Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

ZEN : VALGUSTUMISE SÕNUM IDAST

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Search-light.jpg
Dogen Zenji.jpg
Bodhidharma.gif
Japanes kitchen-004.jpg
Rolling hills.jpg
Bamboo-zen-garden.jpg
Lootos.jpg
Japanese-garden-philosophy.jpg
Zen005.jpg
Bodhidharma3.gif
Japan buddhism-0daibatsu.jpg
5kalmki laamad.jpg
Zen-olemine.jpg
Images.jpg
Japan buddhism-0-temple.jpg
Japan buddhism-01.jpg
Zen-1.jpg
Takanawa.jpg
Galta-sadhu.jpg
Bhikshuni women.jpg
Abhaya-mudra.jpg
Ellora.jpg
Arti.jpg
Zen garden.jpg
Pilgrims.jpg
Prajna.jpg
Page18.jpg
Hotan.jpg
Pavilion of cheerful melodies.gif
Soma chakra.jpg
Orient japanese garden.jpg
Zen-kyoto-japan-bamboos.jpg
Der taoist und die schildkrste.jpg
Nara buddhism-six-patriarchs-hosso-sect.jpg
Verwandlung.jpg
Japan buddhism.jpg
Krishnamurti.jpg
Jdo-Shinsh.jpg
Ewood.jpg
Samurai-Satsuma-during-boshin-war-period.jpg
Zen-a.jpg
Nara buddhism-Vimalakirti.jpg
Orient by Artgerm.jpg
Bodhidharma-a.jpg
Robes2.jpg
W-6.jpg
The last samurai 9.jpg
Wheel.jpg
Askeet-India.jpg
Kailash-sunrise-med.jpg
Lsn09i1.gif
Inner light.gif
Buddhist art2952.jpg
Reaper 4.jpg
Lakshmi2-1.jpg
Rabindranath-tagore.jpg
Bodhidharma.jpg
Umaxi012.jpg
Juhan liiv.jpg
Eesti-2000 max 27.jpg


Inimene seisab iseenda varjus ja kurdab, et maailm on pime.

Lääne suurtes kultuurkeeltes on juba pikka aega avaldatud Ida usundeid ja elufilosoofiat käsitlevat kirjandust.

Paljud teadlased on teinud suurepärast tööd: tõlkinud palju Ida religiooni algallikaid, nn. pühasid raamatuid ning kirjutanud teoseid suurtest õpetajatest ja nende õpetustest nii hulgaliselt, et täita terveid raamatukogusid.

Ida mõtte viljastav mõju Lääne mõtlemisviisile on uuel ajal – rääkimata antiikajast – olnud palju sügavam kui üldiselt arvatakse.

Elulugudega tutvudes näeme, et paljud kuulsad läänemaised mõtlejad, teadlased, poeedid on kasutanud alalise lugemismaterjalina näiteks India pühasid raamatuid ja pole raske leida neist allikaist paljude nende aadete tagamaid.

Elu valgustavat sügavalt vaimset kirjandust ja mõtlemist harrastava nn. suure massi keskelgi on vähemalt viimase poole sajandi jooksul pidevalt kasvavalt viljeldud ehtsat kirjandust, uuritud ´Ida tarkust, kas algupäraste algallikate tõlgete või neid tõlgendavate teoste abil.

Ei ole Ida viga, et kusagil, näiteks Ameerikas, on seda harrastust kasutatud ka madalatel eesmärkidel, et ´india teadmist´ ja ´ jooga-väge´ on kaubana kasutanud äriinimesed, kellel pole kummastki tõelist teadmist.

Kõigele eelpoolöeldule vatamata jääb faktiks, et vaid suhteliselt väike osa ida allikatest on läbi uuritud isegi välises mõttes, rääkimata asja esitamisest isikliku kogemuse põhjal.

Aastast aastasse ilmub suurtes kultuurkeeltes üha uusi teoseid, mille teemadering hõlmab kas India-t, Tiibet-it, Hiina-t või Jaapan-it, ja isegi raamatuid, milles haritud läänemaised autorid räägivad suurepärastest leidudest viisil, millest ilmneb selgelt mitte ainult teadlase jahe huvi, vaid uut eluvalgustust saanud inimese austus ja rõõm.

Kõige laiemalt on läänemaades käsitletud ehk India päritoluga mõttesuund, budism, mille mõned põhimõtted peegelduvad mh juba Schopenhauer-i filosoofia-s.

Me ei kasuta budismi kohta nimetust ´ religioon, usk ´, sest oma eluvaatest rääkides ei tunnista valgustunud budist-id seda nimetust.)

Ainuüksi budism i käsitleva kirjanduse loetelust tuleks juba mahukas teos – kui see sisaldaks kasvõi ainult ingliskeelset kirjandust.

Ja sellegipoolest võib meie käsitluse järgi põhjendatult väita, et budistliku mõtte väline selgitus, milline on olnud suuremalt osalt läänemaine kirjandus oma teaduslikkusest hoolimata – või just seepärast? – ei ole jõudnud pealispinnast sügavamale ja et selles on visalt säilinud palju ekslikke käsitlusi.

Nii on näiteks sügavalt juurdunud arusaam ´budistlikust pessimismist´, selle elu eitamisest, vaid pealiskaudse asjassesüvenemise tulemus.

Näiliku põhjuse sellele on muidugi andnud Gautama Buddha filosoofia lähtekoht, kannatuse tõdemine.

Kuid kui budistlikku mõtlemisviisi tahetakse üldiselt pidada pessimistlikuks, siis samahästi võiks tänapäeva inimesi süüdistada pessimismis vaid sellepärast, et nad ei usu, et lähima lagendiku serval võib jõuda vikerkaareni, või laita neid elu eitamises seepärast, et nad on lakanud uskumast muinasjuttudesse.

Põhilises osas on budism kuulutus sellest, et ´on olemas vabanemine ´, et kõike valitseb hea Seadus, et ´olendite hing on sulnis´ ja et on võimalik elada siin maa peal illusioonidest ja kannatustest vaba reaalset elu.

Sellised alati esile tulevad budistlikud mõisted nagu ´ dhamma´ (sanskritis dharma ), Samsara ja nirvaana saavad alles siis elava vaimu ja tõelise tähenduse, kui neid kasutab inimene, kes ise elab dhammat, kellele budism ei ole õpetuskonstruktsioon, vaid elav kogemus.

Budismi õilsaimat sõna ´ nirvaana ´ on samuti läänemaades üldiselt tõlgendatud teisiti – kui üldse tõlgendatakse – kui seda teevad valgustunud budistid.

Kuna otseselt tähendab see sõna ´vaigistumist´, kustumist, on seda mõistetud tühjakssaamise sünonüümina.

Sellele tõlgendusele annavad näilikku tuge paljud tõeliselt budistlikud mõtted, milles ´eriliste olendite tühjus ´ (ingl.k. voidness, tühjus ) sageli esineb; probleemiks on see, et budistlikus eluruumis viljeldakse palju selliseid mõisteid, mille õige mõistmine ei ole sugugi lihtne, eriti konkreetsete mõistetaga harjunud tavamõistusele.

Fakt on see, et budist-ile tähendab nirvaana ainsat tõelist olemasolu ja seda, et ta usub või teab, et inimene võib siin maailmas rännates elada nirvaanas.

Järgnevas püütakse mõningate allikate põhjal esitada ehk kõige raskemini tõlgendatavat budistlikku mõttesuunda, mida Jaapanis tuntakse nimega ´ zen ´.

Paljud näevad zenis budismi sisimat, elavaimat mõtet, mille iseloomust ja olemusest arusaamine aitab mõista üleüldse budismi tõelist olemust ja iseloomu – seda elavat budismi, mis ei seisne nende või selle õpetusstruktuuri usulises omaksvõtmises, vaid mõtte- ja tundevigadest vabanevas elamises.

Kas tuleks öelda, et sama peab paika kõigi usundite ja õpetuste olemuse ja iseloomu suhtes, mis valgustunud õpetaja nime ümber ka kujunenud on.

Zen on ainult selles suhtes eripärane, et temas on kõik keskendatud just tõsiasjale: tähtis, tähelepanuväärne on ainuüksi enesetunnetus, elav mõistmine, reaalselt elamine siin ja praegu; teoreetiline targutamine siis, kui on tegemist elu mõistmisega, viib inimese vaid kaugemale sellest, mis on tähtis, tähelepanuväärne, tõeline.

Zeni iseloomust tuleneb, et sellest on võimatu kirjutada ühtlaselt ja ammendavalt.

Seda võib esitada vaid viidetena; seda hoomataksegi ainult välgatuste läbi.

Seepärast selles lühikeses esituses isegi ei püüta järgida tavapärast loogilist järjekindlust, katkendlikke tsitaate ei püütagi uueks tervikuks sulatada. – Zen ei ole mõttesüsteem ja oleks asjatu püüda sellest seda teha süstemaatilise esituse abil.

Järgnevas esituses on kindlasti palju, vähemalt sõnade pinnal olevaid vastuolusid.

Asja iseloomuga kursis olev lugeja muidugi nende otsa ei komista. Kui sõna sõrmega viidatakse sõnulseletamatutele asjadele kord ühelt, kord teiselt poolelt, siis viited tunduvad erisuunalistena olevat. – See selgitus ei välista aga sugugi seda fakti, et suurem asjatundlikkus ja hoolikus oleksid esituse selgemaks teinud

Vana budistlik pärimusmüüt räägib, et Gautama Buddha jõudnud kord paika, mille nimi oli ´Kaarnatipp´ ja istunud õpetama.

Tema ümber kogunenud tema õpilased ja seitsme maailma olendid kuulama prajna paramitat, kõigist kõrgeimale tõusvat tarkust.

Kui Valgustunu nii õpetanud, jõudnud sinna üks kõrge Brahmaraja.

Kummardunud sügavalt Õnnistatu ees, libistanud ta Buddha pihku kuldse lootose, paludes Valgustunut jutlustada dharmat, head Seadust. Siis kummardunud kõik õpilased, isegi taevaste pühadki, ettepoole, kuulmaks hoolega võrratuid tarkusesõnu. Kuid Buddha vaikinud.

Ta vaadanud üksisilmi, sügava rahuga peos olevat lille. Hetked kadusid ja äkitselt vana, auväärne õpilane Mahakasjapa muianud leebelt: tema oli saladust mõistnud. Buddha pöördunud Mahakasjapa poole ja lausunud: Mul on imeline mõte nirvaanast, nägemus õigest Seadusest.

Ainult sina oled seda mõistnud ja sulle annan ma nüüd dharma kogu aarde.

Ole valgustunud, ka sina!´ Samal hetkel selgunud ka Mahakasjapale zenvahetu tõe mõistmine, mis on siirdunud põlvest põlve ühelt õpetajalt teisele, katkematult tänase päevani.

1936. aastal ilmus Inglismaal raamat, mille nimi on ´The Spirit of Zen´ (Zeni hing). Autoriks on Alan W. Watts.

Autor pühendab oma teose Christmas Humphreys´ile, Londoni budistliku looži juhatajale.

Raamat kuulub seeriasse, mis sisaldab Ida religioosset ja filosoofilist kirjandust ja mille eesmärgiks peetakse heatahtlikkuse ja mõistmise saavutamist ´vana mõtte maailma ja uue tegevuse maailma vahel´.

Teose autor ütleb austavad tänusõnad professor Daisetz Teitare Suzukile Otani budistlikust koolist Kyotos.

Järgmine esitus sisaldab mh. raamatu ´The Spirit of Zen´ tähtsamaid mõtteid, edasi antuna muidugi väga lühidalt, mõni koht aga sõnasõnalt tõlgituna.

Tuuakse katkendeid ka mõnest teisest teosest.

Käesoleva raamatu autor on omalt poolt esitusse lülitanud eelkõige üldise iseloomuga seletusi, ka selliseid, millest võib abi olla lugejale, kes pole budismiga tuttav. Veel mõned aastakümned tagasi oli zen-budism läänemaades peaaegu tundmatu.

Midagi teadsid sellest vaid mõned haritud orientalistid, aga nendegi teadmised olid enamalt jaolt akadeemilised ja formaalsed.

Alles seejärel, kui professor Suzuki oli 1927. aastal avaldanud zen-budismi käsitleva kolmeosalise teose, hakkas üldine huvi suunduma sellele üsna elavale, praktilisele budismile, mida esindab zen.

Eriti neile, keda ei rahulda enam tavapäraste religioonide õpetused ja uskumused asjadest, millest uskujad ei tea suurt midagi, võib zenil olla sügav tähendus.

Zen hülgab alguses kõik teooriad, õpetused ja usuvormid. Zen põhineb isiklikul kogemusel ja on läbinisti praktiline. – Mis on siis kõik religioonid, dogmad ja filosoofiad?

Need kõik on teatud asju puudutavad aated, zen aga tähendab elavat püüdlust jõuda vahetusse kontakti tõelusega, lubamata teooriatel ja sümbolitel tulla tundja ja tunnetatava vahele.

Zenis on see püüdlus nii valitsevaks, et ühelt poolt ongi see tõde puudutavate intellektuaalsete meelepiltide purustamine, st. nende meelepiltide, mis takistavad vahetut kogemust.

Zen-kirjandus sisaldab lisaks lühikesele sissejuhatavale jutule peaasjalikult vaid zeni õpetajate ja nende õpilaste või teiste vahelisi vestlusi.

Sageli sisaldavad nad lühikesi värsikatkeid, mida kohatakse ka vanades hiina ja jaapani maalidel või joonistel.

Nendest vestlustest, samuti nagu värssidestki, peegeldub vaevalt isegi püüdlust midagi tõestada, asju loogiliselt esitada; selle asemel püütakse neis inimest sundida eemalduma kinnistunud ja aheldavatelt mõtteradadelt.

Zeni meetod on viia inimene hämmeldusse, ärritada, viia inimese tavamõistus ummikusse, kuni ta hoomab, et tavamõistuse töö on millelegi suunatud targutus, millestki meelepiltide loomine; zen ärritab, vihastab ja rõhub inimese tunnet, kuni inimene märkab, et tema tunded on puudutanud mitte asju iseenesest, vaid midagi, mida ta on seostanud nende asjadega.

Ja sellest mõistuse ja tunde ummikust lähtudes püüabki zen inimest mõistelise, laenatud, vahendatud ´teadmise´ seisundist tõmmata tõelisuse kogemusse.

Ja just seetõttu on zenist kirjutamine nii raske. Zenist kirjutav inimene ei seleta, ta vaid viitab, vihjab.

Ta esitab probleeme ja annab vihjeid, mis parimal juhul võivad lugeja viia tõele lähemale.

Niipea kui püütakse seda määratleda, sõnastada, libiseb asi ise käest ja järele jääb parimal juhul vaid selle filosoofiline käsitlus. Jättes lõpliku mõistmise inimesele endale, andes talle vaid äratavaid vihjeid, võib esile tuua inimese intuitsiooni, buddhi, mida mõnikord nimetatakse ka ´vaimu silmaks´.

