Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Veidi valgust hämarkohtadele Vend Vahindra elus . Mait Talts

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Tnisson-ametlik.jpg
Vahindra.jpg
Tnisson raamatukogus.jpg
Tonisson.gif
Buddaspriesteris.jpg
Lustig-tnisson-boudhal.jpg
Friedrich-Voldemar-Lustig.kybaras.jpg
Lustig 60ndad.jpg
Lustig tnisson thais.gif
Tonisson-Lustig-31.jpg
Tennisons and Lustig BirmaRanguun.jpg
Tonisson-Lustig-31.jpg
Lustig raamatutega.jpg
Vend Vahindra ehk rahvapäraselt “paljasjalgse Tõnissoni ” isik peaks olema vähemalt nime poolest tuttav enamikule eestlastest.

Kuigi tolle mehe reaalsest elusaatusest teatakse vähe, ei ole see siiski takistanud tema isikumüüdi väljakujunemist. Pigem isegi vastupidi – kindlate pidepunktide vähesus on aidanud kaasa mütoloogilise elemendi “kinnistumisele” tema elukäigu rekonstrueerimiskatsetel.

Olles Eestis sagedasti ajakirjanike poolt pilgatud ja ka laiema avalikkuse poolt enamasti mõistetamatuks jäänud, sai ta oma hilisemal kodumaal Birmas (praeguse nimega Myanmaris) märksa aupaklikuma suhtumise osaliseks, kuigi ta end ise budismi põhimõtteid eirates “Baltimaade budistlikuks peapiiskopiks” kuulutas.

Sõltumata sellest, kuidas me ka temasse ei suhtuks, jääb Vend Vahindra ikkagi esimeseks budismi avalikuks propageerijaks Baltimail.

Enamgi veel, tegelikult tuleb Tennisoni pidada üheks varaseimaks budismi tutvustajaks peaaegu kogu Ida-Euroopas1ning üheks esimeseks läänlaseks, kes valis möödunud sajandi algul budistliku munga elu.

Viimastel aastatel on ka Eestis hakatud rohkem tähelepanu pöörama sellele huvitavale isiksusele.

Kirjanik Olev Remsu on lubanud päris mitmel korral hakata väntama Vend Vahindrast filmi, kuid kahjuks pole need plaanid tänini realiseerunud.

Populaarses vormis on eraldi käsitlemist leidnud ka Vahindra suhted, autor on püüdnud tutvustada selle huvitava saatusega inimese elukäiku ning analüüsida veidi põhjalikumalt tema vaimset produktsiooni ja vaadete väljakujunemist.

Kuid kõigest hoolimata pole sedagi liiga palju ning vähemalt siinkirjutaja arvates tasuks talle veel kord tähelepanu pöörata.

Seekord üritan keskenduda muuhulgas ka niisu-gustele aspektidele Vend Vahindra elus, millele pole varem tähelepanu pööratud.

Vähe on meie seas inimesi, kes on seda pikka kasvu tumepunase mungahõlsti ja suure punaka habeme ning atleetliku kehaehitusega buda usu kuulutajat oma silmaga näinud.

Enamiku tema vastu millalgi huvi tundnud eestlaste teadmised pärinevad tavaliselt Valgas elanud vene propagandakirjaniku Gennadi Gerodniku aastate eest ilmunud raamatust “Vend Vahindra”.

Võib liialdamata öelda, et tänu sellele raamatule ei vajunud Vahindra isik kunagi päriselt unustusehõlma.

Õigupoolest tegutses sõdadevahelisel ajal Eestis teisigi värvikaid usumehi ja isegi -naisi (näiteks hobuse seljast usku kuulutanud naisprohvet Aleksandra Adler), kuid tänaseks päevaks on nad enamasti sootuks unustatud.

Nii tuleb meil lõpuks nõustuda väliseestlase Toomas Laanega, kelle väite kohaselt on Vend Vahindra tänaseks päevaks muutunud juba jäädavalt Eesti uuemaaegse folkloori osaks.Nõukogudeaegse kirjastustegevusega on seotud üks huvitav fenomen.

