Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Veedadest, hinduismist ja „vedateadusest” Priit Mikk

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Rig-Veda.jpg
Sadhu1.jpg
Kubera Anjaneyar 01.jpg
Banteaysrey-indra-d.jpg
Indra pillar.jpg
Bhagavadgit.jpg
Harappa1.jpg
Emmkedkoos.gif
Linga shiva-linga.jpg
Burial-bali.jpg
Chakravartin-.jpg
Maha lakshmi dev.jpg
Bhakti-krishna.jpg
Medical doctor xuankongxiao.jpg
Bramha.jpg
Kuvera.jpg
Rama-sita.jpg
Mediteerija-yppie.jpg
Sibirien 33.jpg
Shiva-ab.jpg


Veedade kirjandus

India muistsest kirjandusest me ei leia sõnu „ hindu ” ja „ hinduism ”. Esimest korda mainitakse sõna „ hindu " ühes 7. sajandist pärit tekstis, kus see tähendab rahvast.

Tänapäeval mõeldakse hindu-de all aga eeskätt India muistsest brahmanistlikust religioonist väljakasvanud rahvusliku usundi – hinduism-i – järgijaid.

Vanim sõna, millega Indias tähistati religiooni, on aarjadharma ( aarjaõilis, dharmaseadmus ), mille all mõisteti aarjalaste religiooni kõige laiemas mõttes.

Iidne mõiste on ka veedadharma, mis tähistab kokkuvõtvalt neid filosoofilisi vaateid, moraaliõpetust, rituaale ja tavandeid, mida peeti veedadest pärinevaks. India filosoofia ja religiooni varaseimat perioodi (2. at lõpp – 1. at esimene pool ema) nimetataksegi veedade perioodiks.

Sõna veeda on tuletis verbijuurest vid, mis tähendab „ teadma ”.

Seega tähendab veeda „(püha) teadmist” või „teadust” (vrd samast tüvest tulenev vene k vedenie, vedatj).

Praegu populaarne sõnamoodustis „veedateadus” sisaldab tautoloogiat ja tähendaks eesti keeles „püha teaduse teadust”.

Keelt, milles veedadharma vanim ja sakraalseim osa on kirja pandud, nimetatakse veedade keeleks.

See on kõige arhailisem vanaindia keelevorm ja pärineb ajajärgust, mil aarjalased lainetena loodest Hindustani poolsaarele tungisid (2. at lõpp ema).

Veedade keelt nimetatakse ka arhailiseks sanskritiks, sest tal on palju ühist klassikalise sanskritiga, mille reeglid pani paika grammatik Pānini 4. sajandil ema.

Selle kõige arhailisem kihistus on meetriliste tekstide – mantrate – keel, millel on ühiseid jooni vanairaani pühakirja „Avesta” keele, vanakreeka, ladina, heti jt vanade indoeuroopa keeltega. Veedade keelest ja vanapärsia keelest on kujunenud indoeuroopa keelte indoiraani ehk aaria haru.

Veedade keel on omamoodi ajalooline side, mis ühendab India keeli teiste indoeuroopa keeltega.

Veedade kirjandus koosneb kahest väga mahukast osast: pühast, ilmutuslikust šrutist (kuulutatu) ja pärimuslikust smritist (meelespeetu).

Šruti jaguneb omakorda neljaks tekstide grupiks.

Esimese, kõige iidsema ja kõige pühama, moodustavad neli samhitaad (kogumikku) ehk „pärisveedat” (sõna veeda kitsamas mõttes tähendabki neid nelja samhitaad): „Rigveeda” (hümnide teadus), „Saamaveeda” (viiside ehk meloodiate teadus), „Jadžurveeda” (ohvrirituaalide teadus) ja „Atharvaveeda” (atharvanade teadus; loitsude kogu, mida ohvririitustel laususid preestrid – atharvanad).

Neljast samhitaast vanim ja mahukaim on „Rigveeda”, mis sisaldab 1028 hümni – suuktat. „Rigveeda” hümnid on sisult üksteisest üsna erinevad, suurem osa neist kujutab endast vormilt ülistuslaule jumalatele.

