Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Vana-India filosoofilised ortodokssed süsteemid: Mimansa . Laura Kuusk . Referaat

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Gandhara-1.jpg
India-snake-charmer.jpg
Cyavana.jpg
Indra pillar.jpg
IndiaArie.jpg
Sadhaka.jpg
Rama and dash.jpg
Askeet-India.jpg
Asanga.jpg
Vishvakarman.jpg
India tajmahal 2003.jpg
Sadhu image.jpg
Sadhu1.jpg
Ram.jpg
Kubera BK39 l.jpg
Birth of Sri Krishna.jpg
India overpopulation.jpg
Krishna2.jpg
Sadhu3.jpg
Mohini with the nectar.jpg
Sadhu-11.jpg


Sissejuhatus


Vana-India traditsioon jaotas klassikalised süsteemid ( darsanad ) orotdoksseteks (astika , āstika  ; आस्तिक ) ja mitte-ortodoksseteks (nastika , nāstika ; नास्तिक ) süsteemideks.

Astika süsteemide järgijad usuvad transsedentsesse maailma (asti paralokah) ja mitteortodoksed ei usu sellesse (nasti paralokah).

Ortodokssed süsteemid on mimansa, vedanta, sankhya, jooga, nyana ja vaiŝeŝika.

Mimansa on niisiis üks kuuest Vana-India filosoofilisest ortodokssest süsteemist.

Et paremini mõista, millega tegeleb Mimansa filosoofia, peame teadma, et India filosoofiline mõte on kätketud sutra vormi.

Sutra, tähendades algselt “ohtu”, on väljend, aforism, vormel, reegel või ka nende kogum, milles väljendatakse võimalikult lühidalt ja täpselt filosoofilisi õpetusi.

Niisiis Mimansa kui Veedade interpretatsioonipõhimõtete õpetuse lähtepunkt on Veedade vormis — sutrates.


Mimansa teke ja autorid

Mimansa pärineb rituaalsest Sutra kirjandusest, mille eesmärk oli Veedade korrektne interpreteerimine.

Tähelepanu oli Veedades ja Brahmanas esinevatel rituaalsetel traditsioonidel.

Neid tekste riitustel kasutades esinesid preestritel raskused ebatäpsete ja hämarate rituaalide kirjeldustega seoses — Veedade raskestimõistetavad kirjeldused põhjustasid spekulatsioone ja müstiliste tähenduste omistamist. Mimansa koolkonna eesmärk oli lahendada need interpretatisooniprobleemid, luues põhimõtted Veedatekstide interpreteerimiseks sakraalsetel riitustel.

Olulisim Mimansa tekst on Jaimini Mimansa Sutra (c. 300-100 e.Kr.), mida hiljem teiste autorite poolt kommenteeritud.

Olulisim kommentaar Jaiminile kirjutati Śabara poolt (1.saj. e. Kr?/ 3.saj. A.D.?)

Sellele järgnesid uued interpretatsioonid ja kommentaarid, mistõttu mimansa koolkond jagunes omakorda Prabhakara ja Bhatta koolkonnaks.

Prabhakara koolkonna moodustasid Prabhakara (7.-8. saj.A.D) järgijad. Kumarila Bhatta koolkonna peamiseks autoriks oli Kumarila Bhatta (7.-8.saj. A.D.).

Kumarilat mõjutasid budistlikud loogikud Dignaga (c. 480-540) ja Dharmakirti (c. 600-670).


Mimansa mõiste

Mimansa ( Mīmāṃsā ; मीमांसा ) tähendab sanskriti keeles “mõtlemist” või “kriitilist uurimist”.

Kuna Mimansa tegeleb peamiselt Veedade varasemate osadega (Karmakanda), siis nimetatakse seda Purva-Mīmāmsā (“ Esmane õpetus ”) või Karma-Mīmāmsāks (“[Rituaalsete] Tegude õpetus”).


Vedantat, mis tegeleb hilisema osaga, Upanišaadidega, nimetatakse Uttara-Mimamsa (“Hilisem õpetus”) või Jňana- Mimamsa (“Teadmise õpetus”).

Purva-mimansa või Karma-mimansa on süsteem, mis uurib Veedade käskude loomust.

Selle süsteemi keskne mõiste on dharma, kohustus (duty), mis esineb Veedade tekstides.