Samamoodi kui on võimatu pimedana sündinule seletada päikese-loojangu ilu, on ka tarkadel võimatu vähem mõistvale inimesele sõnade abil selgitada, mida nad kogevad tõena.

Tarkade tarkus ei seisne nende õpetustes; kui see nii oleks, siis võiks igaüks vaid tarkade raamatute lugemisega targaks saada.

Nende lugemine on siiski nagu menüüga tutvumine – inimene ei saa sellest kõhtu täis.

Eriti hoolikalt vältis Gautama Buddha kirjeldamast valgustust, mille ta oli saavutanud. Ja kui temalt küsiti kõiksuse äärmuslike müsteeriumide kohta, püsis ta suu kinni. Nii ütleb üks budistlik salm:

Kui nad uudishimulikuna küsivad sult, mis See on,

ära tunnista midagi, ära eita midagi.

Sest mida iganes tõeks väidetakse, ei ole tõde,

ja mida eitatakse, pole tõde.

Kuidas saaks keegi tõepoolest öelda, mis See on,

kui ta ise pole täielikult kogenud seda, mis on?

Ja kui ta on tajunud, millist sõna saaks sealt saata,

kus kõnevanker ei leia ühtki jälge eest?

Seetõttu vastuseks nende küsimustele paku vaid vaikust,

vaikus – ja sõrm viidaks Teele.

Sõna ´zen´ nagu paljusid teisigi Ida filosoofia tähtsaimad mõisteid, on võimatu tõlkida ühe sõnaga. See on jaapani sõna, mis tuleb hiina sõnast tshan ehk tsh´an-na, mis on omakorda vananenud vorm sanskriti sõnast dhjana (dhyana).

Seda sõna tõlgitakse tavaliselt, tõsi küll, ekslikult, sõnaga ´meditatsioon´ e. mõtlus.

Tegelikkuses tähendab dhjana teadvuseseisundit, milles inimene leiab kontakti universumi lõpliku tõelusega. Sama tähendab hiina sõna ch´an ja sama ka zen, kuigi hiina temperament otsib seda kontakti pigem igapäevase elu keskel kui maailmast eraldunult üksildases meditatsioonis.

Zenis ei ole midagi ´ülimaist´. Zen on loonud kloostri-organisatsioone, aga neis teevad nii õpetaja kui ka õpilased tööd kloostri ülalpidamiseks – kasvatavad riisi, peavad aeda, keedavad, puhastavad, koristavad jne.


Zeni võib seega tõlkida ka sõnaga ´valgustumine´, samal ajal tähendab see aga ka teed valgustumisele.


Pärimus räägib, et zen on pärit sellest ajast, kui Buddha saavutas valgustuse. See sisemine nägemus, valgustumine, jätkus kaheksakümne kaheksas ´patriarhis´, kuni see ärkas õpetajas, kelle nimi oli Bodhidharma ja kes tõi zeni 6. sajandil e. Kr. Hiinasse.

Räägitakse, et see sisemine nägemus siirdus õpetajalt õpetajale ilma üleskirjutamata või ilma teoreetiliste selgitusteta, vaimult vaimule.

Samal ajal kui see ´salajane sõnum´ selliselt tulevastele põlvedele siirdus, jagunesid buddha järgijad eri koolkondadeks ja lahkudeks.

Tähelepanuväärsemad budistlikud suunad on mahajaana- ja hinajaana-koolkond, geograafiliselt põhja- ja lõunabudism.

Nii hinajaana- kui ka mahajaana-budismil on ühine alus Buddha õpetatud põhiprintsiipides. Lühidalt öeldes seisneb see õpetus selles, et inimene kannatab, sest ta soovib omistada ja endale hoida seda, mis oma olemuselt on kaduv.

Tähtsaim sellistest püsimatutest asjadest on tema enda isiksus, sest see on tema viis eristada ennast muust elust, see on tema kindlus, kuhu ta varjub ja kus ta võib turvaliselt olla, et kaitsta end väliste jõudude vastu.

Ta usub, et see on parim võimalus õnne saavutamiseks; et see annab talle võimaluse võidelda muutuste vastu, aidata tal ta püüdlustes säilitada meelepäraseid asju, hoiduda kannatustest ja kujundada olud endale meelepäraseks.

Lühidalt, see on tema viis võidelda eluga. Buddha õpetas, et kõik asjad, kaasaarvatud ka see kindlus, on oma olemuselt püsimatud ja et niipea, kui inimene püüab neid endale hoida, libisevad need tal käest.

Omandamise soovi purunemine on kannatuse otsene põhjus. Aga Buddha läks veel kaugemale, näidates põhiliseks põhjuseks olevat selle illusiooni nagu võiks inimene end elust eristada.

Illusoorne eristumine võib küll aset leida, kui inimene samastab end kindlusega, isiksusega, aga kuna see kindlus ei ole püsiv, ei ole selles mingit tõelisust, siin ei ole ´oma loomust´, ja see ei ole tõeline Mina nagu pole seda ka mingi muu muutuv olend.

Mis siis on tõeline Mina? Buddha vaikis, kui talt seda küsiti, aga ta õpetas, et seda võib inimene tajuda alles siis, kui ta ei samasta end enam oma isiksusega, kui ta ei võitle enam oma varustuse pärast välise maailmaga, kui ta on tegelikult teinud lõpu oma vihameelsusele maailma vastu ja röövretkedele sinna.

Selle eristumise filosoofia vastu kuulutas Buddha kõigi elavate olendite ühtekuuluvust ja õhutas oma järgijaid asetama vihameelsuse asemele jumaliku osavõtlikkuse, kaastunde (karuna).

Selle õpetuse praktikasse viimine juhib inimese nirvaana seisundisse, kannatuse lõppemiseni ja isekuse kustumisele, igavese õndsuse seisundisse, mida mingid sõnad ei suuda edasi anda.

Sellele filosoofiale lisaks tõi Buddha oma õpetusse ka igavese karma põhimõtte (põhjuse ja tagajärje seaduse) ja sellega liituva taassünni e. reinkarnatsiooni.

Need tähendavad seda, et surm ei ole kannatustest vabanemine, sest ´iga inimese elu on tema endiste elude tulemus´; surm on ainult mingi aja kestev puhkepaus ja inimene ise peab läbi tegema päästmistöö läbi lugematute elude, kuni ta lõpuks saavutab lõpliku valgustuse.

Nii kaugele läksid mahajaana ja hinajaana koos, aga nad mõistsid erinevalt Buddha vaikimist tõelist Mina puudutavates küsimustes.

Mida inimene leiab, mida ta tõdeb siis, kui ta enam ei võitle eluga oma varustuse pärast? Kuna Buddha eitas igasuguse ´oma loomuse´ olemasolu isiksuses, siis hinajaana arvab, et see tähendab seda, et tõelist Mina polegi olemas. Mahajaana ehk põhja-budism käsitleb seda aga nii, et tõeline Mina leitakse siis, kui on loobutud petteminast.

Kui inimene ei samasta end isiksusega ega kasuta seda eluga võitlemiseks, siis märkab ta, et tõeline Mina on midagi enamat kui lihtsalt olend; see sisaldab kogu universumit. Hinajaana, lõuna-budism, tõdedes kõigepealt, et mingi eraldiolev olend iseenesest ei ole tõeline Mina, rahuldubki selle tõdemusega; selles mõttes on see elu eitamine, seletades valgustumist vaid mõistmise eitava tulemi tõdemisega, et kõik eraldiolevad olendid on anatta – ilma minata, ja anicca – ilma püsivuseta.

Kuid mahajaana täiendab seda eitamist jaatamisega; samal ajal kui ta eitab tõelise Mina olemist mingis eraldiolevas olendis, tunnistab ta seda olendite tervikus.

Nii on valgustus tõelise Mina eitamine selles kindluses, tajumine, et tõeline Mina ei ole isik, kes nimetab ennast ´minaks´, eristamaks end teisest isikust, keda nimetatakse sinaks, vaid et see on nii ´mina´ kui ka ´sina´ ja kõik ülejäänud kokku.

Niiviisi jaatab mahajaana elu, kuulutades, et kõik olendid on tõeline Mina, selle asemel et eitada elu, kinnitades, et eraldi võetuna ei ole olendites tõelist Mina.

Sellegipoolest ei ole olemuslikku erimeelsust mahajaana ja hinajaana vahel; erinevus seisneb ainult selles, et esimene läheb teisest veidi kaugemale. Kuid see erinevus teoorias põhjustab tähtsa lahkumineku praktikas.

Negatiivse ideaali alusel peab hinajaana esindaja inimsuse kõrgeimaks vormiks nirvaana saavutamist, anatta ja anicca abil taotletavat vabanemist, ja peatub seal.

Sellist inimest tuntakse nimega arhan (arhat), mahajaana-filosoofia ideaalinimene on aga bodhisattva.

See on inimene, keda ei rahulda vaid nirvaana saavutamine; bodhisattvat tuntakse selle järgi, et ta ei saa rõõmu tunda igavesest õndsusest, samal ajal kui teised kannatavad, sest ta teab, et nende ja tema vahel pole olulist erinevust ja et tema nirvaana ei saa olla täiuslik, kui teised ei jaga seda temaga.

Kuna ta tajub kogu elu tõelise Minana, näeb ta kõiki olendeid ´teise iseendana´ ja tema jaoks on nirvaanagi rafineeritum isekuse vorm nii kaua kui veel üksainuski olend on valgustumata.

Seetõttu saavutab ta lugematutes eludes jätkunud enesepettusega võitlemise raskete ponnistuste järel õiguse igaveseks õndsuseks, ainuüksi sellest keeldudes, et võida töötada iga elava olendi valgustumise nimel. Bodhisattva ideaal sisaldab elu täiuslikumat jaatamist ja tunnistamist, sest bodhisattva ei või eristuda millestki ega midagi märkamata jätta, sest ta samastab end kõigega. ´Iseenda minast loobudes saab universum tõeliseks Minaks´.

Seetõttu kirjeldab Keyserling bodhisattvat olendina, ´kes ütleb ´jah´ kõige halvemalegi maailmale, sest ta tunneb end sellega ühena. Iseendast vabana tunneb ta aluseks olevat Jumalat tema pindmisstruktuurides siiski põimununa kõige olevaga.

Nii peab ta armastama kõiki olendeid nagu iseennast, seetõttu ei saa ta puhata enne kui igaüks hakkab kõiges jumalikkust peegeldama.´

Mahajaana-filosoofias tuntakse seda jumalikkust, tõelist Mina buddha-loomusena, lõpliku, igavese ja universaalse printsiibina, mille ilmingud on kõik olendid. Sanskritis kasutatakse selle kohta nimetust Tathata, terminit, mis on peaaegu sama tähendusega kui hiina Tao.

Seda printsiipi kirjeldatakse buddha-loomusena, sest budaks olemine tähendab seda, et inimene tunneb samasust Tathataga, tõelise Minaga, mis ei ole piiratud, eristavatele tingimustele alluv nagu ´sina´ ja ´mina´, ´minu´, ´see´ ja ´too´.

Mahajaana-filosoofid püüdsid leida mingi seletuse inimese teadmatusele buddha-loomusest, aru saada põhjusest sellele, et kuigi tõeline Mina sisaldab kõiki olendeid, kujutab inimene siiski seda olevat vaid tema enda isiksuses.

Probleem seisneb selles: kui kõik on üks, miks üks saab siis paljuks? Kui on olemas ainult üks tõeline Mina, miks siis inimesed arvavad, et on olemas palju tõelisi Minasid? Mahajaana leiab vastuse sõnas ´kujutlus´.

Kuigi tõde on see, et tõelist Mina ei piira erinevus ühe ja teise olendi vahel, kujutleb inimene ikkagi, et iga olend omab oma eraldiolevat Mina, nagu endalgi arvatakse olevat.

Kujutlus on meele loov aspekt ja seetõttu kuulutab mahajaana, et see eraldamise illusioon on meele loomus, et seda ei ole olemas meelest sõltumatult, väljaspool meelt. Nii tuleneb selle illusiooni üleüldine esinemine teadmatusest, mis on ´universaalses meeles´ – kõigi meelte tervikus (mis on mingis mõttes sama mis Jungi ´kollektiivne alateadvus´). Seda meelt käsitletakse identsusena, mis väljendab end eraldi iga üksikisiku teadvuses ja üksikisikute kaudu loob see näilikult eraldi iseolevate olendite maailma. See näeb maailma eristununa, sest projitseerib sellele oma teadmatuse ja segaduse seisundi.

Niisiis, igaühes on see Meel, vaadates oma loodud olusid, ja selle Meele iga eri ilmingu iseloomule vastavalt üksikisikus loob see oma keskkonna.

Üks mahajaana-raamat ütleb: Meele toiminguil ei ole piire ja need moodustavad elukeskkonna. ebapuhas meel ümbritseb end ebapuhaste asjadega ja puhas meel ümbritseb end puhaste asjadega; niisiis ei ole keskkonnal rohkem piire kui meele toimingutelgi...

Seega on nii elu kui ka surma maailm meele loomingud, olles meele ahelates, tema alluvuses; ja meel on iga olukorra peremees. Samal ajal kui meel võib olla puhas või ebapuhas, seletab mahajaana, et on olemas ´meele põhiolemus, mis iseenesest on puhas´, ja see on buddhaloomus.

Sest algul meel end ei teadvustanud, ei tajunud, et tema tõeline loomus on buddha-loomus.

Seetõttu, et saavutada teadmine ja saada endast teadlikuks, projitseerib ta end eraldiolevate olendite vormidesse; tekitades varju, et näha oma kuju.

See kehtib iga üksikisiku puhul; tema meel peegeldab end väliste vormide ja olendite maailma, sest ilma nendeta ei saaks olla teadvust. See väline maailm on inimese meele iseloomule vastav, tema nägemus sellest on kooskõlas tema teadvuseseisundiga. Ainuüksi sellist peegeldust luues meel siiski end ei leia, sest ta otsib tõelist olemust sellest peegeldusest ja mitte iseendast.

Nii otsib inimene pääsemist välismaailmast; ta kujutleb, et leiab õnne teatud vormide omamisega.

Aga ta ei saa neis oludes taotleda õnne, kui ta ei leia seda kõigepealt meeles, sest just meel loob vormid, samamoodi kui universaalne Meel loob paljud erinevad olendid.

Inimese pääsemise otsing välise maailma kaudu on lihtsalt universaalse Meele väljendus saada tundma ennast selle projektsiooni abil.

Lõpuks tajub inimene, et mingit pääsemist ei saa välisest peegeldusest leida, sest see pole midagi muud kui varjud, mis annab edasi sisemise tõelist seisundit. Inimene näeb, et ta ei saa välises maailmas leida midagi, mida tal juba oma meeles poleks, sest üks peegeldab teist.

