Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Zeni põhiolemus - Sangharakshita 5 ettekanne

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Zen garden.jpg
Trepp-astmetega-puust.jpg
Piisk.jpg
Anakonda-katel.jpg
Mandjushri the spirit of enlightenment.jpg
Bhikshuni women.jpg
Kool-klass.jpg
Nun Tibet.jpg
Ohverdamine-annetus.jpg
Monkey peksab kepiga.jpg
Orient dance opera.jpg
Prajna.jpg
Zen hall.jpg
Zen-kyoto-japan-bamboos.jpg


5. ettekanne

OMA LOOMUSE NÄGEMINE JA BUDDHA-SEISUNDI SAAVUTAMINE

Nüüd jõuame neljanda ja viimase värsirea juurde, mille abil oleme püüdnud zeni olemust mõista.

See kõlab: “OMA LOOMUSE NÄGEMINE JA BUDDHA-SEISUNDI SAAVUTAMINE“.

Väljend “oma loomus“ vastab sanskriti sõnale Svabhava, sõnasõnalt tõlgituna “oma olemus“ või “oma mina loomus“ ja selles seoses tähendab see taju, mida eelmine värsirida soovitas meil usaldada.

Värssi võiks seetõttu tõlkida ka nii: “Oma taju nägemine ja buddha-seisundi saavutamine“. Sõna “ja“ ei esine siiski algupärases hiinakeelses tekstis.

Arvan, et hiina keeles ei kasutatagi sidesõnu. Mida pole lahutatud, pole vaja ka kokku liita.

Näib, et siin sõna “ja“ välja jätmine viitab sellele, et oma loomuse või oma taju “nägemine“ ja buddha-seisundi “saavutamine“ ei ole kaks eraldiolevat, mõnikord samasuunalist sündmust, vaid ühe ja sama vaimse arengu eri küljed.

Selle mõistmiseks uurime Surangama-samadhi-suutrat, mis on tähelepanuväärseim suurtest mahayana-kirjutistest.

Suutra sündmuskoht on Loode-Indias asuv Shravasti. Seal elav rikas kaupmees Anathapindika oli ostnud prints Jetalt Buddha elupaigaks pargi.

Suutra alguses saavad Buddha ja tema õpilased kuningalt kutse suurele peole oma isa surma aastapäeval.

Õigel päeval lähevad kõik seetõttu paleesse. Ainult Buddha isiklik teener Ananda puudub. Ta on läinud asju ajama ja naaseb alles siis, kui teised on juba läinud.

Märgates, et klooster on tühi ja pole midagi süüa, võtab ta kerjakoti ja läheb linna tänavatel ühe ukse juurest teise juurde kerjama.

Kuna ta on kohusetruu munk, kerjab ta ühtmoodi kõigilt, tegemata vahet rikaste ja vaeste või kõrgemate ja madalamate kastide vahel.

Nii jõuab ta lõpuks maja juurde, kus elab madalamasse kasti kuuluv naine nimega Matangi, kellel on kaunis tütar Prakriti.

Nähes noort ja kena munka, armub Prakriti otsekohe temasse kõrvuni ja palub emal heita mungale armastusloits.

Matangi teebki nii. Kuigi Ananda on küll kohusetruu munk, ei ole ta maagia rünnakute suhtes immuunne.

Ta mitte ainult ei armu neiu kenadusse, ta meelitatakse majja ja neiu tuppa.

Sel ajal on aga Buddha tagasi pargimajja jõudnud, kus ta peab kõne kuningale ja teistele kõrgeaulistele, kes temaga paleesse on tulnud.

Teades siiski kogu aeg, mis on Anandaga sündimas, kutsus ta bodhisattva Manjushri, tarkuse kehastuse, ja palus tal minna ja päästa Ananda Matangi majas, korrates dharani-värsirida.

Kohe kui Manjushri nii teeb, kaotab Matangi loits oma väe.

Ananda tuleb mõistusele ning piinlikku olukorda sattunud munk ja kahetsev neiu tulevad bodhisattvaga Buddha jalge ette.

Sellel kõigel on selgelt sümboolne tähendus.

Kõigepealt, Matangi on madalamasse kasti kuuluv naine ja tema positsioon on India ühiskonnasüsteemi põhjas.

Kuna selge analoogia on ühelt poolt kõrgemate ja madalamate kastide ja teiselt poolt kõrgemate ja madalamate seisundite vahel, võib öelda, et ta esindas seda poolt inimese loomuses, mida pole ära tuntud või mis on allasurutud.