Veedade puhul on mimansa süsteemi seisukoht, et need tekstid pole Jumala looming.

Veedad on mitteloodud (uncreated- ingl.k.) ja see on tagatis nende õigsusele.

Mimansas arutletakse häälte, sõnade ja tähenduste üle, käsitluse all on küsimus Veeda tekstide kehtivuse ja lõplikkuse üle.

Kuna Veedade käsud/ettekirjutused lubavad järgijaile tasu teispoolsuses, siis käsitlevad nad “Mina” eraldatavana kehast, meeltest ja mõistmisest.

Tegude nauditavuse tagab perspektiivis nende tulemus või “töö vili”.

Teo ja tulemuse vahel on seos, kuid see saab nätavaks alles hiljem.

Vahepeal on teo ja tulemuse vahel nähtamatu jõud (apūrva), mida võib vaadelda kas teo tulemuse mittetajutava eelkäijana või siis teo enese järgse olekuna. Tegude “vilja” edasilükkamine on võimalik ainult läbi aprūva-jõu.

Jumal

Mimansa jaoks on vabanemine elu taevas, mitte aga ülim vabanemine, nagu paljudes teistes India mõttesüsteemides.

Hilisemad mimansa mõtlejad olid siiski mõjutatud teistest India filosoofilistest süsteemidest. Prabhākara (7.-8. saj. A.D.) defineerib vabanemise kui “keha absoluutse kadumise, mille põhjustab dharma ja adharma, hüvede ja pahede täielik lakkamine”.

Kumārila Bhatta (7.-8. saj. A.D.) jaoks on see “Mina valutu olek”. Jaimini (4-1. saj.e.Kr.) tunnistab Veedade jumalusi, kellele ohvreid tuuakse, ent ei väida ülima Jumala olemasolu.

Ta ei eita Jumalat, pigem ignoreerib. Mõned hilisemad Mimansa autorid tunnistavad Jumala olemasolu, teised jälle vaidlevad tugevalt Jumala olemasolu ja vajalikkuse üle, näiteks Kumārila.

Prabhakara möönab, et universum koosneb osadest, millel on algus ja lõpp. Ent universumil endal lõppu ega algust pole.

Kuna me ei näe või ei taju, et kehad oleks loodud mõne ülima olevuse poolt.

Me ei saa väita, et aatomid käituvad Jumala tahte kohaselt, sest meie kogemuse kohaselt käitub iga hing vastavalt kehale, milles ta on.

Nii ei saa varasema mimansa õpetuse (Prabhakara) järgi ka väita, et Jumalal oleks kontroll dharma ja adharma üle, sest “jumal ei saa tajuda teiste tajumatut dharmat ei mõistuse ega meeltega, sest see on väljaspool tema keha.”

1 On raske mõista Jumala kontrolli dharma ja adharma üle, sest need on kvaliteedid, ent kontrollida saab vaid substantse.

Kumarila väitleb Nyana süsteemi vaadetega, mis väidavad, et Veedad on loodud Jumala poolt ja tõestab seda ratsionaalselt.

Kui Veedad on loodud Jumala poolt, siis seal esinev väide, et Jumal lõi maailma, ei omaks mingit väärtust.

Kumarila tõstatab mitmeid küsimusi, mille kaudu näitab Nyana õpetuse seisukohtade küsitavust Jumala olemasolu ja rolli osas.

Jumalate kehalisuse osas on Prabhakara ja Kumarila ühel nõul, eitades jumalate kehalist olemust.

Kuna me ei saa oma tegude “vilju” mitte jumalate voli kaudu, vaid teenime need välja dharma-põhimõtte kohaselt, siis pole jumalatel ka mingit füüsilist kuju vaja.

Hilisemad Mimansa autorid tunnistavad siiski Jumala vajalikkust, kuivõrd ohvrid on toodud tema nimel ja mantrad talle adresseeritud — selline käitumine viib ülima hüveni.

(Viimatimainitud tendents on kõige selgem Vedanta Desika Sesvara Mimamsa puhul). Purva Mimansas on rõhk eetikal.

Maailma ülim reaalsus on karma katkematu põhimõte.


Jumal on õiglus või dharma. Dharma sisu on kehastunud Veedades, mis paljastavad Jumala mõtte.


Teadmise viisid

Loogika ja epistemoloogia vallas on hilisemate Mimansa tekstide panus tähelepanuväärne.