Kuna raamatuid ilmus tol ajal suhteliselt vähe, omandas ühe mingil põhjusel oluliseks kujunenud raamatu ilmumine proportsionaalselt märksa suurema tähtsuse, kui oleks võinud omandada sama raamatu ilmumine tänastes trükiste ilmse ületootmise tingimustes.

Sageli laseb Gerodnik kõnelda Tennisonil endal, vabastades end sel moel igasugusest vastutusest ajaloolise tõe ees.

Ühes kirjakohas väidab ta, et Vahindra võltsis oma sünniaastat, muutes end 10 aastat nooremaks, et pääseda Vene-Jaapani sõtta saatmisest ja sattus selle tagajärjel kogemata kombel 41-aastasena Esimesse maailmasõtta.

teame kindlalt, et tegelikult oli asi risti vastupidi: 1883. aastal sündinud Tennison “sai” 10 aastat vanemaks alles 1923. aastal, mil ta opteerus Läti kodanikkonda.

Paraku on see ekslik sünniaasta (1873) läinud rahvusvahelisse budismi ajaloo alasesse kirjandusse täitis seetõttu kultuuriliselt “ebaproportsionaalset” rolli.

Nii oli ka Gerodniku muus suhtes üsna ladusalt kirjutatud raamatuga, mis üleminekuajal (või hiljem) ilmudes poleks suutnud leida liglähedastki sotsiaalset resonantsi.

Just see raamat hoidis kogu nõukogude aja elus Vend Vahindra müüti, tegelikult küll midagi, mis oli Tennisoni omamüüdi, Gerodniku kirjanikufantaasia ja autentse allikmaterjali sulam, seda mingil määral isegi “kanoniseerides”. Ka käesoleva kirjutise autor on kogenud seda, kui raske on olnud teinekord Gerodnikule “vastu vaielda”.Kuid kõik selles raamatus ei ole kaugeltki usaldusväärne. Vaatleksimegi lähemalt, milles siis Gerodnik teadlikult (?) eksib.

Kirjutajal ei õnnestunud leida vähimatki viidet Tennisoni taskuvargast jüngri Vend Lapindra (Tõnis Lattiku) isikule.

Üsna ilmselt on tegemist Gerodniku poolt loodud kirjandusliku kujuga, mis peab “kokkuvõtlikult” kujutama kõiki Vahindra ajutisi kaasajooksikuid, keda polnudki nii vähe.

Tuntuim nendest oli hilisem Riigikogu liige ja lühikest aega ministritoolilgi istunud Vladimir Rooberg, keda omaaegne ajakirjandus seetõttu sarjas.

Veel üks põhjendamatu müüt, mis tänu Gennadi Gerodniku raamatule on käibele läinud (ja mille paikapidamatusele on ka varem tä- arhiivis asuv Põltsamaa luteri koguduse sündide registratsiooni raamat kinnitab, et Ka(a)rel August Mihkli poeg Tõnisson sündis Põltsamaa lähedal vana kalendri järgi 8. augustil 1883. aastal.

Sama daatumi on noor Tennison lasknud ära trükkida vähemalt ühele teadaolevale oma näopildiga postkaardile ja see esineb ka peaaegu kõigis tema varasemates, ajavahemikul 1909–1916 ilmunud raamatutes ja samal ajal välja antud lendlehtedel (juures tekst, mis on tavaliselt vormis “olen sündinud 1883. aastal Paala jõe kaldal Liivimaal”).

Teiseks, ei omaaegsetes ajalehelugudes ega ka vähestes säilinud muudes dokumentides pole siin laevaga Suessi kanali, Djibouti ja Tseiloni kaudu Singapuri ning sealt teise laevaga Bangkokki.

Kuid samas tundub mitmel puhul lausa uskumatuna, kust võis Gerodnik teatavaid (näiteks teadaolevalt üksnes Lustigi ja Eesti Vabariigi New Yorgi Peakonsulaadi kirjavahetuses kajastuvaid) üksikasju üldse teada.

Hästi teada on ka fakt, et uue kalendri järgi 20. augustil 1883 Põltsamaa lähedal sündinud Karl August Tõnisson muutis ise elu jooksul korduvalt oma elulookirjeldusi.

