Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Vimalakīrtinirdeśasūtra ehk “Vimalakīrti õpetuse suutra”.

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Revision as of 02:28, 1 February 2016 by KiireJuss (Talk | contribs) (bot adding links)

(diff) ← Older revision | Latest revision (diff) | Newer revision → (diff)
Jump to: navigation, search


Vimalakirti1.jpg
Nunn.jpg
Meditation-00.jpg
Vimalakīrtinirdeśasūtra ehk “Vimalakīrti õpetuse suutra”. Selle suutra loomist, peetakse mahajaana budismi tekke oluliseks sammuks ja arvatakse, et tänu sellele suutrale hakkas jõudsalt levima idee, mille järgi ka ilmalikud saavad olla kõrgele tasemele jõudnud budistid, mis on mahajaanas väga tähtis moment.

“Vimalakīrti suutra” ei ole säilinud sanskriti keeles, vaid ainult hiina ja tiibeti keeles.

“Vimalakīrti suutra” on ka olnud väga populaarne paljudes maades. Aga kuna seda on õpetatud ka erinevates maailmasüsteemides, siis on ta tõenäoliselt populaarne loendamatutes maailmasüsteemides. Ja kuna meie praegu räägime ja kuulame seda üheaegselt erinevates maailmasüsteemides, siis on see suutra õpetatav ja õpitav loendamatutes maailmasüsteemides.

Ei ole vahet, kas me oleme selles ühes või oleme lõpmatutes maailmasüsteemides. Kõik on ju üks ja sama, aga kui me mõtleme, et me oleme üheaegselt mitmetes maailmasüsteemides, siis on kurb teha lollusi korraga lõpmatutes hulgas maailmasüsteemides. Selline mõtlemine tekitab vastutustunnet.

“Vimakīrti suutra” tegevus toimub Vaišāli linnas, kus elab licchavi rahvas. Vaišāli oli demokraatliku süsteemiga vabariik. Vaišālis oli Āmrapālī aed. Āmrapālī oli Buddha õpilane, kes enne oli olnud kurtisaan. Kui ta budismi pöördus, jättis ta oma kurtisaani tegevuse, millega ta oli palju raha kokku ajanud. Oma pargi andis Buddha käsutusse ja alati kui Buddha viibis Vaišālis, siis läks ta sinna.

Iga Buddha loob oma välja (buddhakshetra). Meie kuulume Buddha Šākjamuni buddhavälja. “Vimalakīrti suutras” Buddha ütleb, et miks kõik muud buddhaväljad on nagu ilma puudusteta, aga see buddhaväli, kus me praegu asume, st Buddha Šākjamuni väli, on puudustega?

Šākjamuni ütleb, et Tathāgata ülesanne on olendeid aidata. Olendeid tuleb harida (küpsetada), aga selleks on vaja see maailmavald natukene halvaks teha, sest olendid on ise ebapuhtad ja neid oleks võimatu küpsetada, kui see maailmavald oleks täiuslik ja hiilgav.

Muidugi see maailmavald ainult näib ebapuhtana, sest olendid on ebapuhtad. Tegelikult maailmavald, kus me elame, on erakordselt puhas ja ilus.

Vimalakīrti aga ei ole Buddhat kuulamas, kuna ta on haige. Tegelikult ta küll mängis haiget, sest tegelikult ei ole haigust olemas ja bodhisattvad jäävad haigeks ainult sellepärast, et olendeid aidata. Bodhisattvad ka surevad sellepärast, et näidata kõige mööduvust.

Niimoodi võite ka ise teksti genereerida, kuidas teile tuttavad inimesed, nagu näiliselt teevad lollusi, aga tegelikult on nad bodhisattvad ja näitavad sellega teile õpetust.

Vimalakīrti on ilmalik inimene, aga muidugi ka bodhisattva. Tal on naine, poeg ja hulk kurtisaane.

Ta on erakordselt rikas ärimees, aga tema eesmärgiks on toetada õpetust.

Vimalakīrti kulutas palju raha: ta käis mängupõrgutes, et õpetada hasartmängijaid, käis kõrtsides, et õpetada joodikuid, lõbumajades, et õpetada neid, kes vaevlevad kirgede käes. Nii tegi ta väga palju imelikke asju, mida ükski munk ei tohtinud teha, aga eesmärgiks oli ainult tõelist õpetust õpetada.