Erinevalt Nyana ja teiste Hindu süsteemide filosoofiast, väidab Mimansa kuue (mitte nelja) õige teadmise vahendi olemasolu.

Kuna dharma on eesmärk, mille poole liigutakse ja seega veel antud hetkes ei eksisteeri, siis poel ta ka tajutav (pratyaksa).

Teised teadmise viisid, interferents (anumāna), analoogia (upamāna) ja oletus (arthāpatti) sõltuvad otseset tajust.

Kõne (śabda) tingimata mitte ja seega on kõne ainsaks otseselt mittetajutavate objektide teadmise viisiks— seega dharma teadmise viisiks.

Inimkõnes võib kahelda — erinevate tekstide vahel esineb vasturääkivusi, erinevate autorite osas võib olla kahtlusi.

Ent Veedad on autorita ja lõplikud, seega mittekaheldavad.

Nad pole põhjustatud ja seega ei saa Veedatekstidele esineda vasturääkivusi.

Veedad on dharma ainsaks õigeks allikaks.

Mimansa õpetusele tuginedes on kuus õige teadmise viisi: taju, inferents, võrdlus, suuline tunnistus, oletus ja mitte-tunnetus.

Nende viiside osas lähevad Kumarila ja Prabhakara arvamused lahku, sest Prabhakara ei tunnista, et mitte-tajumine või tajumise puudumine võiks olla teadmise allikas. Teistes Vana-India filosoofilistes süsteemides tunnistati nelja teadmise viisi.

Mimansas tuntakse kuut.

Neljale lisanduvad oletus või väide (arthāpatti) ja teadmine puudumise, eituse või mitte-eksisteerimise kaudu (abhāva).

Mimansa filosoofia epistemoloogia unikaalsus on selles, et see väidab taju kui selline õigsust, kogu teadmise õigsust ipso facto.

Seega ei tule tõestada mitte tajuakti tõesust, vaid selle väärust.

Selle teooria põhjal tõestasid/väitsid Mimansa autorid Veedatekstide kõigutamatut õigsust.


Jaimini arutleb teadmise viiside üle.

Kuivõrd pertseptuaalne teadmine tekib meeleorganite kokkupuutest reaalsusega, ent dharma pole olemasolev reaalsus vaid tulevikus ettenähtav asjade käik.

Seega pole dharma taju-kogemusega hoomatav.

Taju-kogemusel baseeruv ratsionaliseerimine oleks seega mõttetu.

Ainult käskivad laused saavad väljendada seda, mida peaks tegema.

Niisiis dharmani ei vii taju ega ratsionaliseerimine.

Ainsaks viisiks dharmani jõudmisel on Veedade käskude uskumine ja järgimine, kusjuures käsud on õiged, ent seda ei saa kuidagi ratsionaalselt seletada.

Käskude sõnastajate väidete õigsuse tagab see, et nad on vabad vigadest, mis teevad inimeste lausungid sõltuvateks.

Vastavalt Mimansa ja Hindu traditsioonile pole Veedade käsud ühegi indiviidi (apauruseya) poolt tehtud, seega on nad dharma õige teadmise allikad. Mimansa süsteemis pole sõnad Jumala väljedused — sõnad on ise autoritaarsed. Veedade käsud on lõplikud, autoritaarsed, õiged, kõigutamatud ja eksimatud.

Sellele eeldusele tuginedes esitas Jaimini psühholoogiliste ja semantiliste tehnikate teooria, mille kohaselt sõnade ja tähenduste vahel on loomulik seos (sõna ja tähenduse suhe on muutumatu (eternal- ingl.k.).

Sõna esmane tähendus on universaalne, lause peamine element on verb, mis suunab inimest teatud tegevuseni, mis viib soovitud tulemuseni.

Veedade tekstid jagunevad viide kategooriasse:

(1) mantrad — pühad väljendid, näiteks Rigveda read, mida riitustel retsiteeritakse või lauldakse,

(2) käsud, (3) keelud,

(4) ettekirjutused (arthavada),

(5) pärisnimed.

Neist vaid teine ja kolmas informeerivad inimest tema ülesannetest.

Et teada saada dharmat teatud olukorras, tuleb usaldada Veedade otseseid või implitsiitseid ettekirjutisi.