See on esimene samm valgustumise poole.

nii tuleb tal suunduda meele sisse ja otsida tõelist loomust sealt; tungides oma sisemisse olemusse leiab ta ´Meele olemuse´, buddha-loomuse.

Siis äkki muutuvad kõik olendid ja asjad, sest kuna kogu maailm on Meel ja kui Meele olemus on buddha-loomus, siis tuleneb sellest, et kui meel tajub oma buddha-loomust, hakkab ta nägema buddha-loomust kogu maailmas – see on Bodhisattva kõrgeim saavutus.

Meie esitluse sellel etapil on tähtis mõista üldise budistliku mõtlemise eelduseks oleva kahe seisundi, samsara ja nirvaana vastandlikkust.

on see seisund, kus maailm elab sellisena nagu seda tavaliselt hoomatakse ja kogetakse. Budistliku mõtlemise järgi on samsara eelkõige kannatus, sest selle rõõmudki justkui hauksid kannatust.

Buddha püüab teha elu kannatuse täiesti märgatavaks, tuues arvukalt välja kannatuse vorme; ja teatud vaimsel (või intellektuaalsel) inimsuse, küpsuse, lapsikusest vabanemise tasemel muigavad Buddha järgijad palju selle üle, mis näiteks meid, ´noori´ läänemaalasi, tugevasti innustab, paneb meid askeldama nagu lapsed, kes ehitavad liivaehitisi või müravad ja hullavad.

Me taotleme kirglikult õnne, nii ajalist kui igavest, võitleme selle eest, hävitame üksteist selle tõttu ja oleme lõppude lõpuks õnnetud – palju õnnetumad kui budistid, kes näevad sellises õnnepüüdluses paratamatu õnnetuse põhjust.

Budisti jaoks on samsara elu parimalgi juhul illusoorne elu, ebatõeline, petlik. Tõeluse olukord on nirvaana. Valgustunud budist ei püüa üldiselt sõnadega edasi anda, mis on nirvaana. Buddha ise kasutas sellest rääkides meelsasti vaid negativisme – ei see ega teine.

sõnad kõlbavad vaid asja loomusest vihjeid andma, näiteks sellised sõnad nagu igavene ja piiritu õndsus, rahu, kirkus, tõde jne.

Läänemaades levinud seletus, et nirvaana oleks nagu tühjakssaamine, olematus, on täiesti eksitusse viiv

Selle teooria võimatus ilmneb juba sellestki faktist, et budistid on ligi kahe ja poole aastatuhande jooksul põlvest põlve kinnitanud, et nirvaanat võib saavutada siinseski elus. Budismi elav jõud on ajast aega pulbitsenud nirvaana-kogemusest

Budismi ja tiibeti õpetuste tänapäeva tähelepanuväärseimate uurijate hulka kuulub Sorbonne´ ülikooli professori Alexandra David-Neel´i kõrval oxfordi õpetlane W. Y. Evans-Wentz.

Mõlemad uurijad veetsid palju aastaid Tiibetis ja mõlemad pöördusid ´Lumemaalt´ tagasi, tuues kaasa mitte ainult huvitavaid teadmisi, mis sageli tundusid uskumatutena, vaid ka leitud veendumuse sõnumi. Viimati mainitu uurib oma teoses ´Tibetan Yoga and Secret Doctrines´ (eesti keeles “Hindamatu pärlikee”) budismi nirvaanakogemust.

Ta tsiteerib Buddha enda sõnu: ´Ja seetõttu, õpilased, ei ole püha elu saavutuseks almused, au ega kuulsus, hoopiski mitte meie organisatsioonide hüved, ei õndsus ega samadhi, ei sisemise nägemuse kirkus, vaid meele muutumatu vabadus. See, oo õpilased, on püha elu mõte; see on keskseim sisu, tuum; see on eesmärk.´

Ja edasi hakkab too teadlane uurima sõna ´nirvaana´: ´Sanskritikeelne sõna ´nirvana´ tähendab sõnasõnalt kustumist ehk tule ärapuhumist küünla kustutamisel.

Ühtlasi tähendab see ka ´külmumist´ ehk jahenemist, mõeldes selle all aistitava olemasolu puudutust.

Läänemaalased, kes on tundnud ainult selle tähenduse eksoteerilisi külgi, on vastutavad selle eksliku käsitluse eest, isegi üsna laiale levinust, et nirvaana, budismi summum bonum, on tühjakssaamise sünonüüm. Õigesti mõistetuna tähendab nirvaana kolme soovi tule – himu, pahatahtlikuse ja rumaluse kustumist või külmumist.

Kui need on kustunud ehk külmunud, või esoteeriliselt võetuna – muundunud puhtuseks, heatahtlikkuseks ja tarkuseks, tõrjudes selliselt teadmatuse, avidja, koidab budisuse täiuslik teadmine.

Budistliku India suured õpetlased, kes jälgisid nende religioossete kirjutiste tõlkimist sanskritist, mis praegu sisalduvad mahajaana kanoonilistes raamatutes, mõtlesid sõna nirvaana peenemat tähendust ja tõlkisid selle tiibeti keelde sõnaga, mis tähendab ´muretut olekut´ (Mua-nan-med).´

Edasi iseloomustab ta teist mõistet, ´para-nirvanat´, olekut teisel pool nirvaanat, kuhu täielikult valgustunud võib siirduda füüsilise surma järel ja kuhu astus Gautama Buddha. Seejärel tuleb ta tagasi nirvaana mõtte juurde ja jätkab:

´Erinevalt semiidi taevast ei ole nirvaana sugugi surematute hingede lõplik elupaik; ja hoopiski pole see vaimsuse lõplik olek ega midagi absoluutset. See on täiusliku valgustumise seisund, mida ei saavutata ainult pärast surma, vaid siin maa peal, olles kehastunud. Nirvaana on sõnadega seletamatu, sest ükski piiratud meele mõiste ei sobi selleks, mis ületab piiratud meele.

Kui kaks tarka, kes tajuvad nirvaanat, kohtuksid kehas olles, valitseks nende vahel intuitiivne ja mõlemapoolne mõistmine sellest, mis on nirvaana; aga nende inimlik kõne oleks täiesti kõlbmatu kirjeldama nirvaanat isegi omavahel, siis veel sellele, kes pole seda tajunud.´

Tõdedes, et nirvaana on põhja-budistliku käsitluse järgi uue arenguetapi algus, lausub ta: ´Kui sellest hetkest alates, mil läänemaad jõuaksid kontakti Idaga, oleks Buddha õpetus esitatud Lääne inimesele sellisena nagu me teda nüüd tunneme, siis ei oleks saanud sündida üldiseks kujunenud arvamust, et budism on pessimistlik ja nihilistlik.

on budismis pakutud meile selline innustav altruism ja piiritu optimism, et seda ületavat või isegi sellega võrdset ei leia ühestki teisest filosoofilisest või religioossest süsteemist.´

Alexandra David-Neel esitab omakorda oma raamatus, milles ta kirjeldab oma kogemusi Tiibeti müstikute ja maagide juures, huvitava tõlgenduse India ja ka Tiibeti kõige enam kasutatavast mantrast, mida miljonid kordavad kogu oma elu jooksul ja sosistavad seda elu viimastelgi silmapilkudel.

See kõlab nii: ´Aum mani padme hum´. (Sõna ´Aum´, loetakse üldiselt ´Om´, kuigi selle sanskritikeelne algvorm on selgelt kolmesilbiline ´Aum´.)

Jätame siin nüüd kõik muu kõrvale ja suuname tähelepanu ainult sellele kohale, kus puudutatakse samsarat ja nirvaanat.

Tõlgituna – nii palju kui see üldse tõlgitav on – kõlab see lause järgmiselt: ´Aum, kalliskivi lootoses, hum´ Ka sõnadele ´kalliskivi lootoses´ antakse sageli eri tõlgendusi, aga Alexandra David-Neel esitab ühe, mille ta on saanud oma tiibeti õpetajalt.

Ta kirjutab: ´Nende (mahajaana-budistide) seisukohalt ei ole nirvaana, kõrgeim pääsemine, eraldi samsarast, ilmingulisest(nähtavast) maailmast, vaid müstikud leiavad esimesena mainitu teise seest, selle südamest, nii nagu kalliskivi võib leida lootosest.

Nirvaana, kalliskivi, on olemas, kuna on olemas valgustumine. Samsara, lootos, on olemas, kuna on olemas pettekujutlus, illusioon, mis peidab nirvaanat nagu lootose paljud kroonlehed varjavad selle sees olevat kalliskivi

See kõik saab vast mõistetavaks kui meenutame, et Ida targad on juba palju varem Kreeka kultuuri varasest koiduajast näinud nähtavat maailma olevat see, milliseks meel ta loob. Maailm on ´miski + meel´, ütles Vivekananda, ja siia tuleb vaid lisada, et öeldes sõna ´miski´, anname me tegelikult nime oma kujutlusele.

Nii on nende seisukohalt ka maaja, illusiooni loor, meele kootud ja ainult meel. Samsara kannatuse-sisu on olemas vaid niipalju kui meel seda ülal hoiab, kasutades Indias nii sageli tarvitatavat, muidugi lombakat, võrdlust nagu oleks meid hirmutanud madu olemas vaid nii kaua, kuni hoolikama vaatluse tulemusel oleme tõdenud selle olevat köis ning rahunenud.

Mida selgemini mõistame samsara ja nirvaana vastandlikkust, seda dramaatilisema tähenduse, seda tabavama mõju saab budismi suur lõplik mõte: Nirvaana ja samsara on üks.

Raamatu ´The Spirit of Zen´ autori esituses, mille juurde peagi jõuame, võib saada käsitluse, et see suur mõte on eriti zenilik; seda ta ei saa siiski nii mõelda, sest sama mõte – õigemini kogemus – esineb, nagu oleme näinud, budismis üleüldisemalt.

Erinevus on vaid selles, et kui tavaline budism ei ole pääsenud kõigest pealiskaudsest teoretiseerimisest, kujutluste üle mõistelisest targutamisest, siis zen on seevastu otsustavalt püüdnud jääda sellest kõrvale ja kindlalt suunatud elavale, vahetule kogemusele.

Ja kuna valgustunute lausutud veendumus: nirvaana ja samsara on üks! on valgustumatule kogu teoretiseerimist ähvardav paradoks, intellektuaalne absurd, loogika näiline peapeale pööramine, siis on see saanud jääda kõrvale teoretiseerivast religioossusest.

Ainult sellele, kes mingi üliintellektuaalse kindlusega tajub või vähemat aimab kõige oleva tuumolemust ´jumalikuna´, kasutades seda määratlust parema puudumisel, tundub see valgustunute väide vastuvõetavana, aga ka siis selle tunnustamine näib vältimatult viivat samsara eitamisele kõiges muus mõttes, väljaarvatud unenägemises.

Christian Science-liikumises, selle kõige sügavamas tähenduses on nii juhtunud ja Indias on arvukalt inimesi läinud maailma eitamises ja selle eitamise järjekindlas elluviimises nii kaugele, et see jahmatab läänemaalasi. Zen tähendab midagi veel paradoksaalsemat. – Kuid pöördugem tagasi kõnesoleva raamatu juurde, et näha, milliseid viiteid selle autor on leidnud kirjeldamatu kirjeldamiseks! Zeni õpetajad nägid kohe, et mõistuse termineid kasutades sellele probleemile küll lahendust ei leia.

Nad nägid mahajaana segavat osa oma püüdlustes lahendada elu probleeme sõnade ja ideede abil, selgitada elu keeleliste määratlustega, ja nad teadsid otsekohe, et selline üritus võis viia vaid soovimatu segaduseni.

Seetõttu oli zen algusest peale suunatud kõigi määratluste, mõisteliste käsitluste ja kujutluste väljakitkumisele; ja seda tegi ta kompromissitu põhjalikkusega.

Zen kuulutas kohe alguses, et nirvaana ja samsara on üks ja sama asi ning et esimese otsimine teisest väljastpoolt ning püüe saavutada see lepitavate võimekate tegude sooritamisega on vaid meeletus(absurd).

Nirvaana on siin ja praegu, keskel on samsara, ja küsimus pole üldse selles, et see oleks ühesuse seisundi vastand paljususe asemel. Kõik sõltub sisemisest tajumisviisist. Tark näeb nirvaanat selgelt elu tavalistes asjades, rumal filosoof aga milleski muus.

tegelikkuses ´Vana mänd jutustab tarkust, vaba lind kuulutab tõdeZeni kogu meetod seisneb selles, et ta püüab inimese välja tõmmata tema intellektuaalsetest rööbastest ja formaalsetest moraalikäsitlustest.

Zeni õpetajad esitasid võimatuid küsimusi, mis pidid vastuseta jääma.

Nad pilkasid targutusi ja metafüüsikat, nad pöörasid ortodokse filosoofia peapeale, muutes selle absurdseks. Zeni tõi Indiast Hiinasse, nagu juba öeldud, õpetaja nimega Bodhidharma 527. a. peale Kr. Legend räägib, et keiser Wu, kes oli Hiinas palju budismi heaks teinud, tahtis näha seda tähelepanuväärset tarka ja kutsus ta enda juurde.

Ta ütles Bodhidharma-le: ´Oleme ehitanud templeid, kopeerinud pühasid raamatuid, pööranud munki ja nunni. Auväärt härra, kas meie tegudes on midagi head?´

´Ei midagi head.´ Keiser võpatas ja küsis: ´Mis siis on püha tõde, kõige tähtsam põhimõte?´ ´See põhimõte on kõikjal. Ei ole olemas midagi püha.´ ´Kes siis Teie olete, kes te minu ees seisate?´ ´Ma ei tea, Teie majesteet.´ – Ei midagi püha selles mõttes, mida keiser silmas pidas.

Paljud zeni õpetajad olid osavad ja kuulsad joonistajad, peaaegu alati, kui nad joonistasid mingi pildi kellestki zeni õpetajast, andsid nad talle hullumeelse välimuse, justkui pöörates naljaks inimeste nende vastu tuntava püha austuse. Nende jaoks polnud selles mõttes midagi püha, sest kõik oli püha: pada, milles keedeti, samamoodi nagu tuules lendlev kollane puuleht. Nad kasutasid meelsasti humorit.

olid samal seisukohal kui Keyserling, kes ütles: ´Vaimsuses ei ole mingit kaalukat väärikust ega ka mingit raskust, see võtab kõike kergelt..., seepärast peab vaimne inimene tunduma maailmainimesele sellisena, kelles pole tõsidust.´ Selles huumorimeelsuses, nagu paljus muuski, on zen lähedalt sugulane taoismile.

Kui see Hiinasse jõudis, siis oli Lao-tse õpetus juba suures osas peitunud mütoloogia ja ebausu varju. Algupärase Lao-tse õpetuse tuumaks on sõna Tao, mida on tõlgitud kuidas kunagi, nagu – tee, seadus, jumal, kõrgem mõistus, loodus, eesmärk ja tõelus.

