Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Zeni põhiolemus - Sangharakshita 4 ettekanne

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


14.jpg
Chinchariot.jpg
Committee.jpg
27.jpg
Chinese kitchen.jpg
12.jpg
Great leap forward.jpg
Takanawa.jpg
Pekingi-part.jpg
Falun gong-sitting.jpg
Shi naian one of the great writers in chinese history.jpg
Swimmers.jpg
Chinese cousine.jpg
My red bike.jpg
Miss china.jpg
Picmodernchina.jpg


4. ettekanne:

OTSENE OSUTAMINE TAJULE

Nüüd käsitleme kolmandat värsirida – ´OTSENE OSUTAMINE TAJULE´.

Loodame siit leida vastuse küsimusele, millega lõpetasime eelmise ettekande.

Nagu kaks eelmistki värsirida, näib seegi, mida nüüd uurime, esimesel pilgul koosnevat üpris lihtsast ja selgest väitest, mida võiks igaüks mõista.

Kuid nii see ei ole. Selle tähendusest aru saamiseks, tuleb seda uurida.

Raskestimõistetavus ei tule värsirea tundmatu autori ebaselgusest või sellest, et zen oleks ebaselge, vaid sellesse on lihtsalt tüüpiliselt hiina kombele lülitatud suur mõte vähestes sõnades.

Värsirea tähenduse selgitamiseks uurime kolme üksteisega seotud küsimust.

Mis on taju?

Miks nõuab zen just tajule osutamist, mitte aga millelegi muule?

Mida tähendab otsene osutamine?

Mis on taju? Hiina keeles on see sõna hsin.

Olles Kalimpongis erakust sõbra juures, kellest rääkisin teile oma esimeses ettekandes, andis ta kord mulle üksikasjaliku seletuse sõna üheksast põhitähendusest hiina kirjanduses, kaasa arvatud budistlik kirjandus. Õnneks ei pea ma selles seoses neid kõiki käsitlema.

Üldiselt võttes vastab hsin india palile ja sanskritikeelsele sõnale chitta, mida tõlkimisel üldiselt kasutatakse.

Chitta on taju, teadvus või meel sõna laiemas ja üldisemas tähenduses, selle emotsionaalses ja tahtelises mõttes, samuti ka intellektuaalses ja ratsionaalses mõttes.

Mõned teadlased tõlgivad sõna chitta või hsin siiski meelsamini sõnadega “süda“ või “hing“.

Suzuki tõlgib näiteks ühes varasemas, oma suurepärases teoses “Outlines of Mahayana Buddhism“ ja hinnatud Ashvagosha raamatu “Awakening of Faith in the Mahayana“ tõlkes sõna chitta järjekindlalt sõnaga “soul“, hing.

Mõlemad tõlked viivad kergesti eksiteele.

Selles seoses ei ole chitta või hsin süda aju vastandiks, kui aju all mõeldakse mõistust, pigem aga mentaalse elu ja tegevuse tervikut, milles sisalduvad mõlemad.

See meenutab pigem sõna psüühet (psyche, eluhõng, hing) selle jungilikus tähenduses.

Samuti ei ole chitta või hsin hing, sest sellel sõnal on kõrvaltähendusi, mis on budismile täiesti võõrad.

Seetõttu kasutan siin sõna “taju“, pidades seda paremaks kasutatavaks vasteks nii hiina kui india-keelsele terminile.

Uurimise sellel etapil ei ole vajalik takerduda selle sõna tähenduste nüansierinevustele.

Hoiatades meid vahendatud teadmiste eest, kui tegu on põhimise tegelikkuse, tõelisusega, soovitab zen meid usaldada oma taju sisu.

See tahab öelda: “Usalda iseennast!“, sest psühholoogiliselt mõeldes on taju oma mina.

Ära vaata väljapoole, ära lase väliste nähtuste mitmekesisusel hajutada oma tähelepanu.

Vaata sissepoole. See mõte ei ole loomulikult ainuüksi zeni oma. See on kogu budismi läbiv mõte.

Muuhulgas kuulutab Buddha Dhammapadas, et iseenese võitmine on suurim kõigist võitudest, et inimese turvalisus on temas endas, et inimene on iseenda peremees ja et puhtus ja ebapuhtus sõltuvad iseendast.

Siin rõhutatakse pigem kogejat kui kogemuse objektiivset sisu, pigem tundjat, teadjat ja tahtvat meelt kui välismaailma.

Vaimult samasugune lause, mis on Apollo templis Delfis: “Tunne iseennast!“ ja Tao Te Ching raamatu ütlus: “Tema, kes tunneb teisi, on tark; tema, kes tunneb iseennast, on valgustunud“.

