Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Zeni põhiolemus - Sangharakshita 1 ettekanne

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Sangharakshita.jpg
Umaxi012.jpg
Zen garden.jpg
0.jpg
China2.jpg
W-6.jpg
China24.jpg
2vagtmq.jpg
Chinchariot.jpg
Chinese cousine.jpg
Chinese kitchen 04.jpg
Falun gong-sitting.jpg
61034035 2ef895114a.jpg
Chinese-architecture-04 leading.jpg
Zen-budismi vii patriarh vasumitra.jpg
Faxiang.jpg
The-history-and-changes-in-agriculture-1-1.jpg
Chinese kitchen 01.jpg
Pekingi-part.jpg
The lotus footprints of lord krsna.jpg
Bamboo-zen-garden.jpg
Nara buddhism - 0001.jpg
Orient lady with fan.jpg
Nara paitning.jpg
Jdo-Shinsh.jpg
Samurai-Satsuma-during-boshin-war-period.jpg
Zen hall.jpg


Otsene vahendamine väljaspool kirjutatut

Sõltumatus sõnadest ja tähtedest

Otsene osutamine tajule

Oma loomuse nägemine ja buddhaseisundi saavutamine

Sinu käes olev raamat põhineb viiel ettekandel, mille pidas budistlik munk Sangharakshita 1965. aastal chan-ist ehk zenist, mis on vast tuntuim, samal ajal aga ka kõige vääritimõistetavam budistlikkoolkond.

Inglasel Sangharakshital on pikaajaline sügav kogemus budistlikest õpetustest.

Ta on saanud pühitsuse ja initsiatsiooni kõigist kolmest tähtsamast budismi traditsioonist ja veetnud ligi 20 aastat idas, harjutades ja õppides dharmat.

1967. aastal, peagi pärast Inglismaale naasmist, rajas ta liikumise nimega Läänemaise Budistliku Vennaskonna Sõbrad, FWBO, mis nüüd on aktiivsemaid budistlikest liikumistest läänemaades.

Andes ilmlikpühitsuse 13 mehele ja naisele 1968. aastal, rajas ta Läänemaise Budistliku Vennaskonna, vaimse ühingu, kuhu praegu kuulub umbes 200 liiget üle kogu maailma.

Praegu elab Shangharakshita Norfolkis ja pühendab suurema osa oma ajast kirjutamisele.

Sisu

Eessõna

1. ettekanne: Sissejuhatus

2. ettekanne: Otsene vahendamine väljaspool kirjutatut

3. ettekanne: Sõltumatus sõnadest ja tähtedest

4. ettekanne: Otsene osutamine tajule

5. ettekanne: Oma loomuse nägemine ja buddhaseisundi saavutamine

EESSÕNA

Veetsin kakskümmend aastat Idas, peamiselt Indias. 1964. aasta augustis pöördusin The English Sangha Trust-nimelise organisatsiooni kutsel tagasi Inglismaale.

Tegutsesin kaks aastat Hampstead Buddhist Vihara-nimelises buddhakeskuses Londonis.

Sel ajal pidasin üle saja ettekande budismi eri tahkudest, ka need järgmised viis ettekannet zeni olemusest.

Käesolev raamat põhineb nendel esinemistel 1965. a. lõpust.

Kuigi ettekande viimine kirjaliku tekstini on põhjustanud mingil määral kontsentreeritust, ei ole ma siiski oma ettekannete sisu kirjanduslikumasse vormi viinud.

Usun, et nii jäin chan-budismi vaimule lähemale.

Samal ajal olen vältinud aga seda ilmset ebajärjekindlust, et oleks zenist lihtsalt veel üks raamat kirjutatud.

Sellest hoolimata, et teie ees on nüüd raamat zenist, on see oma loomult siiski ettekanne, nii vähemalt ma ise loodan.

I ettekanne

SISSEJUHATUS

ZEN ON TÄHTIS JA TUNTUD BUDISMI VORM. Olen juba kaua tahtnud sellest rääkida.

Mõistan, et julgedes zenist rääkida, olen väga nõrgal jääl. Mõned võivad pidada mind sissetungijaks nende erialale.

