Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Zeni põhiolemus - Sangharakshita 3 ettekanne

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Hakuin.jpg
Fasting buddha 2-3 century gandhara india.jpg
Bodhidharma-002.jpg
Ksi thankalt.jpg
Bamboo-zen-garden.jpg
Hiroshige d.jpg
Dogen Zenji.jpg
Japan buddhism.jpg
Nara buddhism78.jpg
Japan buddhism-0daibatsu.jpg


3. ettekanne

SÕLTUMATUS SÕNADEST JA TÄHTEDEST

Meie ees on vastuolu. Teine stroof määratleb zeni edasi: ´SÕLTUMATUS SÕNADEST JA TÄHTEDEST´.

eega tuleb rääkida sellest, et ollakse sõltumatud sõnadest ja tähtedest, aga seda tehes tuleb tegelikult neist ju sõltuv olla. Siin on vastuolu.

Õigupoolest tuleks seda selgitada hoopis nii, et istutakse tund aega täielikus vaikuses. See oleks vast suurepärane õppetund.

Kuid kui ma nii teeksin, muutuksid kuulajad rahutuks ja rahulolematuks ja ei annaks korjanduskarpi ehk nii palju kui muidu.

Inimesed armastavad sõnu, nad ei väärtusta vaikust.

Seega tuleb üritada parimat sõnade abiga. ´Sõltumatus sõnadest ja tähtedest´. Siin viidatakse ehk sellele, et üldiselt on selline sõltuvussuhe olemas.

Uurigem asja lähemalt, esiteks, meie sõltuvust sõnadest ja tähtedest üldse ja teiseks, meie sõltuvust neist, kui nad sisaldavad vaimsust.

Käsitleme kõigepealt teadmise probleemi. Me ütleme, et me teame seda või teist asja. Aga mida me selle all mõtleme?

Kindlasti mõtleme seda, et oleme sellest kusagilt lugenud või kuulnud või siis näinud televiisorist. Meil ei ole mingit vahetut teadmist.

Kogu meie teadmine põhineb kuulujuttudest, teise, kolmanda, isegi kümnenda isiku informatsioonist ja klatðist.

Näiteks me arvame, et me teame, mis üldiselt maailmas sünnib, mis toimub kaugetes paikades – Indias, Rhodeesias, Indoneesias jne.

Aga kust oleme me saanud oma teadmised? Sõnadest ja tähtedest.

Raadiost ja ajalehtedest, vestluskatketest, mida oleme juhtunud kuulma linnas, juhuslikest märkustest koosviibimistel. Oi, kui suur on meie sõltuvus!

Mõtegi on lausa hirmuäratav.

Ilma raadio ja ajalehtedeta teaksime väga vähe sellest, mis maailmas toimub. Meil oleks vähem mõtteid, vähem ideid.

Kui meie meel oleks vabam, võiksime paremini keskenduda enda ümber olevatele asjadele.

Võiksime elada sügavamalt. Vahest oleksime siis tõelusele lähemal.

Selline oli teatavasti meie esi-isade olukord möödunud aegadel nagu see praegugi veel on paljudel inimestel arengumaades.

Meiega võrreldes teadsid meie esi-isad väga vähe sellest, mis toimus suures maailmas väljaspool nende endi küla või linna piire.

Nende kõrvu ulatus vaid ebamääraseid kuuldusi kaugest pealinnast ja muud polnudki.

Mõnikord nägid nad armeesid mööda marssivat ja teinekord juhtus, et armeed hävitasid tule ja mõõgaga nende elukoha, kuid trummide põrinast ja lehvivatest lippudest hoolimata ei mõistnud sageli tavaline rahvas, mis sõjaga on tegemist või kes kelle vastu sõdis. Aegajalt värvati mehi sõjaväkke.

Kui mitte arvestada õnnetusjuhtumeid, veeres elu vaikselt ja häirimatult aastast aastasse, ühest sugupõlvest teise.

Ma ei püüa idealiseerida minevikku.

Püüan vaid näidata, kui palju meie teadmised on sõltuvad sõnadest ja tähtedest ja kui vähe vahetust isiklikust kokkupuutest ja peale selle on see sõltuvus tänapäeval nii suhteliselt kui ka absoluutselt suurem kui kunagi varem ajaloos.

Nii on kõikidel aladel, millest arvame teadvat, olgu teemaks näiteks taimeteadus või kunsti ajalugu või mistahes muu inimliku teadmise ainevald.

Kaheldamatult suurim osa meie teadmistest on kaudne teadmine.

Vaevalt midagi sellest on meie enda oma, enda iseseisva mõtlemise ja tähelepanekute tulemus.

Me justkui pärime minevikult suure teadmistesalve ja kulgeme sellega läbi elu, lisamata sinna midagi omalt poolt.

Originaalsus näib olevat geeniuste eelisõigus. Argielus ei tee pinnaliselt omandatud teadmised paha, kuigi pinnapealsus iseenesest on võib-olla kahetsusväärne.

Zeni seisukohast on tähtis mõista, millise teadmisega õigupoolest on tegemist. Siis võiks teha katse.