Tema varasemad autobiograafilised tekstid erinevad hiljem käibele lastud legendidest, mis on lõpuks hakanud elama oma “iseseisvat elu”.

Mõningates tema eluloo üksikasjades võime siiski ka kindlad olla.

Möödunud sajandi algul kirjutas ta oma nime enamasti Karl Tennisson ning esines kord eestlase, kord soomlasena, kuid mitte kunagi lätlasena, kuigi Riiga sattus noor Tennison tol ajal sageli. Aastatel 1909–1916 andis Tennison välja, arvestades kordustrükke, vähemalt 8 eesti- ja vähemalt 2 venekeelset raamatukest. ,

1934. aasta rahvaloenduse andmeil olevat Eestis olnud vaid kolm budisti, kellest tuntuim on end “nalja pärast” budistina üles andnud kirjanik August Gailit.

Tegelikult määratlesid 1934. aastal Eestis vähemalt 20 inimest end budistidena17. Tennison ja Lustig olid selleks ajaks juba Eestist lahkunud.

Ning tagatipuks ei pea paika ka Gerodniku raamatu algupoolel esitatud üksikasjalik kirjeldus sellest, kuidas Tennison ja tema ustav õpilane, Narvast pä-rit Friedrich Voldemar Lustig, rändasid jalgsi Taimaale läbi Türgi, Pärsia, India ja teiste tee peal “ette jäänud” maade.

Tegelikult sõitsid Tennison ja Lustig 1931. aasta lõpul Marseille’st Bangkokki meritsi, esmalt ühe suve veetsid nad peamiselt Prantsusmaal, et 1931. aasta novembris lahkuda lõplikult Euroopast.

Sama aasta viimasel päeval jõudsid Eestist pärit buda mungad Bangkokki, linna, mis sai nende koduks koguni 18 aastaks.

Kuid septembris 1949 saadeti Tennison koos oma jüngriga Taimaalt välja ning alates järgmisest aastast kuni oma surmani 1962. aastal elas ta Birma pealinnas Rangoonis.

Esialgu on veel sügavalt ebaselge, mis sundis Põltsamaa lähedalt pärit talupoissi läinud sajandi algul minema Riiga ja Peterburi, kus ta puutus kokku tollal populaarse teosoofilise liikumise poolehoidjatega.

Seetõttu nimetas Tennison end veel mõnd aega pärast budismi omaksvõtmist järjekindlalt “teosoofiks”.

Teosoofidega läbikäimi-ne oli ilmselt ka üheks põhjuseks, miks Tennison tõlkis 1916. aastal eesti keelde esimese peatüki budismist mõjutatud Ameerika teosoofiaasta algul lahkus ta mingil põhjusel Eestist ning veetis keerulise revolutsiooni ja kodu-sõja aja Venemaal ning Kaukaasias.

Hiljem väitis ta, et külastas neil aastatel Burjaatiat või isegi Tiibetit, kuid emmas-kummaski väi-tes on põhjust kahelda.

Baltikumi pöördus Tennison tagasi alles 1923. aastal (seekord siis juba Läti kodanikuna) ning Eestisse alles 1927. aastal. 1930. a suvel kohtus Tennison oma ainsa surmani truu jüngri, Narvast pärit Friedrich Voldemar Lustigiga ning lahkus sama aasta lõpul jäädavalt Eestist.

M. Talts vaimseks mõjufaktoriks tuleb pidada Tsaari-Venemaal tollal äärmiselt populaarset Lev Tolstoi õpetust, mis püüdis sünteesida kristliku eetikat budismi, konfutsiaanluse ja taoismi põhimõtetega.

Tennisoni varasemates raamatutes kohtab sageli tsitaate Tolstoi raamatutest ilma allikat otseselt mainimata.

Üldse oli too läinud sajandi esimene kümnendivahetus eesti kultuuri seisukohalt pöördeline aeg.

