Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Difference between revisions of "Zeni põhiolemus - Sangharakshita 2 ettekanne"

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search
(Bot: Automated import of articles)
(No difference)

Revision as of 15:25, 6 December 2015

yuyu108uuyuZeni põhiolemus - Sangharakshita 2 ettekanneyuyu108uuyu

Geia.jpg
E.prnaste.tiina-hallik-anu-rootalu-a.arrak.t.promet-baiir-budun-dorzii-ivolgaa.gif
Decent-of-the-ganga.jpg
Dragon.jpg
Huang he-china.jpg
Family practice.jpg
China-old-photos--22.jpg
Page18.jpg
Riided.jpg
Jowo-statue-at-the-heart-of-lhasa-0.jpg
Maytreyapotalast.jpg
China-old-photos-1814.jpg
China-old-photos-30.jpg
Bodhidharma-k.jpg
Nagarjuna1.jpg
Two sitters.jpg
Jaapani kk.jpg
Dbl doors.jpg


2. ettekanne

OTSENE VAHENDUS VÄLJASPOOL KIRJUTATUT

Otsene vahendus väljaspool kirjutatut võib näida lihtsa ja selgena.

Kui see mõte oleks tulnud varem mõnes raamatus ette, poleks me ilmselt sellele rohkem tähelepanu pööranud, arvates, et me teame, mida see tähendab.

Kuid kas on see esimene stroof tõepoolest nii lihtne kui näib?

Mida tähendab ´otsene vahendus väljaspool kirjutatud´?

Mis on kirjutised? Mida mõeldakse vahendamise või ´otsese vahendamise´ all ja mida tähendab ´väljaspool kirjutatut´?

Järgnevalt uurime igat detaili eraldi.

Mis puutub kirjutatusse, siis kõigil maailmausundeil on oma pühad raamatud: kristlastel Piibel, moslemitel Koraan, hindudel Veedad ja budistidel Tripitaka-nimelised raamatud.

Siin tähendab ´tri´ kolme ja ´pitaka´ korvi või ka kogumit, seega kolm kogumit budistlikke kirjutisi.

Mõned asjatundjad on arvamusel, et palmilehtedele kirjutatud tekstid olid budismi algaegadel jaotatud vastavalt teemale kolme gruppi.

Igaüht neist säilitatakse teksti leidmise kergendamiseks oma punutud korvis.

Termin võib viidata ka viisile, kuidas asju ahelana mehelt mehele edasi anti.

Samamoodi andsid mungad ühelt sugupõlvelt teisele edasi pühasid traditsioone, kõigepealt suuliselt, hiljem kirjalikult.

Need kolm korvitäit või kolm kogumit on järgmised:



1. Vinaya pitaka ehk kloostrireeglite kogum.

Praegusel kujul käsitleb see peaasjalikult kloostrisüsteemi reegleid ja selgitusi nende algupärast.

Selles on ka palju eluloolist, ajaloolist ja hariduslikku matejali. Selle pitaka algupäraseks sisuks näib olevat lühike Buddha elulugu.

2. Suutra pitaka ehk kogum Buddha kõnesid, vestlusi ja ülestähendusi sellest, mida Buddha on erinevais olukordades öelnud erinevate moraali ja vaimsete väärtustega seotud küsimuste kohta.

3. Abhidharma pitaka ehk kõrgeima õpetuse kogum.

See on Suutra pitaka aluselt loodud õpetuse süsteem ja selle üksikasjaline analüüs.

Traditsiooniliselt on kogu Tripitakat peetud Buddha sõnaks, Buddha-vacanaks.

Me teame, et Buddha ise ei kirjutanud midagi. Sokratese ja Kristuse kombel õpetas ta suuliselt.

Buddha parema mäluga õpilased andsid õpetuse edasi oma õpilastele ja need omakorda oma õpilastele. Nii siirdus õpetus järeltulevatele põlvedele.

Õpetust anti suuliselt edasi umbes 500 aastat ja alles seejärel kirjutati see üles.