Rigveeda” hümnid pärinevad arvatavasti 2.at lõpust, 1. at algusest ema. „Saamaveedasse” ja „Jadžurveedasse” on rituaalsetel eesmärkidel koondatud osa „Rigveeda” hümne, viimasest sõltumatuid tekste on mõlemas üsna vähe. „Atharvaveeda” on esimesest kolmest samhitaast noorem ja neist ka sisuliselt erinev.

Esimest kolme samhitaad peetakse seepärast pühakirjana autoriteetsemaks.

Teine osa šrutist kannab nimetust braahmanad. Need on eeskätt samhitaade rituaalse iseloomuga kommentaarid.

Vanimad braahmanad on koostatud ilmselt 8. saj ema.

Kolmanda grupi tekste nimetatakse aaranjakadeks (metsaraamatuteks), mis moodustavad tegelikult braahmanate ühe alajaotuse.

Nende käsitlusviis on üldiselt filosoofilisem ja spekulatiivsem kui samhitaades ja braahmanate ülejäänud osades.

Neljas osa veedadharma pühi tekste on upanišadid, raamatud, mis sisaldavad nn salaõpetust.

Upanišadide tarkust anti edasi vahetult õpetajalt õpilasele (sellele viitab ka nimetus upanišad, mida võiks tõlkida kui „juures istumine”; st need tekstid sündisid õpetaja ja tema jalge ees istuva õpilase dialoogis). Upanišadid lõpetavad veedade pühakirja.

Neid peetakse veedade puhtfilosoofiliseks osaks ning tähtsamad neist on koostatud ajajärgul 7. saj kuni 1. saj ema.

Just upanišadid moodustavad hinduismi ühe aluse.

V. Erman (Otšerk istorii vediiskoi literaturõ, Moskva, 1980) iseloomustab veedade pühakirja eri osade vahekorda järgmiselt: „Aaranjakad kuuluvad braahmanate juurde ja jätkavad neid, upanišadid kuuluvad aaranjakade ja braahmanate juurde.

Braahmanaid vaadeldakse aga traditsiooniliselt veedade (samhitaade) lisana, veedade koostisosana; ja kogu see tohutu veedade kirjandus võetakse formaalselt kokku nelja raamatu raamides.

Kogu see kirjandus ühendatakse traditsiooniliselt nimetuse alla šruti (ilmutus), mis vastandub tollele järgnevale šmriti (pärimus) kirjandusele.”

Smriti hõlmab kuut veedaangat (veeda liikmed) – kuut abiteadust veedade lugemiseks:

foneetikat, meetrikat, grammatikat, etümoloogiat, astronoomiat ja tavandirituaali.

Peale selle kuuluvad siia kõikvõimalikke praktilisi teadmisi käsitlevad suutrad, dharmašaatrad – seaduseraamatud ning puraanad ja itihaasad – ajaloolised ja mütoloogilised pärimused ning eeposed.

Veedadharma on tihedalt seotud õpetusega neljast seisusest ja neljast eluperioodist. Aarjalaste (hiljem hindude) ühiskond jaguneb neljaks seisuseks – varnaks.

Kolm kõrgemat seisust ehk „kakskordsündinud” (dvidžaati) on braahmanid (preestrid ja õpetlased), kšatrijad (sõjamehed ja valitsejad) ning vaišjad (rahvas, st põllumehed, kaupmehed ja käsitöölised).

Neljandat, alamat seisust nimetati šuudrateks.

kakskordsündinutel oli õigus (ja kohustus) õppida veedasid.

Šuudratel oli see keelatud.

Kakskordsündinute elu jagunes neljaks eluperioodiks ehk aašramiks (see mõiste tähendab ka hindude eraklat, kus mokša, st vaimse vabanemise püüdleja elab üksi või koos oma õpilaste ja mõttekaaslastega). Esimene oli brahmatšaarini – õpilase-periood, mil elati õpetaja juures, täites pojalikult kõiki guru korraldusi, ning õpiti pühakirja.

Teine periood oli pühendatud täisväärtusliku ilmaliku elu elamisele: grihastha – majaperemees – pidi sel ajal pühenduma kolme elusihi – dharma (seadmus), artha (kasu) ja kaama (nauding) – teostamisele ja järgimisele, täites kõiki ette nähtud rituaale ja reegleid.

