Eesti Njingma kutsub osalema budismi entsüklopeedia täiendamisel !
Eesti Njingma Budismi Entsüklopeedia (ENBE) on toiminud aastast 2005 ning vajab nüüd abilisi - vabatahtlikke entsüklopeedia täiendamiseks ja uuendamiseks. Projekti autoril Vello Väärtnõul on alates 2012.aastast käsil väga mahukas Hiina Budismi Entsüklopeedia projekt ning iga abikäsi entsüklopeediate - nii eesti keelse kui inglise-hiina keelse entsüklopeedia arendamisel on teretulnud. 27-29 Septembril tutvustati Eesti Njingma andmebaase ka PNC (Pacific Neighborhood Consortium) teaduskonverentsil Macau ülikoolis, kus sel aastal olid peateemadeks andmebaasid ja informatsiooni edastamine avalikel veebilehtedel.
Kui soovid kaasa lüüa ENBE arendamisel, võta julgesti ühendust meie administraatoriga: admin@chinabuddhismencyclopedia.com

Zeni tee võitluskunstides - Intervjuu zenimeister Taisen Deshimaruga.

From Eesti Njingma Budismi Entsuklopeedia
Jump to: navigation, search


Karate-kick.jpg
Bodhidharma-002.jpg
Kerwb-vitleja.jpg
Kendo.jpg
Karate-0.jpg
Kendoambodensee.jpg
Zen garden.jpg
Shaoli-monk.jpg
Koan.jpg
The last samurai 9.jpg
Dogen Zenji.jpg
Zen art.jpg
Shaolintemple.jpg
Zen-kyoto-japan-bamboos.jpg
KENDO-03.jpg
Bamboo-zen-garden.jpg
Japanese-garden-philosophy.jpg
Taisen Deshimaru.jpg
Zen-garden-ryoan-ji--500.jpg
Zen hall.jpg
Taisen Deshimaru bodhi.jpg
Kendo profile.jpg
Samurai-Satsuma-during-boshin-war-period.jpg
Japanes kitchen-004.jpg
Japan buddhism-0daibatsu.jpg
Jdo-Shinsh.jpg
Shaolin mural.jpg
Shaolin quan -0jilongfeng.jpg
Shaolin temple-0.jpg
Zhanguo.jpg
Shaolin quan -0.jpg
Samurai 1890.jpg
Zen-budismi vii patriarh vasumitra.jpg


Taishen Deshimaru on samuraide suguvõsast pärinev Jaapani soto koolkonna zeniõpetaja, kuulsa Kodo Sawaki õpilane. 1967. aastal saabus Deshimaru Prantsusmaale, kus õpetas aktiivselt kuni oma surmani 1982. aastal. Lisaks on Deshimaru kirjutanud zenist ligi paarkümmend raamatut. Käesolev intervjuu on sündinud mitmetest meister Deshimaru ja tema lähimate õpilaste vahelistest vestlustest 1975. aastal Pariisis ja Shveitsis.


Üks võitluskunstide meister on öelnud, et olulised on kolm asja: shin, wasa, taimeel või vaim, tehnika ja keha. Milline neist on kõige olulisem?

T.D.: Võitluskunstides, nagu ka go-mängus, on wasa – tehnika – heast valdamisest palju kasu. Samuti võib kindlalt öelda, et noore inimese puhul on peamiseks elemendiks keha, samas kui eakamatel domineerivad tehnika ja vaim. Tegelikkuses on shin – vaim – siiski esmaoluline, tehnika ja keha tulevad tagapool. Paljudel teistel spordialadel, eriti Läänes, võib kõige tähtsamaks teguriks pidada füüsilist jõudu, kuid võitluskunstides on teisiti. Näiteks judokal peab olema hästi treenitud keha, kuid see pole nii tähtis kui tehnika ja intuitsioon, mille abil keha õieti kasutada. Kui võitluses kohtuvad tugev tehnika ja tugev keha, võidab tehnika. Kui kohtuvad tugev vaim ja tugev tehnika, võidab vaim, sest leiab üles vastase nõrga koha.

