Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Vaikuse hääled. “Müstiline” paradoks Atthakavagga tekstides . Ilkka Pyysiäinen

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Sa kõneled, et vaikus
on rahule lähemal kui luule
kuid kui kingiksin sulle vaikuse
(vaikust ma ju tunnen)
ütleksid sa
See pole vaikus
vaid teistsugune luule
ja ulataksid selle mulle tagasi.
(Cohen 1972: 3)1

Paradoksaalsus Atthakavaggas

Käesolevas artiklis üritan jälgida kontseptuaalse paradoksi kui ühe vabanemise abinõu käsitlust budistlikus filosoofias, näitlikustades seda Therav@da budistliku teksti Atthakavagga varal. Atthakavagga, üks Suttanip@ta osadest (vt Gómez 1976), on tähelepanuväärne juba seetõttu, et sisaldab ühtesid vanimaid tekste Tipitakas (vt Gómez 1976: 139, 152; Vetter 1990: 42–43; Burford 1992: 39). Atthakavagga kannab endas erilist sõnumit – inimene ei tohiks võtta omaks kindlaid “arusaamu” (ditthi) ega eelistada üht teisele (vt Gómez 1976: 140. Tilmann Vetter (1990: 44) väidab, et Atthakavagga ei ole tervik, kuna16-st sutta'st kuues ei käsitleta müstitsismi nii, nagu Gómez seda teeb). Kuigi Atthakavaggas rõhutatakse, et 'nägemise' abil on võimalik jõuda eesmärgini või et 'nägemise' saavutamine ise ongi eesmärk, hoiatab tekst sellise 'nägemise' arusaamaks muundumise eest, kuna kinniolek kindlates arusaamades tuleneb ihast. Kannatuse vältimiseks ei tohiks omaks võtta isegi õiget arusaama (Burford 1992: 45–47). Vastupidi – inimene peab “loobuma vaidlustest, kuna [nende] ainsaks eesmärgiks on kiidulaul ja kasu” (Sn 4: 828; ka 4: 844). Samuti, Kui keegi on omaks võtnud mingi arusaama (ditthi) ja tekitanud vaidluse, öeldes: “Vaid nii on õige,” siis öelge neile: “Kui vaidlus on tekkinud, pole sinu jaoks vaidluses vastast” (Sn 4: 832).2

Seda toetab ka alljärgnev:

“M@gandiya,” ütles Õnnistatu, “(ma) ei tabanud neist (doktriinidest) midagi, pärast mõningast kaalutlemist (ütlesin) 'Ma tunnistan seda'. Kuid neid (doktriine) vaadeldes, mitte mõistes, otsides, aimasin sisemist rahu.” (Sn 4: 837)

Grace Burford on viidanud Atthakavagga õpetuses sisalduvale paradoksile – tekst propageerib arusaama, et arusaamu tuleb vältida. Samalaadset paradoksi sisaldavad ka budismi põhitõed, nimelt, et inimene ei ole võimeline vabanema ihast (tanh@/trshn@) seda ise ihkamata (Burford 1992: 48; vt Pyysiäinen 1996b).

Loogilisest aspektist vaadelduna ei ole see budistlik topeltside võrdväärne Epimenidese valetajaparadoksiga: Epimenides väidab, et kõik kreetalased on valetajad, aga kuna ta ka ise on kreetalane, siis… Russelli ja Whiteheadi loogikatüüpide teooria põhjal lähtuvad need paradoksid asjaolust, et klass ei saa olla ühtlasi sama klassi esindaja. Budistid näiteks moodustavad budistliku kogukonna, kuid see kogukond ei ole budist.

Klassikontseptsioon on märksa kõrgem loogikatüüp kui esindaja kontseptsioon. Kuna Epimenides on aga rahvuselt kreetalane, siis tema väide, et “kõik kreetalased on valetajad”, esindab tõenäoliselt “kreeta väidete” klassi. Samal ajal tundub see aga ka kirjeldavat sedasama väiteklassi. Kuid samuti ei saa klassikirjeldus olla ühtlasi selle klassi esindaja, ja nii me seisamegi silmitsi paradoksiga (vt Quine 1966; Watzlawick & Beavis & Jackson 1967: 187–194).

