Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Vimalakirti suutra analüüs - essee

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Vimalakirti1.jpg
Der taoist und die schildkrste.jpg
Buddha statue - dhyana buddha.jpg
Koanideraamat.gif
Gandharva.jpg
VAMPIRA.jpg
Hing.jpg
Egert.jpg
Eight stupa temple.jpg
Piisk.jpg
Sitatara.jpg
Nuns Myanmar - Burma.jpg
Brass-Band.jpg
Extase.jpg
Orient-beach.jpg
Geia.jpg
Zen-kyoto-japan-bamboos.jpg
Japanes kitchen sashimi1.jpg
Japan buddhism.jpg
Japanes kitchen-004.jpg
Japan buddhism-0daibatsu.jpg
Soma chakra.jpg
Nara buddhism-six-patriarchs-hosso-sect.jpg
Japanese-garden-philosophy.jpg
Orient lady with fan.jpg
Nara buddhism - 0001.jpg
Orient0 hien.jpg
Ivolga-peatempli-sisevaade.jpg
Vimalakirti suutra on üks ladusaimalt loetavaid mahajaana suutraid. Eriti oluliseks on see osutunud Hiina chani traditsioonis. Sanskritikeelset originaali tänaseks leitud ei ole, kuid selle eest eksisteerivad mitmed hiinakeelsed tõlked ja ka tiibetikeelne versioon. Suutra põhisisuks on mahajaana õpetuste vastandamine hinajaanale, mitte-duaalsuse ja üldiste budismi printsiipide seletamine. Arusaadav on ka põhjus, miks antud suutra chanile nii oluline on. Läbivalt rõhutatakse siin meditatsiooni tähtsust, otseselt millegi poole püüdlemise negatiivset mõju tulemusele, juba eelmainitud mitte-duaalsust ja ilmselt võiks öelda, et ka Vimalakirti keelekasutus on piisavalt chanilik.

Suutra omapära peegeldub juba asjaolus, et ajalooline Buddha küll eksisteerib, kuid ei tema, ega ka tema truud bodhisattvad eesotsas Mandžušrī ja Maitreyaga, ei ole sugugi kesksel kohal. Fookuses on keegi rikas mees Vimalakirti, kes oma ebamaiste võimete ja suurepärase orienteerumisega Buddha õpetuses teeb kahes esimeses peatükis silmad ette Shakyamuni edukamatele õpilastele ja seejärel bodhisattvatele.

Tegelikult muidugi ei ole Vimalakirti mingi ilmik - tegemist on siiski bodhisattvaga, kes on antud kehastuses siia maailma ilmunud, et aidata viletsuses virelevaid elusolendeid. Päris suutra lõpus suvatseb Shariputra pärida küll kus Vimalakirti oma eelmise elu veetis ja Buddha vastuse kaudu selgub ka Vimalakirti kõrge staatus, kuid üldiselt rõhub budistlik mõtteviis ennekõike sünni ja surma mitte-eksisteerimist ja seega ei ole Vimalakirti defineeritus ilmikuna antud juhul mitte mingi otsustava tähtsusega.

Ometigi on vaieldamatult tegemist huvitava lahendusega, mis võimaldab otseselt mitte pühaku staatuses isiku paigutada Buddhaga samale latile nii õpetuse levitamise kui ka ebamaiste võimete valdamise osas.

Läbivaks teemaks terves suutras on käepäraste vahendite kasutamine õpetuse levitamisel. Siinkohal tuleb bodhisattva seisukohalt olulisel kohal olevaks pidada võimet mõista inimesi ja asetada ennast nende positsioonile. Pealiskaudsel vaatlusel võib ju jääda üsnagi arusaamatuks miks budistlikes suutrates ja mütoloogias esineb küllaldaselt seiku, kus bodhisattvad toimivad näiteks erinevate allmaailmade valitsejatena, mitte sugugi erinedes sealsetest asukatest.

Tiibeti eepilises teoses nimega Gesar Lingist sisaldub sellega seoses võrdlemisi groteskne kujutlus pealuu troonil istuvast raevukast Padmasambhavast, mis tegelikkuses ei ole aga vastuolus budistlike ideedega. Levinud arusaama kohaselt saab vaid sel moel allmaailmade olendeid õigele teele juhatada. Ka Vimalakirti suutras esineb mitmeid olendeid (põrguneitsid), kellele Vimalakirti isiklikult õige tee kätte juhatab, et nad saaksid seda oma maailmas levitada.

