Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Vajracchedikā prajñāpāramitā ehk “Teemantsuutra”.

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


-myanmar ananda-buddha.jpg
Creo zhar.jpg
Cartesian.gif
Jokhang burhaan-a.jpg
84.jpg
94-potala.jpg
Kailash-parikrama-kora.jpg
Jetavana-dagoba.jpg
Vajracchedikā prajñāpāramitā ehk “Teemantsuutra”. (“Teemantsuutra” on eesti keeles ilmunud J.Parnovi raamatu “Pronksnaeratus” lisana 1975.a. Järgnev loenguosa on kommentaar “Teemantsuutrale”.)

Mahajaana suutrad annavad inimestele kosmilist tunnetust: maailmasid on tohutul hulgal, nagu liivaterasid Gangese jões; buddhasid on miljoneid ja miljardeid, neid on varem olnud, on tulevikus ja on praegu.


Teemantsuutra” oli Läänes väga populaarne hipiliikumise ajal 50.-60. aastatel ja kuulub sellepärast juba ka Euroopa kultuurilukku.

“Teemantsuutras” öeldakse: “Hea poeg või tütar” – kulaputra või kuladuhitā, kus kula (‘ õilsaltsündinud ’) tähendab ‘suguvõsa’, putra on ‘poeg’ ja duhitā ‘tütar’ ning siin on mõeldud heasse suguvõsasse kuuluvat poega või tütart.

Budism aga hinduistlikku seisuslikku süsteemi ei tunnistanud ja need sõnad tähendavad budismis midagi muud, nagu nt ārya ei tähenda budismis mitte õilsaltsündinut, vaid sellist õilsat, kes on budistlikuks teeks valmis.


“Kes omistab tähenduse mõistetele “ hing ”, “ olend ”, “ elu ”, “ isiksus” ”, st kes defineerib täpselt need mõisted ja kasutab defineeritud mõisteid.

Tühjuse ( śūnyatā ) mõiste tähendab seda, et mõisteid ja sõnu tuleb vaadelda sellistena, et nendel on lõpmatu hulk võimalikke tähendusvarjundeid.

Kui saada aru, et sõnadel “ hing ”, “ olend ”, “ elu ”, “ isiksus ” on lõpmatu hulk tähendusvõimalusi, siis on võimalus, et saadakse ka sõnu õigesti kasutada.

“…ärgu parem hakaku praktiseerima teisele kaldale viivat heldust.” Originaalis ei ole sõna “ praktiseerima ”, täpses tõlkes oleks see lause ‘ärgu kingitusi kinkigu’.


Teooria eelneb alati praktikale, sest ei ole ju võimalik näiteks kas või lennukit ehitada ilma lendamise teooriata ja ei tule midagi välja virgumise praktikast, kui ei ole teooriat olemas suutrate näol, kus on kõigepealt kosmiline tunnetus inimestesse sisse toodud, kus saadakse aru võimalusest, et olendeid on igal pool olemas ja saadakse aru võimalusest, et teadvus on igal pool oluline.

Aga siin ongi teooria juba ka praktika, sest ainult teoorias saab teoretiseerida, et on olemas loendamatu hulk maailmasid ja et on olemas loendamatu hulk olendeid.

See on ainult teoreetiliselt võimalik, sest praktikas me ei saa seda kindlaks teha, sest selle jaoks ju praktika puudub.

Budismi järgi inimese suurus peitubki selles, et inimene on ka teoreetiline olend.

Loom, näiteks kana, kes teri nokib, on ainult praktiline olend: tema võtab ühe tera, teise ja kolmanda, aga ainult inimene saab aru, et terade arv võib olla samasugune nagu liivaterade arv Gangese jões, st loendamatu.


Miks ei tohi teha kingitusi see, kes asjadele tugineb? Śāntideva “Bodhitšarjāvatārast ” võib samuti lugeda, et tõeline kinkimine on sisemine kinkimine.

Tõeliselt kinkida saab see, kellel ei olegi mitte midagi olemas.

See tähendab, et ohverdamine on sisemine akt, mitte väline.

See tähendab ka seda, et ükskõik kui palju mul ka oleks ükskõik mida, ei suuda ma ometi ohverdada Buddhadele mitte midagi olulist.

“Kas Tathāgata on vaadeldav tunnuste summana?”

Juba Theravaada tekstides on loetletud 32 tunnust, milline Buddha peab olema.

Need on füüsilised tunnused ja need võivad küll olla, aga see ei tähenda veel, et see, kel need olemas on, võiks saada Tathāgataks ja Tathāgata võib saada ka sellest, kellel puuduvad kõik need tunnuste summad.


“Kas tulevikus, lõpuaegadel, otsa ajastul, viimasel viiesajal aastal, tõelise Õpetuse hääbumise ajal on olendeid, kes mõistavad õigesti taolistes suutrates esitatud õpetust?”

– Iidse budistliku teooria järgi budism ajapikku hääbub.