Viidates tajule ja õhutades seda usaldama rohkem kui midagi muud, annab zen iseenda tundmise õhutusele oma erilise sisu. See rõhuasetus ei ole sugugi liialdatud. See on tegelikult alati vajalik.

Vanemas eas olevad inimesed või need, kellel on palju vaba aega, tunnevad sageli igavust ega ole rahul oma eluga.

Ollakse tüdinenud tööst, oma perest, harrastustest ja ühiskonnast, kuhu nad kuuluvad, ja ajast, kuhu nad on sündinud.

Muusika, kunst või loodus ei innusta neid enam. Nad on igavlevad ja iseendaga rahulolematud.

Sellises igavuse ja rahulolematuse seisundis, mis sageli muutub väsimuse ja vihkamise tundeks, võivad inimesed hakata ebamääraselt nagu midagi otsima, teadmata aga, mida.

Nad hakkavad otsima elule eesmärki.

Mõne jaoks on selleks rahu, õnn, lõplik rahulolu, mõne jaoks jumal, pääsemine, valgustatud jne.

Mõne jaoks on see zen. Kõigi jaoks ühine on see, et nad otsivad elu eesmärki ja mõtet iseendast väljastpoolt.

Kui nad leiavad, mida otsivad, satuvad nad sellest sõltuvusse.

Nad mõtlevad, et on õnnestunud oma otsingutes ja et igavus ning rahulolematus on nüüd eemale peletatud. Tegelikult on nad ebaõnnestunud. Nad on sattunud projitseerimise ohvriks.

Psühholoogilise nähtusena on projitseerimine meile tuttav.

Et mitte näha ja ära tunda mingit joont iseendas, tundub meile, et me näeme seda teises.

See tõrjutud ja projitseeritud joon on tavaliselt midagi ebameeldivat või halba, mida me häbeneme või pelgame.

Võime näiteks olla külmad, karmid ja isekad ning meis võib täielikult puududa soojus ja südamlikkus. Nii kritiseerime me nende puuduste pärast teisi.

Kurdame kibestunult, et meie sõbrad ja sugulased on karmid ja ebameeldivad, et nad solvavad meie tundeid, et nad ei armasta meid.

Võime pidada külmust ja vihameelsust isegi kogu maailmakõiksuse omadusteks.

Tegelikult projitseerime oma isiklikud puudused teistele inimestele või maailmale. Selline psühholoogiline projitseerimine on üleüldine.

Teiste inimeste kritiseerimine sisaldab peaaegu alati projitseerimist. Kui oleme tähelepanelikud, võime märgata seda joont iseendaski.

Mõelgem selle üle, mida kõige enam teistes inimestes vihkate ja mille pärast te teisi enamasti kritiseerite ja hukka mõistate.

Väiksemgi eneseuuring võib paljastada, et just need omadused ongi meis endis ja teisi kritiseerides kritiseerite te alateadlikult tegelikult iseennast.

Ka oma häid omadusi saab projitseerida. Nendeks võivad olla võimed, mis on meis sügaval olemas ja mida me senini pole osanud arendada.

Enamasti pole me isegi teadlikud sellest võimalusest neid arendada. Nii on näiteks armatusega.

Tundes armastuse vajadust, kuid suutmata seda endas arendada, püüame leida ja saada armastust väljastpoolt.

Teiste sõnadega, me projitseerime. Tegelikult on ka heade omaduste projitseerimine kahjulik, sest see takistab isiksuse terviklikkust.

Me ei saa võtta vastu armastust enne kui me ise pole suutelised armastama.

Me ei oska armastada, kui meis ei ole armastust. Projitseerimine võib esineda ka sügavamal vaimsel tasandil.

Väiksemagi mõistmise võime me arendada kõrgemaks tarkuseks ja juhuslikud sõpruse tunded täieliku buddha-seisundi ääretuks kaastundeks.

Kõigil on võimalus saavutada valgustatus.

Aga me ei tee nii.

Selle asemel projitseerime endas oleva valgustumise võimaluse teistele, näiteks Buddha kujule ja siis kummardame Buddhat või vähemalt austame teda kui kõige targemat ja lõputu kaastundega õpetajat.

See ei tähenda, et Buddha ei oleks valgustunud või et meie usulise fantaasia toodetud Buddha-ideaal oleks vaid projitseering.

See tähendab seda, et kui me tahame saada valgustunuks, peame me seda tegema ise ja et me ei tohi takerduda Buddha valgustusse.

Kuigi vaimsel projitseerimisel ongi oma koht religioosses elus nagu ka usul ja palveldamisel, on see õigustatud siiski vaid ainult vaheetapina vaimse arengu teel.