Nii on näiteks ka Vimalakirti haigus iseenesest käepärane vahend demonstreerimaks asjade ja eelkõige keha püsimatust. Esmaselt leiab haigus kasutust täiesti maise vahendina kuulajate ligitõmbamiseks.

Õigupoolest tundub kolmanda peatüki alguses esitletud Vimalakirti sisemine kimbatus kuidagi lapsikult veider ja antud konteksti sobimatu.

Miks peaks suutras nii kõrgelt ülistatud ning kiidetud mees esitama kannatamatuid küsimusi Buddha kaastunde ulatuse osas? Samal ajal toob see esile ka tekstis hiljem avalduva omamoodi telepaatia Šakjamuni ja Vimalakirti enese vahel - teineteist nagu tunnetatakse. Tegelikult avaldub taoline asjaolu niisamuti suutras klouni rolli asetatud Shariputra mõtete puhul. Tihtipeale vastatakse ilma, et ta otseselt midagi ütlema peaks. Nii luuakse aga illustratsioon sõnade ebaolulisusele samal ajal demonstreerides kõrgemate olendite võimet mõista "kaaskannatajaid“ oluliselt vaeva nägemata.

Käepärasteks vahenditeks võib Vimalakirti suutras ja ilmselt ka budismis laiemalt nimetada tõepoolest peaaegu kõike. Suutra algpeatükkides näitab Buddha kujundlikult enda jalaga maad puudutades, kuidas tegelikkuses on meie maailm mingil moel samuti kogu oma räpasuses kõigest käepärane vahend õpetuse käsutuses. Jalaga maa puudutamise žest iseenesest omab budistlikus sümboolikas palju laiemat tähendust. Ehk ei tasu küll siinkohal sellele liigset tähelepanu pöörata, kuid ometigi istub just Avalokitešvara üks jalg rippus näitamaks kaastunde bodhisattva tihedat seost inimkonnaga.

Vimalakirti suutras, kui mahayana suutras, mis range järjekindlusena vastandub hinajaanale , omandab selline väike žest tahes-tahtmata sümbolistliku varjundi. Tähelepanuta ei saa jätta ka hetkelist valgustumist, mida mitmed kohalviibijad suutra teksti kohaselt kogesid kui Buddha jalaga maad puudutas.

Jõudes aga tagasi siinse maailma kui käepärase vahendi juurde, peegeldub suutrast kõikumatu arusaam, et igasugune vaimne ja materiaalne rahulolu töötab õpetuse levitamisele vaid vastu.

Kui tegelikkuses on meie eksistentsi tasand kvaliteediliselt võrdne mõne bodhisattva puhta maaga, siis elusolendite pidevad otsingud ja rahulolematus peavad antud teksti kohaselt lõpptulemusena nad õigele teele juhatama. Samas kirjeldatakse suutra lõpuosas võrdlemisi värvikalt ka maailmu, kus elusolendid ei ole nii kangekaelsed. Näitena tuuakse Akshobhya puhas maa, kus õpetust antakse edasi vaid lõhnaga. Vajrayana e tantristlikus budismis ongi tema üks viiest tarkuse Buddhast, kes produtseerib peegellikku tarkust.

Olgugi, et mahayana suutrad vastanduvad pea alati väga selgelt hinayanale, on budismis levinud arusaam mitte valeõpetustest vaid erineva taseme tõdedest. Ajalooline Buddha ei õpetanud mahayanat kohe väidetavalt sel põhjusel, et elusolendid ei olnud selleks lihtsalt valmis. Seega säilitatakse enamikes suutrates siiski teatav solidaarsus. Vimalakirti suutra tekstist koorub aga välja range seisukoht, et hinajaana ei kõlba ikka kuhugi. Antud suutras on nii öelda klouni rolli, mille otsas nii verbaalsete kui mitte-verbaalsete vahenditega pidevalt „trambitakse“, kaks isikut. Shariputra, kui esimene neist, on hinayana traditsioonis tuntud Buddha ühe edukaima õpilasena ja äärmiselt targa mehena.