Fakt on aga see, et seda ei saa tõlkida. Tähemärk Tao moodustub sümbolitest, mis tähendavad rütmi ehk perioodilist liikumist ning intellekti, aga Lao-tse ise ütleb, et Tao, mida saab sõnadega tõlkida, ei ole tõeline Tao. Tao on looduse kulg, kõike muutumist valitsev printsiip, elu lakkamatu liikumine, elu, mis ei seisa hetkegi paigal. Absoluutselt paigalolev või absoluutselt täiuslik oleks taoismi seisukohalt absoluutselt surnud, sest ilma kasvu ja muutumise võimaluseta ei saa Taod olemas olla.

Tegelikult ei ole kogu maailmakõiksuses midagi, mis oleks täielik või liikumatu; ainult inimese meeles võis selline mõte tekkida ja taoismi järgi seisneb selles inimese viletsuse põhjus. Inimene klammerdub olenditesse ja asjadesse, lootes asjatult, et need püsivad omal kohal ja täiuslikena; ta ei kohane muutuste faktiga; ta ei soovi, et Tao jätkaks oma kulgu.

Nii õpetasid Lao-tse ja tema tuntud pooldaja Chuang-tse, et kõige kõrgemat inimliiki esindab see, kes kohaneb Taos ning liigub temaga samas rütmis.

Vaid see saavutab rahu, sest see, et inimene märkab ja kurvastab muutuse pärast, näitab seda, et ta ei liigu elu rütmis. Liikumist on näha vaid mingi suhteliselt liikumatu taustal, aga selline suhteline liikumatus on ekslik, sest see tooks kaasa hõõrdumise sellega, mis liigub.

Ainult siis, kui inimene on Taoga ühes rütmis, leiab ta tõelise liikumatuse, sest siis liigub ta eluga kaasas ja ei saa tekkida mingit hõõrdumist. Selline õpetus võib üsna kergelt degenereeruda vaid ´las minna´ õpetuseks ja nii muutub taoismgi lõpuks tobedaks fatalismiks, mida algupärane õpetus sugugi polnud. Taoga liitub wu-wei, saladus, mille abil inimene võib valitseda olusid võitlemata nende vastu.

Wu-weid tõlgivad paljud läänemaised teadlased sõnaga mitte-tegutsemine ja allakäinud taoism tõlgendab seda samamoodi.

Tegelikkuses tähendab see aga siiski sama mis jiu-jitsu aluseks olev printsiip – tühjaks teha vastase jõud, andes järele nii, mis takistab vaenlasel kahju tekitamast ja samal ajal panna vastase jõud mõjutama vastu tema enda eesmärki, st. lisades jõudu tagantpoolt, selle asemel et võidelda temaga otse.

Niisiis ei võitle osav eluvalitseja kunagi millegi vastu; ta ei püüa kunagi muuta asju neile vastupanu osutades; ta annab järele nende kogu jõule ja kergelt tõugates paneb nad suunda muutma või siis läheb ringi nende seljataha, mitte kunagi otse vastu.

See tähendab seda, et ta suhtub nendesse positiivselt; ta muundab neid, tunnustades neid, käitudes nende suhtes usaldavalt, mitte kunagi osavõtmatult neid eitades. Wu-weid võib mõista kõige paremini nii, kui võrrelda seda tema vastandi ju-weih´ga; ju-wei sümboliks on kuud püüdev käsi ja nii tähendab ju-wei püüdu haarata asjust, mida on võimatu hoida.

Elu Taona on alati põgenemine ja wu-wei ei tähenda mitte ainult seda, et ollakse klammerdumata hajuvast, muutuvast, vaid muutumise positiivne tunnustamine.

Nii teeb tark end vaakumiks, kuhu kõik imendub; ta võtab vastu kõik, kuni sisaldades kõike, valitseb kõike. See on seega asjade üle valitsemine kulgedes nendega koos, valitsemine kohanedes.

Zeni õpetajad nägid, et mahajaana eksis lootusetusse targutusse, samamoodi märkasid nad taoism-ist ja wu-wei pooldajate õpetustest rääkides ja nende üle teoretiseerides kogu kontakti kaotamist Taoga. Sel hetkel, kui inimene püüab haarata Tao-d mõistena, muutub see ebatõeliseks ja surnuks.

Üsna mugav on rääkida liikumisest Taog-a koos, aga juba see asjaolu, et keegi räägib liikumisest, sisaldab seda, et ta pole veel hakanud liikuma, ja zeni õpetajate ülesandeks jääb anda liikumapanev tõuge.

Nii äratas zen taoismi ellu. Otsekohe kui seisatutakse filosofeerima, jätkab elu liikumist ja hetke tõelus on kaotatud. Seepärast ei talunud zeni õpetajad mõisteid, mõisteline arutlus on tõkke asetamine iseenda ja Tao vahel, ja see on arutu, sest Tao on kogu aeg siin, igal hetkel nähtav, aga seisatumata kunagi, et selle üle saaks mõelda.

Bodhidharma surma järel mõjutasid Hiinat järjestikku viis zen-patriarh-i, kellest viimane oli Hui Neng.

Hui Nengi aegadest alates kaotas zen kõik oma erilised india jooned, palju praktilisem hiina mentaliteet muutis teda täiesti ja intellektuaalsed õpetused, mis need ka poleks olnud, pühiti ära.

Siiski jättis Hui Neng tähelepanuväärse jutluste kogu, mille üks tema õpilane on üles kirjutanud.

Selle alguses on Hui Nengi jutustus sellest, kuidas talle selgus, mis on zen. Hui Neng oli algul harimatu küttepuude müüja.

Ühel päeval poes olles kuulis ta kedagi tänaval lausuvat – ´ Teemantsuutra-t ´, sügavat õpetust, mida Hui Neng otsekohe näis mõistvat. Talle selgus, et lausuja oli zen-kloostrist, kus viies patriarh Hwang Yani ümber oli tuhande ringis õpilast.

Hui Neng läks otsekohe patriarhi otsima, liitus kloostriga ja töötas kaheksa kuud kloostri tallis. Seejärel teadis patriarh Hwang Yan, et aeg on tulnud valida endale järeltulija ja kutsus selleks kõik oma õpilased kokku.

Ta ütles neile, et tema järeltulijaks saab see, kes sepistab parima zeni selgitava värsi

Kloostri juhtiv munk oli Shin Shau – mees, kes oli põhjalikult õppinud budist, aga kes ise pidas oma teadmisi veel pealiskaudseiks, ta teadis, et talle pole tõde veel selgunud.

Oma õnnestumises mitte kindel olles läks ta ühel ööl välja ja kirjutas oma õpetaja ukse taga seinale oma värsid; kui värsid siiski vastu võetaks, võiks ta tunnistada, et need on tema omad. Värsid kõlasid nii:

Keha on kui bodhipuu

ja meel kui puhas peegel;

neid puhastame me hoolega, ühest hetkest teise,

nii et tolm ei laskuks nende peale.

Patriarh tänas kõigi kuuldes värsse, aga omavahel ütles ta Shin Shaule, et tema mõistmine on pealispindne ja et teda ei saa panna kuuendaks patriarhiks, kui ta ei suuda koostada paremaid värsse. – Sel ajal oli Hui Neng näinud värsse seinal, mõistnud kohe, et siin on midagi viltu ja palunud ühel kirjaoskajal sõbral kirjutada selle kõrvale värsid tema etteütlemise järgi. Värsid olid järgmised:

Ei ole olemas bodhipuud,

hoopiski mitte puhast peeglit;

kuna tõeluses on kõik tühjus,

siis kuhu võiks tolm langeda?

Patriarh mõistis otsekohe, et autor oli taibanud mõistete ja analoogiate tühjust, ja nii saigi Hui Neng hiljem patriarhi kohale.

Tema, kuuenda patriarhi zeni sisulisandus seisnes selles, et ta rõhutas äkitselt toimuva tõelisuse tajumist järkjärguliselt toimuva asemel.

Kui paljud pidasid vältimatuks kannatlikku uurimistööd, mis viib vähehaaval budismi mõistmiseni, rõhutades samuti ka heade tegude abil hangitud teenete vajalikkust, siis Hui Neng pidas seda kõike kergesti viivat intellektualismi eksiteele.

Elu liigub nii kiiresti, et sellele ei saa läheneda ettevaatlikult kombates ja järkjärgult, sest tõelus justkui libiseks ennast valgustumiseks ettevalmistuvate haardest.

Inimene, kes jõe kaldal kõheldes katsub varbaga vee külmust, plaanitseb üle jõe ujuda ja kujutleb, kuidas see võiks toimuda, saab peagi endale kombe kõhklusteks, asja edasilükkamiseks.

Zeni õpilane peab aga vaikides astuma kaldalt otse vette, kõhklemata, midagi ette kujutlemata. Hiina kultuuri õitseaeg, kolmsada aastat enne 1000. a. p. Kr. ja sama palju pärast seda, langeb kokku zeni suurima mõjuga sellel suurel maal.

Zen elavdas eriti maalikunsti, juurutas sellesse seda vana hiina kunstile omast nappi, õrnade joontega maalingut. Sel ajal elasid paljud kuulsad zeni õpetajad ja peenim taoism ühines neis sellega, mis oli parim mahajaana-budismis.

Hiljem hakkas zen Hiinas tuhmuma ja seda enam levis rahvapärane budismivorm. Selle õpetuse keskseks mõtteks on usk Amitabhasse, ´Suurde Valgusesse´, ühte Buddha Siddhartast palju varasemasse Buddhasse, kes oli lubanud päästa kõik olendid ja viia nad nirvaanasse.

Selgitati, et uskudes sellesse lubadusse, hangib inimene teeneid ja saab õiguse sündida ´lääne paradiisi puhtale maale´ ehk Sukhavatisse, mille rõõme kirjeldati eriti elavalt ja rikkalikult. Sellele igavesti armastavale Amitabhale ja usuga hangitud õndsusele toetuv budism meenutab väga üldist ristiusku ja see on budismi kõige levinum vorm nii Hiinas kui ka Jaapanis.

Aga neil aegadel, mil Hiinas hakkas zeni mõju vähenema, laienes see Jaapanis eriti puhta ja elavana ning jättis kustumatu jälje selle maa kunsti ja mõtlemisse.

Aja jooksul muutusid ka Jaapanis valgustunud zeni õpetajad haruldasemaks ja zen-mõtlemine tegi paljude toetajate seas läbi samasuguse kummalise muutuse, mis Kristuse õpetus koges umbes samal ajal läänemaades –

Kristuse armastuse õpetus muutus ristitüütlite, Mõõga-vendade ordulaste ja sõdivate piiksopide vägivallaõpetuseks, sulas zen, õigemini selle moonutus, Jaapanis samuraide, sealsete rüütli- ja sõdurikasti elufilosoofiasse. Selle väikese ajalukku kõrvalekaldumise järel naaskem taas zeni olemuse uurimise juurde.

Milles seisneb zeni saladus?

Üks konfutsiaanlasest poeet tuli kord zeni õpetaja Huit´angi juurde ja küsitles teda zeni saladuse kohta. Seepeale tsiteeris Huit´ang Konfutse lauset:

´Kas te arvate, et ma peidan teie eest midagi, oo õpilane? Tõepoolest, mul pole teie eest midagi varjata.´ Õpetaja ei lasknud poeedil rohkem midagi küsida ja too lahkus hämmeldunult. Mõne aja pärast olid nad koos mägiretkel.

Kui nad möödusid õistvast loorberipõõsast, küsis õpetaja: ´Kas sa tunned lõhna?´ ´Jah.´ ´No nii, vaadake, mul ei ole midagi teie eest saladuses hoida.´ Räägitakse, et samal hetkel saanud poeet valgustuse.

Hoolimata zeni õpetajate näilikult segadusseajavatele, isegi naeruväärsetele vastustele, ei ole zenis midagi salatavat. Tõde on pigem see, et zeni on nii raske mõista vaid seepärast, et see on nii ilmne ja jääb meile kättesaamatuks, sest me taotleme ja püüdleme alati midagi udust. Me suuname oma pilgu taevalaotusesse ja ei märka seda, mis on meie jalge ees. Hakuin ütleb ´Mõtluse laulus´:

Kõik olendid on algusest peale Buddhad;

see on kui jää ja vesi:

ilma veeta ei saa mingit jääd olla.

Kust väljaspoolt tundvaid olendeid otsida Buddhat?

Teadmata, kui lähedal on tõde,

inimesed otsivad seda kaugelt...

Nad on nagu need, kes vee sees olles

kurdavad nuttes janu üle.

Zen nägi mahajaana järgijaid otsimas tõde pühadest raamatutest, pühadelt meestelt ja Buddhadelt, uskudes, et need paljastavad neile tõe, kui nad vaid elavad vooruslikku elu. Inimese näilik alandlikkus, kujutledes, et tarkus on midagi liiga ülevat, et ilmneda elu igapäevastes asjades, on vaid varjatud uhkus, ülbus.

Sisemiselt tunneb ta end olevat nii suur ja eriline, et peab ennast maailmast eraldama, et jõuda tõeni, ja ta on nii uhke, et nõustub seda vastu võtma vaid tarkade huulilt või pühade raamatute lehekülgedelt.

Ta ei otsi seda inimlikest olenditest või igapäevase elu sündmustest. Zeni seisukohalt tähendab see hoolikas iseenda ettevalmistamine tõe leidmiseks kusagil kauges tulevikus või mingitest välistest allikatest võimaluse minetamist näha tõsiasju sellistena nagu need on just praegushetkel, olgu nad siis head või halvad.

Kes ei suuda näha tõde iseeneses, sellele ei saa ükski Buddha seda paljastada, ja kes ei otsi just praegu, see ei või oodata selle leidmist ka tulevikus.

Ja nii õpetas zen, et keegi ei saa leida Buddhat mingist paradiisist või taeva piirkonnast enne kui on leidnud Buddha iseendas ja teistes tundvates olendites ja keegi ei saa loota valgustumiseni jõudvat erakluses, kui ta ei suuda saavutada seda tavalises maises elus. Sest oli ju mahajaana põhiprintsiibiks see, et kõik olendid, kui närused ja tähtsusetud nad ka väliselt poleks, on Buddha-loomuse olemusküljed, selle aspektid ja sellest tuleneb, et tunnustama peab kõiki olendeid ja kõiki asju.