Algupärasele õpetusele on kahtlemata tehtud palju lisandusi ja palju on kindlasti ka kadunud. Budistlikus maailmas on praegusel ajal kolm erinevat Tripitakat:

1. Hiina Sang tsang ehk kolm aaret, mis on 55-osaline.
2. Tiibeti Kanjur (= buddha-vacana), mis on 100- ja 108-osaline.

Mõlemad ülalmainitud teosed koosnevad põhiliselt sanskriti keelest tehtud tõlgetest.

Paljud algupärased kirjutised on aegade jooksul kadunud. Palikeelne Tipitaka, mille kuninglik tai-keelne teos on 45-osaline.

See on ainus kaanoni versioon, mis on säilinud täielikuna selles keeles, milles see algupäraselt kokku pandi.

Neis kolmes Tripitaka teoses on palju ühist materjali.

Suurim erinevus on selles, et palikeelses väljaandes puuduvad Hiina ja Tiibeti väljaannetes olevad mahajaana-suutrad.

Kui võrrelda materjali ühtelangevust, siis budistlikud kirjutised on palju mahukamad kui ühegi teise usundi teosed.

Näiteks koosneb Piibel 64-st raamatust, aga hiina San Tsang sisaldab 1 662 iseseisvat teost, millest paljud on sama pikad kui kogu Piibel.

Kuigi suur osa laiaulatuslikust budistlikust kirjandusest on tõlgitud inglise ja teistesse euroopa keeltesse, on veel suurem osa siiski tõlkimata.

Tänu Pali Text Societyle on palikeelne Tipitaka peaaegu tervikuna tõlgitud.

Kättesaadavad on ka mõningad tähtsamad mahajaana-suutrad.

  • ´Saddharmapundarika´ on tõlkinud Kern,
  • ´Vimalakirti Nirdesani´ Izumi,
  • ´Lankavatara´ Suzuki,
  • ´Sandhinirmocana´ (prantsuse keelde) Lamotte ja ´
  • Surangama-samadhi´

Luk. Conze on teinud laiaulatuslikuma töö tõlkides kogu ´Prajnaparamita´ ehk täieliku tarkuse suutrate sarja, mis sisaldab üle 30 iseseisva teose. Seega õpingute aluseks on palju materjali.

Kahjuks enamus inglise budiste ja budismi uurijaid ei kasuta seda materjali.

Vaid vähesed on järjekindlalt tundma õppinud kasvõi osagi tõlgitud materjalist. Seega enamus teadmisi budismist jääb ebamääraseks ja pinnaliseks.

Näib, et mõned loevad budismist parema meelega algupäraste kirjutiste asemel mida tahes muud.

Kristliku müstika klassikute, Pak Subudi ja isegi Lobsang Rampa romaanid on tuntud, kuigi olulised tekstid nagu Teemantsuutra ja Sutta nipata jäävad lugemata.

Ma muidugi ei arva, et oleks vale lugeda kristliku müstika klassikuid ja neist innustust saada.

Ja siiski, kui peetakse ennast budistiks ja väidetakse, et järgitakse Buddha teed, on kummaline, kui ei püüta tutvuda budismi aluseks olevate kirjutistega.

Muidugi on tõsi, et budistlikud kirjutised, isegi parimad tõlked, on sageli oma vormilt vähem ligitõmbavad ja on sageli segased ja raskestimõistetavad.

Aga kui me tahame osa saada budismi vaimsest rikkusest, on nende mõistmiseks tarvis vaeva näha.

Kui tahame õppida inseneriks või arstiks või hakata kasvõi seakasvatajaks, tuleb sellele tõsiselt pühenduda, seda peab õppima. Budism nõuab sedasama.

Kui te peate ennast budistiks, siis mõelge, millal lugesite viimati budistide püha raamatut.

Vastus võib olla üllatav.

Läänemaised zen-budismi toetajad peavad kirjutisi tarbetuks, apelleerides kuuenda hiina patriarhile Hui Nengile, keda Kaug-Ida budistlikus kunstis kujutatakse Teemntsuutrat tükkideks rebimas.

Nad unustavad aga ära selle, et kui ta seda ka kunagi tegi, seda küll ei mainita Hui Nengi suutras, siis juhtus see alles pärast seda, kui ta oli täielikult Teemntsuutra sisu mõistnud ja oskas tõenäoliselt kogu teksti peast.

Zen-kloostrites õpitakse mõningaid kirjutisi nagu Teemantsuutra, Südamesuutra ja Kwannon-suutra pähe ja neid lausutakse ühehäälselt kooris.

Seda peetakse vaimse elu arendamise abivahendiks.

Väga huvitav on nentida, et need, kes jätavad põhikirjutiste tähenduse unarusse ja isegi alahindavad seda, võivad olla fanaatiliselt takerdunud päris teisejärgulistesse allikatesse. Buddha sõna kaigub kurtidele kõrvadele, kuid Suzukit ja paljusid vähem andekaid kirjutajaid kuulatakse hoolsa innukusega.

Me ei saa jätta kõrvale kirjutisi, oleme me siis huvitatud budismist üldse või mõnest selle erikujust.

Kirjutistes sisalduvad algupärased ülestähendused Buddha ja tema valgustunud õpilaste transtsendentaalsetest kogemustest.

Kui me mõistuslikult neid asju ei mõista, ei ole meil mingit võimalust teada saada, mida me budistidena, kaasa arvatud zeni järgijad, püüame saavutada ja mis on selleni viiv meetod.

Ainus põhjus, mis võib meid vabastada kirjutiste uurimisest, on pidev isiklik side valgustunud õpetajaga, kes on kirjutiste elav kehastus. Selliseid õpetajaid on raske leida isegi idas.

Sellise isikliku kontakti puudumisel on kirjutised vältimatud. Eelpool selgitati seega kirjutiste tähendust.

Nüüd jõuame budismi vahendamiseni ja otsese vahendamiseni.

Selles sisaldub mõte, et budism iseenesest on midagi, mida vahendatakse, antakse edasi. Bioloogilisel tasandil läheb elu vanematelt lastele.

Vaimsel tasandil toimub budismi ehk dharma edasiandmine. See toimub meistri ja õpilase vahel. Sellest tuleneb suhte tähtsus.

See on tegelikult telg, mille ümber kogu budistlik maailm pöörleb. Budismi saab edasi anda mitut moodi. Järgnevalt käsitlen nelja tähtsamat viisi:

1. Pühitsuse edasiandmine

Kõige tavalisemad pühitsused on ilmlikpühitsus, teisil sõnul upasaka (mees) ja upasika (naine), munga- (bhikshu) ja nunna- (bhikshuni) ning bodhisattvapühitsus.

Nende kolme liigi pühitsuse saanud isikud moodustavad vaimse ringi ehk sangha sõna ühiskondlik-vaimses tähenduses.

Iga pühitsuse juurde kuulub teatud vaimse positsiooni omandamine ja teatud reeglistiku järgimine.

Mees- ja naissoost ilmlik, keda võib pühitseda munk, nunn või bodhisattva, toetub buddhale, dharmale ja sanghale ja võtab järgimiseks kümme juhist:

hoidub kahju tegemast elavatele olenditele,
võtmast seda, mida ei ole antud,
sugulisest väärkäitumisest, valest
ebasõbralikkusest,
asjatust ja laimavast jutust,
samuti ka ahnusest,
vihast ja vääratest hoiakutest.

Munk peab saama pühitsuse kohalikust osakonnast, kuhu kuulub veel vähemalt viis munka, üks neist peab olema nn. vanem munk (sthavira), teisil sõnul, munk, kes on vähemalt 10 aastat munk olnud.

Nunnad vajavad kahte pühitsust, kohalikust munkade ja kohalikust nunnade osakonnast.

Nii mungad kui ka nunnad hülgavad koduelu, pühendavad kogu oma jõu nirvaana saavutamisele ja järgivad 150 punkti hõlmavat põhireeglistikku.

Neli tähtsamat punkti seostuvad seksuaalvahekordadest, varastamisest, mõrvast ja enesetapu õhutamisest hoidumisega ja alusetult oma vaimsete saavutustega hooplemisest hoidumisega.

Ideaalseimal juhul pühitseb bodhisattvat Buddha, kuid praktiliselt keegi vanem bodhisattva. Erandina on lubatud ka enesepühitsus.

Bodhisattva arendab endas tahte kõigi olendite hüvanguks valgustuda.

Ta järgib reeglistikku, kuhu india-tiibeti traditsiooni järgi kuulub 18 peamist ja 46 väiksemat punkti, mis kõik rõhutavad ebaisekat tegevust.

Ilmliku, munga ja bodhisattva pühitsused ei ole üksteist välistavad. Mees- või naisilmlik, nagu ka munk või nunn võivad saada ka bodhisattvapühitsuse.

Mahajaana-budistlikus maailmas on bodhisattvapühitsus teistest pühitsustest tähtsam.

2. Kirjutiste edasiandmine

Eelpool mainiti, et Buddha ise ei kirjutanud midagi. Aastasadu hiljem kirjutati suulised pärimusteadmised palmilehtedele.

Veel hiljem köideti need käsikirjad raamatuteks. Need on budistlikud pühad kirjutised ja nende kolme erinevat väljaannet tutvustati eespool.

Traditsiooniliselt oli munkade tähtsaimaks ülesandeks moonutamatult säilitada Buddha algupärane ja puhas sõna nii suulises kui ka kirjalikus pärimuses.

Ainult munkadel oli võimalus kasutada piisavalt aega pärimust sisaldava mäluteadmise säilitamiseks.

Hiljem, kui pärimusteadmine oli juba kirjalikult olemas, vähenes munkade tähtsus selle säilitajate ja edasiandjatena.

Nad hoolitsesid ka edaspidi kirjutiste õige tõlgendamise eest.

See tõlgendus võeti tihti kokku kommentaarideks, mis vahendasid õpetuse traditsioonilist tõlgendust ja mida õpetati õpilasele algupärase teksti kõrval.

Mõnedes budistliku maailma osades peeti kirjutiste omandamise eelduseks nende õppimist õpetaja juhendusel. Ainuüksi trükisõna lugemist ei peetud piisavaks.

Kirjutiste kõrval tuleb õppida õiget tõlgendust selliselt õpetajalt, kes on õppinud seda oma õpetajalt jne.

Tiibeti budismis on veel kasutusel nn. lun-süsteem. Siin võib püha kirjutist lugeda või lausuda vaid siis, kui on kuuldud õpetajat seda teksti enne selgitavat.

Mõned kirjutised nõuavad rohkem selgitusi kui teised. Igal juhul peetakse alati tähtsaks kirjutiste ja nende samaaegset tõlgenduse edasiandmist.

3. Õpetuse edasiandmine

Selles seoses mõeldakse õpetuse all õpetuse järjekindlat esitamist sellisena kui see on kirjutistes.

Tegemist on umbes sama asjaga kui ´budistlik mõtlemine´ või ´budistlik filosoofia´.

Õpetuse esitus sellel kujul on alanud ´loetelude loeteludest´, mida koostati pärast Buddha surma, võib-olla ka juba tema elu ajal.

Need olid enam või vähem täielikud loetelud üksteisega seotud olevatest teoreetilistest asjaoludest, näiteks võib tuua viit gruppi, üheksat püha isikut, kahtteist nidaanat jne., millesse õpetus oli mälu kergendamiseks kokkuvõetud.

Õpetuse esitusena olid ´loetelude loetelud järjekindlad vaid puhtalt formaalses mõttes.

Tõelisemalt järjekindlad olid shastrad ehk selgituskirjutised, millest mainitagu abhidharma-teoseid, Maitreya viit raamatut ja Usalduse ärkamine mahajaanasse.