Jaapanis räägitakse lugu ühest samuraist, kes sattus kakluses vastakuti lihtsa talumehega. Samurai sooritas oskusliku haarde ning kavatses talumehe surnuks kägistada. Vaene mees oli juba lämbumas, kui tundis äkki, et sõrmed puudutavad vastase munandeid – ta haaras need pihku ja pigistas täiest jõust. Paari sekundi pärast pidi samurai ta lahti laskma...

Treening ei peaks olema suunatud ainult keha arendamisele. Tänapäeva võistlustel piisab muidugi ainult füüsilisest jõust ja tehnikast, sest vastased võitlevad punktide, mitte elu ja surma peale. Vanasti aga, kui kaalul oli elu, sõltus lõpptulemus eelkõige võitleja intuitsioonist.

Ka tänapäeval peaksime võitlema iga kord nii, nagu oleksid kaalukausil elu ja surm – isegi kui relvadeks on ainult puumõõgad. Siis muutuvad võitluskunstid jälle sama auväärseks kui varem ning nendega tegelemine muutub uuesti Tee harjutamiseks.

Vastasel korral aga pole võitluskunstid midagi muud kui mäng.

Tegelikkuses on füüsilisel jõul ning tehnika ja vaimu tugevusel kõigil umbes võrdne roll, ent võitluse lõpptulemuse määrab alati just shin, vaim.

Räägin teile loo ühest samuraist, kes tuli legendaarse meistri Miyamoto Musashi juurde ja palus viimasel endale tõelist mõõgakunsti õpetada. Meister nõustus. Õpilaseks saanuna pidi samurai meistri korraldusel hommikust õhtuni puid lõhkuma ning kaugel asuvast allikast ämbrite viisi vett tooma. Seda tegi ta iga päev, terve kuu, kaks kuud, aasta, kolm aastat. Tänapäeval jookseks iga õpilane vist nädala või isegi mõne tunni pärast niisuguse õpetaja juurest minema. Kuid samurai pidas vastu ja sellist tööd tehes muutus ta keha üha tugevamaks. Ent kolmanda aasta lõpul tundis ta, et mõõt on täis, ja küsis meistrilt: “Kuidas sa kavatsed mind õpetada, kui ma pole kolme aasta jooksul kordagi mõõka puudutanud. Ainus, mida ma teen, on puude lõhkumine ja vee tassimine. Millal sa mind oma õpetusse pühendad?”

“Olgu siis,” vastas meister. “Kuna sa seda soovid, näitan sulle nüüd tõelist tehnikat.”

Ta käskis samurail dojosse minna – seal pidi õpilane iga päev, hommikust õhtuni, mööda tatami välisserva ümber saali kõndima, püüdes mitte kordagi kõrvale astuda.

See sama kõndimisviis, mida kendos õpetatakse – jalg libistatakse sujuvalt täpselt teise jala ette...

Just. Meister õpetas talle, kuidas keskenduda kõndimisele. Kuidas keskenduda ühele tegevusele, teha seda täiuslikult. Sest tehnika nüansid, erinevad trikid ja nipid, pole kaugeltki nii olulised kui keskendumine. Kui olete piisavalt keskendunud, siis ühest liigutusest, ainult ühest, täiesti piisab.

Nõnda siis kõndis õpilane terve aasta mööda tatami serva. Aasta möödudes ütles ta meistrile: “Ma olen samurai ja tean mõõgavõitlusest nii mõndagi, samuti olen ma õppinud ka teiste kendomeistrite juures. Kuid keegi pole õpetanud mind seesugusel viisil, nagu sina. Palun õpeta mulle nüüd tõelist mõõgakunsti.”

“Olgu,” sõnas meister. “Järgne mulle.”

Nad läksid koos lähikonnas asuvatesse mägedesse ning seisatasid lõpuks peadpööritavalt sügava kaljulõhe ees, millest viis üle murdunud puutüvest looduslik sild.

“No nii,” lausus meister. “Mine üle.”

Samurai vaatas meistrile arusaamatuses otsa – ta oli kindel, et mööda kitsast puutüve ei julge ükski inimene seda kuristikku ületada.