Sarnaselt võib ka väidet, et inimene peaks hoiduma arusaamade omaksvõtmisest, mõista kui “arusaamade” klassi esindajat kui ka sama klassi kohta käivat väidet, mis muudab selle loogiliselt sidumatuks. Atthakavaggas käsitletakse arusaamu puhtalt negatiivsest küljest, jagades selgitusi selle kohta, mida inimene ei tohiks teha, ning täiuslikkust väljendatakse sõnadega 'puhastumine' (suddhi) ja 'rahu' (santi), millele omistatud tähendus ei ole konktreetse situatsiooniga seotud (Burford 1992: 40, 42). Siiski võib ka seda nimetada arusaamaks, mis loob omakorda paradoksi, kuigi uskujad ei pruugi sellest alati teadlikud olla.

Paradoks ja muutumine

Siinkohal väidaksin, et paradoksi arusaamast, et arusaamu tuleks vältida, ei tuleks mõista kui kahetsusväärsest loogikaviga, vaid võiks põhimõtteliselt rakendada tõhusa vahendina psühholoogilise muutuse teel. Et seda mõista, tuleks jälgida paradokside rakendamist küberneetikal ja süsteemiteoorial põhinevas psühhoteraapias. (Seda tüüpi teraapia sai alguse Gregory Batesoni uurimisrühma tuntud artiklist “Toward a Theory of Schizophrenia” (= Bateson et al. 1956). Batesoni ideedest on tuletatud Jay Haley strateegia-teraapia, Salvador Minuchini strukturaalteraapia ja Mara Selvini Palazzoli ja ta uurimisrühma süstemaatiline perenõustamismetoodika (vt Haley 1977; Madaness & Haley 1977: 88–98; Minuchin 1974; Selvini Palazzoli et al. 1990). Seal kasutatakse paradokse ja paradoksaalseid ülesandeid kui topeltsideme ehk topeltsõlmena (double-bind) tuntud patoloogiliste seisundite peegelpilte, mida on aga samuti peetud üheks paradoksi vormidest (vt Watzlawick 1990: 41).

Topeltsidet võib ette tulla näiteks tähtsamates inimestevahelistes suhetes, kui erinevail patoloogilistel põhjustel edastab teise üle mõjuvõimu omav inimene talle mingi teate, edastades samal ajal metasõnumi, et sellel on tegelikult teine tähendus kui pealtnäha paistab. Seega on sõnumisaaja selles mõttes kistud topeltsidemesse, et ükskõik kuidas ta sõnumile ka reageeriks, toimiks ta ikka valesti (vt Bateson et al. 1956).

Parim näide topeltsideme esinemise kohta võiks olla situatsioon, kus ema ei suuda leppida vaenulike tunnetega oma lapse suhtes. Vihatunde varjamiseks teeskleb ta ülevoolavat armastust oma lapse vastu. Selline teesklus on ema tegelikku vaenulikkust eitav metasõnum. Kui nüüd laps mõistaks tegelikku sõnumit, et ema on tema suhtes vaenulikult meelestatud, saaks ta ema käest pahandada, kuna emal on tõde valus kuulda. Kui aga laps lepiks teeseldud armastusega ja võtaks seda tõelise pähe, muutuks ema närviliseks ja kurjustaks lapsega selle rumala käitumise pärast.

Selliseid lapsi ähvardab skisofreenia kui ainuvõimalik lahendus paradoksaalses olukorras, kuna laps ise ei suuda sellisest situatsioonist pääseda ega seda kõrvalseisjana kommenteerida. Batesoni uurimisrühm võrdles sellises situatsioonis last algaja zenbudistiga, keda õpetaja ähvardab kepiga, öeldes: “Kui ütled, et see kepp on tõeline, siis ma löön sind sellega. Kui ütled, et see kepp ei ole tõeline, siis ma löön sind sellega. Kui sa ei ütle mitte midagi, siis ma löön sind sellega.” Vahe selle situatsiooni ja skisofreeniale kalduva lapse vahel seisneb siin selles, et algaja zenbudist ei ole oma õpetajast täielikult sõltuv ja võib nendevahelist suhet ohustada näiteks sellega, et võtab kepi õpetajalt, kes omakorda võib aga sellise vastusega leppidagi (Bateson et al. 1956: 254).