Midagi ei saa sulgeda ´puhtuse maast´ väljapoole, väljapoole ´maise´, ´igapäevase´, ´madalana´. Toomas Kempilast kirjutas: ´Kui su süda on puhas, siis iga olend on elu peegel ja püha õpetuse raamat. Ei ole olendit, nii madalat või kõlvatut, et ta ei peegeldaks Jumala voorust.´ Küsimusele – Mis on valgustumine?, vastas üks zeni õpetaja:

´Sinu igapäevased mõtted”. Ja kui keegi küsis – Mis on Tao?, vastati talle: ´Tavaline elu on Tao”. Zeni õpetaja Pai-chang ütles, et zen tähendab lihtsalt seda – Söö, kui sul on nälg, ja maga, kui sul on uni! Lin-chi kuulutas, et tõeliselt usklikul inimesel ei ole mingit muud ülesannet kui elada oma elu sellisena nagu see ette tuleb neis maise olemasolu vahelduvates oludes.

Ta tõuseb hommikul vaikselt, rõivastub ja läheb tööle. Kui ta soovib kõndida, siis ta kõnnib, kui soovib istuda, siis istub. Ta ei ihka budismi, tal pole isegi mõtet sellest.´ Kuidas on see võimalik? Üks muistne tark mees ütles: ´Kui püüdled buddhisusse kasvõi ühegi teadliku abinõuga, siis sinu Buddha on vaid igavese ühest kehast teise rändamise põhjus.´

Kui tegelikkuses on kõik olendid Tao ehk Buddha-loomused, mis põhjust oleks siis püüda saada Buddhaks või saavutada nirvaanat?

Neile, kel on silmad nägemaks, ilmneb buddhasuse igavene tõde selgelt siin ja praegu, mõtetes ja tegudes ja sündmuste vahelduvas voolus, mis kulgeb meist igal hetkel mööda. Seepärast ei ole põhjust püüelda buddhasust justkui oleks see midagi muud, kui elu sellisena nagu ta on; Hui Nengi sõnadega: ´Ainus erinevus Buddha ja tavalise inimese vahel on see, et üks tajub seda, teine mitte.´

Just see maa on puhtuse lootosemaa

ja see keha Buddha keha.

(Hakuin)

Zeni seisukohalt tähendab püüdlemine buddhasusse eraldumist buddha-loomusest, see eraldumine on egoismi alallikas, sest see tähendab seda, et mina on eraldunud muust elust, et see on sattunud eraldi teistest olenditest; see on kerge vaimuhaigus, sest maailmast eristunud inimene on vaimuhaige.

Seetõttu jäeti kõik välised Buddha- ja nirvaana-ideed kõrvale ja zenist sai nagu mingi pildipurustaja.

Ta purustas kahtlemata kõik mõisted ja sümbolid, kõik välised antropomorfsed Buddha-aated, mis olid püüdnud tõena näida. Igaüks, kes on tutvunud suure Sankaratsharja õpetustega või – võtame võrdluse meie oma ajast – J. Krishnamurti mõtetega, märkab kohe peaaegu sõnalist ühtelangevust zeni õpetajate ja viimatimainitutega.

Nendest kolmest allikast – ja väga paljudest teistestki! – võiks koguda ühtelangevaid tekste kui palju tahes ja niimoodi näidata, et kõigil aegadel on kõik valgustunud rääkinud ühestsamast tõest. Meie esituse selle koha peal tsiteerigem äsjamainitud kahe õpetaja paari lauset, mis oma lühiduses väljendavad nende mitmel kombel korratud põhilisi mõtteid.

Sankaratsharja:

´Asja tõelist loomust peab märkama igaüks isiklikult, valgustunud silmadega ja mitte targa vahendusel: ainuüksi oma silmadega võib näha, milline on kuu; kes teine saakski seda kirjeldada?

Paljusõnaline jutt, pühade kirjutiste tekstide lugemisoskus, samuti paljuõppimine – need annavad väikese isikliku rõõmu õppijale, aga ei aita kaasa vabanemisele.

Paljusõnalised pühad raamtud on kui tihe mets, kus meel eksleb. Seetõttu tuleb targal innukalt otsida Mina loomust.

Haigusest ei saa lahti korrates ravimi nime; ilma isikliku tajumiseta ei vabasta sõna ´Brahma´ lausumine kedagi.

Unes, kus ei ole tõelist sidet välise maailmaga, loob ainuüksi meel kogu universumi oma subjektide, objektide ning nende vaheliste suhetega. Ja samamoodi juhtub ka ärkvelolekus – siin ei ole mingit vahet. Seetõttu kõik see (ilminguline kõiksus) on meele projektsioon.

Nagu teadmatuse sogastava mõistuse tekitatud egoism, mis meie kehas tekitab tunde ´mina olen see ja see,... tugev... nõrk... õnnelik... õnnetu´ – kui see egoism on täiesti hävitatud, siis saavutatakse tuhmumatu kontakt Brahmaga.´

(Sankaratsharja: Viveka-Chudamani)

Ja Krishnamurti:

´Ma ei paku teile uut süsteemi ega uut uskumuste konstruktsiooni; ütlen selle asemel: suunake oma pilk põhjusele, mis on loonud ekspluateerimise, armastuse puudumise, hirmu, jätkuvad sõjad, viha, klassierinevused, erinevused inimeste vahel.

Põhilisemaks põhjuseks on igaühe soov end kaitsta, hankides endale kõike, taotledes võimu.

Kui räägite ´minast´, mõtlete te selle all mingit nime, mingit kuju, mingeid aateid, mingeid eelarvamusi, mingeid klassierinevusi, varandusi, relgioosseid eelarvamusi jne., mille on esile toonud enesekaitse, kindluse, turvalisuse, mugavuse taotlus.

Seega pole minu arvates selline kujutlustele põhibev ´mina´ midagi tõelist. Seetõttu ei olegi tegu sellega, kas taassünd on olemas, vaid selles, kas saab meele ja südame vabastada sellest ´minast´ ja ´minu oma´ piirangutest?

Kui tarkust saaks hankida mingi religioosse organisatsiooni või usulahu abil, siis oleksime kõik juba targad, sest usundeid on meil olnud aastatuhandeid. Aga tarkust ei saa sellisel kombel.

Tarkus on elu pideva voolu ehk tõelisuse mõistmine ja seda mõistetakse vaid sel juhul, kui meel on avatud ja haavamisele vastuvõtlik, teisil sõnul, kui meelt ei takista enam selle enda enesesäilitamisele suunatud püüdlused, vastureaktsioonid ja soovkujutelmad.

Ma ütlen, et surematus on olemas, mul on sellest isiklik kogemus, aga seda võib tõeks pidada alles siis, kui inimmeel ei oota tulevikku, kus elatakse täielikumalt, terviklikumalt, rikkamalt. Surematus on piiritu praegushetk.´

(Krishnamurti kõned Ameerikas 1935. a.)

1938. a. kõnes käsitleb Krishnamurti laiemalt meele valgustumis-sündmust, püsiva ekstaasi saavutamist, mis tähendab kurbuse ja kannatuse lõplikku lakkamist ja mis on talle endale igahetkeline tõelisus.

Ta ütleb, et kunagi ei saavutata seda püüdluste või taotlustega, ei mingi enesedistsipliini ega enese ohjeldamisega, vaid see tekib spontaanselt, kui inimene on täielikult aru saanud oma meele, tahte eesmärgi struktuurist.

Vabanemise taotlus takistab selle juhtumist. Sama asjatu on öelda: siis lakkan ma vabadust taotlemast, et vabaneda. Tuleb mõista minaliku meele ja tahte egoistlikku pettust juurteni ja tunda seda, esinegu see millistes valerõivais tahes.

Neid meele eksitusi võib paljastada, aga tõelisuse kogemuses, ekstaasis, ei saa meel valgustumist esile kutsuda.

See tuleb spontaanselt, mõtte tegevuseta; seda ei saa saavutada, see juhtub. Ernest Wood, Hyderabadi kolledži endine juhataja, kes ei olnud ainult india mõtte suurepärane tundja, vaid ka Mr. Krishnamurti eraõpetaja tema lapse- ja noorusajal ning hiljem hea sõber, kellel olid suured võimalused mõista oma endise õpilase sõnumit, kirjeldab suurepäraselt, kui raske on ainuüksi intellektuaalsel teel saada kontakti selle sõnumiga.

Ta räägib: ´Kohtasin sageli Krishnamurtit, kui ta külastas New Yorki (1928. a.) ning ka järgnevail üritustel.

Püüdsin mõista, kuidas ta nägi elu ja mida see talle tähendas. See oli raske, sest see ei tähendanudki talle midagi. See oli sõltumatu, iseseisev ja ei vajanud tõlgendust.

Ta ütles, et on saavutanud vabanemise; ta oli vaba, aga ta ei suutnud seda vabadust kirjeldada. Meel ei suuda haarata elust rohkemat kui hambad õhku võivad hammustada.

Ta tajus elu ennast vahetult, mitte läbi meeleloori, selle kohmakate mineviku, oleviku ja tuleviku kategooriatena.

Võisin selgelt näha, mida ta mõtles, kui määratles paljusid asju kui tõkkeid, aga ta ei suutnud haarata seda positiivset ja kõrgemat elu, millest ta rääkis. Lõppkokkuvõttes näis tema seisukoht olema sama mis india jooga-koolkonnal, mida ma hästi tundsin.

Lühidalt öelduna tähendas see seda, et mõistmisvõime ja tavamõistus ei ole vahendid, mille abil saaks tajuda oleva positiivset elementi, elu ennast, vaid et nende puhul on tegemist piiratud alaga, nagu esemete valmistamine ja vormide mõistmine. Intellektuaalsete võimete suurenemine ei või viia põhitõe tajumisele nii nagu ka selleni ei või viia lihaste jõu suurenemine. Teisalt ei saa aga ka intellektuaalsuse mahasurumine viia enamale kui enesetapule.

Me ei peaks seega tegelema kujutlustega oma arengust mingi jumaliku või ingelliku tüübini ja seda oodates unarusse jätma praeguse hetke võimalused. Selline viis ei erine sugugi rumalate usuteenijate kombest loobuda oma mõtlemisest ja oodata juhiseid kõrgemalt. Samuti ei tohi me hüljata ka oma praeguseid võimeid justkui püüeldes tagasi elu rahulikku olekusse.

Lühidalt, tõelisuse saladus seisneb selles, et haarata kinni praegusest, et oldaks täiesti ja tervenisti see, kes ollakse. Lohutus, lootus, kahetsus ja iga filosoofia, mis pehmendab elusündmuste mõju meile praegushetkel, takistab elu tõekssaamist meis.

Meel võib aidata vaid tõkete, selle iseenda tekitatud eksituste kõrvaldamises. Elu üle mõtlemine selle täiuses on vaid pildi maalimine kangale. Elu on elu, ja seda ei saa tunda, kui võrrelda seda mentaalselt millegi muuga. Te ei saa Jumalat panna karpi!´


Kui lähedalt meenutab see kirjeldus neid jutustusi, mida teadlased on esitanud, püüdes kirjeldada zeni õpetajaid ja nende elutundmist! Tulgem tagasi zeni juurde. Zen tähendas ka vahetut tajumist. Ta hülgas usundite pakutava abi, mis tegelikult ajab inimesi segadusse.

Pühad raamatud ja õpetused on väärtuslikud niivõrd kuivõrd neid käsitletakse viidetena ja zeni õpetajad võrdlesid neid sõrmega, mis näitab kuu poole: rumal oleks ju pidada kuuks sõrme!

Võib tunduda nagu meid ei valgustaks eriti ütlemine, et zeni võib selgelt märgata, et see on meie silme ees kogu aeg. Tavalises elus ei näi olevat midagi tähelepanuväärset, mis on rõivastumises, söömises või kätepesemises sellist, mis viitaks nirvaanale või buddhasuse juuresolekule?

Ja sellegipoolest, kui üks munk küsis Chao-choult: ´Mis on Tao?´, sai ta vastuseks: ´Tavaline elu on Tao.´ Kui munk küsis edasi: ´Kuidas võiksime Taoga ühineda?´, vastas õpetaja: ´Kui püüad Taoga ühineda, kaugened sellest.´

Elu, igapäevaste askeldustenagi, on midagi kättesaamatut ja määratlematut; see ei püsi hetkegi samana; me ei saa seda silmapilgukski seisatada, et võida seda analüüsida või määratleda.

Kui püüame mõelda selle kiiruse peale, millega aeg tormab ja kõik vaheldub ja muutub, siis satub meie meel justkui pöörisesse, sest see kiirus on haaramatu.

Mida kiivamalt püüame kinni haarata tormavast hetkest, hoida endas meeldivat aistingut, midagi määratleda nii, et see kehtiks alati, seda enam näib kõik eemalduvamat. On öeldud, et määratlemine on tapmine ja et kui tuul hetkeks peatuks, nii et me saaksime tast kinni haarata, siis lakkaks ta olemast tuul.

Sama võrdlus sobib eluga. Asjad ja sündmused muutuvad alati; me ei saa hoida käsilolevat hetke iseendale; me ei saa tagasi kutsuda möödunud aega ja säilitada praegust aistingut.

Seda üritades saame vaid surnud mälestuse. Äkitselt võime hoomata, et oleme õnnelikud, aga mida enam püüame leiutada mingit abinõu säilitamaks seda õnnelikkust, seda kiiremini adume selle haihtumist.

Õnn on nagu Maeterlincki sinine lind – kohe, kui püüad teda vangistada, kaotab ta oma värvi.

Justkui püütaks pigistada rusikasse vett – mida kõvemini pigistada, seda kiiremini vesi põgeneb. Seepärast vastas üks zeni õpetaja, kellelt küsiti, mis on Tao – ´Mine edasi!´.

Me võime mõista elu vaid kulgedes sellega ühes rütmis, ainult täielikult tunnistades ja tunnustades selle maagilisi vaheldumisi ja vahetpidamatut muutust. Selle tunnistamine, positiivne vastuvõtmine, täidab zeni õpilase tugeva imetlusetundega, sest tema jaoks on kõik lakkamatult uus.

Maailmakõiksuse algushetk on just praegu, sest kõik asjad ja olendid luuakse just praegu, ja maailmakõiksuse lõpp on selles hetkes, sest kõik lõpeb just praegu. Seepärast ütleb zen-poeet P´ang-yun:

Kui kummaliselt üleloomulik

ja kui imeline see on!

Ma tõstan vett ja kannan puid!

Zen on eluga kaasa liikumine.

Lakkab iseenda ja elu eraldiolek. Hävib egoism, isekus kui sina ja elu kulgevad samas rütmis. Selles olukorras algab mõistmine. – See on paljuski suhtes sama mis muusika kuulamine: niipea kui seisatume uurima sümfoonia meis äratavat tunde- või mõttereaktsiooni, analüüsima meloodiate struktuuri või mõtisklema mingi detaili üle, kaotame meloodia tervikuna.

Juba möödaläinud osast mõtlemine, tuleva ennustamine või saadud mulje analüüsimine tähendab sümfoonia katkemist ja tõelisuse kaotust.