Nooreestlaste poolt esialgu tagasihoid-likult käivitatud kultuuriuuendus jõudis neil aastatel oma esimeste arvestatavamate viljadeni. 1909. aastal kirjutas Rudolf Tobias esimese Budda usu katekismuse

esimene peatükk, / mida Zeiloni saare ülempreester H. Sumangala läbi katsunud ja heaks kiitnud; Eestikeelde trükkida lasknud Budda usuline munk Karl Augustus Mihailovitsh Tennisson.- Revel, [1916].- 14, [2].21Olcott, Henry Steel. Budistlik käsiraamat.- Tallinn: H. P.B. Loož, 2002.- 22Andreev, A. J. The Buddhist Shrine of Petrograd = Budiiskaja Svjatõnija Petrograda.- Ulan-Ude: EcoArt Agency, 1992.- P. 85.23Nt raamatus: Tennisson, Karl. Tennissoni elulugu :

Luuleteel 306 salmi. –Tallinn, 1909.24Tennisson, Karl August. Suur meister Buddha…., lk 1.Karl Tennisoni (Mahatma Vend-Vahindra) raamatu ”Mina ja minu jüngrid usume nõnda” (Riga, 1930) Henry Steel Olcotti “Budistlikust katekismusest”.

Tervikuna ilmus see raamat eesti keeles alles 2002. aastal. Kuid millalgi 1910. aasta paiku sai Tennisonist lõplikult budist. Mis tingis selle, et ta oma aja paljudest vaimsetest suundu-mustest just selle välja valis, võime üksnes oletada.

Ilmselt oli üheks ajendiks otsene kokkupuude neil aastatel Peterburi elama asunud burjaadi ja kalmõki laamadega.

Igal juhul pole Tennisoni poolt (tollal veel Tennisson) 1909. aastal väljaantud raamatutes budismist veel peaaegu jälgegi, kuid juba1911. aastal esitleb ta ennast kui veendunud budalast.

Üheks tänasel päeval juba unustusse vajunud eesti oratooriumi, aasta hiljem pandi nurgakivi Estonia teatrile.

Need olid ka aastad, mil Oskar Luts, Jaan Lattik, Ansomardi ja Karl August Hindrey panid aluse eesti algupärasele kunstiväärtuslikule lastekirjandusele.

Aleksander Tassa tegi 1909. aasta paiku oma esimesed abstraktsionismiga piirnevad raamatuillustratsioonid ning esimese Eesti futurismi manifestini jäi veel paar aastat.

Seni püüdlikult Euroopa (esialgu prantsuse ja skandinaavia) eeskujusid järeleaimanud eesti kultuur oli korraga avatud kõigele uuele, teiste seas ka Buddha Šakjamuni Õpetusele.

Esimese maailmasõja aastatel mobiliseeriti Tennison tsaariarmeesse, kuid arvati veel enne sõja lõppu reservi.

Revolutsiooni ja Venemaa kodusõja aastatel seikles Tennison Sarmaatia avarustel ning pöördus Baltimaile tagasi alles 1923. aastal.

Sõdadevahelisel Eesti Vabariigi perioodil avaldas ta veel 1 lätikeelse ja 3 eestikeelset raamatut, millest viimane ilmus aastal 1930.

Tegelikult kaugenes Tennison neis raamatutes mõnevõrra autentsest budismist ning lähenes tol ajal Euroopas populaarsele uuspaganlusele.

Väheoluline pole seegi, et just tol perioodil ilmub Tennisoni raamatutesse mõõdutundetu oma isiku ülistamine (oma viimases 1930. aastal ilmunud raamatus “Mina ja minu jüngrid usume nõnda” nimetab ta end juba Mahatma Vend Vahindraks ning kõneleb endast kolmandas isikus).

Lisaks ilmselgele antisemitismile üritas Tennison sel perioodil olla ka kirglik antikristlane, kes usust rääkides kasutas väljendeid nagu “ristikoerad” või “isane ingel Gabriel”.

Seejuures väitis end asuvat selgelt teaduslikul positsioonil, heites kristlusele ette “mõistusevastast” retoorikat ja usku imedesse ning rõhutades oma arusaama Loodusest kui pidevas arengus olevast subjektist.