Kolmas eluperiood saabus inimesele vanas eas, kui ta katkestas kõik sidemed ilmaliku eluga ja eraldus metsa, et metsaerakuna (vanaprastha) püüelda neljandat elusihti – vabanemist (mokša). Eeskätt braahmanitele oli ette nähtud neljas eluperiood, mis saabus siis, kui metsaerakust sai rändmunk – sannjaasi –, kes mööda maad rännates kuulutas oma õpetust.

Metsaerakutele olidki mõeldud aaranjakad, upanišadid olid aga eeskätt sannjaaside kirjandus.

Veedade perioodi religiooni nimetatakse brahmanismiks, mis kristliku ajaarvamise vahetuse paiku transformeerus hinduismiks.

Brahmanismis kujunes välja kuus ortodoksset koolkonda (daršanat): polüteistlik mimaansa, loogikale tuginev njaaja, natuurfilosoofiline vaišešika, dualistlik ja ühtlasi vanim suund saankhja, eelmisest lähtuv klassikaline jooga ning filosoofiline vedaanta.

Hinduismi filosoofiline alus lähtub vedaantast, nn rahvalik hinduism eelkõige mimaansast.

Märkimisväärne koht hinduismi kujunemisel on ka klassikalisest joogast lähtuvatel suundadel. Edaspidi tulebki lähemalt juttu hinduismist.

Filosoofia

Vedaanta juured peituvad sügaval India kultuuris, ulatudes veedadeni, mis teatud mõttes on jäänud India kultuuri südameks aastatuhandete vältel.

Hinduistlikus traditsioonis on levinud uskumus ühtsesse terviklikku Ürgveedasse – Aadiveedasse, mis eksisteeris muiste Kuldajastul (Kritajuga), mil inimese vaimsed ja füüsilised võimed küündisid maksimumini ning õiglus võidutses kõikjal.

Ajastute vältel, tingituna üleüldisest allakäigust ja inimvõimete mandumisest, jagunes Ürgteadmine paljudeks allosadeks.

Võimete vaheduse kaotanud inimesed ei mõista terviklikku Teadmist ja vajavad kommentaare ja seletusi. Sellepärast tekkiski filosoofiline kirjandus.

Võib mõista, miks mõned „prohvetid”, tahtes tõsta oma sõnade autoriteeti, üritavad pretendeerida Aadiveeda ülesleidmisele. Ise küsimus on, kas Aadiveeda on üldse kadunud, kui ta ikka olemas oli.

Vedaanta tekstiline alus, selle daršana nn generaatortekstide kogum jaotub kolme gruppi. Kokkuvõtvalt nimetatakse neid tekste kolmikaluseks (prasthaana traja). Sinna kuuluvad upanišadid, „Bhagavadgītā” ja „Brahmasuutra”.

Austatuim ilmutuslik alus (šruti prasthaana) on upanišadid, mille koguarv pidi vastama traditsioonilise veedapuu (st suulise pärimuse) harude arvule – neid pidi olema 1180. enamik upanišade ei ole säilinud (nagu ka enamikku veedapuu harusid).

Tänapäeval on teada üle kahesaja upanišadi.

Paljud neist pärinevad aga hoopis hilisemast ajast: osa tekste on koostatud keskajal, mõned isegi uusajal.

Kesaegseid upanišade nimetatakse Indias „sektantlikeks”, uusaegseid „kunstlikeks”, eristades neid sedasi iidsetest ja õilsatest (aarja) upanišadidest

Aarja-upanišadid on eelkõige kolmteist klassikalist teksti: Brihadaaranjaka, Tšhaandogja, Iiša, Keena, Aitareja, Taittiriija, Kaušiitaki, Katha, Mundaka, Maandukja, Švetaašvatara, Prašna, Maitri upanišadid.

Neist vanimad ja enim austatud on Brihadaaranjaka ja Tšhaandogja upanišadid (koost umb 8.-7. saj eKr).

Upanišadid peavad küll veedadest lugu, tunnistades nende autoriteeti, kuid see austus on kohati veidi irooniahõnguline.

Nende peamine erinevus varasemast veedade kirjandusest seisneb rõhuasetuse nihkumises nn „praktiliselt” rakenduselt „teoreetilisele”, st upanišadide eesmärk ei ole mitte niivõrd Teadmise esemelis-praktiline teostamine (st rituaali sooritamine ja ohverdamine), kuivõrd selle meelemõlgutuslik teostamine.

Upanišade ja rituaali tuli mõista, nende üle mõtiskleda, et sel moel Tõeni (satja) jõuda.

Traditsiooniliselt väljendudes upanišadid on loodud eelkõige teadmise teelDžnjaanamaarga), ei üksi tegude teel (karmamaarga) rakendamiseks.

Rituaal saab siin teadvuse seisundi tähenduse, st esiplaanil ei ole rituaalse toimingu pühakirjale vastav „väline” sooritamine, vaid hoopis selle teadvustatud, mõistetud „seesmine” täideviimine. Mõistmine on keha liigutamisest ja sõnade lausumisest tähtsam.

Upanišadid lõpetasid veedade pühakirja (vedānta = veda + anta, sõnasõnalt „veedade lõpp”), sest nad seadsid esikohale veedade kirjanduse teadmisega seotud osa, mida teatavas mõttes vastandati veedade tegevusega seotud allosale. (

Vedaanta teine alus on pärimuslik smriti prasthaana – umbes 4.-3. saj eKr pärit filosoofiline eepiline poeem „ Bhagavadgītā ”.

Et see poeem on kommenteeritud eestikeelses tõlkes ilmunud, ei pea me siin vajalikuks „ Gītā-d ” lähemalt analüüsida.

Vedaanta kolmandat alust nimetatakse loogiliselt korrastatuks (njaaja prasthaana).

See on Badarajaanale e Vjaasale omistatav „Brahmasuutra” e „Vedaantasuutra”, mis koostati kõige tõenäolisemalt ajavahemikus 2. saj eKr kuni 2. saj pKr.

Üks tuntumaid prasthaana traja kommenteerijaid, 8. saj elanud filosoof ja advaita vedaanta rajaja Šankara on lausunud, et „ Brahmasuutra ” on kui upanišadide mõtteteradest kokku seatud lillepärg.

„ Brahmasuutras ” esitatakse loogiliselt korrastatud vormis (suutratena) kõigi hinduistliku filosoofia peamiste koolkondade ideed.

Teksti loomist on ilmselt mõjutanud njaana ja võimalik, et ka budism.

Hinduismi suurim õitseng oli keskajal.

Kujunes välja kaks peamist kultust – eeskätt bhaktile (st jumalale andumisele) tuginev višnuism (kõige kauni kaitsja ja säilitaja Višnu kultus) ja filosoofilisem šivaism-avataara-de – jumalate maiste kehastuste – kontseptsioon.

Aastasadade vältel assimileeriti hulk mitteveeda kultusi ja nende kultuste lülitamisel hinduistlikku süsteemi võeti aluseks Brahmani (kõikeläbiva olemuse, aluste ause) idee ning ümbersündide ringkäigu (sansaara) kontseptsioon.

Ümbersünd-e põhjustab teatavasti teovilja (karmaphala) seadus: iga tegu kannab sellele vastavat vilja.

Lõplikult kujunes välja tohutu panteon ja rikkalik olmerituaalide süsteem, mis saatis õigeusklikku hindut hällist hauani. (kaotamist vääriav kaotaja Šiva kultus).

Töötati välja ettekujutused kosmilistest ja ajaloolistest tsüklitest,

Hinduismi peamised filosoofilised ideed tekkisid juba brahmanismi perioodil, kuid vedaanta põhilised suunad arenesid hinduismi väljakujunemise perioodil ja need moodustavadki selle usundi filosoofilise tuuma.

Vedaanta kolmikaluse tähtsamad kommenteerijad on Gaudapaada (7.-8. saj), Šankara (8. saj), Nimbarka (11. saj), Ramanudža (11.-12.saj), Madhva (13.-14. saj) ja Vallabha (15. saj).

Hinduismi läbivaks motiiviks on BrahmaniAatman-i vahekorra küsimus.

Brahmanit mõistetakse hinduistlikus filosoofias kui Absoluuti, kõikeläbivat olemust, Toda, kusjuures Tolle (tat) kohta ei saa positiivsetes terminites midagi kindlat väita.

Võib üksnes rääkida sellest, mis Too ei ole, kõneldes, et Brahman on hõlmamatu, mõõtmatu, defineerimatu, omadusteta, ei see ega teine jne.

Aatman (Ise, Kõrgeim Mina) on Brahmani avaldumine isiksuses.