Teadmisest jääb väga vähe järele, kui unustatakse kõik, mis kunagi on õpitud raamatutest, ajalehtedest, raadiost, televisioonist, reklaamist, ettekannetest ja vestlustest.

Selline kogemus võiks osutuda üsna kainestavaks.

Oleks hea hoomata, kui vähe tõeliselt teatakse.

Uurigem nüüd meie sõltuvust sõnadest ja tähtedest, kui neis sisaldub vaimsust. Oletagem, et me teame mõnevõrra religioossetest asjadest.

Teame midagi budismist. Tunneme nelja õilsat tõde ja õilsat kaheksaosalist teed.

Oleme kuulnud karmast ja taassünnist, nirvaanast, põhjussuhtelisest sünnist, shunyatast, bodhisattvadest ja puhtast maast.

Teatakse nii paljust, isegi zenist. Kust on kõik see teadmine pärit?

Raamatutest ja juttudest. Kokkuvõttes on see muidugi pärit kirjutistest, mida on juba eelpool esitatud.

Kirjutised koosnevad sõnadest ja tähtedest. See kõik on seega kaudne teadmine ja ei põhine otseselt oma isiklikul kogemusel ja tähelepanekul.

Kui jätame kõik teadmised budismist, mis on sõltuvad sõnadest ja tähtedest, kõige, mida me pole ise kogenud ja hoomanud tõena, mis siis jääb järele?

Kas me tõeliselt teame, mis on nirvaana? Agashunyata ? Jätkem needki. Kui palju tõelisi teadmisi jääb alles? Võib-olla mitte midagi.

Kas tuleks mõelda, et oleme nüüd midagi kaotanud? Tegelikult on saavutatud palju.

Nagu eelmises ettekandes nägime, on zen huvitatud budismi elava vaimu kogemisest ja selle vaimu edasi andmisest. Ainult see on zenile tähtis.

Just see teeb zenist nii armutu. Zen ei kõhkle, põletades pühi Buddha pilte ja rebides puruks pühasid raamatuid, kui need on takistuseks valgustumisele.

Kuid mis on kõige suuremaks takistuseks? Mis takistab meil saamast tõelisi teadmisi budismist? Kindlasti on suurimaks takistuseks kujutlus teadmisest.

Edasiminek pole kuidagi võimalik enne, kui see takistus on kõrvaldatud. Enam kui milleski muus on selles tarkuse algus.

See on ka valgustumise algus, edasiliikumise algus, kui teatakse, et ei teata.Teadmine eeldab, et suudetakse eraldada kaudset teadmist sellest, mida teatakse oma kogemuste põhjal.

Seda mõtleb zen, õhutades meid mitte segi ajama neid kahte teadmiste liiki omavahel.

Kui need omavahel segi ajame, ei ole võimalik vaimne edasiliikumine.

Kahjuks eksime selle vastu kogu aeg. See on tegelikult osa psühholoogilisest meelevaldsusest.

Kui teeme vahet mõtete ja asjade vahel, ei tee me seda hoopiski sõnade ja mõtete vahel.

Me arvame, et saame asjast aru, kui oskame talle nime anda. Olgu näiteks nirvaana mõiste. See on vaimne printsiip, ehk trantsendentaalne tõelus ja seda võib mõista väga erinevalt.

Näiteks võib mõelda, et nirvaana on himu täielik lakkamine.

Kuna me saame aru, mida mõeldakse himu lakkamise all, arvame teadvat, mis on nirvaana.

Kui kusagil mitte-budistlikus teoses räägitakse soovidest vabanemisest, siis arvame, et see tähendab nirvaanat.

Arvame, et mitte-budistlikus teoses mainitud seisund, mis on vaba soovidest, ja budistlik nirvaana on üks ja sama.

Ja siin tulebki välja, et me oleme tegelikult mõtted ja sõnad samastanud.

Me ei ole otseselt seotud tõelusega. Parimal juhul on meil tegemist vaid asjadega seotud mõtetega ja mõnikord ainuüksi sõnadega.

Selline praktiline ja sõnaline tegevus on liigagi üldine läänemaades. Inimesed räägivad liiga palju. Nad tahavad alati anda oma kogemustele valmis nimesilte.

Justkui ei suudaks nad nautida lille ilu enne kui on ta paigutanud õigesse taimeteaduse klassi ja andnud talle ladinakeelse nime.

Meil tuleb õppida hindama vaikust, mitte ainult füüsilist vaikust, vaid ka mõtete vaikust, meele vaikust.

Sellega seoses tuleb mulle meelde, mida ütles palju aastaid tagasi üks mu india sõber, üks munkkonna vanimaist vendadest.

Ta oli käinud Saksamaal, kus ta pidas ettekandeid budismist. Ühel hommikul tuli temaga kohtuma saksa budistlik naine.

Mu sõber oli just kirja kirjutamas ja soovis, et see posti jõuaks.