Ja veel, kui sooritame teadlikke ponnistusi keskendumaks sümfooniale, siis see keskendumise mõte viib meele eksitusse. Kogu jutt püüdlusest harmooniasse eluga äratab mõtte iseendast, kes püüdleb ja nii tõmmatakse tähelepanu ära elu tõelusest. Sellele viitasid alati zeni õpetajad. Nad lihtsalt väljendasid elu, väitmata midagi selle poolt või vastu.

Zeni õpetaja Hsiang-yen küsis kord ühelt oma õpilaselt järgmist:

´Kord küsis üks munk Wei-shanilt, miks Bodhidharma pidi tulema Hiinasse, Wei-shan kergitas hääletult oma keppi (´hossu´, kloostrijuhataja valitsuskepp). Kuidas mõistad seda Wei-shani tegu

´Õpetaja eesmärk oli,´ vastas munk, ´valgustada meelt seoses ainega, paljastada tõde objektiivse tõeluse abil.´

´Sinu arusaam,´ ütles Hsiang-yen, ´on täiesti õige nii kaugele kui see ulatub, aga mis kasu on sellisel terroriseerima kiirustamisest?´

Seepeale küsis õpilane:

´Mida siis sina ise sellest arvad?´

Hsiang-yen tõstis oma kepi.´

Zeni õpetajad püüdsid paljudel viisidel viia oma õpilaste meelt eluga vahetusse kontakti, selle alati muutuva ja vahelduva protsessiga, mis on Buddha-loomuse lakkamatu ilming.

Buddha-loomuse tundmine tähendab tunda elu ilma takistavate asjaoludeta, millest kõige enam segadusseajavam on iseenda pidamine elust eraldiolevaks olendiks, mis pühendub tõeluse põhjustatavatele reaktsioonidele selle asemel et pühenduda tõelusele endale. Buddha õpetas, et absurdsuse põhjuseks on trishna, pali keeles tanha, mida sageli tõlgitakse valesti sõnaga ´soov´ ehk ´himu´.

Sõnasõnalt tähendab see aga ´janu´ ja sellest tulenevalt märgib see ´elujanu´. Buddha õpetustega seoses tähistab see selgelt janu elada eraldioleva olendina, kes seisaks justkui elust väljaspool ja keda huvitab põhiliselt vaid küsimus, mismoodi elu mõjub praegu ja edaspidi talle endale.

Sellest mõjust väljaspool ei ole tal mingit elukäsitlust ja sellest tulenevalt ei ela ta kunagi tõeliselt. Mahajaana-filosoofid on püüdnud mõelda selle üle, aga on teinud seda intellektuaalselt, pöörates tähelepanu enam mõistetele kui tõelisusele.

Zen läks otse otsustavast mõtlemisest üle. Kui zeni õpetajatelt küsiti budismi suurimate müsteeriumide kohta, vastasid nad: ´Koduõue küpress´, ´Bambusesalu mäe nõlval´, ´Kuivanud liaani kraapija´, mida tahes, mis aitaks meelel välja tulla elu puudutavatest abstraktsioonidest.

Kui peaaegu kõik usundid pidasid omandit vaimse arengu tõsiseks takistuseks ja vaesust teeneks (väljaarvatud siis, kui usutunnistajail on õnnestunud juba küllalt piisavalt üksteisest eraldada ideaalid ja praktika), siis zeni seisukohalt omanditus ei puuduta ainelisi olusid, vaid hoopis midagi otsustavamat, nimelt meele hoiakut.

Üks kõige tavalisemaid üritusi siduda elu jäikade määratlustega on pidada mitmesuguseid asju – mõnd isikut, eset, aadet jne. – millekski, mis ´kuulub minule´. Kuid elu alati eemalduvas protsessis toimub nii, et mida tahes me enda omaks peame, selle me just kaotame. See, mida me omame, ongi vaid iseenda ideaal soovitud asjast, aade, mis püüab olla kindel, mis ei kasva ega muutu nagu asi muutub.

Paljudele teoloogidele ja filosoofidele on eriti tähtis, et nende aateid maailmast ei muudetaks küsitavaks, sest nad kujutlevad neis aadetes omistavat lõplikku tõde ja neile tundub, et kaotades need aated, kaotavad nad ka tõe. Aga kuna tõde on elav, siis ei saa seda siduda millegagi, mis ei ole elav, näiteks arusaamaga, mille väärtust peetakse sõltuvaks sellest, kas see püsib muutumatuna.

Niipea, kui kujutleme elu tõe kätte saanud olevat, on ta haihtunud, sest tõde ei saa olla kellegi oma, sest elu tõde on elu. Kuid kui me ei või kunagi haarata elu, ei määratle me seda, kuidas võime teda siis mõista?

Kuidas on võimalik teada tõde, kui meil pole midagi öelda, defineerida? Zen vastab: Just nii, et me ei püüa seda vangistada, piiritleda või defineerida! Seda peabki üldiselt silmas budistlik ´kiindumatus´, niisamuti taoismi wu-wei. Nii budism kui ka taoism lähevad veelgi kaugemale ja väidavad, et tegelikkuses ei saa kunagi midagi omaks pidada; need, kes püüavad seda teha, on ise omistatavad, nad on oma elu puudutavate illusioonide orjad.

Vaimne vabadus seisneb võimes olla spontaanne ja ahelateta nagu elu ise, nagu tuul, mis puhub kust tahab, mille vihinat te kuulete, aga millest te ei tea, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Just seda pidas silmas Jeesus, öeldes olevat igaühes, kes on vaimus sündinud.

Kuid see tõeline kiindumatus, sõltumatus ei tähenda põgenemist kusagile üksildasse kohta, sest me ei saa sellisel kombel plehku panna oma pettekujutluste eest; me kanname neid kaasas ja kui kardame seda ja püüame nende eest põgeneda, siis see tähendab, et oleme nendega seotud.

Oleme siis rahul oma illusioonidega või püüame nende eest põgeneda, mõlemal juhul valitsevad nemad meie üle. Sõltumatus, kiindumatus ei tähenda nii budismis kui ka taoismis mitte püüdlust elust väljuda, vaid kulgeda eluga kaasas, sest vabadus teostub tõeluse täielikus tunnistamises. See kõik läheb radikaalselt lahku sellest, millega tavaliselt harjutud ollakse.

Seepärast õhutasid zeni õpetajad oma õpilasi unustama kõik, mida nad iganes on õppinud, enne kui hakkavad harjutama zeni, unustama isegi oma teadmised budismist.

Ka Buddha ise ütles, et tema õpetused toimivad vaid paadina, mis tuleb maha jätta otsekohe, kui jõgi on ületataud. Siiski paljud tema järgijad hoidsid veel ka vastaskaldal olles paadist kinni.

See on zeni negatiivne aspekt, see kõigest loobumine on vaid teine väljendus positiivsele tõsiasjale, et kõigest loobumine on kõige võitmine. ´Kes kaotab oma elu, see leiab selle´ (Kes aga püüab elu kaotada, kasutades kaotamist leidmise vahendina, eksib kindlasti; tema tegu on ajendatud leidmise, võitmise soovist).

Professor Suzuki pöörab tähelepanu sellele asjaolule, et samal ajal kui mõnedel zeni õpetajatel oli kombeks näidata välja oma vaesust, rõõmustasid teised külluse nautimise üle. Nii ütleb Hsiang-yen:

Minu möödunudaastane vaesus ei olnud veel vaesus;

minu tänavune vaesus on tõepoolest vaesus.

Möödunudaastasel vaesusel oli veel ruumi oherdi otsikule,

aga sel aastal on oherdigi länud.

Mumon väljendab pildi teist poolt:

Sadu kevadlilli, sügisene kuu,

virgutav suvine tuulehoog, talve lumi –

vabastab su meele tarbetutest mõtetest,

ja kui võrratu on iga aastaaeg!

Siin esineb aastaaegade vaheldumise tunnistamine ja tunnustamine ning samamoodi tunnistab ja võtab zen omaks inimese sünni, kasvu, kuhtumise ja surma: möödunust pole midagi taga nutta ja tulevikust pole midagi karta.

Nii peab zeni õpilane kõike aktsepteerima, sest tavaline omamissoov on kaotamine – see tähendab inimese ja asjade elamise ja muutumise õiguse eitamist. Läänemaine uurija tahab kindlasti küsida, kas zenis on mingit moraali ja kui on, kust ta selle leiab. Igal usulahulgi on oma moraaliseadus ja Buddha võttis oma õpetuse kokku järgmistes sõnades:

Lakata tegemast paha,

õppida tegema head,

puhastada süda

see on Buddhade õpetus.

Mis puutub zeni, siis võib küsida, kas pole olemas tõsist ohtu, et kui aktsepteeritakse kõike, nii halbu kui ka häid asju, nähakse neid buddhaloomuse ilmingutena, siis kas sellest lähtuvalt ei õigustata missuguseid tegusid tahes.

Siin on tõepoolest näiline probleem; õpilased on aegajalt võtnud zeni kõikesisalduvust ja -lubavust lihtsa lodevuse õigustusena ning seepärast valitseb zeni-organisatsioonides karm distsipliin. Teisalt on asi nii, et keegi ei saa tõsiselt pühenduda zenile, kui ta pole moraalselt küps.

Kuigi moraali ei saa ära segada religiooniga, viib moraalsus inimest siiski eesmärgi poole. Ja sellegipoolest ei saa ükski moraal viia pärale, sest moraal on jäik, intellektuaalne ja piirav ning seepärast algab zen sealt, kus moraal lõpeb. Omaette peatüki teeninuks paljude zeni õpetajate soositud meetod, käitumisviis. Muidugi sõna ´meetod´ selles seoses ei sobi, aga sellised juba kord sõnad on.

Me peame alati meeles pidama, et midagi olulist zenist ei saa väljendada sõnadega, seda võib sõnade abil piiritleda, sellele võidakse viidata sõnasõrmega, kord ühelt, kord teiselt poolt ja nii peab sõnu kasutama eri tähendustes, sageli ütlemaks seda, mis on näiliselt vastuolus eespoolöelduga.

Kui sõnadega püüda midagi välja tuua, siis zenis on palju ühist paljude teiste usundite ja filosoofiatega. Selliseid aateid nagu vaesus, vabadus, kõige aktsepteerimine ja vahetu side tõelisusega võib kohata ka taoismis, vedantas, sufismis ja paljude müstikute kirjutistes.

Kuid tema meetodites on midagi erilist. Kui usundid üldiselt on võrratult kiiresti kaotanud oma algupärase vaimu, siis zenis on see meie päevini säilinud – muidugi mitte kõikjal, kuid siiski sel määral, et ta on üha elav.

See on nii läinud kahel põhjusel: esiteks, zeni kriteeriumiks on nii selgelt vaimne kogemus, et selles ei saa eksida, ja teiseks, varased zeni õpetajad leiutasid sellised meetodid oma õpetuse jagamiseks, et neid inimmõistus ei suuda ära seletada ja kasutuks muuta. Kui need praktikasse viia, on tulemuseks vaimne kogemus. Vaimse kogemuse nimeks on satori, meetodi nimeks on koan.

Satori on teatud kogemus sel määral kui on tegemist selle toimumise ja tema mõjuga loomusele; kõiges muus on see kirjeldamatu, sest see on zeni tõe äkiline, ootamatu tajumine. Satori on äkiline sündmus ja sageli on seda kirjeldatud meele ´peapeale pöördumisena´, nagu rippkaalud lähevad tasakaalust välja kui ühele kausile on liiga palju vett lisatud.

Nii juhtub ka satori sageli alles pika ja kontsentreeritud ponnistuse järel zeni mõtte mõistmiseks. Selle vahetuks ajendiks võib olla aga täiesti igapäevane sündmus, samal ajal kui selle mõjusid kirjeldavad zeni õpetajad hämmastusväärsete väljenditega. Üks õpetaja kirjutas oma kogemusest:

´See oli kirjeldamatu ja üleüldse seletamatu, sest kogu maailmas pole midagi, millega seda võiks võrrelda... Vaadates enda ümber, üles ja alla, näib kogu maailmakõiksus oma lugematute aistinguobjektidega nüüd hoopis teistsugusena; mis oli varem ebameeldiv ja vastumeelne seoses himude ja teadmatusega, osutus nüüd ei millekski muuks kui oma sisima loomuse väljavoolamiseks, mis iseendas püsis puhta, tõese ja läbikuuldavana.´

Keegi teine kirjutas:

´Mis tahes kahtlusi ja kõhklusi mul ka varem poleks olnud, see kõik rauges nagu sulab jää. Ma hüüdsin: ´Kui imeline! Kui võrratu! Pole olemas sünni- ja surmaratast, millest peaks pääsema, ei ole olemas kõrgeimat teadmist, mida peaks taotlema!´´

Mõned kirjeldamisüritused on veelgi elavamad. Justkui universumi alus oleks alla kukkunud, nagu välise maailma raskus oleks äkitselt kadunud kui sulav jäämägi, sest satori on vabanemine tavapärasest pingest, klammerdumisest valedesse omaksvõetud ideedesse. Inimese tavaline elutõlgenduse jäik struktuur tervikuna puruneb ja järele jääb piiritu vabaduse tunne. Satori ehtsuse tagatiseks on see, et kui inimene seda kogeb, ei jää tal väiksematki kahtlust juhtunud vabanemise täielikkusest.

Kui mingis hingesopis välgub ebakindlust, väikseimgi tunne: see on liiga hea olemaks tõsi – siis on satori vaid osaline, siis sisaldub selles soov klammerduda kogemusse, nii et see kaob ja nii kaua kui esineb veel selline soov, ei saa kogemus olla täielik. Soov kinni haarata satorist, kindlustada selle omamine, purustab selle niisamuti nagu sama soov purustab iga kogemuse.

Professor Suzuki ütleb satori kohta:

´Satorit võib defineerida kui asja loomuse intuitiivset mõistmist, vastandina analüütilisele ja loogilisele asjade käsitlemisele. Praktiliselt tähendab see uue maailma esiletulekut, uue maailma, mida varem ei oldud märgatud dualistliku mõtlemisega harjutud segaduse tõttu.

Või siis võiksime öelda, et satori on kogu oma ümbruse vaatamine hoopis uuest seisukohast. Mistahes see ka poleks, ei ole satori saavutanute jaoks maailm enam endine... Loogiliselt väljendatuna on kõik selle vastandid ühendatud kauniks ehtsaks orgaaniliseks tervikuks...

Valgustumine on iseendas toimuv ja teistest sõltumatu sisemise mõistmise ärkamine, mis võimaldab luua igavese ilu ja harmoonia maailma – nirvaana kodu.

Satori ei ole meele haiglaslik seisund, ebanormaalne psühholoogiline sümptom; kui üldse, siis on see eelkõige täiesti normaalne meeleseisund... Piitade asetusest oleneb, kas uks avaneb sisse- või väljapoole. Silmapilguga on kõik muutunud ja inimene on sama täiuslik ja normaalne kui kunagi. Veelgi enam, ta on samal ajal saavutanud midagi hoopis uut.