Lõppude lõpuks on see siiski aga takistuseks valgustumisele. Niisiis püüdleb zen põhilise tõe poole ja osutab seetõttu tajule.

See nõuab kõigi projitseerimiste, nii positiivsete kui ka negatiivsete, psühholoogiliste ja vaimsete, täielikku hävitamist. Zen ütleb: “Usalda oma taju olemust, usalda iseennast!“

Seega võiks valgustumist määratleda täieliku projitseerimise puudumisena. Zen osutab tajule, kuid millisele tajule?

Taju on olemas paljudel eri tasanditel. Selles on palju külgi, palju toiminguid.

Taju toimingute hulka kuuluvad tähelepanu, mõtlemine, mõtisklemine ja see võib tähendada ka taju kui sellist.

Millisele neist viitab zen? Üldiselt võttes viitab see loomulikult neile kõigile, tajule mateeria vastandina, eraldatuna välismaailmast.

Kuid täpsemalt viitab see tajule kui sellisele.

Ta viitab taju sügavustele, inimeses olevale Buddha-loomusele ja õhutab seda usaldama.

Siinkohal kattub meie esimene küsimus “Mis on taju?“ osaliselt teise küsimusega “Miks nõuab zen just osutamist tajule ja ei millelegi muule?“

Taju on kokkupuutepunkt tõelusega.

Taju sellisena on tõelus. Seetõttu, osutades tajule, osutab zen sügavaimale tõelusele, valgustumisele, mis tähendab tõeluse kogemist.

See osutab buddha-loomusele. Sellepärast zen osutabki tajule. Nüüd võime selgemini näha zeni ja meditatsiooni vahelist seost.

Võime mõista, miks zen on meditatsiooni koolkond.

Vastupidiselt sellele arvamusele, et meditatsioon on edukalt sooritatud kontsentratsiooni-harjutus, tuleb seda määratleda jätkuva ja järjekindla sisemise tõeluse poole püüdlemisena.

Tavaliselt suundub meie tähelepanu väljapoole, maailma.

Kui alustame meditatsiooniharjutusi, õpime eraldama oma tähelepanu välistelt objektidelt, eraldama meeli neile omastest ärritustest ning keskendama oma tähelepanu sissepoole. See sissepoole suundumine ilmneb juba mediteerimisasendis: silmad on kinni, mis tähendab nägemisärrituste elimineerimist.

Harjutuste abil on võimalik hoida oma meeled kontsentreeritult üha pikemat aega.

Lõpuks on tulemuseks meelte keskpunkti püsiv siirdumine välismaailmast tajusse nii, et ka siis, kui oleme tegevuses, säilib osaliselt kontsentratsiooniseisund.

Järgmiseks sammuks on meele puhastumine ja kirgastumine.

Teisil sõnul, pöörates välismaailmast taju poole, tuleb nüüd pöörduda madalamast tajust kõrgema poole.

Budistlikus traditsioonis, mis on zenil ühine teiste budismi vormidega, esindavad seda neli rupa-dhyanat ehk meditatiivse teadvuse tasandit, mis seostuvad vormi maailmaga, ja neli arupa-dhyanat ehk meditatiivse teadvuse tasandit, mis seostuvad maailmaga, kus ei ole vorme.

Tavaliselt vaadatakse neid koos moodustuva pideva seeriana.

Esimene vormi maailmaga seostuv meditatiivse teadvuse tasand koosneb viiest psüühilisest tegurist: algav mõtlemine, jätkuv mõtlemine, rõõm, sügav õnnetunne ja keskendumine.

Teises seisundis jääb kõrvale mõtlemine, kolmandas rõõm ja neljandas muutub õnnetunne meele tasakaaluks.

Keskendumine on ainus psüühiline tegur, mis kogu aeg kaasas püsib.

Tegelikult kasvab see tugevamaks vastavalt sellele, kuidas teised kõrvale jäävad ja see saab enda kasutusse neis peituvad jõuvarud.

Nelja järgmist meditatiivse teadvuse seisundit, mis seostuvad vormitu maailmaga, nimetatakse lõputu avaruse piiriks, lõputu taju piiriks, ei-millegi piiriks ja tähelepanu ja mitte-tähelepanu piiriks.

Need nimed räägivad meile väga vähe nende seisundite tõelisest loomusest, sest nad esindavad üha kõrgemaid ja õilsamaid keskendumise ja identsuse tasandeid.

Esitatud kaheksa meditatiivse seisundi kaudu on seega võimalik siirduda madalamast teadvuse seisundist kõrgemale.

Ja ikkagi ei ole saavutatud meditatsiooni piire. Mainitud kaheksa seisundit on veel oma loomult maised, ilma sügavama vaimse tähenduseta.