Tüüpilise topeltside-situatsiooni puhul mängivad selles osalejad lõputut mängu, kuna mängureegleid ei saa reeglite puudumise tõttu muuta, ja nii tekibki circulos vitiosus (vt Watzlawick 1990: 28–42, 184). Sellistel puhkudel muutub igasugune katse probleemi lahendada osaks probleemist. Järelikult on vaja muuta viisi, kuidas inimesed üritavad olukorda muuta (metachange). Selleks võib kasutada paradokse, nagu näitlikul juhtumil, kus peigmehe vanemad suhtusid äsjaabiellunutesse kui lastesse. Mida rohkem noorpaar pingutas, et veenda vanemaid oma suutlikkuses ise endaga hakkama saada, seda kangekaelsemalt käitusid vanemad nende kui kaitsetute lastega. Perekonnanõustaja andis noorpaarile aga paradoksaalse ülesande käituda oma vanematega nii lapsikult kui võimalik (metachange), mille tulemusena sai vanematel sellest varsti villand, nad kurjustasid noorpaariga, et need käituvat kui väiksed lapsed selmet olla kohusetundlikud täiskasvanud. Olukord paranes õige pea (vt Watzlawick & Weakland & Fisch 1974).

Lõpetuseks

Käesolevas artiklis ei kavatse ma Atthakavaggat põhjalikult analüüsida, üritan vaid lühidalt kommenteerida Gómezi järeldusi selle kohta. Gómez väidab, et see, mis budistide jaoks on “fundamentaalne illusioon sansaara (sams@ric) kütkest” kuulub keele ja kontseptualiseerimise valda. Järelikult on Atthakavagga keskseks sõnumiks duaalsuse puudumine, selle mitmekesisuse ja hajususe (papañca) kadumine, mis tekib teadliku taju (saññ@) ebaõigest rakendamisest (Gómez 1976: 141–143, 154; vt Vetter 1990: 45). Selles valguses ei ole arusaamad mitte iha väljundid, vaid iha on arusaamade väljund (ehk kaasnev tegur) ja eristus (differentiation; vrd Burford 1992: 43–44), mis on ka peamiseks kannatuse põhjustajaks.

Nõustudes Gómeziga, et Atthakavaggas on rakendatud samasuunalist teooriat kui M@dhyamikas ja zenbudismis (Gómez 1976: 153), võib Atthakavagga arusaamavastast paradoksi tõlgendada ka vabanemise vahendina, “oskusliku tööriistana” (skillful means (up@ya)), ja mitte pelgalt kahetsusväärselt lootusetu üritusena saavutada loogilist nidusust. Kui täiuslikkus tähendab vabanemist kõigist sidemetest, sealhulgas ka täiuslikkuse arusaamast, siis on võimalik mõista sõnumit vaid paradoksi abil.

Atthakavaggas ei ole paradoks ja vaikuse rõhutamine nii ilmne kui zen-tekstides, varjatult on nende juured seal peidus. Seega võib seda müstilist vaikust varjutada ajutiselt tehniline “vabanemise keel”, mis arenes välja Abhidharmas (vt Gómez 1987: 447). Zenbudistlikud tekstid väljendavad aga selgelt asjaolu, et tee vabanemisele ei saa olla rajatud mitte vaimse kannatuse probleemi lahendamisele, vaid selle kadumisele (vrd Watzlawick & Bavelas & Jackson 1967: 271). Siinkohal oleks heaks näiteks alljärgnev manitsus Mumonkani esimese k‹an'i3 kommentaaris: “Sa kohtud Buddhaga? Tapa ta!” Vaid paradoksi abil on võimalik väljendada, mida vabanemise idee tegelikult tähendab, ja zenbudistlikes tekstides on seda võimalust täielikult ära kasutatud (vrd aga Sharf 1995!).