Nüüd Buddha tahtis saata kedagi Vimalakīrti juurde küsima, kuidas ta tervis on, nagu viisakuskomme ette näeb. Ta pöördus kerjusmunkade poole, kes keeldusid, siis bodhisattvate poole, kes ka kõik keeldusid, kuna Vimalakīrti oli nad vestluses alati piinlikku olukorda pannud, sest nad ei osanud õigesti vastata. Lõpuks bodhisattva Mandžušrī võttis väljakutse vastu ja läks.

Vimalakīrti ütles Mañdžušrīle, et tema haigus tuleb nõmedusest (avidyā) ja janust olemise järele (bhavatrishnā) ning et ta on nii kaua haige, kui kõik olendid on haiged.

Tähendab, bodhisattva peab võtma omaks selle, mis on kõigile olenditele omane. Vimalakīrti vestleb veel ka Šāriputraga, kelle ülesanne on esitada rumalaid küsimusi. “Vimalakīrti suutra” manipuleerib paradoksidega ning Vimalkīrti näitab ka oma võluvõimeid ja võlub välja ühe maailmasüsteemi.

Mahajaana budismi üks oluline omadus on see, et inimese fantaasial võeti piirid ära. Fantaasiamaailm peab aga olema fantaasiamaailmas ja sellesse jääma ning see mõju tuleb iseenesest. Seepärast kõik need uute maailmade ehitamised, mis on toimunud euroopa stiilis (ka tänapäevases Hiina RV-s toimub see euroopa stiilis), on kõik vigased ja peavadki olema vigased, sest fantaasiat ei tohi niimoodi tassida nn tavamaailma.

Fantaasiat luues ei tohi ka kedagi tappa, vaid tuleb kõik jätta rahule ja näha kõigis bodhisattvaid hoolimata sellest, et nad ise ei näe endas bodhisattvaid.

Vimalakīrti räägib, et bodhisattva peab vaatlema olendeid nagu oleks need kuu peegeldus vees, nagu miraaž, nagu kaja, nagu veemull. Peab vaatlema olendeid nii nagu viljatu naise viljastamist, nagu eunuhhi erektsiooni, nagu linnu jälge taevas, nagu täiusliku virgumise saavutanu taassündi – Buddha ei sünni ju taas.

Kui bodhisattva niimoodi vaatleb, siis ta peab õpetama Dharmat kõigile olendeile just sellest lähtudes. Ja kuigi olendid on reaalselt mitteolevad, peab ta ometi nende vastu kaastunnet tundma ja neid aitama.

Vimalakīrti ütleb, et bodhisattva peab käima õiget teed, mis tähendab seda, et ta peab tegelikult käima valet teed. Ainult valet teed käies võib bodhisattva lõpuks buddhaks saada. Bodhisattva peab tegema pahasid tegusid, kuid seda tehes ei tunne ta ometi viha, ei ole temas nõmedust, kirge, vägivalda.

Ta peab minema põrgutesse, aga jääma seal puhtaks pahelistest kirgedest; sündima loomana, aga jääma puhtaks nõmedusest.

Ta peab käima nende inimeste seas, kes on pahelised, haiged, laisad, aga laisku peab ta innustama just virkusele. Peab ka käima nende õpetajate juures, kes ei õpeta tõelist tarkust, et nende juures tõelist tarkust näidata. Ta peab kandma igale poole tõelist õpetust, milleks on prajñāpāramitā ehk ületav mõistmine.

Ta peab end olenditele näitama ka haige ja õnnetuna, ometi on ta tegelikult surma ületanud.

Ta peab kõiki asju maailmas tegema, mis olemas on, et olendeid aidata. Sellepärast ta võtab kõik vabatahtlikult omaks, kõik elud, kõik surmad, kõik haigused, igasugustes buddhamaailmades viibimise.

Ta võib isegi Māraga koos käia ja sõbrutseda, ometi ei võta ta Māra tegusid omaks.

Vimalakīrti küsib bodhisattvatelt, mida tähendab, et jõutakse mittekahesusse? Mandžušrī võtab bodhisattvate ütlused kokku: mitte tunda mitte ühtegi õpetust, mitte midagi väljendada, mitte midagi öelda, mitte midagi seletada, mitte midagi näidata, see tähendab tõelist mittekahesust.

Siis pöördus Mandžušrī Vimalakīrti poole ja ütles, et meie oleme seletanud kõik, mis mittekahesus on. Palun õpeta nüüd sina, mis on mittekahesus! Vimalakīrti vaikis. Sellel vestlusel on tohutu mõju olnud eriti zen - ehk chan-budismile ja seda Vimalakīrti vaikimist nimetataksegi hilisemas budismi ajaloos “kõuehäälseks vaikimiseks”.

link