Teine isik, Mahakashyapa, oma aga antud kontekstis vägagi olulist tähendust. Nimelt peetakse teda chani traditsiooni esimeseks järgijaks. Loomulikult eeldatakse chani traditsioonis endas ka, et ajalooline Buddha ise esindas eelkõige just chani, kuid Mahakashyapa õrn naeratus Buddha sõnade peale on siiski saanud omalaadseks chani sümboliks.

Shariputra ja Mahakashyapa on sisuliselt sattunud väljapääsmatusse olukorda. Järgides hinayana traditsiooni ja püüeldes arhatiks saamise poole on nad sattunud hüvedega keskkonda, mis ei ole sobivaks pinnaseks mahayana õpetusele.

Shariputra ja Mahakashyapa funktsioonid antud tekstis on siiski märgataval määral erinevad. Kui esimese näol on kujutatud tõeliselt rumalat nn häälekuuljat, kes ei küündi mõistma teise traditsiooni tõdes ja peab ometigi pidevalt tunnistama oma tõekspidamiste pealiskaudsust, siis Mahakashyapa mõistab olukorda, kuid samas tajub ka selle väljapääsmatust.

Kuuendast peatükist võiks välja tuua tema tabavad sõnad: "Nagu keegi asetaks pimeda mehe ette erinevaid maalitud pilte, kui ta neid ei näe." Samas ajalooline Buddha, kes antud suutras on jäetud küll väheke kõrvalisele positsioonile, teavitab teksti lõpu poole hoopis, et hinayana järgijaid ei tohikski kadedusega vaadata bodhisattvate õpetust ja müstilisi võimeid vaid lihtsalt olema rahul enda paigutusega süsteemis.

Hiina ühiskonnas on läbi ajaloo väga olulisel kohal olnud truudus vanematele ja perekonna teenimine. Arusaadavalt on see vastuolus budistlike põhimõtetega, kus inimene peaks kõigest lahti ütlema, lahkuma kodust ja elama askeetlikult, eemal igapäevaelu segavatest aspektidest. Vimalakirti suutra pakub aga antud teemal täiesti erineva perspektiivi. Kokkuvõtlikult on see välja toodud kolmanda peatüki alguses.

„Väljumata täieliku lakkamise samadhist ja siiski osalemine igapäevaelu tseremooniates - see on vaikne istumine. ... Sisenemine nirvanasse ilma maistele ihadele lõpu panemist - see on vaikne istumine." Ühesõnaga tuleb antud suutra kohaselt jätkata enda rolli täitmist ühiskonnas säilitades sealjuures budistlikule õpetusele vastav hoiak. Vimalakirti ei väida samas, et mungaks hakkamine oleks vale, kuid otse väljendatakse, et selline vaimsel tasandil vaikne istumine on võrdne kloostrivande andmisega. Püsimine igapäevaelu toimingute juures hoolimata sellest, et ollakse mõistnud asjade tõelist olemust või õigemini seda, et neil ei olegi olemust, on võrreldav bodhisattva teguviisiga, kes olles teadlik võimalusest vaikselt nirvanasse vaibuda ometigi soovib jääda siia maailma, et juhatada elusolenditele õiget teed.

Hoolimata sellest, et igasuguste eristamiste loomine on täiesti vastuolus mitte-duaalsuse põhimõttega budismis, tundub justkui Vimalakirti suutras oleks paika pandud kaks rangelt eraldi eksisteerivat tasandit - füüsiline ja vaimne.

Vimalakirti rõhub erinevate praktikate puhul just viimase tähtsusele.

Juba eelnev lõik illustreerib kõnekalt seda aspekti, kuid vaimsel tasandil on veel enam tähendusi. Kaheksandas peatükis kirjeldatakse nii bodhisattva peret, rikkusi kui ka kõike muud eluks vajalikku eksisteerimas tava mõistes vägagi abstraktsete elementidena nagu tarkus, dharma, lõplik tühjus, meditatsioon jne jne. Sarnaselt eelnevale väljendab vaimse tasandi olulisust osa neljandast peatükist, kus Vimalakirti seletab bodhisattva Shining Adornment’le tõelise praktika asupaika, mis lõpptulemusena ei ole midagi muud kui kõigi ettekirjutuste järgimine ja oma meele kontroll.