Kõrgeim Mina on kõigis olendeis üks ja seesama ja ta on ka Kõrgeim Isiksus, kes on loonud kogu selle maailma koos kõigi olenditega.

Siit järeldub loogiliselt hinduistliku eetika põhiprintsiip – vägivallatus (ahinsā), sest tehes kahju teistele, kahjustame Kõrgeimat Mina, st lõppkokkuvõttes iseendid.

Upanišadides peetakse ülimaks Brahmanit, „Bhagavadgītās” aga Kõrgeimat Mina. Kõrgeim Mina on ümbersündides Kehastuja (dehin).

Mis või kes kehastub, seda aga „Gītā” täpselt ei määratle. Aatman on ainuke subjekt, kõik ülejäänud pelgalt objektid selle suhtes.

Vabanemine (mokša) tähendab hinduismis ühinemist Absoluudiga ja ühinemine Brahmaniga ongi nirvaana, st tiirlemise (sansaara) vaibumine.

Ühinemiseks (jooga – ike, side) on palju teid. Lihtsustatult võib hinduistlikku vabanemisteed seletada järgmiselt: inimene jõuab oma vaimses arengus püsiva ja pingsa vaimutöö tulemusena Kõrgeima Mina äratundmisele iseendas, mis ongi ühinemine Absoluudiga, st vabanemine, nõnda et mõistja võib lausuda – Too Sa oled! (tat tvam asi).

Vabanemisele viivad tunnetus ja head vilja kandvad teod.

Mokša tähendab Aatmani vabanemist „kütkeist”. Inimene ei mõista Tõelust (Brahmanit) sellepärast, et ta on haaratud meeldivast ja ebameeldivast.

Olles haaratud meeldivast ja ebameeldivast, on inimese teadvus emotsionaalselt häiritud ja Kõrgeim Mina seeläbi varjutatud – inimene samastab Kõrgeima Mina (Isiksuse) kehaga.

Tšaandogja upanišadis öeldakse:

„Tõepoolest, kehasse rõivastunu on haaratud meeldivast ja ebameeldivast, sest kehasse rõivastunul ei ole vabanemist meeldivast ja ebameeldivast.

Kehatu (st Aatman – PM) aga, tõesti, ei puutu ei meeldivasse ega ebameedivasse.” (Tšaandogja upanišad, VIII, 12. pt, 1)

Mina” tunnetuses võib eristada seitset tasandit: sthuulašariira (ämekeha) oleks „Minatunnetus nn jämeolluse tasandil, lingašariira (tunnuskeha) oleks „Minatunnetus soolise identiteedi tasandil, kaamaruupa (kuju) oleks „Minatunnetus puhta vormi (kuju) tasandil, ruupamanas (kujumeel) oleks „Minatunnetus kõikvõimalikesse vormidesse (nähtavasse, kuuldavasse, kombitavasse jne) puutuva meele tasandil, aruupamanas (kujutu meel) oleks „Minatunnetus kõikvõimalike vormide välisesse (emotsioonid jne) puutuva meele tasandil, buddhi (mõistus) oleks „Minatunnetus intellektuaalsel tasandil ja Aatman (Ise) oleks „Minatunnetus Kõrgeima Mina tasandil.

Seda jaotust võib mõista ka kui isiksuse (Isiksuse) struktuuri vastavalt hinduistlikule ettekujutusele.

Manas ( meel ) on meelevõimete (indrijate: nägemisvõime, kuulmisvõime, kompimisvõime jne) koordineerimise keskus, mis hierarhiliselt allub mõistusele (buddhi). Mõistus aga omakorda allub Kõrgeimale Minale.

Terviseõpetus

Ajurveedaks (snskr teadus pikaealisusest) nimetatakse vanaindia arstiteaduslikku süsteemi.

See on meditsiiniliste teadmiste compendium, mis hõlmab terviseõpetuse alates veedadest kuni brahmanismi kuue ortodoksse filosoofilise koolkonna ( šaddaršana ) traktaatideni välja.

Ajurveeda sisaldab India väga paljudest ajaperioodidest pärinevaid arstiteaduslikke teadmisi.

Suur tähtsus on siin upanišadide pärandil. Vedaanta perioodil ei olnud Indias meditsiin veel iseseisev teaduslik distsipliin ja arstiteaduslikud teadmised lülitusid loomupäraselt filosoofilis-religioossesse süsteemi.

Ajurveedast kui iseseisvast teadusest võib kõnelda alles ajajärgust, mil Indias koostati mahukad arstiteaduslikud kogumikud: „Tšaraka samhitaa” (1. saj), „Aštangahridaja” (1. saj) ja „Sušrutasamhitaa” (4. saj).

Traditsiooniliselt väljendudes võib öelda, et Ajurveeda pärineb terviklikust Ürgteadmisest (Aadiveedast) ja eraldus hilisemate ajastute vältel terviklikust Teadmisest samadel põhjustel, miks tekkis filosoofiline kirjanduski.

Terviseõpetuse põhisisu on vastuse otsimine küsimusele, kuidas olla terve.

Tervise probleem on vahetult seotud küsimusega inimese kohast ja eesmärgist selles maailmas.

Viimasele otsivad vastust filosoofia ja religioon. Seetõttu on Ajurveeda kuulumine India filosoofilis-religioossesse süsteemi loomulik.

India terviseõpetusele on iseloomulik haiguste psühhosomaatiline käsitlus.

Vanaindia meditsiiniteooria lähtub eelkõige saankhjadaršanast – mitteteistlikust evolutsioonilisest koolkonnast, mille põhialuseks on õpetus kahest algest – puhtast teadvuslikust purušast ja loodus-loomusest ( prakritist ).

Viimane areneb kolme loomujoone (praktiterguna) – pimeduse (tamas), erutuse (radžas) ja tõeluse (sattva) – toimimise tulemusena.

Haigust mõistetakse kui kolme loomujoone tasakaalu rikkumise resultaati ning tervistavad võtted püüavad taastada kolme guna algset harmooniat.

Ajurveeda-ga on loomulikult seotud ka saankhja-daršana-st lähtuv klassikaline jooga.

Hinduismi moderniseerumine

Eurooplased, puutudes kokku india daršana-tega, on leidnud viimastes terve hulga paradokse ja erinevusi nn euroopalikest mõttesüsteemidest, mispärast teaduslikus kirjanduses on kasutatud mõisteid „paradoksaalne loogika”, „paradoksaalne religioon” jne.

Kuid, olles süvenenud nonde daršanate õpetustesse, uurija avastab, et „paradoksid” on säärased vaid meie – teise kultuuriuniversumi ja teistsuguseid mõttestruktuure kasutavate uurijate – analüüsi seisukohalt, sest, paraku, daršanates enestes paradokse ei ole.

Miks niisugune asi üldse ilmneb? Aga peamiselt sellepärast, et uurijad kasutavad analüüsides mõisteid, millel on kindla mahuga sisu ja püsiv sõnakasutuse traditsioon euroopa kultuuris.

Mainitud põhimõistete hulka kuuluvad sellised „raskekaalulised” sõnad nagu religioon, filosoofia, vaim, hing, mateeria, substants jne ning ühe kultuuritraditsiooni mõistete kasutamisel teise põhimõistete vastetena kandub viimastele paratamatult üle esimeste tähendusväli ja hoopis teistsugune sõnakasutuse tava.

India kultuuripärand sattus vahetusse kokkupuutesse Euroopa tsivilisatsiooniga tänu inglise kolonisaatorite vallutustele (18.-19. saj).

See sündmus ei jätnud mõlemale osapoolele oma mõju avaldamata. India õpelaste suhtumine eurooplaste kultuuri ühelt poolt ja oma vaimsesse pärandisse teiselt poolt on kõige olulisemal määral mõjutanud Euroopas India religioonide ja filosoofia mõistmist.

Selle suhtumise spekter ajaloos on väga lai: alates usust inglaste tsiviliseerivasse ja valgustuslikku rolli ning euroopaliku ratsionalismi võtmisest India kultuuripärandi ümberhindamise baasiks kuni Lääne tsivilisatsiooni „prohvetite” kritiseerimiseni ja oma algupärase arengutee otsinguteni (Ramakrishna, Swami Vivekananda, Mahatma Gandhi jt).

Kokkupuude euroopa kultuuri väärtushinnangutega sünnitas lõhe India haritlaste hulgas, mis püsib tänapäevani.

India intelligentsi võib jagada kahte gruppi:

1) panditid, traditsioonilise sanskritikeelse hariduse ja õpetuse kandjad, autoriteetsete hinduistlike tekstide põhjalikud tundjad ja kommenteerijad;

2) Lääne hariduse saanud, euroopalikud väärtushinnangud täielikult omandanud indialased.

Üks osa viimastest arenes akadeemilisteks filosoofideks Lääne vaimus (indialastest kantiaanid, hegeliaanid, positivistid jne), teine osa üritas konstrueerida India kultuuripärandist lähtuvaid, kuid Lääne filosoofia terminites väljenduvaid oma filosoofilisi süsteeme või uuris vanu daršanaid, tuginedes Lääne teadussaavutustele (näitkes indialastest orientalistid).

India kultuuris uuel ja uusimal ajal on peamist rolli mänginud õpetlased, kes ilmutasid oma vahetut sidet traditsioonidega, aga, lähtudes aja nõudeist, esitasid seda traditsiooni uuel, ümbermõtestatud kujul.

Need hinduismi reformaatorid on eelkõige Ramakrishna, Swami Vivekananda, Bal Gangadhar Tilak, Aurobindo Ghose, Sarwepalli Radhakrishnan, Jagadish Chandra Bose jt).

Pandititele oli inglise keel lihtsalt üks paljudest võõrkeeltest, kuid teised võtsid inglise keelt keelelise mõtlemise paradigmana ning sääraste autorite emakeel hakkas kandma võõra keele tähendusvälju: mõisted, mis näivad ehtindialikud, osutuvad lähemal vaatlusel indiapärasesse rüüsse riietatud Lääne päritoluga mõisteteks.

Eriti ilmekas on see nn neohinduismi puhul, kus traditsioonilised religioossed sümbolid on saanud euroopaliku ilmaliku sisu või on Lääne päritoluga filosoofilisi, poliitilisi ja sotsiaalseid ideid väljendatud India traditsioonilise religiooni keeles.

Näiteks: Absoluutne Vaim = Aatman, Brahman = nn nullväli teoreetilises füüsikas, kommunistlik ühiskond = džiivanmuktide ühiskond jne.

Loomulikult on see kõik sünnitanud palju segadust nii Idas kui Läänes.

Hinduismi moderniseerimine algas 19. sajandil.

Neohinduismi tekkimist iseloomustab indialiku eraldatuse eitamine, püüd vabaneda vananenud rituaalide kütkeist ja tuua esile vedaanta filosoofiat, arvestades Euroopa teadussaavutustega, pehmendada asketismi jne.

16.-19. sajandi haritlased Indias olid ka reformaatorilike usuorganisatsioonide rajajad: Ram Mohan Roy (1772-1833) asutatud on „Brahmo Samaj”, Dayananda (1824-1883) asutatud „Ārya Samaj”, Vivekananda (1863-1902) „Ramakrishna Mission”.

Nende taotlustes ilmneb ühiseid jooni: suund kultuse lihtsustamisele, vaimulikkonna õiguste kärpimisele, rõhutatakse inimese intiimset suhtlemist jumalaga jne.

Seepärast on nende organisatsioonide tekkimist ja tegevust võrreldud reformatsiooniliikumisega Euroopas.

Hinduismi reformaatorite hulgast paistab silma Swami Vivekananda – Ramakrishna õpilane. Tilak, Sri Aurobindo, Radhakrishnan on suures osas Vivekananda järglased.

Põhjaliku Lääne hariduse saanud filosoofina, kuuludes samal ajal India kultuuritraditsiooni, pidas Vivekananda Ameerikas viibides visa võitlust teosoofidega.

Ta on öelnud,et jahmerdamine igat sorti saladuste ja ebausuga on languse ja surma märk – mõni võib seda religiooniks nimetada, kuid tegemist on hoopis teega hullumajja.

Vivekanandat kritiseerisid ka panditid, kes heitsid talle ette traditsioonilise mõtte moonutamist.

Vivekananda ideestikus on oluline koht kollektiivse vabanemise ideel, mille järgi individuaalne vabanemine ei ole tõeline ega täielik vabaduse saavutamine.

Vaid kollektiivne vabanemine on tõeline ja täielik. Vabanemise protsess teostub teatud ajaloohetkel ühiskonnas.

Vivekananda tunnistas vabanemise võimalikkust inimese eluajal (džiivanmukti), kuid mokša on üldine ja kollektiivne.

Džiivanmuktide ühiskond on Vivekananda järgi suurepärane: kaob igasugune võitlus, vihkamine ja konkurents.

Kurjus kaob jäädavalt, maa muutub taevaks ja jumalad tulevad maa peale elama. Tee, mis viib Tõeni, on karmajooga (tegudejooga) ja tegutseda tuleb kollektiivse vabanemise nimel.

Reformaatorlik intelligents Indias tugines vedaantale, kusjuures Roy apelleeris peamiselt upanišadidele, Dayananda veedade kõige vanematele kihistustele, Tilak Vivekananda eeskujul „Gītāle”, püüdes loomulikult pärandit ümber mõtestada vastavalt aja nõuetele.

Vähemintelligentsed ringkonnad genereerisid konservatiivseid antimodernistlikke liikumisi.

Selle kõige tulemusel muutus hinduism esimest korda ajaloos misjonlikuks religiooniks.

Neohinduismis ilmneb kaks tendentsi: vedaanta filosoofiast lähtuv ratsionalistlik ja bhaktist lähtuv irratsionalistlik suund.

Tänapäeval Läänes on enam laineid löönud kaks neohinduismist tõuke saanud voolu: Maharishi Mahesh Yogi transtsendentaalne meditatsioon ja Swami Bhaktivedanta Prabhupada asutatud Hare Krišna liikumine.

TM

Maharishi ideestikus on väga vähe originaalset. Rangelt võttes on ta vaid Vivekananda ja Sri Aurobindo epigoon.

Brahmani kontseptsioonist on saanud kõige aluseks olev puhas teadvus, mis on ka Loov Mõistus. Seda ideed püütakse ühitada teoreetilise füüsika seisukohtadega.

Brahman ja Aatman on ühtsed, asketismi ei ole vaja. Elada tuleb tavalist täisväärtuslikku elu.

Tee täiusliku eluni ongi karmajooga. Vabanemiseks tuleb rakendada moderniseeritud mantrameditatsiooni (TM tehnikat), mille põhisisuks on relaksatsioon.

Deklareerides usulist neutraliteeti, nimetab Maharishi oma õpetust „teaduseks olemisest”.

Peamine etteheide TM-le: eitades vaimse pingutuse vajadust, on Maharishi hinduismi vulgariseerinud, kaotades sellest peamise – vaimse enesetäiustamise, ilma milleta traditsiooniliselt ei ole võimalik Aatmani tunnetuseni jõuda.

Hare Krišna liikumine

Bhaktivedanta on oma lähteideed saanud 16. saj višnuistliku Chaitanya sekti ideestikust.

Erinevalt Maharishi õpetusest põlgab Hare Krišna liikumine teadust.

Asutatud on rikas organisatsioon – Rahvusvaheline Krišna Teadvuse Ühing.

Selle suuna järgija peab hoolimata oma rahvuslikust ja kultuurilisest päritolust muutuma indialaseks, seda eelkõige väliselt.

Brahmani kontseptsioon on alles jäetud, kuid see on traditsioonilisega võrreldes teinud läbi olulisi muutusi: Brahmani–Aatmani vahekord on muutunud suuresti Isiksuse kasuks.

Krišna hõlmab Brahmani, ületades viimast. Õpetuse järgijad ei „lahustu” isiksusetus absoluudis, vaid säilitavad oma „Mina”, samastudes Krišna teadvusega ja nautides Krišnat taevases maailmas.

Bhaktit mõistetakse kui osadust meeleülestest naudingutest. Õpilase kuulekus õpetajale, keda mõistetakse kui kanalit Krišna teadvuseni, saab siin äärmusliku kuju.

Pühakirjaks on võetud „Bhagavadgītā” ja pärimust tõlgendatakse täht-tähelt, sest legende Krišnast ei peeta allegooriaks, vaid reaalsuseks.

Seda pidavat tõestama Krišna ilmumine ekstaatilises seisundis, milleni jõutakse tantsu ja mantra laulmisega. Krišnaiidid vastandavad end kristlusele ja teadusele.

Peamine etteheide: vulgariseerides bhaktijoogat, on ka siin kõrvaldatud vaimse enesetäiustamise vajadus.

link