla mõtlemata muidu kui inimkujuga elavatest olenditest – miks siis me peaksime imestama esivanemate üle, kelle keel pulseeris elust ja oli küllastunud värvidest meie tänapäevase mõtte hallides väljenduste asemel, nad paiskasid välja sellised elavad looduse vormid varustatuna inimjõududega, ei, jõududega, mis on suuremad kui inimesel- nii nagu päikese valgus on eredam inimsilma särast ja tormimöirged on valjemad kõige võimsamast inimhäälest.

Me võime teada vihma ja udu, tormi ja välgu päritolu, siiski inimkonna suure enamuse jaoks on nad samad mis olid Homerosele, ainult vähem imelised, vähem poeetilised, vähem reaalsed ja elavad ehk. Nii palju siis spetsiifilistest raskustest mida inimmeel kohtab rääkides kollektiivsetest või abstraktsetest ideedest- raskustest, mis mida nagu me näeme selgitavad paljuski Mütoloogia keerukusi.

Järgnevalt peame tunnistama vanades keeltes esinevat sarnasust- abiverbe. Mütoloogilises keeles peame tegema vajaliku möönduse üksnes abiverbide puudumise pärast.. Iga sõna, olgu nimi- või tegusõna oli mütopoeetilistel aegadel veel täies jõus. Nad kõnelesid rohkem kui pidid ja sealt suur osa mütoloogilise keele omapärast, mida saame jälgida ainult keele loomulikus kasvus. Kui meie räägime päikesest mis järgneb tõusule, siis iidsed poeedid võisid ainult mõelda ja kõneleda Päikesest. kes armastab ja embab Koidikut. Mis on loojang, oli neile Päike, kes sai vanaks, kängus ja suri. Meie päikesetõus oli nende jaoks Öö, kes sünnitas imeilusa lapse, ja Kevades nägid nad tõepoolest Päikest või Taevast embamas sooja sülelusega Maad ning külvamas aardeid looduse sülle.

On palju Hesiodose müüte, hilisemaid, kus me peame asendama täistegusõna täiendtegusõnaga, et muuta müütilist keelt loogiliseks keeleks. Hesiodos kutsub (Ööd ) Nyx Morose (Saatuse) emaks ja pimeduse Kzr (Häving), Thanatose (Surma), Hypnose (Une) ja Oneiroi (Une) emaks. See tema järelpõlv olevat sündinud ilma isata Edasi, teda hüütakse ka Momose (Laitus) ja kurvameelse Oizyse (Mure) ja Hesperiidide (Ehatähed) kes valvab kuldõunu ja viljakandvaid puid sealpool kuulsat Okeanost, emaks. Ta kandis samuti Nemesist (Kättemaks, Neim) ja Apatzi (Pettus) ja Philotest (Lõbu) ning kuritahtlikku Gerast (Vanadust) ning valjumeelset Erist (Tüli). Nüüd edasi, me kasutame selliseid moodsaid väljendeid nagu "tähed paistavad kui öö saabub", "me magame", "me sureme", "me tunneme öösel ohtu", "öösised pillerkaarid viivad tülide, vihaste vaidluste ja muredeni", "palju öid toovad vanaduse ja lõpuks surma", "kurjad teod varjuvad kõigepealt öö musta katte alla ja siis paljastuvad päevavalguses", "öö ise maksab kätte kuriteo eest" ja me oleme tõlkinud Hesiodose keelt- keelt, mis suures osas on arusaadav inimestele, kellele ta oli adresseeritud.- meie tänapäevasesse mõttesse ja kõnesse. Kõik see on vaevalt mütoloogiline kõneviis, pigem poeetiline ja vanasõnaline väljendusviis, mis on tuntud kõigile poeetidele, nii moodsatele kui arhailistele, on sagedasti tuvastatav tavainimeste kõnepruugis... Kõik need ütlused... ehkki müütilised, ei ole veel müüdid. Tõelise müüdi olemuslik tunnus on see, et ta ei ole praegu räägitavas keeles enam mõistetav. Arhailise keele muutlik iseloom, mida me jälgisime nimi- ja tegusõnade moodustamisel, ei ole piisav selgitamaks kuidas müüt võis kaotada oma väljendusjõu ja teadvuse. Tehes siinkohal kohustusliku möönduse abstraktsete nimi- ja tegusõnade moodustamise raskuste suhtes, satume olukorda, kus on raske tunnistada midagi enamat antiiksete rahvaste allegoorilise poeesia taga, jääb mütoloogia ikka mõistatuseks.

