Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Visualiseerimispraktikad tiibeti budismis : Ester Eggert

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
Meditation-00.jpg
Lhasaapsocassie.jpg
1guru.jpg
Li gui jun-meditation.jpg
Atisha.jpg
Koll-lendur.jpg
Meditation-zen-0.jpg
Kass.jpg
Istuja.jpg
9 stages of the development of shamatha.jpg
Meditation-as.jpg

Vajrayana budismis e tantrismis on oluline roll erinevatel võimustamisrituaalidel, mis koondavad endas ülimalt keerukate visualisatsioonitehnikate kasutust.

Paljud neist jäävad kõrvalseisjale müstiliseks ja toimuvad vaid väga suletud ning väikestes ringides.

Teised jällegi, nagu näiteks tuntud igaaastane Kalacakra initsiatsiooni tseremoonia ja vähesemal määral ka hiljem käsitletav Mani Rimdu, on populaarsed „massiüritused,“ millede sügavam konstruktsioon jääb tegelikkuses siiski enamusele rahvahulgast arusaamatuks, kuid ometigi võetakse neist osa kui omalaadsetest religioossetest kogunemistest õnnistuse saamise eesmärgil.

Visualisatsioonitehnikast rääkides ei saa mainimata jätta veel ühte olulist aspekti - mandalat.

Tantrismis kujutatakse selle abil tavaliselt mingisugust buda maad; mikrokosmost, mis esindab universumis toimivaid jumalikke jõude.

Mandalakujuliselt paiknevad ka dhjaanibudad - viis Buddha,neli istuvad väravates ja üks mandala keskel.

Iga üks neist esindab kindlat energia tüüpi tantristlikus maailmamudelis.

Kõige keerukamat praktikad sisaldavad endas meetodit, kus õpilane samastab end ühe säärase energiaga.

Läbi meditatsiooni ja selles sisalduva visualiseerimise saab ta ideaalis lahutamatuks osaks vastavast Buddhast.

Nagu mainitud on taolised tehnikad ülimalt salajased ja vaid valitud, kes on edukalt läbinud vastava initsiatsiooni rituaali, saavad neid üldse praktiseerima hakata.

Üks võimalik initsiatsiooni või ka võimustamise rituaal kannab nime abhisheka.

Selle sanskritikeelse sõna tähendus originaalkontekstis tähistab hoopis osa Šiva kummardamise rituaalist, kus jumaluse kuju kallatakse üle mingi "vedelikuga."

Loomulikult võib selleks olla lihtsalt vesi, kuid samuti jogurt või piim, mis üldjuhul jätavad kuju esindusliku välimuse kaugele minevikku.

Šaivismis usutakse lausa, et abhisheka vabastab müstilise kundalini jõu.

Paralleele saab tõmmata ka kuningate ametisse astumise tseremooniatega ja veelgi enam kristlike ristimistega, mis omamoodi initsiatsiooni tseremooniatena sisaldavad veega piserdamist.

Budistlikus kontekstis abhisheka küll midagi veidi erinevat, kuid sealgi kasutatakse nektarit riitust läbiva õpilase "sisseõnnistamiseks."

19. sajandi haritlase Mipham Gyatso budistlik versioon Tiibeti eeposest "Gesar Lingist" pakub kõrvalseisjale aga pealiskaudse pilgu abhisheka salajasse maailma.

Õigupoolest on antud teksti raske nimetada budistlikuks selles peituvate vihjetega bönile ja isegi sotsiaalsetele probleemidele. "Gesar Lingist" seob juba vormiliseltki klassikalise India luule ja Tiibeti rahvaluule.

Näiteks Avalokitešvara kõne on edastatud kavya vormis samal ajal kui temaga vestlusesse laskuv deemon

abhisheka rituaali on kindlasti mõningal määral lihtsustatud, et seda natukenegi tutvustada rahvamassidele, kuid ometigi säilitab Mipham Gyatso tekstis kõik vajalikud elemendid ja tegevus jääb vormiliselt perfektseks.


Niisiis istub raevukas Padmasambhava oma kuldtroonil laibamäe otsas, kohtub kaastunde bodhisattva Avalokitešvaraga ja loob tema palvel Head Uudised, kes sünnib Tiibetisse, et päästa Lingi kuningriik teda neljast ilmakaarest ümbritsevate vaenlaste käest.

Nii moodustub täiesti juhuslikult jällegi mandala, mille keskel paikneb Lingi kuningriik ja neljas suunas sellest vaenlased.

Gesarit saaks võrrelda Padmasambhava endaga - oli ju suur guru see, kes legendide kohaselt tõi Tiibetisse

tantrismi ja allutas sealseid deemoneid, kuid paraku mitte piisavalt, et neid täielikult allutada. Padmasambhava loob Gesari oma mõttevoos ja Mipham Gyatso versiooni kohaselt on ta kombinatsioon Tiibeti rahvausundist (ehk siis bönist) ja budistlikest jumalustest ühendades nii kaks omavahel ajalooliselt pidevalt tülitsenud religiooni.

