Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Veltsa mõis

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Veltsa misa varemed.jpg
Veltsa mõis (saksa k. Weltz) oli rüütlimõis Mihkli kihelkonnas Läänemaal. Kaasajal jääb kunagine mõis Koonga valda Pärnu maakonnas.


Ajalugu

Veltsa mõis rajati tõenäoliselt 1590. aastatel Gerhard von Dönhofi poolt.

Veltsa oli koos naabruses asuvate Aru ja Keblaste mõisatega pikka aega ühes omanduses. 18. sajandil oli esinduslikult välja ehitatud Keblaste mõisa keskus.

1850. aastatel ehitati esinduslikult välja Veltsa mõisa keskus ja Keblaste muutus Veltsa kõrvalmõisaks.1818–1919 kuulus mõis Uexküllide aadlisuguvõsale.

Viimane võõrandamiseelne omanik oli Nathalie von Uexküll.

Bernhard v. Üxkülli ajal toimus tootmise spetsialiseerimine Veltsa kujundati piimanduskeskuseks, sinna rajati moodne, suursuguse arhitektuuriga meierei.


Mõisakompleks

1853. aastal rajati esinduslik tuudorstiilis mõisahoone.

Maja ehitati välja osaliselt ühe- ning osaliselt kahekorruselisena.

Hoone keskosa ilmestas väike haritorn.Vanamõisa jõe kaldale rajati ka suur (20,3 ha) inglise stiilis park.

Ehitati ka hulk kõrvalhooneid, millest esinduslikumad olid juustumeistri maja ja valitsejamaja.

Samuti suur juustuvabrik-piimaköök.

Nii härrastemajast kui kõrvalhoonetest on järgi vaid varemed.


Oidremaa mõis rajati 1658. aastal, mil ta eraldus Veltsa mõisast.

Erinevatel aegadel on mõis kuulunud nii von Lilienfeldidele, von Helmersenidele, von Uexküllidele ja von Maydellidele, von Rosenitele, von Schillingitele kui ka von Wetter-Rosenthalidele


Hiiemägi on Veltsa mõisa heinamaa sees, kus paarikümne aasta eest veel hiiepuud kasvanud. (Jung III. 189 Mih 7 < A. Suurkask)


Veltsa mõisa ja Ürita küla vahel on täitsa hiiekoht alles olemas - Satthallika hiis.

Seal on hulk sanglepapuid, suured ja jämedad.

Nende vanadust, ehk millal nad väiksed on olnud, ei tea ükski praegustest inimestest ega olla ka nende isaisad teadnud.

Nõnda on nad siis juba viis ehk kuus põlve niisugused.

Ka on seal kolm allikat, kust vesi iialgi ära ei lõpe, olemas, kuna mitmed teised vähemad juba kinni kasvanud on.

Ka Veltsa mõisa lähedal on üks hiis olnud, sest praegugi hüitakse seda kohta Hiielepik.


Ohvrihallikas Veltsa mõisa heinamaa sees, kust tervisevett toodud. (Jung II. 189 Mih 10 < A. Suurkask)


Veltsa mõisakoht on elamus neile, kes tahavad võsas ragistada, et harva külastatavaid varemeid näha.

Teeäärest ei viita uhkele vaatepildile miski.

Paistab vaid vana mõisapark ja kaks natuke kiivas väravaposti. Kõrval elav hekki lõikav härra juhatab aga mööda kitsast pargiservas asuvat rada peahoone kaarja varemejupi juurde.

Sarnaseid rajati omal ajal meelega lossiparkidesse, et romantikat lisada.


Natuke rohkem on säilinud kõrvalhoone, sellel on haruldane kiltkivikatus, millesarnaseid arvatakse Eestis olevat veel paar-kolm.

Kõrvalhoone juurde ei vii isegi mitte natuke sisse tallatud raja­kest.

Läbi nõgeste ja kunagiste ilupõõsaste puntra kahlates hakkavad peagi jalge alt kostuma heledad plõksud – katuselt maha varisenud kiltkivid.

Pooleldi püsti jäänud hoones on veel aimata trepi asukoht ning ühel seinal paistab valgele krohvile joonistatud säbrulist punast mustrit. Mahajäetud õunapuud õitsevad siingi.


Weltz in Kirchspiel St. Michaelis, Wiek

16.-17. sajandi vahetusel rajatud Veltsa mõis (saksa k Weltz on pikka aega olnud naabruses olevate Keblaste ning Aru mõisatega ühises omanduses.