Sarnastelt alustelt lähtusid samal ajal ka Kustas Utuste poolt juhitud taarausulised.

Nemadki väitsid, et “elav ilm” on pideva arenemise ja edenemise tulemus ning et säärane loomulik areng ei lõpe ka ettenähtavas tulevikus.

Juba 1920. aastate lõpus levitas Tennison seisukohta, mille kohaselt muistsete Balti rahvaste Päikse ja Pikse kultusel on teatavaid ühisjooni budismiga või pigem vedade- aegsete India ususüsteemidega, millest on tänaseks päevaks välja kasvanud budism.

Uuemate uurimuste valguses ei tundugi see seisukoht enam nii väga absurdsena, kuigi Tennison kasutas oma vaadete kinnituseks kohati kaunis kahtlasi argumente. Hiljem (juba Birmas elades) leidis ta budismile viitavat ka säärastest kunsteepostest nagu “Kalevipoeg” ja “Lacplecis”.

nägi ta teatavat analoogiat ka muistsete Balti rahvaste ja soome-ugri rahvaste puudekultuse ning budismile iseloomuliku bodhipuu kultuse vahel

Lisaks sellele tõi ta Kaug-Ida budistidele eeskujuks loomade head kohtlemist Balti riikides, eriti oma “sünnimaal” Lätis.

Märkimist vääriv on ka Vend Vahindra suhtumine Venemaasse ja kõigesse venelikku. Mitmes 1930. aastate algul välismaa lehtedele antud intervjuus kõneleb ta endast kui vene vanausuliste järeltulijast ja ustavast sõjamehest Esimeses maailmasõjas.

Omal ajal kirjutas ta isegi eestikeelse värssraamatukese oma tsaari heaks sooritatud kangelastegudest Esimeses maailmasõjas, millest pole aga kahjuks tänini teada ühtki eksemplari.

Tähelepanuväärne on seegi, et tema poolt 1920. aastate lõpul propageeritud teokraatliku Pan-Baltoonia riigi riigikeeleks pidi saama vene keel (kui kõigile kolmele Balti rahvale ühtviisi arusaadav keel), kirjutatuna (ilmselt samuti arusaadavuse huvides) ladina tähtedega.

Igal juhul ei tahetud 1930. aastate algul Tennisonile ja Lustigile anda viisat läbisõiduks Briti võimu all olevast Birmast ja Indiast, kuna neid peeti (ilmselt tänu Vahindra enda poolt väljaöeldule) Vene agentideks.

Vene agendi “vari” kummitas Tennisoni ja Lustigit hiljemgi, kas või õnnetul 1949. aastal, mil nad Taimaalt lõplikult väl-ja saadeti. Reutersi korrespondendi, kellegi G. Motti kirjutised, milles Tennisonile ja Lustigile just sel põhjusel varju heideti, jõudsid tookord isegi Saksamaal asunud eesti DP-laagrite väljaannetesse.

Tänu ilmsele tendentsile, mida olen hakanud kutsuma “egobudismiks” (s.t omaenda isiku ülistamine), ja ebaintellektuaalsele antisemitismile võeti Tennisoni tollel perioodil pigem kui kurioosset isiksust (ehk tänapäevases kõnepruugis friiki).

Vahindrast rääkides on sageli kasutatud väljendit “vastuoluline isik”, kuid Vahindra enda jaoks polnud tema tegevuses ja usukuulutuses ilmselt mingit vastuolu.

Tundub, et Tennison polnud kindlasti “petis” selle sõna otseses tähenduses.

Pigem oli tema näol tegemist inimesega, kelle maailmapilt oli olulisel määral erinev sellest, millega me tavaliselt harjunud oleme.

Olen esitanud arvamuse, et Vend Vahindra võis olla lihtsalt suure sisseelamisvõimega inimene, kes ei eristanud omaenda fantaasiamaailma välisest reaalsusest.

Kuigi seda on võimatu tõestada või ka ümber lükata, võis ta oma elu hilisemal etapil tõepoolest uskuda, et on rahvuselt lätlane, oma tegelikust east kümme aastat vanem ning külastanud kõiki neid maid, mida ta arvas end külastanud olevat 35.