Lisaks saab Gesar õnnistuse kolmelt kaitse Buddhalt - Manjusrilt, Vajrapanilt ja Avalokitešvaralt.


Peale seda jõuabki järg kõige tähtsama rituaalini - abhisheka endani.

Loomulikult toimub eepose toiming jumalikul tasemel, kuid Padmasambhava täidab siin ikkagi rolli, mida tavamaailmas täidaks laama.

Kui tavaliselt saab initsiatsiooniriituse käigus õpilane mingi ühe kindla Buddha osaks, siis Gesar saab osaks kõigist viiest ( Vairocana, Akshobhya, Ratnasambhava, Amitabha,Amoghasiddha ) ja kõik viis saavad osaks temast.

Padmasambhava või siis laama ülesandeks on "välja kutsuda" Buddha ja õnnistada õpilast (Gesari) iga energia ja tarkusega.


Esimesena kutsub Padmasambhava esile mandala keskel paikneva valge Buddha Vairocana ning tema laubalt väljub valge valgus, mis võtab dharma ratta kuju.

Vairocana „valitsuskepiks“ ongi dharma ratas, mis omakorda sümboliseerib ajaloolise Buddha õpetusi ja valgustumist - ta muudab inimeste hulgas valitseva ignorantsuse valgustatud tarkuseks.

Lisaks asukohale mandalas ja värvile käib iga Buddhaga kaasa ka eriline mantra silp.

Vairocana puhul on see valgustatud keha mantra „om.“

Kui dharma ratas oli enda targad sõnad lausunud sai ta osaks Gesarist, et aidata tal võidelda inimeste ignorantsuse vastu ja asendada see Buddha õpetuste järgimisega.


Seejärel ilmuvad sinised energia kiired lääne puhtal maal Abhiratis istuva Buddha Akshobhya südamest.

Akshobhya sümboliks on viieharuline vajra, mis märgib puhta teadvuse järeleandmatut ja hävimatut loomust, ning elemendiks vesi. Vesi omakorda sümboliseerib peeglit.


Ta peegeldab kõiki asju rahulikult ja kritiseerimata, paljastab nende tõelise olemuse.

Ta triumfeerib pimeda agressiooni ja viha üle. Akshobhya mantra silbiks on „hum.“

Patsifistlike omaduste hankimise käigus toimub teinegi sümboolne tegevus, kus kõik viis Buddha kallavad Heade Uudiste (Gesari) peale nektarit,i abhisheka tähenduseni India kultuuris ja hinduismis.


Lõunas paikneva Ratnasambhava nabast väljuvad nüüd aga kollased kiired.

Tema eesmärgiks on kõigi olendite võrdsus.

Lääne maailmas teame ju küll ütlust: "Jumala ees on kõik võrdsed."

Ratnasambhava muudab uhkuse mürgi võrdsuse tarkuseks samas seostatakse teda kalliskividega, mis selles budistlikus kontekstis tähendab siiski kolme - Buddha, Sangha ja Dharmat.

Tema käsi on tavaliselt kujutatud varada mudras, mis viitab lahkusele, kaastundele kõigi vastu. Mantra silp „tram.“

Neljandana jõuab järg tänapäeval laialdaselt läbi Hiina ja Jaapani Puhta Maa koolkondade tuntud Buddha Amitabhani.

Teadupärast arvatakse, et lausudes piisavalt kaua Amitabha nime (Jaapanis Amida ) sünnitakse järgmises elus lääne puhtal maal ehk Sukhavati paradiisis.

Pole siis ime, et tema mudraks on just nimelt dhyana ehk meditatsiooni mudra.

Amitabha elemendiks on tuli ja värviks seega loomulikult punane.

Kuna Sukhavati asub läänes ning sinna loojub ka päike seostatakse Amitabhat sellega.

Ta on võimas nagu päike, kuid mitte nii üleolev, et keelata teistel enda poole vaatamine.

Tema sümboliks on ka lootos - lill, mis enda nahksete lehtede küljest muda eemale tõrjudes näitab Buddha õpetuse vägevust. Amida tarkus võidab kõik kired, ahnuse.

Temaga seotud mantra silp on "hrih."

Kõige viimasena astub lavale põhja ilmakaarest Amoghasiddhi, kes tähistab teiste dhjaanibudade tarkuse reaalset täideviimist.

Teda nimetatakse ka bodhisattva tee Buddhaks.

Amoghasiddhi vishvavajra või roheline topelt vajra, mis koosneb kahest ristatud vajrast ja sümboliseerib omakorda ülimat tõde ja Buddha vaimset jõudu.

Tema mudra on tavaliselt abhaya mudra - kartmatuse ja kaitse väljendus. Eepos "Gesar Lingist" kirjeldab kuidas

Amoghasiddha suguelunditest väljuvad rohelised energia kiired, mis justkui annavad Gesari suurepärastele isikuomadustele veel viimase lihvi.

Läbinud abhisheka rituaali on Gesar valmis sündima maale, et kaitsta Lingi kuningriiki.

Talle on osaks saanud kõige paremad isikuomadused.

Taolist tohutut elujõudu nimetatakse Tiibetis srog.

