Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Virgumine

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
(Redirected from Virgumiseni)
Jump to: navigation, search
Buddha -pea- aaa.jpg
Extase.jpg
Tee-joojad.jpg
Uni arvutis.jpg
virgumine (skr, pl bodhi; tb byang chub; hn puti; jp bodai), budismi keskseid mõisteid, mis

tähendab nii teadvuse kõrgeimat seisundit kui ka selleni jõudmise protsessi.

Sellest sõnast tuleneb ka budismi rajaja Šākjamuni põhiline epiteet virgunu e buddha, s.t isik, kes

on juba jõudnud täieliku virgumiseni.

Virgumine on budismi tee eesmärk, milleni Šākjamuni jõudis Bodhgayās bodhipuu all istudes.

Virgumisel on palju erinevaid astmeid, millest kõrgeimat nimetatakse ülimaks täielikuks virgumiseks.

Virgumise olulisemateks sünonüümideks on nirvaana ja nõndasus.

Virgumisseisundi otsene ja positiivne kirjeldamine pole enamiku budismi tekstide seisukohalt võimalik,

küll on aga võimalik kirjeldada ja õpetada teed ehk meetodit, mis viib virgumiseni.

Virgumistee kirjeldamine ongi suuremahulise budistliku kirjanduse põhiline sisu.


Virgumine on budistliku tee lõppeesmärk ning küllap soovib iga budismist huvituv inimene, et talle öeldaks täpselt, mis see on. Kahjuks on see võimatu! Kirjeldada virgumist on sama hea kui püüda kirjeldada sinist värvi inimesele, kes on sünnist saadik pime – sõnad on siin jõuetud.

Tihti tsiteeritud analoogia Zeni traditsioonist võrdleb virgumisest rääkimist sõrmega, mis osutab Kuule.

Sõrm võib näidata, kust Kuud otsida, kuid sõrm pole veel Kuu – kui me jäämegi sõrme põrnitsema, teeme tõsise vea. Sellegipoolest proovime siinkohal oma väriseva sõrmega virgumise suunas osutada.

Virgumine on olemise viis ning kuna olemisel on erinevaid tahke, võib ka virgumisele läheneda mitmeti.

Kui vaadata ülima mõistmise seisukohast, tähendab virgumine tõeluse vahetut kogemist. See on väljapoole meie tavalist maailma jääva tõe vahetu kogemine – väga erinev mõistuspärasest vaatest elu ja kõiksuse olemusele.

Virgumise seda aspekti kirjeldatakse sageli eitavalt kui oma „mina-tunde hävimist. Ent see vahetu kogemine mitte niivõrd ei hävita „mina-tunnet, kui avardab meie tavapärast kitsast vaatevälja. Väljudes iseenda kitsastest piiridest, muutub virgunud isik millekski suuremaks ja näeb kõiksust kõige avaramast perspektiivist.

Kogu budismi võib käsitleda kui püüet avardada oma nägemust sellest, kes või mis me oleme, ning liikuda nõnda budasuse määratute avaruste poole.

Siin on kasutatud sõnu „mõistmine ja „perspektiiv, kuid virgumine on samavõrd seotud emotsioonide kui intellektiga. Tõe vahetu kogemine toimub käsikäes tundeelu sügava muutumisega ja toob kaasa ühtsustunde ning määratu kaastunde kõige elava suhtes.

Mõnikord räägitakse virgumisest kui „südame vabanemisest, mis väljendab emotsionaalset külge paremini kui „tõeluse vahetu kogemine.

Kui ühelt poolt võib budismist mõelda kui teest „iseenda piiride järk-järgulise avardumise suunas, siis sama hästi võib seda nimetada teeks oma südame järk-järgulise avanemise poole.

Iga samm positiivsema ja heatahtlikuma ellusuhtumise suunas – iga väike südame avanemine – teeb meid õnnelikumaks ja annab sügava rahuldustunde ning viib sammukese lähemale südame lõplikule vabanemisele virgumises.

Rääkisime virgumisest põhiliselt mõistmise ja kaastunde seisukohast. Kuid seda on kirjeldatud ka mitmel muul viisil: kui täieliku vabanemise ja piiritu energia seisundit; kui kõigi meie murede, hädade ja viletsuse lõppu; kui puhta olemise õndsust.

Kõik see kõlab vaimustavalt. Aga kas on see tõepoolest võimalik? Kui selline saavutus on reaalne, peaksime olema väga rumalad, kui tegeleme millegi muuga. Kuidas saaksime olla kindlad?

Selles küsimuses, nagu ka kõigis teistes, ei nõua budism pimesi usku – vägagi mitte-budistlikku „voorust. Ta pigem julgustab meid arendama mõistlikku usaldust.

Me võime mõistlikult usaldada, et virgumine kui reaalne võimalus eksisteerib, kuna näeme selle tõendust teistes inimestes ja intuitiivselt tajume virgumise potentsiaali endas. See intuitsioon muutub järjest tugevamaks, kui teeme kasvõi esimesed kõhklevad sammud „südame vabanemise suunas.

Mõnedel budistidel on õnne olla tihedas kontaktis õpetajaga, kes on piisavalt lähedal virgumisele, et olla selle olemasolu elavaks tõenduseks – samamoodi nagu Buddha oli selle elavaks tõenduseks oma eluajal.

Me kõik kanname endas mitte üksnes virgumise seemet, vaid meis on ka loomulik tung kasvada vabanenud seisundi suunas, nagu taimel on tung kasvada valguse suunas. Enamiku ajast võib selle alateadliku püüdluse summutada meie igapäevaelu virvarr.

Kuid kui vastame sellele, tajume instinktiivselt, et liigume õiges suunas. Iga samm, mille teeme virgumise suunas, toob kaasa avardumistunde ja teeb meid õnnelikumaks, tervemaks ja rahulolevamaks. See pole abstraktne teoretiseerimine.

See on paljude inimeste vahetu isiklik kogemus. Parimaks viisiks arendada veendumust, et virgumine on reaalne, on teha kasvõi väikesi samme selle poole ja vaadata, mis juhtub.