Tantristlikus budismis ongi madalamasse kasti kuuluv naine kõigi roojaste ja vääristamata energiate konstantsümbol, mida selle tradistsiooni järgi ei tuleks lämmatada, vaid millest tuleb teadlikuks saada.

Tuleb ka tähele panna, et Matangi tütre nimi on Prakriti, mis tähendab “loomust“. Ananda on haritud ja kohusetundlik, kuid ta pole valgustunud.

Teisil sõnul, tal pole õnnestunud ühendada oma olemuse eri külgi. Pea sõdib veel südame vastu, teadlik teadvustamatu vastu.

Loitsu heitmine ei esinda rünnakut väljastpoolt, vaid pigem tema enda teadvustamata meele sügavustes olevate jõudude poolt, millega ta pole veel tasakaalu saavutanud.

Manjushri esindab transtsendentaalset tarkust.

Vastuolu pea ja südame, mõistuse ja tunnete, teadliku ja alateadliku vahel saab lahendada vaid arendades sellist võimet, milles mõistuse valgus ja tunde soojus võidakse ühte sulatada ja arendada kõrgeima võimaliku kõrguseni. Alles siis, kui bodhisattva lausub dharani, kaotab Matangi loits oma väe.

Kuid see ei tähenda, et loodusjõud, mida loits esindab, tõugataks tagasi teadvustamatusse pimedusse.

Manjushri ei ole mingi Püha Mikael, kes mõõgaga võidab kurjuse jõud. Manjushri toob Ananda tagasi Buddha jalge ette. Kuid ta toob ka Prakriti.

Teisil sõnul: loomust ei tule lämmatada, vaid ta tuleb ära tunda ja puhastada.

Tulnud Buddha juurde, viskub Ananda tema ette maha, tunnistab oma nõrkust ja palub abi.

Buddha ütleb, et ta kavatseb Ananda üle kuulata ja et ta peab vastama vahetult ilma analüüsiva mõtlemiseta. See tingimus on tähtis.

Ananda on palju õppinud mees, kes on palju “kuulnud“, kuid Buddha ei taha, et ta vastaks teadmiste põhjal, mida ta on saanud teistelt, vaid oma isiklike tähelepanekute ja mõistmiste põhjal.

Ta tahab, et Ananda räägiks oma hääle ja mitte laenatud häälega. Selline vahetus on haruldane.

Üldiselt, kui meilt küsitakse midagi väga oluliste asjade kohta, vastame alles siis, kui oleme selle üle järele mõelnud.

Teisil sõnul, vastame oma olemuse väga pealispindselt tasandilt, mis koosneb inimeste arvamustest ja kuulujuttudest.

Räägime avameelselt vaid kriisi hetkil või kui oleme sügavalt liigutatud.

Just sellist vahetust, siirust ja veel sügavalt tulevat, õpilase eksistentsiaalsest sügavusest kerkivat, on peetud zeni “mondo“ ehk meistri ja õpilase või kahe meistri vahelise vestluse eesmärgiks.

Meister ei tunnista vastust, kui õpilane ei räägi oma loomuse põhjal, seega buddha-loomusest lähtuvalt. Samm sammult aetakse õpilane nii ummikusse.

Kõik tema vastused hüljatakse, tema meel aetakse hämmeldusse, tema intellektuaalsed võimed tehakse olematuks.

Kokkuvarisemise äärel võib ta pääseda ummikust ainuüksi ärgates oma tõelise meele tõelusse ja rääkides sellest tulenevalt, öeldes seega mida tahes, mis meelde tuleb.

Naer või muie, viisakas kummardus või ootamatu hoop. Vastus peab aga olema spontaanne ja peab tulema võimalikult sügavalt tema olemusest.

Buddha tahab, et Anandavastaks tema küsimusele selles mõttes.

Küsimus on selline: “Kuidas hakkasid huvi tundma budismi vastu?“ Teisil sõnul, Buddha tuleb kohe kõige olulisema juurde.

Ta ei raiska aega küsides Anandalt, miks too hilines asjaajamistelt või miks ei hoidnud ta oma silmi kerjakotil, kui kerjas toitu Matangi majas.

Selle asemel, nagu välk selgest taevast, tuleb küsimus: “Kuidas hakkaid huvi tundma budismi vastu?“

Kuna suutra sisu on ülimaine ja ajatu, ei ole küsimus suunatud ainuüksi Anandale, vaid ka meile, mitte ainult budismi ajaloo laval olevale Anandale, vaid meie enda meeles olevale Anandale, sellele osale meist, mis, olles veel identifitseerumata, on vastuvõtlik alateadvuse rünnakutele.