Kui käsk on implitsiitne, tuleb otsustada paralleelide põhjal, kui tekstis puudub detailne ettekirjutus preestri vajaliku käitumise kohta selles olukorras, siis tuleb detailid lisada teistest tekstidest.

See eeldab uuritava lause struktuuri detailset uurimist. Ka pealkirjade uurimine on struktureeritud, sisaldades viit etappi:

(1)olukorra identifitseerimine (visaya),

(2) konkreetse küsimuse uurimine, “kahtlus” (samsaya)

(3) esmane juhtum (purva-paksa), mis kaitseb üht poolt,

(4) teisene juhtum (uttara paksa), mis lükkab esimese ümber,

(5)argumentide konvergents, millest tuleb lõplik järeldus (siddhanta).

Sabara kommentaarid Jamini tekstidele kujutasid endast sutrade epistemologiliste teemade arendusi.

Sabara püüdis ka leida vigade paljastamise viise teadmisteni jõudmise viisides.

Ta uuris kriitiliselt ka budistlikku idealismi ja tõestas hinge olemasolu eraldiseisvana kehast, nii et inimese tegude tagajärgi naudib teispoolsuses just hing.


Sõna, denotaat ja tähendus


Veedade sõnu ja nende tähendusi käsitletakse Mimansas nagu tavalisi sõnu ja vastavaid tähendusi.

Vastasel korral poleks võimalik teada Veedade tähendust ja seega oleks ka mõttetu püüda leida teadmise viise ja Veedasid interpreteerida.

2 Mimansa lõi alused tantristilistele lingvistilistele ja metalingvistilistele arutlustele.

Sõna, tähendus ja suhe sõna ja tähenduse vahel on Mimansa filosoofias lõplik ja loomulik. Sõna võime anda objekti kohta teadmist baseerubki sõna ja objekti püsival suhtel.

Mimansa keskne seisukoht on, et kõnehäälikud ja nende tähenduslikud kombinatsioonid ja Veedade laused on lõplikud.

Veedakäskude lõplikkus tugineb häälikute lõplikkusel ja Veedade autoritusel.

Kuivõrd Mimansa filosoofia seisukoht on, et Veedade tekstidel pole autorit, need pole kirjutatud ühegi inimese ega ka mitte Jumala poolt.

See autoritus võimaldab väljendada täielikult autorivaba tähendust.

Seetõttu on Veedade laused vabad tajust ja teistest teadmiste vahenditest.

Peamised argumendid selle vaate kaitseks esitab Śabara Tarkapādas.

Sõna on lõplik ja üksik, ta on alati seotud oma tähendusega samal viisil.

Sõna võib ilmuda samaaegselt mitmes kohas.

Üksikul objektil on võimatu olla korraga mitmes kohas, seega on sõna mitu. Sõna on lõplik, üks ja identne.

Näiteks mõiste “lehm”, mis igal korral, kui seda kasutatakse, identifitseerib teatud klassi “lehm”.

Sellel klassil on mitmeid omadusi, kuid igal korral, kui seda sõna mingi objekti identifitseerimiseks kasutame, oleme ikkagi kindlad, et see on see sama sõna. Seega sõna on üks.

Sõna on Mimasa traditsioonis mõistetud korralga unikaalse, üksiku ja universaalse, üldisena.

Selle metafooriks on Päike, mis korraga on nähtav paljudes kohtades, kuid ikka üks ja seesama.

Kuna sõna on lõplik, siis peab ka tähendus olema lõplik, et suhe nende kahe vahel oleks lõplik.

Veedatekstide eripäraks on, et ainult nemad annavad teadmist dharma kohta.

Kuna dharma pole otseselt tajutav, kuna taju on piiratud sellega, mis otseselt eksisteerib.

Dharma ei eksisteeri olevikus, vaid tulevikus (sādhya).

Ent et kõne oleks mõttekas, siis peab tema denotaat olema midagi juba olemasolevat (siddha).

Nagu kõne peab olema lõplik, püsiv, et tähistada oma objekti, peab ka denoteeritud objekt olema lõplik, et alati kehtiks nende vahel sama suhe.

Kohustus on tegevus, täpsemalt veedilised tegevused (yajna).

Kui tegevus oleks iga kord uus, siis ei saaks suhe tegevuse ja seda tähistava sõna vahel olla püsiv, kõne ei saaks tähistada tegevust ja Veeda ei saaks viidata dharmale.