Kõik tema mentaalsed toimingud toimuvad nüüd uut moodi, mis on rahuldavam, rahulikum, rõõmsam kui kunagi varem. Elu meloodia on muutunud. Miski on seda noorendanud.

Kevade lilled on endisest kaunimad, mägioja voolab endisest värskemalt ja kõlavamalt. Seda subjektiivset muutust, mis tekitab sellise asjade seisu, ei saa nimetada ebanormaalseks. Kui elu muutub rõõmsamaks ja kui see laieneb kogu universumit hõlmavaks, siis peab satoris olema midagi täiesti tervet ja piisavalt väärtuslikku, et seda taotleda.´

Dwight Goddard: The Buddha´s Golden Path.

Õpilase enda täielik kindlusetunne ei ole ainus ehtsa satori tunnus. Kogenud õpetaja võib kohe näha, kas intuitsiooni või õpilase proovilepanekuga koani abil, kas tal on veel mõni kahtlus säilinud.

Koan, meetod satorisse püüdlemiseks ja satori proov tähendab sõnasõnalt ´avalikku dokumenti´, aga praktikas tähendab see probleemi, küsimust, keerulist situatsiooni, millele ei leidu intellektuaalset lahendust. Vastus ei ole loogilises seoses küsimusega ja küsimus on niimoodi koostatud, et see peab mõistust lihtsalt hämingusse viima. Mõned näited:

´Üks heli saadakse, kui lüüakse kaks kätt kokku, milline heli aga saadakse siis, kui lüüa üht?´

´Palju aega tagasi pani mees väikese hane pudelisse. Hani kasvas, kuni ta ei mahtunud enam pudelist välja. Mees ei tahtnud pudelit lõhkuda ega ka hane vigastada. Kuidas sai ta hane välja?´

Mahajaana-metafüüsikute jaoks esitas keegi küsimuse:

´Kui paljususe võib tuletada ühest, millest tuletatakse üks?´

Üks koan kirjeldab meest, kes ripub, hoides hammastega kinni puuoksast, saamata kusagilt mujalt mingit toetuspinda, isegi mitte kätega. Keegi küsis talt: Mis on zen? – Kui mees jätab vastamata, solvab ta küsijat; kui ta aga vastamiseks suu avab, kukub ja sureb. – Mil moel käituksid, kui oleksid tema asemel?

Sellist laadi küsimused võivad tunduda vaid veiderdamisena. Neis igaühes sisaldub aga mingi probleem, tavaliselt kahe samavõrra võimatu variandi vastandlikkus.

Just nii peegeldab koan elu hiiglaslikku koani, ja zeni seisukohalt tuleb elu mõistatuse lahendamises minna väljapoole jaatamise ja eitamise alternatiive, sest kõik vastandid vaid takistavad lahenduse nägemist. Iga koan viib ummikusse. Püüdes lahendada seda intellektuaalsel teel, märgatakse sageli selles peituvat mingit analoogiat, sarnasust.

Nii näiteks näeme me hane näites, et hani esindab inimest ja pudel tema keskkonda, olusid; inimene peab kas hülgama maailma, et pääseda vabaks või ta pigistatakse ise puruks, ja mõlemad variandid tähendavad enesetappu. Milline eesmärk saavutatakse, kui jäetakse maailm ja mida saavutatakse siis, kui lastakse sellel end ära lömastada.

Me võime küsida veelgi selgemini, kas ma pean alistuma oma ümbruse nõudmisetele ehk saatusele, mille puhl pudel jääks terveks, aga mina puruneksin, või võidelda ümbruskonnaga, mille puhul kas pudel või hani, võib-olla ka mõlemad, puruneksid? See on tõeline probleem, mille ees zeni õpilane seisab.

Kui talle see selgeks saab, juhtub satori: hani on pudelist väljas ja pudel on terve, sest äkitselt on õpilane vabanenud kujutletud vanglast – jäigast elumõistmisest, mille ta on ise oma omamissoovidest ehitanud. Ja nii, kui ühelt õpetajalt küsiti: ´Kuidas vabaneda sünni- ja surmarattast?´, vastas too: ´Mis sind kinni hoiab?´ Ponnistus koaniga teeb probeemi käesolevaks ja viib ummikusse. Just lootusetuimal hetkel võib õpetaja õhutada õpilast püüdlema kahekordselt.

Oma teoses ´Zeni õpilaste peegel´ ütleb õpetaja T´ui-yin: ´Jätkates visalt mediteerimist võid lõpuks tajuda, et koanile ei ole intellektuaalset lahendust, et siin lihtsalt ei ole mingit arukust sõna tavalises mõttes, et see on lame, maitsetu, ilma mingi veetluseta, ja siis ärkab sinus rahutuse ja kannatamatuse tunne.

See tunne kasvab, tugevneb ja lõpuks tundub koan nii võimatuna, et õpilast võib võrrelda moskiitoga, kes püüab hammustada rauakamakat, aga just sellel hetkel, kui raud paratamatult tõrjub sinu nõrkade lõugade püüdluse, unustad sa korraks iseenda; sa murrad läbi ja – töö on tehtud.´ Ei ole muud võimalust väljendada sellel hetkel juhtuvat kui öelda, et siis katkevad õpilase tahte tohutu surve all illusiooni ahelad.

Üks õpetaja ütleb: ´Sel hetkel pole sul muud alles kui kõvasti naerma puhkeda.´ Teine ütleb: ´Kui õpilane võitleb koaniga paljaste kätega, näeb ta lõpuks saavutavat mentaalse pinge piiri ja ta peab seisatuma.

Nii nagu kuristiku kohal rippuval mehelgi, pole tal mingit aimu, mis edasi saab. Äkki adub ta oma meele ja keha pühitud olevat olematusse ja koan on sama teed läinud. Seda mõeldakse, kui räägitakse ´lahti laskmisest´. Kui ta ärkab, toibub, tõmbab hinge, ta justkui jooks vett ja kogeks, et see on jahe. See on sõnulseletamatu rõõm.

´ ´Lahtilaskmine´ on tähtis sõna. Kui koani võtta teatud miniatüürina esindama elu hiiglaslikku koani, suurt mõistatust, millega igaüks võitleb kasvõi teadvustamatult, siis ei saa ei koani ega elu kunagi vangistada definitsioonide haardesse. Zeni õpetajad rääkisid kahest olendite liigist, ´surnust´ ja ´elavast´; loogilised analüüsid ja lahendused pädevad ´surnud´ olendite ja asjade puhul, samas kui ´elavaid´ ei saa aheldada mingeisse kindlate seletuste süsteemi.

Koanid kuuluvad viimaste hulka, needki on nagu elu, alati kättesaamatud, nendes sisaldub midagi määratlematut.

Kui õpilane jõuab äärmise abituse punkti, kui ta tajub, et koan on absoluutselt lahendamatu, tajub ta samal ajal, et ka elu on midagi, mida ei saa haarata määratluste ja definitsioonidega, mida ei saa vangistada, seisata ega omistada. Sellele järgneb ´lahtilaskmine´, elu võtmine eluna, selle tunnustamine elava, vaba, spontaansena, piiranguteta, mitte omistatavana.

Koan on vaid üks viis esitada elu mõistatust efektiivses vormis. See on sama ´mõistetamatu´ kui elu.

Vaimu vabadus algab siis, kui inimene tajub, et tema kannatus tuleb vaid ta enda püüdlusest kammitseda tuul karpi; säilitada elu, lubamata tal elada. Satori, valgustumine, võib olla eritasemeline. Selle esimesed välgatused võivad olla vaid hetkelised. Täielik satori pühib hoobilt kõik kahtlused, kogu ebakindluse, nagu juba eelpool öeldud.

Mõnikord võib siiski toimuda äkilisi, kõike uuendavaid selginemisi ilma astmelise arenguta. Kõigis neis selginemisjuhtumitel on palju sarnasusi, analoogiaid, kristlikus kultuuriruumis kogetud ootamatute, äkiliste pöördumiste ja kirgastumistega. Raamatu ´The Spirit of Zen´ autor laenab paari jutustust ameerika teadlase William Jamesi tuntud teosest ´Religioosne kogemus oma paljususes´. J

utustusi, milles korduvad tugevate ja veenvatena nii ´koani-´ kui ka ´satorikogemused´, teisil sõnul nii püüdluse, lahtilaskmise kui ka vabanemiskogemused, on mainitud teoses arvukalt (aga kuna see raamat on kättesaadav ka soome keeles, ei hakka ma siin neid jutustusi kordama).

William James näitab, et äkilistele pöördumistele eelneb sageli valulik lootusetuse ja ebatäiuslikkuse tunne, mis on enamasti samasugune kui see, mida inimene kogeb, jõudes ummikusse koaniga võideldes.

Ja pöördumis-sündmus sügava vabanemise, õnne ja ühtsuse kogemustega on kui teise sõnavara ja teiste sümbolitega esitatud satori. Igaüks püüab esitada oma kogemust vastavalt sellele õpetusele ja sõnavarale, mida ta varem on omandanud, aga põhiaines neis kogemustes on sama.

Tuleb rõhutada, et valgustumisekogemus võib toimuda ka üllatuslikult, ootamatult, ilma vähemalt sellel hetkel ponnistamata, inimese olles võimalikult rahulikus ja tasakaalukas meeleseisundis. On näiteid juhtumitest, kus päikesetõus, kureparve lend, väike lill või mingi muu looduslik nähtus on olnud (näilikuks) ekstaasi ajendiks.

Rabindranath Tagore räägib oma memuaarides mõnest eriti tugevast valgustumiskogemusest järgmiselt:

´Ühel hilisel õhtupoolikul kõndisin rõdul Kalkutas. Õhtuhämarusest õhkuv eha lõi kõikjale imelise nõidusevõlu. Naabermaja seinadki näisid kaunistuvat. Kas nõiduslik õhtuvalgus eemaldab siin igapäevasuse loori maailma näolt, mõtlesin ma. Ei! Kindlasti mitte!

Samas märkasin ma seda tulevat sellest, et minu peale oli laskunud õhtu, mille varjud pühkisid minasuse olematusse. Minasuse olles võimul, kirkas päevapaistes, kõik minu poolt nähtav segunes sellesse ja peitus selle taha. Nüüd, kui minasus kõrvale jäi, nägin ma maailma ta tõelisel kujul. Ja selles kujus ei ole midagi igapäevast, kõigele lisaks on see ilu ja rõõm.´

Rääkinud, kuidas ta pärast seda kogemust püüdis teadlikult vabaneda minasusest ja suhtuda maailma vaid vaatlejana ning sellest rõõmust, mida ta sai kogeda justkui tasuna selle püüdluse eest, kirjutab ta teises kohas järgmiselt:

´Meie Sudder Streetil asuvast majast võib näha tänava teisele poole kuni vabakooli aiani. Ühel hommikul seisin ma verandal vaadates selles suunas. Päike oli just tõusmas tihedate puulatvade tagant. Kaugemale vaadates tundus mulle äkki, justkui kardin oleks mu pilgu eest eemale lükatud, ma nägin maailma imelises säras ja igalt poolt kerkisid esile ilu ja rõõmu lained. See sära laskus silmapilkselt mu südame ümber kogunenud mure ja kurbuse kroogetest läbi ja valas minusse kõiksuse imelist valgust.´

(Rabindranath Tagore: Elämäni muistoja)

1939. a. ilmus Londonis Marcus Gregory laiaulatuslik uurimus psühhoteraapiast ja selle ajaloost (Psychotherapy Scientific and Religious). Autor käsitleb mh. kõigi aegade müstikute kogemusi.

Ta tunnistab, et uurimus näitab kaheldamatult, et paljudel juhtudel on tegu olnud ilmse patoloogilise häireseisundiga, aga samas tõrjub ta otsustavalt püüde seletada üldiselt sellelaadseid kogemusi kui haigusjuhtumeid. Ta ütleb mh.:

´Kõigi aegade müstikud väidavad ühtemoodi kogenud olevat Jumalat vahetult ja viisil, mida ei saa kahtluse alla seada, milles on võimatu kahelda ja seda küsitavaks seada. Kogemustega seotud mentaalsed pildid erinevate inimeste puhul muidugi vahelduvad, aga alati kaasneb sellega absoluutne kindluse ja vahetu sisemise nägemuse tunne

Ja teises kohas:

´See sisemine kogemus on tõepoolest üks ja sama; kõik müstikud räägivad sama keelt ja tunnistavad ühte ja sama usku. Nad kõik tunnistavad veendunult – või, nagu nad seda ise välja ütlevad – vahetut kogemust, et nende väike elu sulas suurde ellu, mis ei ole täiesti identne nende eluga, aga siiski sama loomuga.´

Zeni õpetajad on uue elu rõõmudest rääkides sageli ettevaaatlikud ja tagasihoidlikud. Meelsamini esitavad nad sellestki vaid vihjeid. Ja mingil põhjusel ei näi nad soosivat sellist tõsidust, tõesust, mida kristlikud müstikud kasutavad.

Zeni õpetajad võivad üsna elavalt kirjeldada seda hetke, mil toimus valgustumine, kõike uuendav välgatus, aga sellest, mis pärast järgneb, räägivad nad vaid vihjetena või siis päris igapäevase asjalikkusega. Yao-shan laulab:

Ühel õhtul tõusis ta otse üksildasele mäetipule;

ta nägi kuud pilvede taga paljastuvat,

ja kuidas südamlikult naerma ta puhkes!

Chao-pien kirjutab:

Äkiline välgusähvatus, meele uksed

lendasid ristseliti lahti ja vaata, siin istub vanake

(buddha-loomus) kõiges oma kodususes.

Nende püüdluseks on näidata, et zen on midagi täiesti loomulikku, midagi täiesti argise eluga seostuvat, ja nii on ka Buddhagi nagu vanake oma kodususes; tema, Buddha, ja Buddhaloomus, on olnud siin kogu aeg, tema koduks on tavaline elu. vaevalt keegi aga seda tunneb!

On olemas üks kuulus zenilik ütlemine, milles peegeldub see eriline suhe eluga. Selles öeldakse, et nendele, kes ei tea midagi zenist, on mäed just nimelt mäed, puud on puud ja inimesed inimesed.

Selle järel kui inimene on zeni mõnevõrra uurinud, saab kõigi muutuvate olendite tühjus mõistetavaks ja mäed ei ole enam mäed, puud pole enam puud ja inimesed pole enam inimesed, sest kuigi teadmatud usuvad väliste olendite tõelisust, peab osaliseltki valgustunu neid vaid näilisuseks, millel ei ole püsivat tõelist olemist, vaid mis kohtuvad kui pilved.

Aga, ütlemine jätkub – sellel, kes täielikult mõistab zeni, on mäed jälle mäed, puud puud ja inimesed inimesed. Kuigi satori ja äkilise pöördumise tunnusmärgid on ühesugused, käsitletakse ja tõlgendatakse neid erinevalt.