Ka meil on tarvis aegajalt uurida oma kohustuste iseloomu, uurida põhjusi, miks käime valgustumise teel.

Kas ahvatleb meid budismi juures selle kunst või eetika või selle metafüüsika?

Kas tõid meid Buddha jalge ette raamatud või mõne meile tuntud inimese elav eeskuju? Kas me otsime psühholoogilist kaitset?

Kas meie budistlik elu on kujunenud tavapäraseks, formaalseks? Neid asju peame me endalt küsima ja nii nagu Ananda, püüda neile vastata vahetult.

Kuidas siis huvitus Ananda budismist? Vastus, mille ta Buddhale annab, on vaevalt selline, mida keegi praegu võiks anda.

Tema huvitus sellest, kuna talle jättis suure mulje Buddha isiklik olemus ja kuna ta oli veendunud, et see transtsendentaalselt puhas ja kuldne kirkuse kiirguskeha, mida ta oli Buddha isikupärast näinud kiirgavat, ei saanuks lähtuda isikust, kes polnuks vaba kõigist seksuaalsetest himudest ja soovidest.

Seetõttu oli ta imetlenud Buddhat ja see oli sundinud teda liituma tema järgijatega. Saanud sellise seletuse kõnetab Buddha pidulikult kogu seltskonda.

Buddha ütleb, et ammustest aegadest on sündinud ja taassündinud tundvaid olendeid, sest nad pole ära tundnud taju tõelist olemust ja selle end puhastavat kirkust.

Vastupidi, nad on vajunud petlikesse ja mööduvatesse mõtetesse, mis on vaid vale ja tarbetu, valmistades nii endale korduva taasünni tingimusi.

Kui Ananda tahab täielikumalt mõista kõrgeimat valgustust, peab ta õppima vastama küsimustele spontaanselt, appi võtmata analüüsivat mõtlemist, sest usaldades intuitiivset meelt, vabastavad maailmakõiksuse kümne suuna buddhad ta tingimusliku olemasolu ringist.

Nii öelnud, küsib Buddha Anandalt teise küsimuse. Kui ta nägi Buddhat ja Buddha olemus avaldas talle muljet, kuidas ta siis märkas Buddhat?

Ananda vastab, et ta nägi Buddhat silmade ja meelega. Ja kus need asuvad?

Silmad, nagu teisedki meeleelundid asetsevad keha välispinnal, meel on aga peidetud keha sisemusse. See ei rahulda Buddhat.

Ta tuletab meelde, et Ananda istub praegu kloostri aulas.

Kõigepealt näeb ta seal istuvaid inimesi ja teisi inimesi järjest ja alles seejärel lehtlat ja parki väljastpoolt.

Niisamuti, kui Ananda meel oleks peidetud tema kehasse, selles mõttes, et see on seal ajutiselt, peaks ta suutma näha kõigepealt oma sisemisi elundeid ja alles siis väliseid objekte.

Ananda üritab uuesti. Meel võib ju lõpuks asetseda ka kehast väljaspool.

See võib olla nagu lamp, mis valgustab esialgu tuba seestpoolt ja kiirata siis läbi uste ja akende, valgustades väljapool olevat õue.

Seegi ei rahulda Buddhat. See, et üks sööb, ei kustuta kõigi nälga.

Niisamuti, kui Ananda märkav ja mõistev meel on väljaspool tema keha, siis ei saa keha tunda seda, mida meel märkab, ja meel ei saa mõista seda, mida keha tunneb.

Meel ja keha on kahepoolses mõjutuses, mida tõestab see, et kui Ananda silmad vaatavad Buddha kätt, hakkab tema meel seda analüüsima.

Kui meel ja keha on vastastikuses mõjutuses, ei saa kuidagi öelda, et meel asetseks väljaspool keha. Ananda mõtleb ikka veel, et meel peab kusagil asetsema.

Kui see ei saa asetseda sees- ega väljaspool keha, peab see asetsema kusagil vahepeal. Tegelikult võib see olla peidetud meeleelundisse endasse.

Niisamuti nagu silm võib olla peidus kristallpokaali taga, võib meel olla silma taga “peidus“ või selle sees.

Kuna see on silma osa, ei saa ta näha keha sisse, aga kuna ta on peidetud silma sisse, võib ta selgelt märgata väliseid objekte.

Sellele seletusele esitab Buddha vastuväite, kui meel oleks tõepoolest silma sees nii nagu silm ise võib olla peidus kristallpokaali taga, siis peaks meel märkama silma enne kui väliseid objekte, nii nagu silm võib näha vaagnat enne kui ta näeb mägesid ja jõgesid.

Väitlus jätkub samamoodi, lõpuks saavad Ananda ja suure seltskonna liikmed aru, et meel ei saa asetseda kusagil, sest see ei ole materiaalselt tingimuslik nähtus.

Siinkohal pole meil aega jälgida väitlust üksikasjalikumalt, vaadata, kuidas Buddha sammsammult juhatab Anandat kõrgema mõistmise juurde.

Juba sellestki on selgunud, et Surangama samadhi-suutra on kõigist budistlikest vestlustest kõige suurepärasem.

See võistleb oma tundetoonilt ja lava kauniduselt Platoni endaga, sisult olles aga veelgi sügavam. See oleks kui aste-astmelt edasiliikuva Buddha kõrgeima valgustumise kogemuse kirjeldus.

Meelt ei saa asetada kusagile ja see ei ole olemas esemena teiste asjade hulgas. Kuna ta ei ole ese ega objekt, ei saa teda hoomata ega näha.

Aga meie neljas värsirida, mida parasjagu käsitleme, räägib loomuse nägemisest, st. oma meele nägemisest. Siin on selge vastuolu.

Kuidas seda vastuolu lahendada? See toob meid mahayana-budismi kõige sügavama ja tähtsama õpetuse juurde, millest zen on parim praktiline näide.

Meelt nähakse mittenähes. Kuna ta ei ole nägemise objekt, vaid mõistmise enda printsiip, ei saa meelt kunagi hoomata.

Meele püüe hoomata oma olemasolu on seetõttu sama mis sõrmeotsa püüe puudutada iseennast.

Ta võib püüda puudutada mida tahes, aga mitte sõrmeotsa.

Ainus võimalus, kuidas sõrmeots võiks vahest iseennast puudutada, on hoiduda kõige väliste objektide puudutamisest ja lihtsalt “tunda“ oma olemasolemist otse ja vahetult.

Niisamuti on meelega. Me ei saa teda tunda ajades teda taga meele abiga, justkui see oleks meist eraldiolev väline objekt.

Seda nimetab zen “meele kasutamiseks meele otsimisel“, mis on täiesti asjatu. Seda meetodit järgides võime leiutada palju “meeli“, aga me ei suuda leida tõelist meelt, mõistmise printsiipi ennast.

Tõelist meelt võib leida vaid mitte-leides, teisil sõnul mõistes puhast mitte-duaalset teadvust, milles ei ole vahet subjekti ja objekti vahel.

See, mis on öeldud “oma meele nägemise“ kohta, sobib kokku ka “buddha- seisundi mõistmise“ kohta, sest nagu me oleme juba näinud, on need kaks ühesama protsessi eri küljed.

“Nägemisele“ vastab “saavutamine“, “meelele“ “buddha“.

Nii nagu on naeruväärne püüda näha Buddha-seisundit, on naeruväärne meelel püüda näha buddha-seisundit. Zen ütleb meile:

“Sina oled Buddha“. See, mida me ise peame tegema, on ärgata selle kõrgeima tõsiasja tähendusse.

Palveldusharjutused, kirjutiste uurimine, isegi meditatsioon, on lõppude lõpuks aja raiskamine.

Nendele pühendumine on “kasutada buddhat buddha mõistmiseks“, mis on sama kui meel läheks iseennast otsima.

Muidugi pole kerge ärgata. See nõuab palju pingutust. Kõigepealt tuleb kasvõi nõrgaltki mõista, et ollakse unes.

Te istute siin kuulamas neid ettekandeid sügavas unes. Zen on hääl, mis hüüab: “Ärka! Ärka!“

Kuigi see kaigub kõvasti ja selgelt meie kõrvu, on meie uni nii sügav, et kuulete seda vaid nõrgalt, see kostuks justkui kusagilt kaugelt.

Nüüd olen ma viiel nädalal zenist rääkinud.

Sellegipoolest ei näi keegi ärganud olevat. Ma isegi pole veel ärganud.

Võibolla olen ma kogu aeg unes rääkinud. Mõnikord siiski juhtub, et magav inimene võib rääkides äratada teise.

Lootkem, et nende zeni olemust käsitlenud ettekannete tulemusel võis midagi niisugust juhtuda.