Kaalunud mõnda aega, otsustasin siiski oma julguse kokku võtta ja rääkida zenist.

Eespool on siis esitatud seeria viiest ettekandest –zeni olemusest. Esimene neist on sissejuhatus.

Minu tõrksus zenist rääkimise vastu ei tule sugugi austuse puudumisest selle budismi vormi vastu.

Ma hindan zeni väga. Tiibeti mahamudra- ja atiyoga-õpetuste kõrval esindab see minu arvates budismi vaimsuse tippu.

Minu tõrksus tuleb pigem sellest, et see ülesanne on äärmiselt raske.

Olen teadlik ka neist lugematutest zeniga seotud väärkäsitlustest, millest vähemalt mõningaid peaks selgitama, enne kui asuda zenist rääkima.

Pidades ettekandeid theravaada- ja mahayana-koolkondade õpetustest, samuti Tiibeti budismist ja peale selle veel mõne shin-budismi puudutava ettekande, otsustasin lõpuks siiski, et juba terviklikkust silmas pidades tuleb mul ka zenist rääkida.

Mõni sõna minu enda sidemetest zeniga, mis võoibolla pakub lugejale huvi. 16-aastasena juhtusin lugema Teemantsuutrat ja Wei Langi suutrat nagu Hui Nengi suutrat sel ajal nimetati, ja kohe tajusin intuitiivselt, et selles on absoluutne tõde, mis polnud minule võõras, olin seda alati tundnud ja tunnistanud.

Nagu teisedki, lugesin ka mina dr. D. T. Suzuki ja tema jäljendajate kirjutisi.

Suzuki kirjutised zenist, milles ühineb teadmisterikkus, mõistuse vahedus ja vaimne sügavus, jätsid sügava mulje ja olen inspiratsiooni saamiseks kogu oma budistliku elu jooksul nende juurde ikka ja jälle tagasi pöördunud. Seejärel õppisin ja harjutasin üle kahekümne aasta, peamiselt Idas, teisigi budismi vorme peale zeni.

Eriti harjutasin mediteerimist theravaada meetodil ja Tiibeti budismi kolkondade tantristlike põhimõtete järgi.

Need õpingud ja harjutused ning vaimsed kogemused, milleni need viisid, süvendasid minu zeni mõistmist ja hindamist.

See näib võõrana vaid neile, kellel on kalduvus pidada budismi eri vorme üksteist välistavateks, millele tuleb erinevalt ja ilma eelteadmisteta läheneda.

Budismi koolkonnad ei ole aga üksteist välistavad, hoolimata oma suurtest erinevustest, vaid neil on just nimelt palju ühist.

Kui kogeda ükskõik millist neist tõena, siis mõistad vähemalt mingilgi määral neis kõigis sisalduvat sügavamat tähendust ja eesmärki.

Kõik nad käsitlevad põhiliselt valgustuse saavutamist.

Kui ollakse kogenud budistlikku tõde, harjutades näiteks mingit Tiibeti budismi vormi, on võimalik mõista ja hinnata theravaadat või jodo shin shutat. Teadmine tervikust sisaldab osade tundmist.

Teiste sõnadega, et mõista zeni vaimu, ei ole ilmtingimata vaja lugeda raamatuid just zen-budismist või viibida zen-kloostris või isegi harjutada zen-meditatsiooni.

Veel vähem on selleks tarvis õppida jaapani keelt või harjutada mediteerimist, istudes teatud suuruse või kujuga patjadel.

Ja siiski, kui ma oleksin oma sidet zeniga piiritlenud vaid Teemantsuutra ja Wei Langi suutraga, Suzuki teoste lugemise ja üldise budismi mõistmisega, ei ole kindel, kas oleksin julgenud sellest rääkida.

Kuid õnneks on veel üks kokkupuutepunkt. Enne tagasipöördumist Inglismaale 1964. aastal, olin kohanud väga tähelepanuväärset isikut.

Ta oli ilmlik-budistlik erak, kes elas Kalimpongi lähedal kahes väikeses toas, kust ta polnud lahkunud vähemalt 15-16 aasta jooksul.

Ta kasutas kogu oma aja mediteerimiseks, pidades vaid lühikest lõunatundi.

Rohkem kui aasta jooksul kohtusin temaga regulaarselt kord nädalas.

Lisaks sellele, et ta tundis läbinisti kanoonilist budistlikku kirjandust, märkasin, et ta on kaugele jõudnud vajrayana harrastaja – ta oli seda uurinud Lõuna-Tiibetis – samuti ka zeni harrastaja, või peaks ehk ütlema chani, sest ta oli hiinlane.

Peale selle oli ta veel eriti produktiivne kirjutaja ja avaldas palju tantristlikku budismi ja zeni käsitlevaid raamatuid, kuigi ta kulutas vaid pool tundi päevas oma kirjanduslikule tööle.

Hoolimata sellest, et ta keeldus tegutsemast guruna ega soovinud võtta endale õpilasi, õppisin ma talt meie vestluste käigus väga palju.

Vähemalt suutsin endisest sügavamalt omandada zeni vaimu. Ilma selle tutvuseta ei oleks ma ilmselt pidanud end pädevaks zenist rääkima.

Nagu võisite märgata, olen jõudnud zenini eri koolkondade kaudu.

Pidanud sarja loenguid theravaadast, mahajaanast, Tiibeti budismist jne., otsustasin järjekindluse mõttes pidada ka sarja zeni käsitlevaid ettekandeid.

Siin tuleb esile üks tähtis asjaolu, mis otseselt mõjutab budistliku liikumise iseloomu kogu läänemaailmas.

Budismil on pikk ajalugu.

See õitses Idas 2500 aastat, mil tekkis lugematult koolkondi ja lahkusid Indias, Hiinas, Jaapanis, Tiibetis ja mujal.

Keegi ei tea täpselt, kui palju neid on või oli, sest mõned on täielikult kadunud. Ilmselt mitu sada on siiski veel olemas.

Need koolkonnad räägivad ühesusest paljususes ja paljususest ühesuses.

Kõik on suunatud valgustumisele ehk buddha-seisundi saavutamisele.

Samal ajal lähenevad nad sellele eri moodi ja lähtuvad erinevatelt alustelt.

Nad on kas peaasjalikult ratsionaalsed või põhiliselt müstilised, rõhutavad kas tegevust või vaigistumist(kustumist) ja rõhutavad oma õpetustes kas ajaloolisi või mütoloogilisi seoseid.

Neid koolkondi või vähemalt tähtsamaid neist ollakse nüüd toomas läänemaadesse.

Osalt mainitud põhjustel, osalt seetõttu, et need liituvad erinevate rahvaste kultuuridega, näis alguses läänemaistele uurijatele, et neis sisalduvad lepitamatud vastuolud.

Hoolimata näilikest erinevustest, isegi vastandlikkusest, tuleks uurida ja õppida hindama neid kõiki ja tutvuda nii palju kui võimalik, kogu budistliku mõtlemise ja praktika laia skaalaga.

Ainult nii on võimalik saada harmooniline pilt budismist. Muidu võime teha sellise vea, et samastame budismi mingi ühe selle vormiga ja väidame, et see ja ainult see, on Buddha õpetuse tõeline ilming.

Selline olukord oleks kahetsusväärne, kuna see tähendaks sektantliku positsiooni omaks võtmist, mis on võõras budistlikule vaimule ja mis kahjuks viimase ajani on olnud omane enamusele kristluse vormidele.

Selles ettekannete sarjas ei samastu me ühegi budismi koolkonnaga. Seetõttu on paratamatu, et käsitledes nii paljusid budismi vorme jõuame varem või hiljem niikuinii zenini.

Terviklikku lähenemisviisi võib olla raske saavutada ja see võib asju isegi segasemaks ajada, sest nõuab nii objektiivsust kui ka kriitikavõimet ja erakordset head asjatundlikkust.

Paljusid inimesi aga peletab sellise pingutuse vajadus.

Palju kergem oleks omandada selline budismi vorm, mis on meile lähedasem ja millega võiksime südamest samastuda.