Kui uskuda kõiki tema poolt kunagi käibele lastud elulookirjeldusi, siis

Vähemalt siinkirjutajale näib, et 1920. aastatel suutis ta inspireerida Karksis kohaliku kaupmehe Antoni Kalamehe initsiatiivil tekkinud päiksekummardajate liikumist, kuid mitte noort Eesti humanitaarharitlaskonda.

Argiteadvus seostas budismi kõige sagedamini just Tennisoni kui tolleaegse Eesti kõige tuntuma budalasega, kelle renomee polnud just liiga kõrge.

Sellest hoolimata tekkis Eesti Vabariigi lõpuaastatel Tartu haritlaskonnas ikkagi mõningane huvi Tennisoni vaadete tausta, s.t autentse Õpetuse (Dharma) vastu, kuid kahjuks katkestasid lootusrikka arengu meile kõigile tuttavad 1940. aastate ajaloosündmused.


Veidi valgust hämarkohtadele Vend Vahindra elustaasta algul, mil Tennison ja Lustig olid sõitnud juba Bangkoki, olevat kirjaniku ema, kes oli tollal veel laps, näinud vanaisa aias apelsinipuul lootosiste sisse võtnud Tennisoni. Hirmunult kutsus ta kohale oma ema, kes oli samuti nägemuse tunnistajaks. Hiljem selgus, et samal ajal heitles äsja Taimaale saabunud Tennison Bangkokis kõrge palavikuga tõvevoodis.

Tegemist oli sedavõrd erilise sündmusega, et Alexandre Grigoriantz ei julgenud sellest kirjutada oma vanaisale pühendatud raamatus, kus ta muuhulgas kirjeldab ka Tennisoni ja Lustigi viibimist oma vanaisa villas Prantsuse Rivieras.

Kahjuks on vaieldamatu tõsiasi see, et Vend Vahindra usukuulutus ei suutnud sõdadevahelises Eestis jätta püsivamat jälge. Peale ühe polnud maailmas kontinenti, kus ta poleks millalgi viibinud.

Kõigest hoolimata näib mingi eriline müstikaloor ümbritsevat Vend Vahindrat ja tema ettevõtmisi.

Olen kohanud inimesi, kes, olles sündinud küll alles 1930. aastatel, mil Tennison oli lahkunud jäädavalt Eestist, väidavad end teda siin näinud olevat.

Võib-olla valdas Vend Vahindra juba tol ajal võimet olla üheaegselt mitmes kohas?

Veelgi müstilisem on juhtum, millest vene-armeenia päritolu prantsuse kirjanik Alexandre Grigoriantz kirjutas siinkirjutajale pärast seda, kui oli teada saanud, et uurin kõike Tennisoniga seonduvat.

Nimelt peatusid Tennison ja Lustig 1931. aasta sügisel pikemat aega tema vanaisa, budismi vastu sügavamat huvi tundva Lucien Ehret’ pool Le Cannet’s Lõuna-Prantsusmaal.

(Friedrich V. Lustigi) ei õnnestunud Tennisonil leida Eestist ühtki tõsisemat järgijat.

Kuid samas näib vähemalt siinkirjutajale, et Vend Vahindra sarnane personaaž oleks küllaltki hästi sobinud “kuldsetesse kuuekümnendatesse” ning natuke teistsugusesse keskkonda kui tolleaegne “komsomolivaimustuses” Nõukogude Eesti.

Teatud asjaolude kokkulangemise puhul oleks temast ehk võinud saada isegi Bhagwan Shree Rajneesh’i (Osho) sarnane kultuse objekt.

Kuid kahjuks oli Vahindra selleks ajaks meie seast juba lahkunud.

Nii või teisiti tuleb ka Vend Vahindra puhul tõdeda, et “esimene buda preester Balti mere rannikul” oli sündinud liiga vara, igal juhul enne oma “õiget” aega, mil tema usukuulutus oleks võinud langeda märksa viljakamale pinnasele.

Ses mõttes oli Vend Vahindra tõepoolest oma ajast ees.



Link