Veel ei ole saavutatud sügavamat tõelust. Kuna maine teadvus ja taju iseenesest on täiesti erinevat tüüpi, võib sellise siirdumise sooritada vaid teatud eksistentsiaalse hüppega ühest teise.

Enam ei ole tegu teega, kus on selgelt eraldatavad sammud ja etapid.

Tee, mida mööda me seni käinud oleme, lõpeb kuristiku äärel ja meil ei ole teist võimalust kui sooritada hüpe tundmatusse.

Seda teinud, leiame end keset tühjust. Pimedus muutub valguseks. Äkitselt, mõistetamatul kombel, muutub maine teadvus tajuks iseenesest.

See sügav tõelus ei ole subjekt objekti vastandina ja see iseenesest ei saa olla mõtte objektiks.

Pigem on see puhas, hiilgav, läbikuuldav taju, kus ei ole olemas subjekti ja objekti vahelist erinevust.

Meditatsiooni eesmärk on nüüd saavutatud. On “nähtud“ sügavaimat tõelust.

Osutades tajule, on zen viidanud sügavaimale tõelusele, valgustumisele, buddha-seisundile.

Mõistnud, mida mõeldakse Taju all ja miks osutab zen tajule, jõuame nüüd kolmanda ja viimase küsimuse juurde – “Mida mõeldakse otsese osutamise all“.

Otsene osutamine tähendab, et kõiges viidatakse tajule, mõtlevale ja märkavale meelele, mitte mõtte ja tähelepanu objektile.

See tähendab, et õpilane satub üha uuesti vastakuti oma isiklike probleemidega ja peab lootma vaid oma isiklikele võimetele.

See tähendab, et keeldutakse minemast Hampsteadist Highgatesse kogu maailmakõiksuse kaudu.

Viimane variant on just selline keerdtee, mida inimesed meelsasti kasutavad.

Tegelikult ei tahagi nad Highgatesse.

Nad ei soovi vastu võtta olemasolu väljakutset, vaid tahavad sellest eemale hoida.

Seda võib teha mitmel kombel. Soositumaid viise, eriti läänemaade budistlikes ringkondades on küsimuste esitamine.

Võiks arvata, et inimesed esitavad küsimusi hajutamaks kahtlusi, selgitamaks mõtete segapudru ja saavutamaks tõde ning kindlasti kunagi saabki nii olema.

Kuid enamus inimesi küsivad vaid küsimise pärast.

Vastus on siis küll viimane asi, mida nad ootavad. Kui nad ka saaksid vastuse, ei tea nad, mida sellega teha. Ilmselt tunneksid nad sama, mida väike poiss, kes mängides oma aias jahipidamist lõvile ja tiigrile, satuks äkki vastakuti loomaaiast põgenenud tõelise elava lõvi või tiigriga. Ja nii jätkavad nad vaid küsimuste esitamist.

Mis on nirvaana loomus? Kuidas võib karma seadus toimida, kui ei ole püsivat oma mina? Millist tõestusmaterjali võib leida taasünni kohta? Millest tuleb teadmatus?

Kas võib tõepoolest soovida mitte-soovimist?

Kuidas on võimalik olla täiesti teadlik, kui teadlikkus tähendab seda, et ollakse teadlik oma teadlik olemisest? jne, lõputult.

Kas koeral on buddha-loomus? Miks Bodhidharma tuli läänest? Sellistele küsimustele ei anna zen vastust, vähemalt ei vasta ta neile küsimustele nende tingimustel või nende endi seisukohast.

Üldiselt esitab ta meelsamini vastuküsimuse, küsides: “Miks küsid seda?“ Või veelgi väljakutsuvamalt: “Kes küsib?“ Selliselt siirdub sõnavahetus vältimatult hoopis teisele tasandile.

Abstraktsest ja teoreetilisest muutub see konkreetseks ja eksistentsiaalseks.

Küsija peab mõistma, kasvõi uduseltki, et tema ajendiks ei ole sugugi omakasupüüdmatu teaduslik tõejanu, vaid teda mõjutavad tegurid, millest ta on suures osas teadmatu ja et ta tegelikult püüab tõe eest hoopis põgeneda.

Paljud inimesed ei tunnista seda. Nad ei taha endale selgeks teha oma motiive. Zen surub inimesed vastu seina.

Nii või teisiti, hoopide ja karjete abil, kui sõnad ei aita, kisub ta neid välja filosoofiast, usust ja psühholoogiast, isegi zenist ja sunnib enda meelde vaatama. Just nii peakski igaüks tegema.

Muidu on kõne asjatu. Seda, mida ma olen öelnud, tuleks käsitleda just otsese tajule osutamisena. Kui te peate seda vaid jutuks sellel teemal, siis ei ole sõnum pärale jõudnud.