Meile pakuks rahuldust, et ainult see tunnistataks õigeks dharmaks ehk Buddha õpetuseks ja kõik teised budismi vormid selle kõverpeegleiks ja moonutisteks.

Kuid just seda tuleks vältida. Tuleb meeles pidada, et budistidena toetume me dharmale ja mitte mingite eriliste koolkondade õpetustele.

Siiski võivad vaimsed harjutused olla või õigemini need peaksid olema selgelt spetsialiseerunud mingile budismi traditsioonile.

Me võime lausuda nembutsut või treenida hingamise jälgimist või hoopis visualiseerida mandala, millesse kuulub buddhasid, bodhisattvasid ja teisi kõrgele arenenud olendeid.

Kuid meie hoiak budismi suhtes peab siiski olema võimalikult avar. See peaks olema lausa universaalne.

Selles seoses tuleb mulle meelde mu kogemus Buddhist Society suvekursuselt aastal 1964, kohe pärast seda kui olin naasnud Indiast.

Seal peeti loenguid ja tehti harjutusi theravaadast, mahajaanast, zenist ja Tiibeti budismist.

Mõned kursustel esmakordselt olijad kaotasid alguses julguse ja sattusid hämmeldusse.

Vahetevahel tundus, et budism on väga ratsionaalne, karmilt askeetlik ja kuiv, vahetevahel aga, et see on soe, müstiline ja eetiliselt tolerantne.

Kord kästi kuulajail kasutada mõistust, kord intuitsiooni.

Üks kõnelejaist soovitas neil tugevalt iseennast usaldada, et vabaks saada; kohe sejärel soovitas keegi teine neid usaldada vaid lõputu valguse buddhat, Amitabhat, kaastunnet, kes on juba aegade alguses meid armulikult vabastanud.

Pole siis ime, et algajad hämmeldusse sattusid. Mõned küsisidki, et nad on õppinud palju mahajaanast, theravaadast ja paljudest teistest koolkondadest, aga kus on siis budism?

Millal saavad nad sellest kuulda?

Kursuse lõppedes taipasid paljud, et hoolimata vastuoludest koolkondade vahel, on nad siiski kõik suunatud valgustumisele, kõigi eesmärgiks on mingi külg ühessamast transtsendentsest tõelusest.

Kord paluti kahel mehel ja kahel naisel rääkida kakskümmend minutit budismist. Kuigi teema oli üks, olid esitused täiesti erinevad.

Esiteks, mehed lähenesid ainele mõistuslikumalt ja naised intuitiivsemalt.

Üks kõneles loogiliselt neljast üllast tõest ja kaheksaosalisest teest, üks naine pidas ettekande mediteerimisest.

Üks neljast võttis jutuks detailse Buddha elu tutvustuse. Teine ei maininud Buddhat üldse.

Hoolimata erinevatest lähenemisviisidest, käsitlesid kõik neli siiski selgelt ühte ja sama asja, budismi.

Kõik jäid aga kaugele põhilisest asjast, budismi edasiantamatust sisemisest tuumast.

Selle poole vedasid nad eri nurkadest küll jooni ja suutsid tekitada aluse, millelt võiks budismi leida ja kogeda.

Püütagu lähenemisviis teha kui kõikehaaravaks ja objektiivseks tahes, on see siiski alati kitsas ja tinglik, lühidalt öeldult, ühekülgne.

Üks viis, kuidas vältida ühekülgsust, on kõrvutada vastandlikke formuleeringuid budismist nii, et me ei näe mitte ainult nende vastandlikkust, vaid tajuksime ka, et need on pädevad vaimse kogemuse ilmingud, kogemuse, mis mis jääb analüüsiva meele loogilistele kategooriatele kättesaamatuks.

See on üks kasu budismi eri koolkondade tundmaõppimisest.

Me ei peaks kartma vastandlikkust ja vastuolusid. ´Rumal järjekindlus,´ ütles Emerson, ´on väiklase meele kummitus.´

Psühhologilisel tasandil rõhutab budism harmooniat ja tasakaalu.