Tõsi, tegelikkuses leiavad riitused aset väheke maisemal viisil ja mitte kõik osalejad ei tohi pärast nendest osavõtmist tegeleda "jumaluste joogaga."

Reaalses elus algab kogu protsess konsultatsioonist laamaga.

Tuleb valida yi dam ehk valgustunud olend kellena ennast visualiseerida.

Laama ja yi dam ongi dakini (spirituaalse praktika muusa Tiibeti budismis ) kõrval tantristliku meditatsiooni juured.

Seega ei piisa vaid Kalacakrast või Mani Rimdust osavõtmisest, seal istumisest.

Paljud tõsimeelsed visualiseerijad arvavad isegi, et püüdlikust osavõtust on vähe.

Need avalikud riitused jäävad liialt pealiskaudseks.

Mani Rimdu initsiatsiooni tseremoonia põhineb Mindrolingi salajasel õpetusel, mida siiani varjatakse avalikkuse eest ja seega polegi antud ürituse eesmärk populism või inimestele millegi seletamine.

Üldsuse hüvanguks lubatakse kõigile osalejatele aga pikka elu ja head tervist.

Samas ei kalduta ka täiesti müstitsismi, sest tegelikkuses peab kogu jõud peituma isikus endas ja mitte kusagil väljaspool.

Mani Rimdu on tahte stimuleerimine potentsiaali esiletõstmiseks. Ideaalne lõpptulemus peitubki kahesuse kadumises.

Nagu Buddhagi peab inimene mõistma, et pole olemas "teda" ega "mind," "minu oma" ega "tema oma." Kõik on üks. Kõik on kõige osa.

Täpselt nagu Gesar koosneb kõikvõimalike Buddhade ja isegi Tiibeti rahvausundi jumaluste energiast.

Ta on kogum kõigest ja siinkohal on igasugused kategooriad kunstlikud ning loomulikult oma olemuselt tühjad.

Mani Rimdule eelneb üldine budismi ideid tutvustav jutt, mis ulatub kõigi asjade olemuslikust tühjusest kuni põhjusteni võimustamisriitusest osavõtuks.

Jõudes aga sündmuse enda juurde seisab keskmes küll Avalokitešvara (Lord of the Dance), kuid kujutleda tuleb ka kõigi teiste Buddhade transi langenud Tiibeti ennustajate kirjeldustega.

Üldjoontes jagatakse tunnused (pebtak) kahte rühma: sisemised ja välised.

Sisemise alla lahterdatakse kõik, mis seotud inimese endaga: värisemine, laulmine jne.

Välised on muutused maailmas... eelkõige siiski ilmamuutused.

Umbes nagu peale Jeesuse risti löömist alanud äikesetorm.

Loodus väljendab kõrgemate olendite kohalolekut.

Nagu ühes korralik rituaal ikka ei saa Mani Rimdugi läbi ilma ohvrita.

Tiibeti budismis käiks loomohvri toomine vastu religioossetele põhimõtetele ja läbi ajaloo on kasutusele võetud sümboolne ohver - jahust tort kaunistatud võiga.

Nimetatakse seda tormaks.

Tormad võivad sageli kõrguda tohutuks ja peegeldada oma "garneeringus" mõjukate isikute ja jumaluste kohta käivaid legende, kuid põhimõte jääb endiselt samaks.

Kogu Mani Rimdu aja torma lihtsalt ootab.

Kui saabuvad aga jumalikud olendid läheb nende energia ja võimsus torma sisse.

Kristliku traditsiooni kohaselt peaks lääne inimesel olema lihtne ära arvata mis edasi juhtub.

Loomulikult, rituaali lõppedes süüakse tormatKalacakra ja Mani Rimdu söömist praktiliselt organiseerida, sest kook hävitataks enne kui keegi silma jõuab pilgutada.

Seega jäetakse rahvarohkematel üritustel see pigem abstraktseks toiminguks kui reaalseks maitsmiseks.

Tantristlikke meditatsioonitehnikaid võib ilmselt julgelt nimetada kõige keerulisemaks ja müstilisemaks budismi aspektiks.

Aga täpselt sellisena säilitavadki nad oma lummava mõju välismaailmale.

Miks muidu kogunevad inimesed, kes toimuvast aru ei saa, initsiatsioonitseremooniatele õnnistust saama kõikjalt maailmast.

Samas tegi Mipham Gyatso 19. sajandil ära tänuväärse töö lihtsustades abhisheka rituaali kirjeldust eepilises teoses "Gesar Lingist" seletamaks kelledest tähendab jääb rahvaliku vormi juurde.

Ka mis omakorda viib tagas energiaid põimumas üheks.

Eesmärgiks on loomulikult ajada enda kehast ja hingest välja deemonid ja võtta vastu valgustatud olend.

Taolise olendi saabumisest annavad teada mitmed tunnused.

Paljud neist sarnanevad kui jumaluste keha.

Täpselt nagu leiva söömine armulaual.

Reaalselt vaadates muidugi ei saa sellistel massi üritustel nagu sümboliks on kogu protsessis peituvat tähendust tavainimestele.