Siin peame appi kutsuma antiikse kõne teise võimsa koostisosa, millele ma ei leia paremat nime kui polünoomia ja sünonoomia. Enamus nimisõnu nagu me eestpoolt nägime, oli omal ajal üldnimetused (apellatiivid) või öeldised, väljendades seda, mis omal ajal näis nähtuse juures kõige tähtsam olevat. Kuid kuna enamus objekte omavad rohkem kui ühte omadust ja erinevates oludes üks või teine omadus tundub rohkem iseloomulik olevat, juhtus vajadusest tingituna nii, et enamus objekte omasid keele varase arengu staadiumis rohkem kui ühte nime. Aja jooksul, suurem osa nendest teistest nimedest muutus kasutuks ning nad asendati kirjanduslikes dialektides kõige enamsobiva nimega. Mida vanem keel seda enam sünonüüme. Sünonüümid omakorda, mida enam neid kasutati, annavad aluse üha suurema arvu homonüümide (samasõnalisus) tekkeks. Kui me anname päikesele viiskümmend erinevat nime, mis iseloomustavad tema erinevaid kvaliteete, mõned nendest nimedest sobivad ka teistele objektidele millel on samad omadused. Need erinevad objektid saavad sama nime ja nad saavad homonüümideks. Vedades kutsutakse maad "urvi" (avar), "prithvi" (lai), mahi (suur) ja paljude muude nimedega, millest Nighantu nimetab kahtekümmend ühte. Need kakskümmend üks on sünonüümid. Kuid "urvi" ei ole antud mitte ainult maale, vaid tähendab ka jõge. "Prithvi" (lai) tähendab mitte ainult maad vaid ka taevast ja koitu. "Mahi" (suur, tugev) on kasutusel lehma ja kõne puhul, samamoodi kui maa puhul.

Niiviisi saavad maa, jõgi, taevas, koit, lehm ja kõne homonüümideks. Kõik need nimed on lihtsad ja arusaadavad. Kuid pea kõik vanad terminid, mis noorusliku poeesia esimeste puhangutega keelest välja heideti, põhineb jõulistel metafooridel. Need kord unustatud metafoorid või sõnajuurte tähendused, millest sõnad on arenenud, on nüüdeks tuhmunud ja muutunud, paljud sellised sõnad on oma kunagise radikaalse ja poeetilise tähenduse kaotanud. Nendest tulevad pigem nimetused, mis on kasutusel perekonnasisestes vestlustes, arusaadavad vanaisale, tuttavad isale kuid võõrad pojale ja mittemõistetavad pojapojale. See mittemõistmine võib mitmeti varieeruda. Näiteks Zeus, olles originaalis taeva nimetus, nagu sanskriti "dyius", muutus järk-jägult pärisnimeks, mis kaotab oma üldnimetusliku tähenduse, erandiks ainult üksikutes vanasõnalistes väljendites nagu Zevs uei või "sub Jove frigido". Tasapisi juhtus, et pärast sõna tegeliku etümoloogilise tähenduse unustamist lisati uus tähendus mingi etümoloogilise instinkti abil, mis eksisteerib veel tänapäevastes keelteski. Nii muutus Luxegenes, valguse poeg –Apollo, Lycia pojaks, Delioseks, säravaks andes aluse Apollo sünnist Delosest. Edasi, kus ühele objektile eksisteerisid kaks ühesugust nime, kasvasid kahest nimest välja kaks isikut ja neid samu lugusid jutustati edasi juba selliselt, et neid tutvustati täiesti loomulikult kui õdesid ja vendi või vanemat ja last. Nii leiame me Selene, kuu, kõvuti Menega, kuuga; Heliose (Surya), Päikese ja Phoebose (Bhava, Rudra eri nimetuse); ning enamuses kreeka kangelastes me tunneme ära kreeka jumaluste inimlikustunud vormid nimedega, mis olid nende taevalike prototüüpide epiteedid. Veelgi enam juhtus aga see, et omadussõnad, mis olid seotud sõnaga, mis oli lisatud ühele objektile, kasutati sama sõnaga isegi siis kui see oli lisatud teisele objektile. Mida räägiti mere kohta, räägiti varsti taevast, päike, mida kord kutsuti lõviks või hundiks, sai varsti lisaks küüned ja laka isegi kui loomametafoor oli unustatud. Nii võidi kuldsete kiirtega päikest kutsuda "kuldkäeline", käsi väljendamas sama sõna mida kiirgi. Kuid kui see sama epiteet oli lisatud Apollole või Indrale, tekkis selline müüt, nagu me leiame saksa või sanskriti mütoloogias, mis räägib, et Indra kaotas oma käe j see asendati kullast käega. Siin on leida mõned võtmed mütoloogia uurimiseks kuid nende käsitlemise maneer on õpitav ainult võrdlevas filoloogias. Nii nagu prantsuse keeles on raske leida mõne sõna juurtähendust ilma teda võrdlemata vastavate vormidega itaalia, hispaania või provansi keelega, samuti on meil võimatu leida kreeka keelse sõna algset tähendust ilma teda võrdlemata enam või vähem risustunud saksa, ladina, slaavi või sanskriti keeles olevate sugulastega. Kahjuks ei oma me arhailiste keelte ringis midagi ladina keelele vastavat, mille abil me saaksime võrrelda enam või vähem originaalvormi vastavust prantsuse, itaalia ja hispaania keeles. Sanskrit ei ole ladina ega kreeka keele ema nii nagu ladina keel on prantsuse või itaalia keele ema.

Kuigi sanskrit ei ole muud kui üks paljude õdede hulgas, on see kahtlemata vanim niivõrd, kuivõrd ta on säilitanud sõnad nende kõige primitiivsemas seisus; ja kui me korra õnnestume sõnade jälitamises ladina ja kreeka keeles nende vastavate vormideni sanskritis, oleme üldiselt võimelised fikseerima tema kujunemise tee ning tähenduse. Mida me teaksime sõnade pater, mater ja thugater tähendusest kui me jätame välja teadmised, mis me saame kreeka keele abil? Kui aga me jälgime sõna moondeid kuni sanskriti keeleni, on ta ürgjõud selgelt määratletud. O. Muller oli üks esimestest, kes nägi ja teadvustas, et klassikaline filoloogia peab allutama kogu etümoloogilise otsingu võrdlevale filoloogiale ja kreeka keele sõnade algupära saab määrata ainult kreeka keelele viidates. See kehtib teatud mõttes mütoloogiliste nimede suhtes. Et muutuda mütoloogiliseks oli vaja, et teatud nimede juurtähendus peaks olema hämardunud ja unustatud selles keeles, kuhu nad kuuluvad. Seega, mis on mütoloogiline ühes keeles, on suhteliselt loomulik ja mõistuspärane teises keeles. Me ütleme "päike loojub" kuid meil teutooni mütoloogias on päikesele antud iste või troon, millel ta maha istub nii, nagu kreeka "Eos`t" kutsutakse "chrusothronos" või nagu moodne kreeka keel räägib päikese loojumisest kui helios basileui`st. Me kahtleme "Hekates" kuid me mõistame koheselt hekatost ja hekatebolos`t. Me kõhkleme Lucina juures kuid me nõustume koheselt sellega, mis on Lucna kahanemisel tekkinud - Luna`ga. Üldiselt on hindu mütoloogiaks kutsutu ainult vähesel määral või üldse mitte kättesaadav võrdleva mütoloogia meetodile. Lood Sivast, Vishnust, Mahadevast, Parvatist; Kalist; Krishnast jne on hilise tekkega, Indiale algomased, ja täis metsikut fantaasiat ning fantastilisi mõisteid. Kuid kuna see puraanade ja isegi eepiliste poeemide hiline mütoloogia ei paku võrdlevale mütoloogile tuge, kogu primitiivse, loomuliku ja mõistusepärase mütoloogia maailmatervik on sel moel meile vedades säilinud. Veda mütoloogia on võrdlevale mütoloogiale sama, mis sanskrit on võrdlevale grammatikale. Õnneks ei ole vedades mingit religiooni või mütoloogia süsteemi. Nimesid kasutatakse ühes hümnis nagu üldmõisteid, teises nagu jumalate nimesid. Sama jumal on kord esitatud kui ülim, järgmises kui võrdne, edasi aga juba kui alam teiste suhtes. Kogu nende niinimetatud jumalate loomus on veel läbipaistev: nende algkontseptsioon paljudel juhtudel selgelt tajutav. Seal ei ole veel genealoogiaid, ei ole korraldatud abielusid jumalate ja jumalannade vahel. Isa on vahel poeg, vend abikaasa ja tema(ke) on ühes hümnis ema, teises abikaasa. Nii nagu muutub poeedi arusaam, muutub ka jumalate loomus. Mitte kusagil ei ole erinevus, mis on kreeka kirjanduse ja Vana-India poeemide vahel, nii selgelt tuntav kui me võrdleme vedade arenevaid müüte nende täiskasvanud ja taandarenevate müütidega, millele on rajatud Homerose poeesia. Veda on aaria rasside tõeline teogoonia samal ajal kui Hesiodos on originaalpildi moonutatud karikatuur. Kui me tahame teada, kuhu inimmeel, ehkki varustatud jumaliku jõu loomuliku teadmisega, paratamatult ja kõrvalekaldumatult keele vastupandamatu, üleloomulikele ja abstraktsetele ideedele liidetud jõu poolt juhitakse, peame me lugema Vedasid; kui me tahame rääkida hindudele mida nad kummardavad- enamjaolt loodusjõudude nimesid, tasapisi hämardunuid, isikustatuid ja jumalikustatuid- peame neid panema Vedasid lugema. Varaste (kiriku)Isade poolt oli viga kohelda paganlikke jumalusi kui deemoneid või kurje vaime, ja me peame olema ettevaatlikud, et ei korduks samad vead hindu jumalatega. Nende jumalatel ei ole enam õigust olemuslikule eksistentsile kui Eos või Hemera- kui Nyx või Apatz. Nad on maskid ilma näitlejateta, nad on nomin`ad, mitte numina`d, nimed ilma olemuseta, mitte olevused ilma nimeta.

Mõningatel juhtudel kahtlemata juhtub, et kreeka või ladina või teutooni müüt on seletatav tagavarade abil mida iga nimetatud keel omab kuna on olemas kreeka keele sõnu, mida saab seletada etümoloogiliselt, ilma vajaduseta viidata sanskriti või gooti keelele. Me peame alustama mõningate selliste müütidega ning sealt edasi minema enam keerukate juurde, mis saavad valgust enam kaugetest regioonidest: kas Islandi lumistelt kaljudelt ja "Edda" lauludest või "Seitsme jõe" piiridest ning veda hümnidest. Rikas ettekujutusvõime, kiire vastuvõtt, intellektuaalne elujõud, ja alati varieeruv kreeka rahva fantaasia teevad arusaamise sellest kergemaks, et aaria rassi eraldumise järel ei olnud rikkamat keelt, mütoloogialt keerukamat kui kreeklastel. Sõnad loodi imeliselt hõlpsalt, ja unustati uuesti sellise hoolimatusega, mida omab inimgeeniuse ammendamatu jõuga teadvus.

Iga sõna oli alguses poeem, metafoor või idee. Kuid nagu kreeka rahvapoeesias ikka juhtus, need sõnad, lülitati traditsiooni ning nad jätkasid elu perekonna või linna, sugukonna dialektis või rahvuse kõnes, varsti unustati ka isa, kes ta sigitas või poeedi, kellele ta on tänu võlgu oma eksistentsi eest. Nende genealoogiline põlvnemine ja algne iseloom olid ka kreeklastele endile tundmatud ning nende etümoloogiline tähendus oleks segadusse ajanud ka kõige geniaalsema uurija. Kreeklased tegelikult hoolisid üpris vähe oma sõnade etümoloogilisest individuaalsusest, samuti nagu ei pidanud nad suurt sellest, kes rändlaulikutest esimesena esitas Menelaose või Diomedese "Aristeiat.."

Piisas Homerosest, et rahuldada nende uudishimu ja iga sõnaseletus, mis selgitas sõna mingit osa, oli teretulnud, ajaloolised kaalutlused ei olnud alati esiplaanil geniaalsete mõtteseoste kujundamisel.. On teada kuidas Sokrates muutis aja jooksul Erose tiibadega jumalaks kuid Homeros on oma etümoloogiatega täiesti välja kujunenud, ning need on kasutatavad vähemalt nii kaua kui jumalate nimede tõeline etümoloogia, mis oli enne Homerost, on taastatud. Kõige paremini saame kreeka müüdi originaaltähendusse minna kui mõni tegelastest on säilitanud oma nime esialgse tähenduse. Kui me leiame nimed nagu Eos, Selene, Helios või Herse, on meil sõnad, mis jutustavad oma lugu, ja meil on pou sto kogu ülejäänud müüdile.

Võtame imeilusa müüdi Selenest ja Endymionist. Endymion on Zeusi ja Kalyke poeg, kuid ta on ka Aethliose, Elise kuninga poeg, keda ise kutsuti Zeusi pojaks ja kellele Endymion järgnes kui Elise kuningas. See lokaliseerib meie müüdi ja näitab, et vähemalt Elis on oma sünnikohas ja see, vähemalt kreeka tava järgi, valitsev rass põlvneb otse Zeusilt. Sama tava kehtis ka Indias ja andis aluse kahele suurele valitsejaperekonnale - nn Kuu- ja Päikesedünastiale: ja Pururavad, kelle kohta on öeldud

Suur päevakuningas
ning öövalitseja on mu esivanemad
ja mina nende lapselaps

Võib-olla on olnud kuningas Elis, Aethilos ja neil võib olla olnud poeg Endymion; kuid mida müüt räägib Endymionist ei pruugi olla juhtunud kuningas Elisega. Müüt muudab Endymioni Kariaks, Latmose mäeks kuna see oli Latmia koobas kus Selene nägi imekaunist magajat, armus temasse ja kaotas ta.

Nüüd Selene tähendusest: seal ei ole kahtlust - isegi traditsioonis, mis on säilitanud üksnes ta nime, Asterodia, peaksime me tõlkima selle sünonüümi Kuuks ehk "tähtedevaheliseks rändajaks".

Kuid kes on Endymion?. See on üks paljudest päikese nimedest erirõhuga loojuvale päikesele. See tuleneb tegusõnast endon, mis klassikalises kreeka keeles aga ei ole kunagi kasutusel loojumise tähenduses, kuna päikeseloojangu tehniliseks terminiks on saanud lihtne sõna duo. Dusmai helion, päikeseloojang, vastandub anatokaiga, tõusuga. Nüüd duo, mis originaalis tähendab millessegi sukelduda, ja väljendid nagu helios d'ar edou, päike sukeldus, eeldavad varasemat mõistet edou ponton, ta sukeldus merre.

Ladina keeles öeldakse `Cur mergat seras aequore flammas`. Vanas norra keeles `Sol gengr i aegi`. Slaavi rahvad kujutavad päikest naisena, kes õhtul läheb suplema ja tõuseb hommikul puhta ja värskena; või räägivad nad merest kui Päikese emast ja Päikesest peitumas õhtuti oma ema käte vahele. Me võime oletada seepärast, et mõningates kreeka dialektides enduo oli kasutusel samas tähenduse, ja enduo, enduma `st vormus päikeseloojangu mõiste. Temast kujunes endumion nagu ouranion ouranosest nii, nagu enamus kreeka kuude nimetusi. Kui enduma oleks kujunenud päikeseloojangu üldnimetuseks, ei oleks müüt Endymionist kunagi tekkinudki. Kuid Endymioni originaaltähendust, mis algselt tähendas loojuvat päikest kasutati jutustuses ära tähenduseta nimena, see nimi omistati jumalale või kangelasele. Loojuv päike magas kunagi Latmiani koopas, öökoopas - "Latmios" tuleneb samast sõnatüvest kui "Leto", "Katons", öö - kuid nüüd magab ta Latmose mäel, Karias. Endymion, vajudes igavesse unne pärast elu mis möödus kui üks päev, oli kunagi loojuv päike, Zeusi poeg, särav taevas, ja Kalyke, kattev öö (sõnast kalupto); või vastavalt teisele legendile, Zeusi ja Protogeneia, esmasündinud jumalanna, Koidu, kes on neis legendides alati ligi kas emana, õena või Päikese mahajäetud abikaasana. Nüüd on ta kuningas Elise poeg, tõenäoliselt ei muul põhjusel kui see, et tavaliselt kuningad võtsid hea endega nimesid, mis olid seotud päikese, kuu või tähtedega - mis müüdi puhul seoses päikesenimega muundus inimnime sarnaseks. Vanas poeetilises keeles Elise kohta väljendasid inimesed end niiviisi: "Selene armastab ja vaatab Endymionit" selle asemel, et ütelda "Aeg on hiline", "Selene embab Endymioni", selle asemel, et ütelda "Päike loojub ja kuu tõuseb," "Selene suudleb Endymionit magama", selle asemel, et ütelda "On öö." Need väljendid säilisid pikalt pärast nende tähenduse arusaadavuse kadumist, ja kuna inimmeel igatseb teada asjade põhjusi või siis neid ise luua. tekkis lugu, ilma, et keegi selleks ise eriti pingutanud oleks, et Endymion pidanuks olema neiu Selene poolt armastatud noormees; ja alati kui lapsed tahtsid kuulata ikka enam, oli alati saadaval vanaema, kes heal meelel jutustas et Endymion oli Protogeneia poeg - ta poolenisti mõtles ja poolenisti ka mitte seda, et tähendab koitu, mis sünnitab päikese; või Kalyket, tumeda ja katva Öö poega.

See nimi, kord puudutatuna, pani vibreerima mitmeidki akorde, anti kolm või neli erinevat põhjust (need tulid antiikpoeetide sulest) miks Endymion langes igavesse unne ja kui seda korrati erinevate poeetide poolt muutus see mütoloogiliseks faktiks, korratuna paljude poolt; nii, et Endymion kasvas lõpuks tegelaseks, loojuvast päikesest kauniks poisiks keda vooruslik neiu armastas ning sealt edasi juba noore printsi nimeks.

Paljud müüdid on sellisel moel muutunud tegelikeks persoonideks nimelise sarnasuse alusel, ehkki on teada, et ei ole ajaloolist tõendusmaterjali selle kohta, et kunagi on olnud Elise prints nimega Endymion. Selline on legendi kasv, algselt vaid sõna, muthos, tõenäoliselt vaid üks paljude, ainult kohalikku väärtust omavate seast, mis kaotavad selle kui viia neid kaugele, sõnad, mis on mõtete vahetamiseks kasutud, võltsmündid paljude käte vahelt - nüüd mitte minema visatud vaid säilitatud kui veidrused ja kaunistused ning lõpuks, sajandite pärast antikvaaride poolt deshifreeritud.

Kahjuks ei ole meil käepärast neid legende, mis liikusid suust suhu külades või mägikindlustes- niisuguseid legende, mida Grimmid on kogunud oma "Mütoloogiasse" vaeste Saksamaa inimeste keelest. Me ei tunne neid sellisel kujul nagu nad olid jutustatud perekondade vanimate liikmete poolt, kes rääkisid keeles, mis oli poolenisti arusaadav neile endile, täiesti mõistmata aga tema lastele, või neid lugusid, mida kasvava linna poeet pani kirja naabruskonna traditsioonide alusel oma jätkuvasse poeemi tema esmakujul ja pidevuses.


1 See on nii kogu maailmas ja igaühega meist eraldi; kui me jätame hüvasti lapsepõlvega ja noorusega, hülgame me elavad muljed, mida asjad meile kunagi jätsid ning muutume külmemaks ja kaalutlevamaks. Väikesele lapsele ei ole mitte ainult kõik elavad olendid inimmõistusega, vaid tema jaoks kõik ümbritsev elab. Tema maailmas on kaisukaru on aru poolest võrdne emme ja issiga. Ta peksab tooli, mille pihta ta end ära lõi; pärastpoole suudleb teda uue sõpruse taastamiseks täies usus, et nii nagu ta ise on ka tool kiituse ja karistuse objekt. Tuli, mis põletab sõrme, on "rumal tuli", ja tähed, mis paistavad tema magamistoa aknakesest sisse on Silmad, nagu emal, või kaisukarul, ainult heledamad. "Sama instinkt, mis paneb last kõike personifitseerima, jääb metsluses korrigeerimata ja kasvab temaga koos kuni meheeani. Seepärast on kõigis varajastes keeltes ainult kaks sugu, mees. ja naissugu.. Et areneda kesksoolisuse ideeni, tuleb tsivilisatsioonil läbida aeglase kasvu staadium kuni oma täiustumiseni. Samasugust mees- ja naissooks jagamise tendentsi näeme me ka arenenud rahvaste liikmete hulgas, eriti, kui tegemist on harimata inimestega. Talupojale on heinakuhi samuti meessoost niisama, nagu hobunegi, kes seda sööb. Ta eitab täielikult kesksoos vormi kasutamist kui sõnavormi, mille järele ei ole absoluutselt vajadust."Printer's Register, 6. veebruar,1868

Max Müller, 1856