Inimloomusesse kuulub palju erinevaid külgi: intellekt ja tunne, tegevus ja meditatsioon jne., ja need kõik on võrdväärsed.

Vaimses nii nagu ka maises elus tuleb kõiki külgi harjutada ja arendada ning taotleda tasakaalu. Seda näitab ka õpetus viiest vaimsest omadusest.

See on üks vanimaid ja tähtsamaid neist järjestatud loeteludest, millena Buddha õpetus algaegadest saadik säilinud on.

Nendeks viieks vaimseks omaduseks on:

usk (shraddha),

tarkus (prajna),

energia (virya),

keskendumine (samadhi),

tähelepanelikkus (smirti).

Usku, mis vaimses elus esindab tundmuslikku ja teenijalikku külge, tuleb tasakaalustada tarkusega, muidu see muutub religioosseks hüsteerilisuseks, fanaatiliseks ahistamiseks ja rõhumiseks, äärmiseks sallimatuseks.

Teisalt, tarkust, mis esindab intellektuaalset või õigemini teaduslikku ja sügav-vaimset külge, tuleb tasakaalustada usuga, ilma milleta ta degenereeruks juuksekarva lõhkiajavaks skolastikaks.

Energiat ehk vaimset elu liikumapanevat külge tuleb tasakaalustada keskendumisega, mis on sissepoole pöördumine ja kontemplatiivne (seesmiselt vaatlev, mõtisklev).

Ilma selleta oleks energia kas distsiplineerimatu ülekeevus või neurootiline rahutus.

Keskendumist tuleks omakorda aga tasakaalustada energiaga, ilma milleta oleks keskendumine sihitu unelemine, unistamine, nüristav oma naba ümber tuijamine või neurootiline enesesse sulgumine.

Loetelu viimane vaimne võime – tähelepanuvõime ei vaja tasakaalustavat vastasmõju, sest seda ei saagi kunagi olla üleliia.

Täehelepanu hoiab tegelikult usu ja tarkuse ning energia ja keskendumise tasakaalustatud seisundis.

´Tähelepanust on alati kasu,´ kuulutas Buddha. Peale selle, et zen on üks budismi koolkondadest, täpsemalt öeldult, üks mahajaana koolkondadest, teine kolmest suurest ajaloolisest arneguetapist, milleks India budism traditsiooniliselt jaotatakse.

Mahajaanas võib eristada nelja põhilist koolkonda ja lähenemisviisi.

Olen käsitlenud neid üksikasjaliselt oma raamatus ´A Survey of Buddhism´ ja tutvustanud, kuidas need vastavad viiele vaimsele omadusele.

See, mida Conze nimetab usu ja teenimise budismiks ja millesse kuulub väga tundeline, ajalooline ja legendaarsete buddhade ja bodhisattvade, nagu Avalokiteshvara, Manjushri ja Tara jumaldamine, esindab pühendumist usule.

Madhyamika-koolkond ehk kesktee koolkond ja selle karm dialektiline tõelisuse käsitlusviis esindab pühendumist tarkusele.

Budistlik tantra, mis esoteerlises vormis integreeris mitte ainult meele, vaid ka füüsilise hingamise ja seemnevedeliku energiad, pühendub energiale.

Neljas vaimne omadus, keskendumine, on teoreetilisel tasandil esindatud yogacharas ja praktilisel tasandil koolkonnas, mida tuntakse jaapani vormis zenina.

Tähelepanelikkuse omadust väljendab sallivuse vaim, mis läbib kõiki koolkondi ja mis toob need kokku mahajaana-mõiste alla.

See vastavus mahajaana koolkondade ja viie vaimse omaduse vahel annab meile tähtsa võtme zeni loomusesse.

Lihtsamalt öeldult, see on mahajaana-budismi see külg, mis rõhutab meditatsiooni tähtsust ja keskendub sellele.

Sellele viitab juba koolkonna nimigi. Hiina termin ch´an-na on väärastunud vorm sanskriti sõnast dhyana, mille üldiseks tähenduseks Indias on meditatsiooni harjutamine ja meditatsiooniga seotud kogemused, samal ajal kui zen-na, lühidalt zen, on jaapani vorm hiina sõnast.