Äkki kuulsid nad mõlemad selja tagant kõlksuvat heli – see oli neile läheneva pimeda mehe kepp, mis maad puutudes niisugust häält tegi.

Pime ei teinud neist väljagi vaid astus kepiga teed kobades puutüvele ja kõndis kindlalt üle kuristiku.

“Ahhaa,” mõtles samurai, “ma hakkan aru saama. Kui pime suudab nii lihtsalt üle kaljulõhe kõndida, peaksin minagi seda suutma.”

Meister ütles talle: “Terve aasta oled sa kõndinud mööda tatami serva, mis on palju kitsam kui see puutüvi, järelikult oled sa suuteline ka üle lõhe minema.”

Samurai mõistis, mida meister silmas pidas, astus puutüvele ja kõndis üle kuristiku.

Sellega olid tema õpingud lõppenud – kolm aastat oli ta tugevdanud oma keha, aasta oli ta õppinud keskendumist ühele tegevusele, ning nüüd, kaljulõhe serval surmaga vastakuti seistes, sai ta ka viimase, vaimule ja meelele suunatud õppetunni.

Kuid miks on vaim või meel kõige olulisem?

Sest lõpuks on ikkagi vaim see, mis otsustab tulemuse.

Vanasti võis võitluskunstides üksainus liigutus tähendada surma, ning seepärast sooritati rünnakule eelnevad liigutused ülima hoole ja keskendumisega. Üks löök, ja võitlus on lõppenud ning üks meestest surnud, vahel ka kaks, kui ühtaegu toimub kaks lööki ja mõlemad on sooritatud õieti. See kõik juhtub ainsa silmapilgu jooksul. Ning selle silmapilgu jooksul langetab meel otsuse, millele tehnika ja keha kuuletuvad. Kõigil tänapäeva spordialadel on võimalik hetk oodata, teha paus, kuid võitluskunstides ei saa olla pausi. Kui jääd ootama, kasvõi lühikeseks hetkeks, oled kaotanud, vastasele on avanenud võimalus sind lüüa. Meel peab olema lakkamatult kogu olukorrale keskendunud ning valmis tegutsema või reageerima – just seepärast on meel kõige olulisem.

Kuidas valitakse tehnika rünnakuks?

Tehnikat ei valita. See juhtub alateadlikult, automaatselt, loomulikult. Mõte ei tohiks sekkuda, sest kui me mõtleme midagi, nõuab see aega, ning selle aja võrra oleme vastasest maas.

Õige liigutuse sooritamiseks peab meil olema püsiv ja täiesti virge teadlikkus kogu olukorrast – just see teadlikkus valibki kõige õigema löögi, mille tehnika ja keha ellu viivad. Tihti ongi võitlus sellega lõppenud.

Kendos näiteks on olemas taktika, mida nimetatakse debana wasa – sa pead ründama vastast enne, kui tema sind, torkama enne, kui tema torkab. Niisuguse tehnika puhul on intuitsioon kindlasti väga oluline.

Intuitsioon on alati oluline, hädavajalik. Kui vastane sooritab ootamatu löögi, on vaja intuitsiooni, et seda pareerida, on vaja teadvust, mis ütleb, kuidas pääseda või kuidas ennast kaitsta – teadvust, mis kutsub esile keha ja tehnika õige reaktsiooni. Aga kui hakkate mõtlema, millist tehnikat kasutada, jõuab löök teieni enne, kui mõtlemisega valmis saate. Intuitsioon käivitab keha ja tehnika. Keha ja teadvus ühinevad, te mõtlete kogu kehaga, reageerite vastasele kogu oma olemusega.

Seepärast ongi raske selliseid asju, nagu shin, wasa ja taimeel, tehnika ja keha – tähtsuse järgi ritta panna. Nad peavad olema ühinenud, mitte eraldi. Just nende kolme täielik ühtsus on see, mis toob kaasa õige tegutsemise, mitte nende lahusolek. Täielik ühtsus.

Jaapani võitluskunstidest on kendot, “mõõga teed”, alati kõige auväärsemaks peetud, sest just kendos on vajalik teadvuse-intuitsiooni, keha ja tehnika kõige täiuslikum ühtsus.