Sellest seisukohast võib budistlikke paradokse (tahe vabaneda tahtmisest või arusaam, et arusaamu tuleb vältida) mõista nii veendumusena, et budistlikku ideaali ei ole võimalik väljendada verbaalses keeles ega loogilises mõtlemises, kui ka vahendina, mille abil ületada tavapärane loogilisest mõtlemisest lähtuv püüd lahendada probleem (mis vaid suurendab kannatust selles nõiaringis). Igasugune katse lahendada kannatuseprobleemi, muutub mõne aja möödudes osaksprobleemist, mis omakorda viib aga lõputa mängule. Atthakavagga paradoks on peegelpilt topeltsidemest, mille põhjustavad sõnumid “sa pead tahtma mitte tahta”, ning mis peaks aitama inimesel jõuda tõdemusele, et muuta tuleb just muutmismeetodeid. See aga ei tähenda, et probleemi tuleks teisiti lahendada, vaid pigem probleem kaotada.

Atthakavaggas kirjeldatakse sel viisil arusaamadest vabanenu seisundit järgmiselt: See, kes on vabanenud kujutelmadest (saññ@),4 ei tunne sidemeid. See, kes on vabastatud tarkuse (paññ@vimutti) läbi, ei tunne illusioone. Kuid need, kes mõistavad kujutelmi ja arusaamu, rändavad mööda maailma (loka) ja toovad muret. (Sn 4: 847. Otsetõlge K. R. Normani ingliskeelsest tõlkest, kus 'tajud' tähistamaks sõna saññ@ on autori poolt asendatud väljendiga 'kujutelmad'.) Tal ei ole kujutelmadest tavapärast ettekujutust, tal ei ole kujutelmadest moondunud ettekujutust, tal ei puudu kujutelmad, tal ei ole kujutelmi sellest, mida enam pole. Selle jaoks, kes on saavutanud sellise seisundi, ähmastub vorm, sest see, mida nimetatakse 'mitmekesisuseks' (papañcasankh@), on pärit kujutelmadest. (Sn 4: 874. Otsetõlge K. R. Normani ingliskeelsest tõlkest, kus 'tajud' tähistamaks sõna saññ@ on autori poolt asendatud väljendiga 'kujutelmad'.)

Gómezi väitel annavad need tekstilõigud tunnistust müstilise vaikuse5 olulisusest varabudistlikus filosoofias, nimelt, et ülimat tõde olevat võimalik saavutada vaid ebaloogilise sõnulseletamatu kogemuse kaudu, mis toob kaasa meelerahu. Seda kogemust ei tohiks kontseptualiseerida kui “arusaama”, mida siis tõestada vaidlustes, mille ainus eesmärk on saavutada “kiidulaulu ja kasu” ja mis vaid suurendavad kannatusi (mida kinnitab ka paraku usundilugu). Kas siis selliseidkogemusi tegelikkuses on aset leidnud või mitte, kannavad Atthakavagga-sarnased tekstid sellegipoolest seda ideed. Kontseptuaalne paradoks aga aitab kirjeldada seda, mis kontseptuaalsel tasandil on budistlikus doktriinis kaalul. Milline oli varabudistide tegelik reaktsioon sellistele paradoksidele, ei ole enam teada. Käesolevas artiklis kasutasin vaid oletuslikult teatud perekondliku nõustamise võtteid illustreerimaks neid paradoksaalseid olukordi, mida inimestevahelises suhtlemises enamasti ette tuleb.

Tõlkinud Kait Realo

Kirjandus

Bateson, Gregory et al. 1956. Toward a Theory of Schizophrenia. Behavioral Science 1, lk 251–264.
Burford, Grace G. 1992. Therav@da Buddhist Soteriology and the Paradox of Desire. Buswell, Robert E. jun & Gimello, Robert M. (toim). Paths to Liberation. Kuroda Institute: Studies in East Asian Buddhism, 7. Honolulu: University of Hawaii Press, lk 37–61.
Cohen, Leonard 1972 (1961). The Spice-Box of Earth. Toronto & Montreal: McClelland and Stewart.
Gómez, Luis O. 1976. Proto-M@dhyamika in the Pali Canon. Philosophy East and West 26, lk 137–165.
Gómez, Luis O. 1987. Buddhist Views of Language. M. Eliade et al. (toim). The Encyclopedia of Religion. Vol. 8. London & New York: Macmillan, lk 446–451.
Haley, Jay 1977. Problem-Solving Therapy. San Francisco & Washington & London: Jossey-Bass Publishers.
Madaness, Cloe & Haley, Jay 1977. Dimensions of Family Therapy. The Journal of Nervous and Mental Disease 165, lk 88–98.
Minuchin, Salvador 1974. Families and Family Therapy. London: Tavistock Publications.
Mumonkan, R. & Blyth, H. 1966. Zen and Zen Classics, Vol. 4. Tokyo: The Hokuseido Press.
Pyysiäinen, Ilkka 1993. Beyond Language and Reason. Mysticism in Indian Buddhism. Annales Academiae Scientiarum Fennicae. Dissertationes Humanarum Litterarum, 66. Helsinki: Finnish Academy of Sciences.
Pyysiäinen, Ilkka 1996a. Belief and Beyond. Religious Categorization of Reality. Religionsvetenskapliga skrifter 33. Åbo: Åbo Akademi.
Pyysiäinen, Ilkka 1996b. Jñ@nagarbha and the God's-Eye view. Asian Philosophy 6, lk 197–206.
Quine, Willard van O. 1966. The Ways of Paradox and Other Essays. New York: Random House.
Selvini Palazzoli, Mara et al. 1990 (1975). Tõlkinud Burt, E. V. Paradox and Counterparadox. New Jersey & London: Jason Aronson.
Sharf, Robert H. 1995. Buddhist modernism and the rhetoric of meditative experience. Numen 42, lk 228–283.
= Suttanip@ta. The P@li Text Society edition and translation.
Watzlawick, Paul. 1990. Münchhausen's Pigtail, or Psychotherapy & 'Reality'. New York & London: W. W. Norton & Company.
Watzlawick, Paul & Beavis, Janet Bavelas & Jackson, Don D. 1967. Pragmatics of Human Communication. New York & London: W. W. Norton.
Watzlawick, Paul & Weakland, John & Fisch, Richard 1974. Change. New York: Norton.
Vetter, Tilmann 1990. Some Remarks on Older Parts of the Suttanip@ta. Ruegg, D. S. & Schmithausen, L. (toim). Earliest Buddhism and Madhyamika. Panels of the VIIth World Sanskrit Conference. Leiden: E. J. Brill, lk 36–56.

1 Siin ja edaspidi tõlge inglise keelest.
2 Tõlge K. R. Normani ingliskeelsest tõlkest.
3 k¸an – algajale zenbudistile mediteerimiseks esitatud mõttetu või paradoksaalne küsimus, mille eesmärk on aidata algajal vabaneda mõistuslikkusest ja tugevdada intuitsiooni, et seeläbi jõuda valgustatusele. – Tõlkija kommentaar.
4 Oma 1993. a publikatsioonis kasutasin sellist tõlget (ingliskeelses tekstis 'mental representation'). Hiljem märkasin, et Gómezi (1976: 144) arvates pole õige tõlkida 'saññ@/samjñ@' kui 'teadlikkus' (conciousness) või 'taju' (perception), ning ta kasutas väljendit 'teadlik taju' (apperception). – Autori kommentaar.
5 Oma publikatsioonides (Pyysiäinen 1996a) olen püüdnud arendada müstikateooriat, mis arvestaks nii müstikadoktriini kui ka müstilist kogemust, toimides hermeneutikasfääris. – Autori kommentaar.


haaled.html link