Seega siis zen-koolkond on tegelikult dhyana- ehk meditatsiooni koolkond.

Samal ajal on zenil oma eriline loomus. See ilmneb, kui pühenduda veidi sügavamalt sõna ´meditatsioon´ tähendusele.

Eelpool esitletud eraku jutustuse järgi on nelja liiki ch´ani ehk zeni.

Niipalju kui ma tean, seda eriti tähtsat traditsioonilist liigitust, mis suurepäraselt valgustab zeni olemust, ei ole varem läänemaades esitatud ja se on läänemaistele budistidele seni tundmatu.

Seetõttu loodan, et see teid huvitab.

1. Tathagata ch´an ehk klassikalised keskendumisemeetodid nagu hingamise jälgimine ja universaalse armastuse tunde arendamine, mida õpetas Buddha, on ühised praktiliselt kõigile budismi vormidele, kaasaarvatud zen.

Zen-kloostrites õpetatakse algajaile neid meetodeid ja tavaliselt algaja harjutabki ainuüksi neid rohkem kui aasta jooksul.

2. Patriarhaalne ch´an ehk Hui Nengi ch´an.

Hui Neng oli kuues hiina zen-koolkonna patriarh.

See viitab raamatu The Platform Scripture (Hui Nengi suutra) õpetusele samadhi ja prajna identsusest või vähemalt nende lahutamatusest. Hui Neng ütleb: ´Mu õppinud kuulajad.

Minu süsteemis on samadhi ja prajna kõige aluseks.

Kuid ei tuleks arvata, et need kaks on üksteisest sõltumatud, sest nad on lahutamatult ühinenud ja sugugi mitte kaks eraldiolevat üksust.

Samadhi on prajna sügavaim olemus, samal ajal kui prajna on samadhi aktiivne pool.

Samal hetkel kui saavutame prajna, on kohal ka samadhi ja vastupidi...

Õpilane ei peaks arvama, et selle vahel on erinevust, et ´samadhi tekitab prajnat´ ja et ´prajna sünnitab samadhi.´ (Wei Langi suutra)

Edasi: ´Samadhi ja prajna suhe on samasugune kui lambi ja valguse suhe. Lambi abil saabub valgus.

Ilma selleta oleks pime. Lamp on valguse oluliseks osaks ja valgus on lambi ilming.

Nimeliselt on neid kaks, aga oma olemuselt on nad üks ja sama.

Samuti on ka samadhi ja prajnaga.´ (Wei Langi suutra) Prajna tähendab teatavasti tarkust transtsendetse tarkuse tähenduses.

Kuid mida tähendab samadhi? Sellega seostub palju segadusi, mida tuleks selgitada.

Ühena viiest vaimsest omadusest tähendab samadhi lihtsalt tajumise ühtsust ehk keskendumist.

See on termini tähendus nn. põhibudismis, näiteks selles tüüpilises budismis, mis on esitatud theravaada-kirjanduses ja mida tänapäeval esindab theravada.

Siin tuleb samadhit mõista samas mõttes kui seda mainitakse teisena kolmest suurest arenguetapist, milleks jaotatakse vaimne tee ja millest esimene etapp on moraal ehk shila ja kolmas prajna ehk tarkus.

Kuid mahajaana-suutrates, mis moodustavad Hui Nengi õpetuse tausta, on samadhil hoopis erinev tähendus.

Läänemaisele uurijale on tekitanud segadust see, et nad on ekslikult oletanud, et samadhi, mida Hui Neng samastas prajnaga, oli samadhi meele keskendamise tähenduses.

Kui see nii oleks, muutuks kogu vaimse kasvu idee absurdseks.

Mahajaana-suutrates vastab samadhile theravaada-kirjutistes pigem chetovimutti ehk teadliku vaimse vabanemise seisund kui samadhile keskendumise tähenduses.

Mahajaana samadhit võib pidada valgustuseks, selle isikliku saavutamise subjektiivseks küljeks.

Prajna ehk tarkus on selle objektiivne külg ehk tõeline ilmnemine ja toime maailmas ning need kaks poolt on loomulikut lahutamatud.