Indias oli neli praktiliselt üheaegset ´filosoofilist´ koolkonda, mis andsid edasi õpetust.

Need olid vaibhasika-, sautrantika-, vidnjanavadi- ja madhyamika-nimelised koolkonnad.

Esimene esindas naiivset realismi, teine kriitilist realismi, kolmas idealismi ja neljas absolutismi.

Kõik neli koolkonda arenesid saades täiendust ja laienedes Tiibetis ja Kaug-Idas.

Hiinas tegutsesid suured hiina koolkonnad hua-yen (avatamsaka ehk lillekaunistus) ja t´ien-t´ai, Takakusu iseloomustas neid nii: esimest totalitaarsema ja teist fenomenoloogilise mahajaana koolkonnana.

4. Budismi vaimu vahendamine

Budismi edasiandmisel on see keskseim.

Varem toodud värssides viidatakse sellist tüüpi vahendamisele kui räägitakse otsesest vahendamisest väljaspool kirjutatut.

Kuigi otseselt mainitakse vaid kirjutisi, tuleb budismi vahendmise all mõelda selle edasiandmist ka väljaspool pühitsust ja õpetust.

Kuidas see alguse sai? Pärimuse järgi istus Buddha kord suure õpilasrühma keskel.

Seal oli sadu bodhisattvasid, arhantte, munki ja nunni, mees- ja naisilmlikke, samuti ka igasuguseid kõrgele arenenud olendeid.

Kõik olid vaikselt oodates, et Buddha hakkaks rääkima.

See oli Buddha kõnede tavapärane miljöö.

Kuid seekord meister ei rääkinudki, vaid võttis vaikuses välja kollase lille.

Siis mõistis vaid Mahakashyapa, üks vanematest õpilastest, kuulus oma askeetluse poolest, Buddha teo tähendust ja naeratas.

Seepeale ütles Buddha: ´Mul on silma imelisele dharmale, milleks on nirvaana, teadvus, tõeluse ja mitte-tõeluse müsteerium ja värav transtsendentaalse tõe juurde.

Ma annan selle nüüd Mahakashyapale.´ Raske oli seletada, mis tegelikult sündis.

Sel hetkel, kui Buddha võttis välja kollase lille, toimus tõe otsene vahendamine ühest teadvusest teise, kõrgemale astmele, valgustatud teadvusest teisele peaaegu sama valgustatud teadvusele, mis vajas vaid veidi õhutust, et saada täiuslikuks.

Buddha zhest oli samasugune kui see, mis toimub palju madalama kogemuse tasandil kahe inimese vahel, kes teineteist eriti hästi mõistavad.

Märk või pilk, mille tähendust teised ei mõista, on piisav vahendamaks tervet tähenduste maailma. Samuti on kõrgemal vaimsel tasandil.

Mahakashyapa andis dharma vaimu edasi Anandale, kes oli Buddha isiklik järglane Buddha maise elu viimase kahekümne aasta jooksul, tema taas õpilasele Sanakavasale jne.

Mahakashyapalt 500. a. e. Kr. Bodhidharmale kuni 500. a. p. Kr. anti seda ühelt meistrilt edasi teisele.

Neid oli palju. Mõned on tundmatud, teised on India budismi kuulsaimad nimed.

Järgnevalt toon loetelu nendest meistritest, keda traditsiooniliselt peetkse India zeni koolkonna 27-ks (28-ks kui Bodhidharma kaasa arvata) ´patriarhiks´.