Buddha Šākjamuni elu ajal oli budism kõige vägevam, hiljem käib see järjest alla, nii et lõpuks ei jäägi budismist midagi järele.

Viimased 500 aastat oleksid siis 1000-1500 aastat pärast Buddhat.

Kuna see mõte väga olulisena esineb “Teemantsuutras”, siis arvatakse, et “Teemantsuutra” on tekst, mis on kirjutatud umbes 1000 aastat pärast Buddha surma ja seal arutletakse, et kas sellel viimasel 500 aastal, mis nüüd hakkab, saab olema tõelist arusaamist.

Vastus on, et muidugi saab olema.

Samuti mainib Ashtasāhasrikā prajñāpāramitā teises kontekstis, et ka tulevikus ilmub uusi suutraid.


“Intuitiivne tarkus”. Siin on prajñā tõlgitud ‘intuitsiooniks’, mis oli Euroopas väga moodne sõna ja seda vastandati loogilisele ja diskursiivsele mõtlemisele.

Aga tegelikult need ei ole vastandatud, vaid ühe asja kaks külge. Prajñā parim vaste on ‘mõistmine’ ja mõistmise alla käib nii intuitsioon kui ka diskursiivne mõtlemine.


Siin jõutakse järeldusele, et bodhisattva -mahāsattva ei tohi haarata kinni ei dharmast ega mittedharmast.

See tähendab, et nad ei tohi vastandada dharmat ja mittedharmat. Järelikult, kui dharmadest peab loobuma, siis peab loobuma ka mittedharmadest. “Arutlus dharmadest sarnaneb parvele.” – Parve mõte on see, et minnakse üle, aga mitte et mingisugused tekstid peavad jääma igaveseks kätte.


Kui üle minnakse, siis mingisugust teksti enam vaja ei ole, pole vaja ka budistlikku teksti. Kes on üle läinud, sellele ei ole vaja enam seda õpetust, mis aitab üle minna.

“Teemantsuutras” kasutatud loogika on muidugi hoopis erinev Aristotelese loogikast: A ei ole mitte-Ale vastandatud, vaid A on A sellepärast, et ta samal ajal on ka mitte-A.

Näiteks kui ma räägin Indrekust praegu, siis ma saan öelda, et tema on Indrek alles pärast seda, kui ma vahepeal teen iseendale järelduse, et ta ei ole Indrek. See tähendab seda, et Indrek minu jaoks on seotud teatud tunnuste summaga, et tal on niisugused juuksed, silmad jne ja roheline kampsun on seljas ja kui ma nüüd tean, et Indrek on võibolla ka teistsuguste juuste, teistsuguse näo ja kampsuniga, siis on ta mitte-Indrek.


Ja kui ma tean, et Indrek on üheaegselt ka mitte-Indrek, siis selles mõttes saab ainult öelda, et tema on Indrek.

Indialased olid suured arvude armastajad, erinevalt kahest teisest suurest rahvast – hiinlastest ja kreeklastest, kellel mõlemal kõige suurem arv, millega nad opereerisid oli 10 000 (wan ja myrios), eesti keeles musttuhat ehk müriaad, mis oli arvutamise piir.

Indialastel aga olid oma nimetused väga suurte arvude jaoks ja budistid kasutasid neid matemaatika saavutusi oma tekstides ning budistid olid need, kes mõtlesid välja ka nulli.

Null on lõpmatuse vastandmõiste, õigemini on need üksteist täiendavad mõisted. Kui teistes õpetustes on mõtlemise abivahenditena kasutanud mõisteid ‘kõik’ ja ‘üks’, siis budismis on need ainult erandiks mõtlemises lõpmatuse ja nulli kõrval.


Siin räägitakse ka neljast inimtüübist, kes esinevad ka Theravaada tekstides: voolusesseastunu ehk see, kes alles hakkab budistlikku õpetust teostama; ükskordnaasja, kes ainult üks kord veel uuesti sünnib, kes naaseb, et ainult üks kord veel teostada; mittenaasja, kes ei sünni enam uuesti ja kui ta uuesti ei sünni, siis ta saabki arhatiks.

Nüüd on küsimus selles, et kas nad mõtlevad niimoodi, et nad on leidnud vilja. Budismis on teoreetiliselt vastandatud kaks mõistet – tegu ja vili. Me tunneme hästi sõna ‘tegusanskriti vastet karma, aga ei taha tunda ‘vilja’ vastet, mis on phala.

Kui tegu tehakse, siis tuleb sellele ka vastav vili. Kui tehakse voolusesse astumise tegu, siis paratamatult tuleb vili, mis on veelükskordnaasmine ja veelükskordnaasmise vili on mittenaasmine ja mittenaasmise vili on arhat.

Tuleb lahti saada eksiarvamusest sõna ‘karma’ kohta: karma ei ole karmaphala, tegu ei ole teo vili. Karma ei ole see, mis inimestele tuleb pärast seda, mida nad teevad. Karma tõttu, tänu sellele, mida nad teevad, saavad nad ühe või teise vilja.

link