Veel üheks mitte küll päris läbivaks tõekspidamiseks Vimalakirti suutras on asjaolu, et sõnadega pole võimalik midagi tõetruult väljendada. Vimalakirti ütleb kolmandas peatükis: "Kui inimene on tark ei klammerdu ta sõnade külge ja seega ei karda neid.“ Sõnad on väljamõeldud, inimeste kujutlusvõime vili, mis on olemuselt sama tühjad ja tähenduseta kui ülejäänud asjad siin maailmas. Sõnad on just need asjad, millega luuakse ekslikult duaalsus hea ja halva, õige ja vale vahel. Tuntud on ka Vimalakirti vastus või pigem vastamata jätmine küsimusele mitte-duaalsuse väravast sisenemise kohta. Loomulikult mõnitab säärane sõnade mõttetuks tegemine veel omakorda hinajaana järgijaid ehk „häälekuuljaid“, kes haaravad Buddha igast sõnast seda laiemalt mõistmata. Õigupoolest avaldub tekstis väike vastuolu, sest hiljem tõdeb Vimalakirti, et õige ja vale vahel saab siiski vahet teha, kuid selleks on võimeline vaid dharma silm. Budistlikus õpetuses on küll võimalik vastuolusid leida pea kõikjalt minnes lõpuni mitte-duaalsuse ja tühjuse mõistetega, kuid eelpool väljatoodud seik õige ja vale eristamisest illustreerib vastuolulisust eriti kõnekalt.


Ometigi, nagu mainitud, ei ole selline arusaam sõnade fiktsioonist täies ulatuses läbiv. Seitsmendas peatükis Vimalakirti toas ilmuv jumalanna vastab Shariputra väitele, et vabanemist ei saa sõnadega väljendada, võrdlemisi kompromiteerivalt. Loomulikult võiks antud situatsiooni jällegi tõlgendada sellega, et Shariputrast on tehtud narr, kelle iga väide tuleb justkui üle trumbata. Igal juhul on jumalanna väite kohaselt ka sõnad vabanemise märgid, paiknedes ei sees ega väljas ega vahepeal.

See jumalanna on Vimalakirti suutra kontekstis üsnagi veidraks fenomeniks. Teda ei kujutata halvas valguses, kuid ometi ühendab ta endas kolm traditsiooni. Käepärase vahendina ka hinayana kasutamine ei ole budismis midagi erilist, aga arvestades Vimalakirti ülimalt konservatiivset suhtumist teiste traditsioonide suhtes, tundub jumalanna mõningal määral tolerantsuse tasemelt Vimalakirtist isegi kõrgemal paiknevat.


Jumalanna narratiiv toob suutrasse sisse veel ühe mahayana idee, milleks on sugude ebamäärasus või vähemalt rõhutamine, et ka taoline eristamine ei mingilgi määral pädev ja püsiv. Demonstreerides sealjuures oma ebamaiseid võimeid muudab jumalanna ennast Shariputraks ja Shariputra jumalannaks.

Samas rõhutab ta ikkagi asjaolu, et kuigi kõik naised on naise kehaga ei ole nad tegelikult naised. Nii öeldes säilitab ta budistliku vaatenurga, mis hoolimata mahayana hämamisest antud teemal rõhutab ikkagi meeste teatavat ülemuslikkust ja naisi kui olendeid, kes juhivad õigelt teelt kõrvale. Tuntud on ju Lootossuutra kirjeldus sellest kuidas deemonist printsess hetkega valgustub, kuid ära ei tohi unustada, et vahetult enne valgustumist võtab ka tema mehe keha.

Vimalakirti suutra, nagu kõik budistlikud tekstid, räägib karmidest nõudmistest, mida õpetuse järgimisel täitma peab. Ka kloostrireeglistik tugineb reeglitele, milledest tähtsamatest üleastumine võib tähendada kloostrist välja heitmist. Vimalakirti suutra küll mainib aeg-ajalt, et maistest ihadest ei tohikski vabaneda, kuid selliseid elemente võiks pigem pidada sõnaväänamisteks, mis teevadki selle suutra Hiinas chan koolkonnale äärmiselt oluliseks. Ometigi on nende sõnavääratuste kõrval ka väiteid, mis ilmselgelt rõhutavad, et teatud tasemel ei olegi reeglitest kinnipidamine oluline. Nimelt ütleb Vimalakirti kahele mungale, kes on reeglitest üleastunud, et oma rikkumise parandamiseks ei pea nad mitte kandma karistust vaid hoopis mõistma oma meele tõelist olemust.