1. Mahakashya
2. Ananda
3. Sanakavasa
4. Upagupta (keiser Ashoka vaimne õpetaja)
5. Dhritaka
6. Michchaka
7. Vasumitra (varaseima budismi historiograaf)
8. Buddhanandi
9. Buddhamitra
10. Parshva (neljanda, Kanishka nõukogu president)
11. Punyayashas
12. Ashvaghosha (kirjutas raamatud ´Buddha elu´, ´Usalduse ärkamise mahajaana´ jne.
13. Kapimala
14. Nagarjuna (Täiusliku tarkuse suutrate avastaja ja Madhyamika-koolkonna rajaja)
15. Kanadeva (=Aryadeva, teine Madhyamika-koolkonna rajajaist)
16. Rahulata
17. Sanghanandi
18. Gayasata
19. Kumarata
20. Jayata
21. Vasubandhu (kirjutas raamatu Abhidharmakosha jne. Vijnanavada-koolkonna rajaja)
22. Monorhita
23. Haklena
24. Aryasimha
25. Basiasita
26. Punyamitra
27. Prajnatara
28. Bodhidharma

Selle loeteluga tutvumine näitab meile tihedat seost, mis valitseb zeni ja selle pärimuse vahel, mida võiks nimetada India budismi keskseks tradistsiooniks.

Bodhidharma ei viinud zen-koolkonda Hiinasse sellisena nagu see praegu on oma õpetuste, kirjutiste, kloostrisüsteemiga, vaid ta viis sinna budismi vaimu.

Selle vaimu andis ta edasi oma õpilasele Hui K´ole, see omakorda oma õpilasele jne. Kuue hiina patriarhi pärimusahel on järgmine:

1. Bodhidharma
2. Hui K´o
3. Seng Ts´an
4. Tao Hsin
5. Hung Jen
6. Hui Neng (Wei Lang)


Hui Nengi, kuuenda ja viimase hiina patriarhi vaimne geniaalsus oli nii suur, et ta suutis budismi vaimu edasi anda 43 õpilasele, mitte ainult ühele nagu see senini oli toimunud.

Seejärel oli palju erinevaid pärimusliine, millest ühtki ei saanud pidada pealiiniks.

Nendest viis olid siiski eriti märkimisväärsed ja kaks nendest on jätkunud tänase päevani.

Neid kahte liini esindavad tänapäeva Jaapani budismi soto- ja rinzai-koolkonnad.

Zen on spetsialiseerunud eelpool kirjeldatud budismi vaimu edasi andmisele.

See teeb võimalikuks sügava kommunikatsiooni meistri ja õpilase vahel, mis sünnib seoses meditatsiooni ja õpingutega.

Pühitsus ja kloostrieeskirjade järgimine, kirjutiste õppimine ja teadmine õpetusest on tähtsad, kuid vaid vahendiks eesmärgi saavutamisel, mitte kunagi eesmärgiks endaks.

Kokkuvõttes on tähendus vaid vaimsel või vaimulikul kogemusel, mida nimetatakse valgustumiseks.

Kui seda kogemust ei anta edasi, on budism ajaraiskamine, või paremal juhul vaid kultuuri erinevus.

Nii et peale selle, et zen on meditatsioonile spetsialiseerunud mahajaana-budismi haru, esindab see ka budismi elava vaimu edasi andmist eelmises ettekandes esitatud nelja ch´ani abil. Mida siis tähendab zeni vahendamine ´väljaspool kirjutatut´?

Kirjutised koosnevad sõnadest. Sõnad väljendavad ideid. Budistlikes kirjutistes viitavad ideed valgustumisele.

Zen on keskendunud eelkõige valgustumise kogemusele.

See peab pühitsust, kirjutisi ja õpetust vaid vahendiks valgustuskogemuse saavutamisel, mitte eesmärgiks omaette.

Põhimõtteliselt see neid siiski muidugi täielikult ei hülga. Siingi tuleb järgida keskteed.

Zeni teistest koolkondadest erinev budismi vahendamine on kirjutistest lahus, kuid kasutab neid vabalt, laskamata neil end orjastada.

Seda mõeldaksegi öeldes ´väljaspool kirjutisi´.

Nüüd oleme käsitlenud selle ettekande alguses esitatud kolme küsimust ja mõistame, mis mõttes esindab zen ´otsest vahendamist väljaspool kirjutisi´.