Siit tuleneb rituaalse tegevuse tähtsus, mis, vaatamata erinevatele esituskordadele on alati üks ja seesama dharmani viiv tegevus.

Jaimini käsitluse kohaselt on tegevus, mis ei muutu vaatamata erinevatele esitustele, juba olemasolev entiteet (siddha) ja seega loob püsiva suhte sõna ja denotaadi vahele.

Kohus (dharma) on seega ühtaegu nii olemasolev entiteet kui ka loodav (sādhya).

Ta eksisteerib igavesti mitteavalduvas (unmanifest) vormis, mis pole otsese taju objekt ja on suhestatud sõnaga.

Selle esitamine (rituaalse tegevuse, öeldud sõnana) avaldab sõna ja denotaadi suhte.


Pärisnime ja üldtermini probleem Mimansas

Mimansa filosoofid eesotsas Kumarilaga tõstatavad küsimuse termini loomusest.

Kas termin on pärisnimi, kuivõrd ta indentifitseerib üht kindlat objekti ja tõstab selle esile.

Omaduste kimbus võib olla just üks omadus, mis eristab objekti teistest.

Samas termin määrab objekti kuuluvuse ühte klassi, olles omistatav kõigile selle klassi isenditele.

Poleemika on paradoksi ümber, mille kohaselt hulk kui tervik ei eksisteeri, kuna ta on kogum isendeid, nagu mets ei eksisteeri, sest on ainult puud.

Sabara näitab, et tervik eksisteerib siiski, kuivõrd me tajume midagi tervikuna.

Asjaolu, et tervik pole eristatav tema osade omadustest (tervik kui omaduste kimp), ei välista tema olemasolu.

Taju on sisemiselt positiivne, see tähendab, et meie tajud baseeruvad tegelikult eksisteerivatel objektidel.

Kui keegi näeb riiet, siis tähendab, et riie on olemas.

Vastavalt mimansa loogikale on taju illusroorne ainult siis, kui teine taju näitab, et see oli vale.

Kuna klassikuuluvus on otseselt tajutav, siis on ta õige.

Vrttikara annab klassikuuluvuse otsese tajutavuse seletamiseks järgmise näite: on koheselt tajutav, et kuldne kaelakee on kaelakee, et kuldne svastika on svastika ja kuldne tass on tass.

Kuivõrd kõik kolm eset on kullast (see on nende substants), ent siiski erinevad esemed, siis on nende olemus milleski muus kui kullas.

Neid tajutakse selle esemena, mis and on, tänu klassikuuluvusele.

Kaelakee olemine on kaelakee klassikuuluvus jne.

Seega tajuobjektide klassikuuluvus on midagi muud, kui nende substants ja ometi otseselt tajutav.

Kumarila väitel on erinevate objektide (indiviidide) erinev tajumine põhjustatud just klassikuuluvusest.

Kuigi klassikuuluvus ei väljendu otseselt tajus, on tal reaalne aluspõhi.

Näiteks me ei taju metsa, kui pole puid, mida me vahetult tajume.

Niisiis, tervik eksisteerib vaatamata sellele, et me ei taju teda eraldi indiviidide/terviku osade omadustest.

Üldine kuuluvus on koheselt tajutav individuaalses objektis.

Seetõttu on indiviidil loomulik seos üldterminiga/kuuluvusega teatud klassi.

Selles, et indiviid on korraga erinev ja sarnaneb üldmõistele või hulgale, kuhu ta kuulub, pole Mimansa õpetuse jaoks vastuoluline.

Mimansa õpetuse eesmärk


Mimansa eesmärk on anda Veedade interpreteerimiseks reeglid ja anda Veedade rituaalide järgimiseks filosoofiline õigustus.

Teisene eesmärk on ka interpetatsiooni põhimõtete arendamine ja hermeneutiliste teooriate (kriitika) loomine.

Jamini, kes lõi suutraid umbes 4-1. saj. e.Kr3, vaated erinesid mõneti teiste Mimamsa autorite, näiteks Badari omadest, kellele omistatakse vaade, et Veedade ettekirjutised on järgimiseks ilma endale heaolu lootmata.

Jaimini järgi on Veedade käsud pigem tõlgendatavad nõuannetena, kuidas saavutada teatud tegevuste abil mingit ihaldatavat eesmärki.