Seda mõistes kaovad automaatselt igasugused meeleplekid ja eksimist kui sellist enam ei eksisteeri. Suutrast ilmneb ka asjaolu, et sarnaselt paljule muule on kloostrireeglistik samuti vaid käepärane vahend, mida tuleb kasutada, et selle maailma puupäiseid elusolendeid õigel teel hoida.

Siinkohal kerkib esile ühenduslüli Tiibeti budismiga. Tõsi, tantristlikus traditsioonis on kõrvale kaldumine reeglitest viidud sageli ekstreemsuseni ja on justkui eesmärk omaette, mis viib valgustumisele veelgi lähemale. Tegelikult ei peeta sealses traditsioonis algselt silmas tavainimesi, kuid aegade jooksul on ideed laiendatud. Spetsiifiliselt on Tiibetis nii kirjeldatud bodhisattva teed, kes vahetult enne valgustumist võib juua, tappa, laamendada, kuid see ei põhjusta tagasilangust staatuses. Sama öeldakse ka Vimalakirti suutras, kuigi ehk mitte nii otseselt.

Paralleele tantrismiga saab tuua veelgi. Kümnendas peatükis loob Vimalakirti oma meele jõul bodhisattva. Põhimõtteliselt võiks seda tegevust võrrelda kujustamisega, mis on eriti oluline just Tiibeti budistlikus traditsioonis. Meele jõul olendite ja ka isiksuse elementide loomist peetakse omaseks tõeliselt võimsatele tantristlikele meistritele ning seda viiakse läbi salajastel riitustel nagu näiteks abhisheka.

Põhimõtteliselt tegeleb Vimalakirti just nimelt kujustamisega võttes ühendust Akshobhyaga, kes on juhtumisi väga olulisel kohal esoteerilises budismis ja tantrismis.

Rääkides aga bodhisattva rollist, siis loomulikult on selleks elusolendite juhtimine õigele teele, mille lõppeesmärgiks on vabaneda samsarast. Bodhisattva peab inimkonnale otseselt kasulik olema lubades rikkust ja tervist. Vimalakirti suutras märgitakse ka, vajadusel peab see isetu olend kehastuma sõna otseses mõttes toidu, joogi või ravimina. Siinkohal ei jää sugugi kaugeks paralleel kristluse ja kogu armulaua ideena. Samuti mainitakse, et siinses karmis maailmas, kus elusolendid on nii kangekaelsed ja juhmid, peavad bodhisattvad hoolega kontrollima oma meelt.

Kuigi bodhisattva puhul ei saa ilmselt rääkida tagasilangemisest samsarasse, nimetab Vimalakirti suutra meele mitte kontrollimise karistusena mingisuguse kehalise defekti ilmnemist sündides puhtal maal.

Budistlikus õpetuses on läbi aegade rõhutatud puuete ja erinevate füüsiliste hälvete puudumise olulisust. Nii öelda defektiga isikud ei saa lihtsalt õigele teele asuda.

Seega on taoline karistus bodhisattvale eriti karm ja isegi säärase kõrge staatusega olendid peavad ennast karmilt kontrollima.

Kokkuvõtteks on Vimalakirti suutra täiesti põhjendatult teeninud välja suure populaarsuse budistlikes riikides. Lihtsalt loetava tekstina toetab see õpetuse põhitõdesid nagu mitte-duaalsus ja asjade olemuslik tühjus, kuid oma kohati tahtlikult šokeerivas sõnakasutuses sisaldab ta piisavalt vähemalt ajastu kontekstis piisavalt ebakonventsionaalseid meetodeid budistliku mõtteviisi levitamiseks.

Loomulikult tuleb märkimisväärseks pidada ka asjaolu, et suutra keskmes ei ole mitte ajalooline Buddha vaid keegi rikas ilmik, kes oma oskustelt küünib bodhisattvatestki kõrgemale.


Rõhutades meditatsiooni, sügavat mõtlust e samadhit, õiget meelestatust igapäevatoimingutes ja samal ajal siiski karmidest reeglitest kinnipidamist ning Vimalakirti eesmärgistatult ebakonventsionaalset keelekasutust peetakse antud teksti õigustatult eriti oluliseks just Hiina chani traditsioonis.


Ester Eggert

Kasutatud kirjandus: