Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Zen-budism usub inimese vaimu sisemisse puhtusse

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Japan buddhism-0daibatsu.jpg
Hakuin.jpg
Zen-kyoto-japan-bamboos.jpg
Japan buddhism-01.jpg
Japan buddhism-kiilakad.jpg
Samurai-Satsuma-during-boshin-war-period.jpg
Nara buddhism - 0001.jpg
Ikebana1.jpg
Zen-kyoto-japan-bamboos.jpg
Zen, tuntud Hiinas ka kui Chan, pärineb sanskritikeelsest sõnast, millega tähistati mediteerimist.

Hiinas levis see õpetusena, mis pretendeerib erilisele avatusele ilma pühakirja vahenduseta, inimese loomuse tabamisele ja Budda täiuslikkuse saavutamisele.

Zeni põhiideeks on leida otsene kontakt oma olemusega - ainus autoriteet on meie isiklik sisemaailm.

Läänelikus tähenduses ühendab zen nii filosoofiat kui psühholoogiat.

Kuid idalikus arusaamises ei ole zen see ega teine.

Zeni põhiprobleem on soov tunnetada ennast kui universumi üht osa.

Seda tunnetamist nimetatakse satoriks, mida võiks tõlgendada kui valgustatust, kirgastumist.

Lääne inimesele on sõna kirgastumine arusaadav, kuid selle sõna idamaine tähendus jääb ettevalmistamata eurooplasele arusaamatuks.

Satori on müstiline sisemine kogemus, mida ei saa defineerida, ainult kirjeldada ja tõlgendada.

Sulandumise rõõm - mida budistid nimetavad «dharma joovastus» - valdab valgustatud isikut, kes unustab täielikult iseenda ja tunneb samastumist kõigiga ja kõigega.

Valgustatuse kogemus annab võimaluse väljuda oma tavapärase teadvusest.


Satoriaalse kogemuse salapära võiks iseloomustada nii.


Ükskord tuli Meistri juurde munk, et teada saada, kus asub algus Tõe leidmise teel.

Meister küsis tema käest: «Kas kuuled ojakese vulinat?» «Kuulen,» vastas munk. «Algus on siin,» ütles Meister.

Zen ei õpeta meile intellektuaalset analüüsi, samuti ei paku mitte mingisugust konkreetset juhendit oma järgijaile.

Selles mõttes on zen meelevaldne.

Zeni järgijail võivad olla oma doktriinid, mis kannavad sügavalt isiklikku iseloomu.

Nad loovad endale õpetuse ise.

Zen ainult näitab teed.


Kas see on religioon? Selle sõna tavalises tähenduses ei ole.

Zenis ei ole jumalat, kelle poole saaks palvetada, ei ole tõotatud maad, kuhu lähevad surnud.

Ja zenis ei ole sellist mõistet nagu Hing, mille eest peaks hoolitsema keegi kõrvaline. Zen on inimese vaim.

Zen usub selle vaimu sisemisse puhtusse.


Zeni praktiline külg seisneb meditatsioonis lootoseasendis.

Meditatsioon aitab suunduda sisemise valgustatuse poole (satori), kuid ei ole tingimata vajalik selle saavutamiseks.

Sisemise valgustatuse kogemuse saab ka ilma spetsiaalsete zeni harjutusteta.


Teisisõnu, meditatsiooniharjutused ei ole kasutud isegi siis, kui aastaid kestnud jõuponnistus ei kulmineeru valgustatuse kogemusega.

Zeni rakendatakse kujundava tegurina sellistes kunstiliikides nagu tushimaaling, no-draama, tee-tseremoonia, ikebana ja aiakujundus.


Väliskirjanduse põhjal Hilvi Bergmann


mida võiks zen-budism anda lääne inimesele?


Sellele inimesele, kes tahab midagi valmis kujul saada, ei anna midagi.

Pigem võiks küsida, kas zen on vajalik? Seda võib seletada järgmise näitega.

Laps küsib ema käest: «Mis asi on teater?» Ema ei püüa talle sõnadega selgitada, vaid viib lapse teatrisse, kus ta saab vajaliku tunnetuse.

Lääne inimene tunnetab oma seisundit, kuid seisundist arusaamine saab alguse teadmisest.

Kui teadmisi ei ole, ei ole ka arusaamist.


Oma tunnetust on üldse väga raske sõnadesse panna.