Ent nii Jaimini kui ka Sabara arvates Veedades ettekirjutatud toimetuste elluviimine on tee taevasse, et miski pole kohustus (duty), mis ei vii pikas perspektiivis õnneni.

Ohverdamised ja rituaalsed teod viivad dharmani.

Tegevuse tulemus ei pruugi kohe ilmneda, ent aprūva põhimõte viib selleni.

Jaimini käsitluse peamine mõiste on dharma, mida defineeritakse ihaldatud objektina (artha).

Mimansa eesmärk on valgustada dharmat, mis on selles koolkonnas mõstetud rituaalsete kohustuste ja ettekirjutuste hulgana, mis õige täitmise korral viivad maailma harmoonia ja täitja isiklike eesmärkide täitumiseni.

Mimansa õpetuse kohaselt on õigete tegude “viljade” puistajaks dharma, õigluse seadus ise.

Võrdlusena näiteks Vedantas on selleks Isvara, ülim jumal. Jaimini rõhuasetus on Veedade rituaalsetel osadel, samas kui näiteks Badarayana (Vedanta õpetlane) rõhuasetus on muuhulgas Upanišaadidel, filosoofilistel tekstidel.

Jaimini käsitleb peamiselt seda, mida tuleks teha, samas kui Badarayana tegeleb absoluutse reaalsuse- Brahmaniga.

Mimansa, mis algselt oli puht-praktiline, kasvas tugevaks intellektuaalseks jõuks.

Mimansa on panustanud Hindu mõtte suunda, meetodisse ja sisusse.

Tänapäeval on India kuuest ortodokssest filosoofilisest süsteemist elus Mimansa ja Vedanta traditsioon.



Mimansa õpetuse kriitika


Mimansa õpetust on nimetatud ebatäielikuks ja mitterahuldavaks seetõttu, et see ei tegele ülima reaalsuse probleemiga ja selle suhtega hingede- ja ainelise maailmaga.

Selle eetikat on nimetatud puhtalt mehhaaniliseks, kuivõrd Mimansas oli kesksel kohal rituaali esitamine.

Mimansale vastureaktsioonina tekkis monoteism, Vaisnava, Śaiva ja Tāntrika, mis andsid Radhakrishnani sõnul inimesele ülima Jumala, kelle poole ta sai kannatuses pöörduda.

Siinkohal tuleks veelkord mainida, et kuigi varasemad Mimansa tekstid ei tunnista Jumala olemasolu või siis ei tegele selle küsimusega, siis hilisemad Mimansa tekstid tunnistavad Jumalat.



Kokkuvõte

Mimansa õpetus tekkis umbes 3. saj. e. Kr. ning selle eesmärgiks oli Veedatekstide interpretatsioonipõhimõtete loomine.

Keskseks mõisteks on dharma, kohus.

Õpetuse kohaselt viib Veedatekstide õige järgimine rituaalse tegevuse kaudu soovitud eesmärgini, milleks on hinge heaolu teispoolsuses.

Jumala olemasolu ja rolli suhtes muutus Mimansa seisukoht ajas: algselt olid autorid arvamusel, et Jumala olemasolu pole vajalik, hilisemates Mimansa tekstides absoluudi olemasolu ja selle vajalikkust siiski tunnistati.

Mimansa tegeles õige teadmise viisidega.

Veedatekstid olid õiged, sõnad, tähendused ja nendevahelised seosed (interpretandid) lõplikud ja loomulikud, kuna Veedad olid Mimansa õpetuse kohaselt autorita ja seega vabad igasugusest taju või mõttega kaasnevast veast.

Ilmselt vanim kuuest Vana-India ortodokssest filosoofilisest süsteemist, on Mimansa tugevalt mõjutanud Hindu seaduste formeerumist.



Kasutatud kirjandus:

The New Encyclopaedia Britannica Volume 21 Macropaedia. Knowledge in Depth. 15th edition

The New Enculcopaedia Britannica Volume 8 Micropaedia- Ready Reference 15th edition

Radhakrishnan, S. 1931. Indian Philosophy. London, New York

Radhakrishnan, Sarvepalli & Moore, Charles, edited by. 1957. A Sourcebook in Indian Philosophy. Princeton University Press. Princeton

Scharf, Peter M. 1996. The Denotation of Generic Terms in Ancient Indian Philosophy: Grammar, Nyāna, and Mimamsa. American Philosophical Society. Philadelphia





link