Kristlikku pöördumist peetakse armuandmise sündmuseks, mille annab hättasattunud inimesele väline Jumal, samal ajal kui satori tähendab sündmust, kus inimene esmakordselt kogeb oma sisemist loomust. Pöördumises tuleb midagi väljastpoolt ja muudab maailma, satori on aga maailma nägemine sellisena nagu see tegelikult on.

Zeni seisukohalt ei ole olemas dualismi, mis jagaks oleva maiseks ja taevalikuks, loomulikuks ja üleloomulikuks, inimeseks ja Jumalaks, aineliseks ja vaimseks, surelikuks ja surematuks, sest tavalised inimesed ja buddhad, samsara ja nirvana, avidja (teadmatus) ja bodhi(valgustumine) on üks ja sama. Inimese tajumisviis tekitab esinevuse, sest

´Meel on oma piirides ja iseendas

tema teeb põrgust taeva ja taevast põrgu

Seetõttu on meel elu võtmeks, sest oma eksiarvamuses loob ta segaduse, kirgastununa paljastab aga buddha-loomuse. Seetõttu on zenis, nagu peaaegu kõigis Ida usundeis, oluliseks ülesandeks meele tajumine, selle valitsemine.

Seda peavadki silmas koani harjutused ja sellele lisaks on zeni õpetajad välja arendanud meditatsioonimeetodi ehk za-zeni, mis aitab õpilasel lõõgastada oma keha, eemale tõrjuda uitavaid mõtteid ja säilitada oma närvienergiat, et suuta suunata kogu energia koanile.

Za-zeni algtegurid on pärit india joogast, sest mõlemas harrastatakse samasuguseid asendeid ja tähelepanu suunamist hingamisele. Siiski tuleb meeles pidada, et zen-harjutusi ega ka zen-kloostris olemist ei peeta elu eesmärgiks. Need on loodud ponnistusteks pettekujutlustest ja eksiarvamustest vabanemiseks ning tõelisuse tajumiseks. Inimene läheb zen-kloostrisse nagu kooli.

Kloostri kogu eluviis on häälestatud igapäevaste asjade väärtustamisele: kloostrielus vahelduvad kõige usinam töö ja visa meditatsioon, kõikjal valitseb puhtus ja kord; kui kloostrist väljaspool tahetakse rõhutada mõne kodu puhtust ja head korda, siis öeldakse, et see on nagu zen-klooster

. Ja eesmärgiks on see, et kui inimene on saavutanud sellise vaimuselguse, mis tema jaoks võimalik, tuleb ta tagasi tavalisse ellu, mida ta suudab nüüd elada ehtsamalt, puhtamalt, valgustunumalt kui varem.

Tegu ei ole maailmast eraldumise, vaid maailma õigesti mõistmisega, mitte elu hülgamisega, vaid tõeliselt isikupäraselt elamisega. Kuid kõik harjutused ja kloostrielu ei saa peita seda zeni põhilist mõtet, et argipäevane elu iseenesest on valgustumiskogemuse loomulik koht. Tai-an küsis kord Pai-changilt:

´Olen otsinud Buddhat, aga ma ikka veel ei tea, kuidas peaksin otsima.´

Pai-chang vastas:

´See on suures osas sama mis härja otsimine siis, kui sellel ise ratsutad.´

´Mida teeb inimene pärast seda, kui ta tunneb Tema (Buddha) ära?´

´See on nagu härja seljas kojuminek.´

Erinevate piltidega püüavad zeni õpetajad näidata sedasama, mida mõtleb igivana kuulus paradoks:

´Inimene seisab isenda varjus ja kurdab maailma pimeduse üle.´

Zen on suuresti mõjutanud nii Hiina kui ka Jaapani kunsti ja eelkõige on sellest inspireeritult töötanud need meistrid, kes omal ajal arendasid välja neile maadele omase napi, peenejoonelise vana maali.

Kauge mäe piirjoon või vaid osa sellest, rippuv imepeen oks avaruses, mistahes, pigem peen kui liiga selge, ilmne vihje, aga mitte selgitus – nii nagu nad püüavad anda vihje sõnadeta ilust, mis neid igal hetkel ümbritseb, ilma et me seda hoomaksime, kuigi see on meie silme ees.

Sama püüdlus sisaldub kuulsas ´tee-tseremoonias´, mis mõnikord nii Hiinas kui ka Jaapanis zeniga liitub. See on väliselt vormilt väga lihtne ja siiski – või ehk just seepärast – toob ta esile ´kõrgeima võimaliku kõige lihtsamate vahenditega´. Sageli sooritatakse seda täis söögimajas aia kaugeimas vaikses nurgas.

Maja on äärmiselt lihtne ja tagasihoidlik, kujult ebasümmeetriline – sümmeetrilisus oleks midagi loomuvastast, lõplikku, samal ajal kui kogu olemasolev on alati muutuv. Tseremoonias kasutatavad vahendid, tassid jne. on pigem näilikult jämedalt tehtud kui peente kaunistustega ja siiski võivad need olla äärmise kunstilise maitsega tehtud.

Tseremoonia ise sooritatakse hääletult, see on täis vaikset, väärikat viisakust ja see süveneb pingutuseta meditatsiooniks täielikus vaikuses. Esimesest hetkest alates on igal väikesel etapil oma tähendus – kuulatakse keeva vee heli, vee kallaja iga liigutus on tseremoniaalne kunst. Ja ´tee maitse on zeni maitse´ sellele, kes mõlemat mõistab.

Kõik on jahe, vaikne, napp, hääletu, aga need napid vihjed ja see vabastav vaikus võivad avada meele vaimuvooludele ning osavõtjad lahkuvad majast vaimselt süvenenuina ja virgemaina.

Tee-tseremoonia meetodit ja vaimu on muidugi võimatu sõnadega edasi anda. Mis tegemist oleks sellel zeniga, kui see oleks kirjeldatav! Tõeliselt peeni asju ei saa kunagi seletada, nendele viidata, neid peab igaüks ise nägema. Üks zeni runo ütleb:

´Kevadise puu oks,

mere sillerdus,

õhtu kahvatu kuu.´

Vaid see ja ei midagi muud!

Läänemaalane, kes kuuleb zenist, esitab muidugi küsimuse:

Puud tuntakse viljadest: mida on zen üldiselt saavutanud Ida rahvaste keskel?

Raske öelda! Tuleb vaid tunnistada, et zen, nagu näiteks India kõigi usundite kõige ülevamad, vaimsemad mõtted, on oma loomusest lähtudes ´esoteerilised´. Kasvavate miljonite religioosseid vajadusi rahuldavad paremini paljud nähtavamad, kindlatele dogmadele põhinevad usutunnistused.

Zeni ei ole kunagi püütud levitada – igasugune propaganda ja misjonitöö on tema vaimule vastuvõtmatu. – Tegelikult valitseb samasugune olukord üldiselt ka parema budismi, hinduismi ja muhameedliku sufismi puhulgi. Tõeliselt suured õpetajad Idas ei suru end kellelegi peale.

Tuhanded uudishimulikud eurooplased ja ameeriklased on Idast tagasi pöördunud rahulolematutena, sest neil pole õnnestunud kohata ühtki tähelepanuväärset ´püha meest´ või kui on kohanud, ei ole talt midagi peale sõbraliku muige välja pressinud.

Teisalt teatakse, et on juhtunud ja juhtub üha jälle, et tõeliselt otsiv, avatud inimene on sealt tagasi pöördunud sisemiselt uuenenuna ja võinud vähemalt valitud sõpradele tunnistada: Olen leidnud Õpetaja. Zen, milles ei ole üldse midagi salatut või varjatut, on esoteeriline seetõttu, et inimesed võtavad asju üldiselt eksoteeriliselt.

Mõned on ärganud või siis alles ärkamas: nende jaoks zen ongi. Mäejutlus, maailma religioosse kirjanduse säravamaid pärleid, on olnud Euroopale kättesaadav, isegi tunnustatuna, peaaegu kaks tuhat aastat. – See on kindlasti mõju avaldanud, aga kui palju?

Peale selle – ükski zeni õpetaja ei eksiks vastama meie esitatud küsimusele selle kohta, kuidas zen inimestele üldiselt mõjub. Selline küsimus näitab, et küsija pole jõudnud selle punktini, kus ta vajaks zeni.

Mees, kes on otsustanud ujuda üle jõe, ei küsi, kas kõik maailma inimesed on selleks võimelised ja tahaksid seda teha. Tee universaalse elutunnetuseni on maailmas individuaalne tee. Vaimuleegi lahvatus, elu õide puhkemine on igaühe puhul midagi ainulaadset. Iga üldine teooria on hall ja elutu. Ainuüksi elu on igihaljas.

Kuigi zen ei tugine kirjutistele, nagu usundid tavaliselt, on siiski seda puudutavate, sellele ühest või teisest küljest lähenevate kirjutiste hulk praktiliselt piiritu. Asja olemusest tuleneb siiski, et paljulugemine siin eriti kaasa ei aita. Mingi vihje aitab samahästi, võib-olla pareminigi kui terve raamatukogu.

Kui mõned vihjed ei pane mõtteid liikuma, ei tee tuhat köidet seda hoopiski; asja teoreetiline tundmine on üldiselt sama mis selle muutumine surnuks.

Ja niisiis korrakem siin seda, mida raamatu ´The Spirit of Zen´ autor oma lõppsõnas ütleb:

´...Zenist kirjutades tuleb vältida kaht äärmust: esimene on see, et seletatakse nii vähe, et lugeja täiesti hämmeldusse satuks, teine aga see, et selgitatakse nii palju, et lugeja kujutleb end zeni tundvat. Ainult seda rõhutatakse alati, et zen tähendab vahetut kontakti eluga, ´iseenda´ ja ´elu´ ühinemist nii üheks, nii samasse rütmi, et erinevus nende vahel ära ununeks, et omistamisesoov haihtuks, sest pole kedagi, keda võiks omistada ega midagi, mida saaks enda omaks pidada.

Eraldiolev ´mina´ ei püüdle enam asju, mis hulbivad sündmuste voolus, sest ta läheb vooluga kaasa ja saab sellega üheks, näeb kõiki asju ainuüksi voolulaineina ja mõistab, et nendest kinnihaaramine hävitaks nad. Seetõttu võib öelda, et zen on inimese ühinemine universumiga, meele samarütmilisus vormide muutumisega, ´ühtsus, samasus´, milles erinevus ´mina´ ja ´mitte-mina´, tundja ja tuntava, nägija ja nähtava vahel on kõrvaldatud, ületatud.

Ja siiski ütles õpetaja Tao-wu: ´Isegi ühesus, kui sellesse klammerduda, on asjast möödapanek.´ Tõde on see, et zenis samuti kui elus, ei ole üldse midagi, millesse võiks kinni jääda ja öelda: Kas siin see on!

Olen selle kätte saanud! Seepärast on iga zeni käsitlev raamat kui müstiline jutustus, millel puudub viimane lehekülg; alati jääb midagi järele, mis tühistab kõik määratlused (definitsioonid), mida ei saa kunagi sõnade abiga väljendada, ja kuidas tahes püüame seda ka kätte saada, on see siiski lehekülje võrra meist ees.

Aga nii on see sellepärast, et määratlused ja selgitused on surnud. Zen on elu; zeni tagaajamine on kui oma varju püüdmine, mil inimene jookseb kogu aeg päikesest kaugemale. Kui ta lõpuks taipab, et varju ei saa kätte püüda, toimub ´ümberpöördumine´, satori välgatus ja iseenda ja selle varju dualism kaob päikeses.

Siis mõistab inimene, et see, mida ta oli püüelnud, oligi vaid ebatõeline pettepilt tõelisest Minast – sellest, mis ta on alati olnud, on ja saab alati olema. Lõpuks on ta kogenud Valgustust. Nagu juba mitmel korral olen märkinud, ei saa Valgustumise seisundit sõnade abil edasi anda. Parimad sõnad pole piisavad iseloomustamaks seda, mislaadi asjaga on tegemist.

Raamatus ´The Buddha´s Golden Path´ esitab Dwight Coddart ühe kauni ürituse läheneda sõnapiltidega kirjeldamatule, isegi valgustumise kõrgeimale astmele. Selles öeldakse järgmist:

´Tundes kõike, armastades kõike elavat, andes iseenda ja kõik, mis ta on, neile, kes veelgi on klammerdunud erilisuste maailma ja kelle meelt varjavad veel paljud pilved, astub ta julgelt esile, riskides kõigega, ühendamaks end kõigega täielikult, kindlalt teadlik olles sellest, et kord saavad kõik Buddhadeks.

Teades nüüd olevat üks kõigi Buddhadega, ühineb ta alandlikult kõige elavaga, teostades armastavat sõbralikkust kõigis olukordades, nii et elavad olendid võiksid temaga koos mõista buddha-loomust.

Selliselt ületab ta kõik suhtelisuse, otsustele tugineva teadmise ja äkitselt ärkab täiuslikumasse teadmise seisundisse, kus kõik näilisuste osavad struktuurid, suhtelisus ja juhtumiseseeriad sulavad olematusse ja jääb järele ainult puhas buddhaloomus kui selline.

Oleks kui vees lootuseltult ranna poole ägav inimene äkki ärkaks ja aduks, et kõik tema ponnistused ja hädised mured on tarbetud, sest ta on juba kaldal.

See oleks kui pahast unest ärkamine, adumine, et kogu hirm oli vaid uni. Sügav vaikus ja puhkus ümbritsevad teda kõikehõlmava rahuga. Objektide, kogemuste, soovide, püüdluste, aadete ja meeleolude salapärane tulemine ja minemine, ilmumine ja kadumine, kogu mõtlemine, tahtmine, tegutsemine, mõjutamine on tema jaoks vaid tegevus ilma põhjuse või loogilise seoseta. Miksi ei õhutanud teadlikku püüdlust teha head rohkem kui oleks olnud tõeliselt vajalik tühjade näilisuste taotlemiseks. Kõik on spontaanne, ilma taotluseta, ilma ühtse plaanita, ainuüksi täielik vabadus ja täiuslik rahu. See täielik teadvustamine, see üleloomulik subjekti ja objekti samasus on haaramatu ja mõistetamatu tavalisele meelele, aga ´ümberpöördumise´ järel saab sellest loomulik bodhisatva-seisund. See on täieliku teadvustamise kontsentratsioon, täielik spontaansus, täielik vaimsus, täielik vabadus, täielik tarkus ja täielik armastus.

Selles seisundis sulab ära viimane jäänus bodhisatva-individuaalsusest, mis eraldab teda buddhasusest: ta on saavutanud NIRVAANA

Yrjö Kallinen ZEN : VALGUSTUMISE SÕNUM IDAST Tõlge raamatust: Yrjö Kallinen. Zen – Idän sanoma valaistuksesta. 2. pain. 1991. (93 lk.) Tõlkija Virve Külaviir


http://www.hot.ee/esi/kallinen.html