Teadmised zen-budismist on kui rahvuslik iseteadvus.

Seda ei suuda lääne inimene saavutada, kuid otsestest allikatest teadmisi saada ja tunnetada ta suudab.

Ja mitte ainult silmaringi laiendamiseks, vaid oma tundmuste, tunnetuste selgitamiseks.

See annab sisemise rahu ja selguse.

Lääne inimese puhul tuleks kõne alla mitte otseselt teadmine, vaid asjadest teadlik olemine.


Sofia Põder, psühholoog


Tushimaaling suibokuga


on maalimine musta tushiga (sumi), joonistussöel või tahmal põhineva hiina tushiga, mis kantakse pintsliga rõht- või püstkülikukujulisele krunditud siidi- või paberirullile.

Ühevärviline tushsh andis hiinlaste arvates palju eri toone.

Kasutati ka tushi õrna, läbipaistvat uhtumist, kuid põhiline oli tushijoon.

Tushimaaling koos kalligraafiaga oli väljendusrikkuse ja tehnilise meisterlikkuse väljendus.

Peamiseks zhanriks oli maastikumaal nn mäed-veed, milles avaldub muistne sümboolika: mäed esindavad aktiivset, mehelikku jõudu (yang), veed passiivset, naiselikku jõudu (yin).

Viljeldi ka lindude, lillede, loomade, puu- ja juurviljade maalimist.

Pärast 1868. aastat hoiab suibokuga traditsiooni elus nihonga - jaapani stiil.


Nihonga


maalitakse washile (jaapani paber) või siidile kas ühe- või mitmevärvilisena, kasutades mimesuguse jämedusega pintsleid.

Ühevärvilised joonistused on tavaliselt tehtud sumiga või hiina tushiga.

Teised värvid on saadud naturaalsetest ainetest, nagu mineraalid, putukad, konnakarbid või taimed.

Enamik nihongasid on üles seatud kui rippuvad rullid või kokkuvolditavad sirmid, kuid tänapäeval on paljud siiski ka raamitud.

Põhitähtsus on joonel; mokkotsu - joonistus ilma äärejoonteta - põhineb kontrastitehnikal, ja on sagedasti kasutatud lindude ja lillede kujutamisel.

Teisi võtteid: kulla ja hõbeda paiguti tagapõhjana rakendamine, tagapõhja väikeste osade sinna-tänna hajutamine, värvide paigutamine portsjonide kaupa veel niiskele maalingule, et saavutada juhuslikkuse effekti.


Traditsiooniline Teejoomine


on ritualiseeritud ja mõtestatud kui zen-budistlik meditatsioon, mis tekkis Hiinas budistliku kloostritavana ja muutus Jaapanis üliklikuks, esteetilisi elamusi taotlevaks rituaaliks.

Teetseremoonia ühendab endas joogi valmistamise ja serveerimise kui ka arhitektuuri, aianduse, keraamika, kalligraafia, näitekunsti, ajaloo ja religiooni õpetamise ja kasutamise.

Teetseremoonia on teadlikult tähtsustatud.

Momendi ainukordsus, lavastus ja päeva see osa, kui võõrustaja kutsub kokku teatud grupi külalisi, peab olema nauditav, see ei saa kunagi korduma.


Ikebana

on lillede ohverdamise budistlik rituaal. 18. saj oli välja kujunenud kolm stiili:

rikka, shoka ehk seika (taimed, vaas ja seadmisviis rangelt määratud) ja looduslikult lihtne nageire.

Tähtsa «kolmikelemendi» (mitsugusoku) ohvriannina pakkumine toimus Budda kuju ees, mille ühel küljel oli küünlajalas põlev viiruk ja teisel vaas lilledega.

Mitsugusokust arenes stiil rikka (seisvad lilled), millest on tekkinud kõik hilisemad Jaapani lilleseade koolkonnad.


Rikka oli asümmeetriline, seitsme eri haruga, mis esindavad loodusele iseloomulikke jooni:

1) tipp, teravik, millest allpool on

2) mägi, millest langeb alla

3) veekaskaad, mille ääres on

4) linn, kus inimesed on kogunenud voolava vee äärde,ja

5) org mägede jalamil.

Tervik on jaotatud 6) päikesest valgustatud ehk positiivseks pooluseks, mis vastab Hiina yangile, ja

7) maakera varjus olevaks pooleks ehk negatiivseks pooluseks, mis vastab yinile.


Link