Alates 1818. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Uexküllide aadliperekonnale, mõisa viimane omanik oli Nathalie von Uexküll.

Kui 18. sajandil esinduslikult välja ehitatud mõisakeskus oli Keblaste, siis 1850ndatel aastatel muudeti uueks esinduskeskuseks Veltsa, mis ehitati välja tollal moodsas luksuslikus inglise tuudorstiilis.

Keblaste jäi Veltsa kõrvalmõisaks, nimetatud kahe mõisa vahele rajati esinduslik allee (tänaseks on selle põlde läbinud osa üles küntud ja tee kadunud).

Esmalt püstitati 1853. aasta paiku mõisa kiltkivikatusega peahoone.

Inglise maamõisaid jäljendanud peahoone oli osalt ühe-, osalt aga kahekorruseline, selle katusepindu kaunistasid inglaslikud viilud ning keskosa väike haritorn.

Rajati ka suur inglise stiilis park ning arvukalt kõrvalhooneid.

Kuna mainitud haritorniga peahoone oli kõrvalhoonetega (nt juustukoja/meiereiga) võrreldes üsna tagasihoidlik ehitis, siis oli arvatavasti kavas püstitada veelgi suurem ja esinduslikum peahoone, mis aga mitmetel põhjustel jäi ehitamata.

Meieni on sellest kunagisest stiilsest kompleksist säilinud vaid varemed.

Mõisa kunagisel peahoonel (mis kaotas algse haritorni juba 1920-30ndate aastate paiku) on küll peal veel tükike algset kiltkivikatustki, kuid siiski tuleb seda pidada juba varemeteks.

Üsnagi imposantsed on kunagise juustukoja ja meierei varemed koos tuudorstiilis läbisõiduavaga.


Mõisast on säilinud ka sissesõiduteed ääristavad kaks graniitobeliski, mis asuvad aga ehitistest üsna eemal, teisel pool parki Oidremaa-Mihkli tee ääres.

Mõningates allikates toodud väiteid, et Veltsa mõis on 1905. aastal põlenud, tuleb pidada väärateks - sinnakanti (täpsemalt - Roodi ja Vanamõisa mõisatest lõuna poole) mässuliste salkade teed lihtsalt ei ulatunud.

Samuti ei ole põlenud/põletatud Keblaste mõisat, mille barokne peahoone lammutati 1920ndatel lihtsalt ehitusmaterjaliks.

Ajaloolise jaotuse järgi Läänemaale Mihkli kihelkonda kuulunud mõis jääb kaasajal Pärnumaale Koonga valla territooriumile.

Mihkli kiriku pastoraadi ehitas 1855. aastal Veltsa mõisa omanik parun Bernhard von Uexküll.Tema maadele on rajatud ka Mihkli kalmistu (õnnistati sisse 1866. aastal).

Endise Koonga valla ala kuulus Liivimaale, Veltsa valla maa–ala Eestimaale.


Veltsa veidi üle kuue hektari suurune park võeti looduskaitse alla 1964. aastal, kuid jäi vahepeal nii unarusse, et kunagise karjamõisa paekivist laotud aed kasvas võssa.

Ega sellest seespoolgi pilt parem olnud.

“Eelmisel aastal oli Eesti Looduses pilt ja juures tekst, et nii räämas parki pole kusagil nähtud,” mainib Koonga vallale kuuluva Veltsa pargi vabatahtlikuks korrastajaks hakanud Jaan Roosileht.

Mõisamaja katuse all elava kunagise koolidirektori Roosilehe südant riivas too ajakirjas avaldatud foto sedavõrd, et ta otsustas sae, kirve ja vikatiga minna sinna korda looma.

Nüüd, aasta hiljem, ütleb mees, et kolm neljandikku parki on ta koos abikaasa Helle-Mai ja pojaga korda saanud.

“Rohi oli rinnuni, jätsime elupõlised lehised ja seedrid kasvama, paar kannatanud kuuske ka, aga saared on maha võetud,” räägib töörabaja ja seletab kohe otsa, et kui tema oli veel laps, oli Veltsa park kohalike kooskäimiskoht.

“Siia on jäänud neli vaenlast, need on sääsed, koprad, mutid ja võililled,” muigab Roosileht ja tõttab näitama nartsissilehtede ringi, mis olevat seal veel mõisaajast.