Siin ei ole prajna budismi õpetuse prajna tema tavalises tähenduses, mis on nägemus tingimuslike asjade ebarahuldavast, püsimatust ja ilma iseta olevast loomusest, vaid see on maha prajna ehk suur tarkus, kõigi olemasolusse kuuluvate ilmingute tühjuse loomuse tajumine.

Tühjus tähendab absoluutset tõelust, mis on vaba tingimuslikkusest.

Kui võrrelda üldist budistlikku õpetust mahajaana-suutrate õpetusega, võib öelda, et Hui Nengi järgi on kogu budistliku vaimse harjutamise süsteem väljendatav skeemidena:

shila (moraal) – samadhi (keskendumine) – prajna SAMADHI-PRAJNA = buddha-seisund.

Kui Tathagata ch´an spetsialiseerub keskendumisharjutustele, siis seeria teine liige ehk patriarhaalne ch´an spetsialiseerub SAMADHI-PRAJNA saavutamisele

3. Järgijate ch´an.

See on ch´an sellisena nagu seda õpetasid Hui Nengi vaimsed järgijad, eriti neljanda, viienda, kuuenda ja seitsmenda põlvkonna suured meistrid, kellest said Hiina viienda ch´an-suuna loojad.

Kui Tathagata ch´an ja patriarhaalne ch´an on oma vormilt indialikud, siis Hui Nengi järgijate ch´an on tüüpiliselt hiinalik.

Selle asemel et tsiteerida laialdaselt kirjutisi ja rääkida pikalt zeni filosoofiast ja zeni harjutamisest traditsioonilisel kombel nagu veel Hui Neng tegi, püüab selle liigi ch´an jõuda valgustuse kogemuseni vahetu ja konkreetse viisi asemel eriskummaliselt ja võõralt näivate sõnade, lausete ja tegude abil.

Nendeks on kuulsad kung-anid (jaapani keeles koanid, sõnasõnalt tõlgituna ´avalikud dokumendid´) või valgustumisele ´kaasaaitavad tegurid´, nagu äkiline hüüatus, naerupurse, zest, kepihoop. 4. Suun ch´an.

See on selliste inimeste ch´an, kes ainuüksi räägivad zenist või kirjutavad sellest raamatuid ja artikleid, kunagi seda ise harjutamata.

Kui mu sõber Kalimpongis mulle sellisest ch´anist rääkis, märkasin, et see on väga üldine läänemaades, kus see on määravaks koolkonnaks, millel on palju meistreid ja peaaegu et oma patriarhaalne traditsioonisüsteem. Masendunult tõdes ta, et see on olnud üleüldine ka Hiinas.

Kui ühel teisel korral näitasin talle läänemaises budistlikus ajakirjas olevat zeni artiklit, puhkes ta mõne lause lugemise järel ohjeldamatult naerma.

Kuid peagi muutus naer nutuks ja ta nuttis kibedalt kaastundest tõeotsijate vastu, keda suured ch´ani kuulutajad petsid ja valele teele juhtisid.

Järgmistes neljas ettekandes püüan lühidalt selgitada, mis on zenil ühist teiste budismi koolkondadega, samuti seda, mis on sellele ainuomast.

Käsitlen ainet mõnede traditsiooniliste värsside alusel. Nendes värssides näib üldiselt sisalduvat zeni tuum. Loodetavasti aitab see vältida väärkäsitlusi.

Enne kui toon siin ära need värsid, tahan rääkida kolmest asjast, mis minu arvates põhjustavad läänemaades zeni puudutavate väärkäsitluste teket.

Esimene põhjus on meie ühekülgne intellektuaalne lähenemisviis.

Läänemaalased saavad enamasti zeni puudutavad teadmised raamatutest, tavaliselt Suzuki teostest. Alguses on need loomulikud hädavajalikud.

Õnneks on nüüdsel ajal kättesaadavad paljud zeni käsitlevad raamatud, mis arvatavasti on nii loetavad kui raamatud zenist seda olla võivad.