Nii palus ta naisel kõrvaltoas oodata. Ta jõudis siiski kirjutada vaid paar minutit, kui uks äkki lahti tõmmati ja naine hüüdis kriiskavalt: ´

Lähen hulluks, kui ma pean veel kauem siin olema. Siin pole isegi kedagi, kellega rääkida.´ Jõudnud loo lõpuni, kehitas mu sõber lootuseltult õlgu, tahtes nagu öelda; ´

Mis mõtet on budismi levitada selliste inimeste keskel.´

On asju, mida võib kogeda ja ka mõelda ja kirjeldada sõnadega. On teisi, mida saab küll kogeda, aga nad ületavad mõtte ja kõne.

Neile võib parimal juhul osutada, neile võib vihjata, viidata.

Sellised on tõsiasjad või tõeluse küljed, millest räägime me selliste sõnadega nagu ´valgustumine´, ´nirvaana´, ´buddha-seisund´.

Kuigi kõiki neid sõnu kasutatakse vaid parema puudumisel, võivad nad abiks olla mõistete lahtimõtestamisel ja näitavad suunda, kuhu peaksime me keskendama oma vaimsed pingutused.

Sellegipoolest ei määratle nad päriselt eesmärki.

Neid kasutades ei ütle me seega absoluutses mõttes midagi.

Nii teatab ka Buddha Lankavatara-suutras, et kõrgeima valgustumise ja surma vahel ei öelnud ta mitte ühtegi sõna.

Nende kahe sündmuse vahele mahtus siiski 45 aastat väsimatut õpetustööd. Sel ajal õpetas ta sadu tuhandeid inimesi.

Vaevalt möödus päevagi ilma kõne, vestluse, küsimustele vastamiseta. Ja siiski ei öeldud tegelikult midagi, sest tõeluses ei saa midagi öelda.

Kõik tema sõnad olid näidanud vaid tõelisuse suunda, mis on sõnadega haaramatu.

Nagu Ashvaghosha ütleb: ´Kasutame sõnu, et vabaneda sõnadest, kuni saavutame puhta sõnatu sisu.´

Veel enam tuntud ja tabavam on Vimalakirti ´äikesetaoline vaikus´. Vimalakirti, Vaishali suur talupidajast bodhisattva, oli haige ja Buddha palus, et Shariputra läheks tema tervise järele küsima.

Vimalakirti keeldus, sest Vimalakirti oli teda kord nuhelnud ja ta tundis end selle ülesande jaoks väärituna.

Ka kõik teised õpilased, bodhisattvad kaasaarvatud, väidavad end olevat vääritud ja samal põhjusel: Vimalakirti on pannud neid kord ebamugavasse olukorda.

Lõpuks nõustub Manjushri, suur tarkuse bodhisattva Buddha palvet täitma ja läheb suure saatjaskonnaga Vimalakirti vaatama.

Tekib vestlusi ja sügavaid väitlusi. Lõpuks tõuseb vestluse teemaks õpetus mitte-kahest. Lähedalolijad esitavad erinevaid tõlgendusi.

Üks ütleb: ´Puhtus ja ebapuhtus on kaks.

Kui näha ebapuhtuse tõelist loomust, siis ei ole puhtuse olukorda, kuid on siiski puhtuse seisundis. See on mitte-kahe-õpetuse väravast sisseastumine.´

Teine ütleb: ´Samsara ja nirvaana on kaks. Kui näha samsara tõelist loomust, siis ei ole samsaarat, ei ole orjust, vabanemist, tagasipöördumist ega lakkamist.´

Lõpuks küsitakse Manjushrilt tema arvamust ning ta vastab: ´Minu arvamuse järgi mitte-kahe-õpetuse väravast sisseastumine on see, et ei ole sõna ega kõne, ei viitamist ega teadmist ühestki põhiküsimusest, ja see, et te hoiate eemale kõigist küsimustest ja vastustest.´

Tema tõlgendust ülistatakse suuresti.

Seejärel palub Manjushri Vimalakirti tälgendust sellest asjast. ´Vimalakirti oli aga vait, ei öelnud sõnagi´. See on Vimalakirti ´äikesemürina taoline vaikus´.

Nii kaua kui me oleme sõltuvad sõnadest ja tähtedest ning laseme neil meid orjastada, oleme me võimetud aru saama sellest, mis ületab sõnu ja tähti.

Samal ajal segame me omavahel ära need kaks teadmise viisi, arvates teadvat midagi ainuüksi kuulujuttude või lugemise põhjal.

Seepärast nõuab zen, et ei tohi olla ´sõltuvust sõnadest ja tähtedest´. Sõnad ei ole aga siiski täiesti tarbetud.

Nagu ma juba oma ettekande alguses ütlesin, kui püüdsin edasi anda sõltumatust sõnadest ja tähtedest, et kaheldamatult ollakse nendest sõltuv.

Nii olemegi tagasi jõudnud selleni, kust alustasime.

Siinkohal tekib tähtis küsimus: kui zen on sõltumatu sõnadest ja tähtedest, siis millele me peame toetuma? Seda küsimust käsitleme me järgmises ettekandes, kus uurime kolmandat värsirida.