Sellisteks on näiteks Charles Luki kolmeosaline raaamatusari Ch´an and Zen Teaching ning Trevor Leggetti raamatud First Zen Reader ja The Tiger´s Cave.

Mõttega loetuna vahendavad sellised raamatud nii mõndagi zeni vaimust ja näitavad tundlikule lugejale mõistusliku lähenemisviisi puudusi.

Justkui ühest suust õhutavad nad lugejaid zeni harjutama.

Kahjuks näib liigagi paljudel inimestel olevat kindel mõistuslik käsitlus sellest, et zeni ei saa mõistuse abil mõista.

Nad mõistavad harjutuste vajadust nii põhjalikult, et neile ei tule isegi pähe zeni tõepoolest ise harjutada.

Selle asemel kirjutavad nad loetu põhjal ja zeni puudutavate mõistuslike teadmiste alusel ühe uue raamatu juurde.

Neis raaamatutes tõestatakse üldiselt pikalt nagu pööramaks ebausklikke, et raamatud ei saa rääkida midagi zenist, et mõistus on takistuseks ja et inimene peaks arendama oma intuitsiooni.

Sadade lehekülgede pikkuse tõestuse järel määratlevad nad zeni üldiselt suure rahuldusega ´määratlematuks´.

Kui neilt tüüpilistelt zen-tarkpeadelt küsida mediteerimise kohta, mühatavad nad sageli: ´Tegelen mediteerimisega oodates valgusfoori lubavat tuld.´

Teiseks, me üritame zeni mõista eraldi budismist. See on sama mis üritada mõista tammetõru eraldi tammest, see on täiesti mõttetu.

Zen on kogu budistliku traditsiooni oluline osa. Nagu me oleme juba näinud, on zen mahajaana see külg, mis spetsialiseerub mediteerimise harrastamisele.

Kõik zeni mõisted ja tehnikad, samuti nagu selle teooriad, kirjutised, tema vaimne ideaal ja kloostrisüsteem ning pühitsus-traditsioon on võetud budismist ja veel selle järelgi, kui need on läbi teinud oma spetsiaalse arengu ning leidnud oma erilise koha, mis teeb tast zeni, ei saa neid eraldiolevaina mõista.

Kui meil on isiklik side valgustunud zen-meistriga ja me oleme valmis usalduslikult järgima tema juhiseid, ei pea me arvestama budismi. Me ei pea isegi zeni arvestama.

Aga nii kaua kui meil ei ole seda eelist, ei ole meil muud valikut kui uurida zeni budismi ühe osana.

Teistsugune lähenemsisviis oleks sama kasutu kui püüda mõista metodismi päritolu ja loomust eraldi Inglise kirikust ja kristlusest üldse.

Kolmas ja viimane zeni puudutavate väärkäsitluste põhiline põhjus on see, et me peame sõrme ekslikult kuuks. Budismi väljendanud sügavat zeni tundmist.

Teised peavad zeniks teetseremooniat või dþuudot, kendod või karateed.

Neil jääb hoomamata, et need ei ole zen ise, vaid ainult zeni ilmingud teatud Kaug-Ida kultuuris. Mõned arvavad isegi, et zen on jaapani päritoluga.

Kui tahaks olla paradoksaalne, kui mitte öelda provokaatorlik, võiks isegi nii väljendada, et zenil pole mingit pistmist Jaapaniga.

Edaspidi püüame vältida selliseid väärkäsitlusi.

Nüüd võimegi siin ära tuua mainitud värsid.

Neid arvatakse pärinevat Hiinast Tang-dünastia perioodist, kuid autor on tundmatu. Värss ise on järgmine: Otsene vahendus väljaspool kirjutatud,

Sõltumatus sõnadest ja tähtedest,

otsene osutus tajule,

oma loomuse nägemine ja buddha-seisundi saavutamine.

Iga rida neist neljast esindab üht zeni koolkonna põhiideed. Igas ettekandes käsitlen ma üht rida.

Loodetavasti saame selliselt mingi aimduse zeni olemusest ja jõuame lähemale valgustumisele.

Samal ajal laiendab ja rikastab see meie budistlikust traditsioonist aru saamist.