Maailmas tegeleb 12 miljonit inimest kendoga, kuus miljonit judoga, viis miljonit karatega, miljon aikidoga, 200 000 kyudo – vibukunstiga...

Meele, keha ja tehnika ühtsus on igas võitluskunstis hädavajalik.

Enne-mõtle-siis-löö ei ole õige tee. Võitleja peab otsima suki`t, sobivat võimalust.

Võimalus on kõige tähtsam ning mõtlemine ei suuda seda esile kutsuda. Ainult teadvus ise suudab leida õige võimaluse tegutsemiseks, leida tühja ruumi, milles tegu ellu viia.

Leida kaitses augu...

Võimaluse, mis sobib meie kavatsusega. Sobiva momendi rünnakuks. Vastase nõrkushetke. Intuitiivselt, ja see on äärmiselt oluline, tuleb kasutada hetke, mil vastane sisse hingates paljastab oma nõrga koha.

Kumb hingab sisse, vastane või meie ise?

Vastane. Me ise peame rünnates välja hingama. Karates võib sissehingamise ajal saadud löök olla äärmiselt ohtlik, väljahingamise ajal saadud löök aga mitte. Seega peate otsima võimalust, kui teie rivaal parasjagu sisse hingab, sest just siis paljastab ta oma nõrga koha, oma tühja ruumi.

Miks nii?

Seepärast, et sissehingamise ajal muutub inimese keha kergemaks ja kontsentratsioon pole nii tugev. Vastase sissehingamine pakub võimaluse, millest meie keha-meel peab oskama kinni haarata. Rünnak sel hetkel, kui teine sisse hingab ning tema kaitse ja hoiak on parasjagu haavatavad – just siin peitubki võti.

Sissehingamine on vastasele suurepärane suki ehk võimalus, ja liiga suur või liiga vähene pinge samuti. Võitluse ajal ei suuda keegi lõpmatuseni ühtviisi intensiivselt keskenduda – mingil hetkel tähelepanu nõrgeneb ning vastasele on avanenud suki, võimalus, mida too peab olema suuteline märkama ja ära kasutama.

Samasugune oskus avanevat võimalust ära kasutada on oluline ka paljudes muudes eluvaldkondades peale võitluskunstide – vaidluses, äris, ühesõnaga kõikjal, kus meil on tarvis vastasest üle olla.

Igal juhul ei tohi te oma nõrku kohti välja näidata – ei võitluskunstidega tegeledes ega ka argitoimetustes. Elu on võitlus! Peate säilitama keskendumist ja hoiduma oma puuduste näitamisest – jätkuv enesekontrolli treenimine aitab teil neist puudustest ükskord vabaneda. Jaapani traditsiooniline haridussüsteem põhineb täielikult niisugusel tähelepanelikkusel – ära näita kunagi välja oma nõrku kohti, siis ei saa teised neid ära kasutada. Võitluskunstide puhul ongi kogu mängu peaeesmärgiks leida vastase nõrk koht, ja meetoditeks on siin tähelepanelikkus, sihipärasus ja keskendumine. Ning kui avaneb võimalus, tuleb sellest momentaalselt, ilma mõtlemata kinni haarata. Nii võitluse ajal kui ka muudes samalaadsetes olukordades peate jälgima vastase silmi. Kui vastase pilk kaldub kõrvale, on ähmane, ebakindel või kõhklev, siis sel hetkel avaldubki suki, võimalus, nõrk koht. Elu otsustavatel hetkedel ei tohi me oma nõrkusi välja näidata, sest vastasel juhul järgnevad uued eksimused ning peagi oleme pikali ja alistatud. Niisugust tähelepanelikkust ei saa hoida alal kehalise pinge abil, sest nii väsib keha kiiresti – see peab tulema valvsast meelest. Siit ka shin´i, vaimu suur tähtsus. Keha laseb nõrkustel avalduda, kuid meel suudab meie seisundit muuta, parandada ja suunata.

Möödunud aastal oli mul Kyotos võimalik vaadata kahe umbes kaheksakümne-aastase kendomeistri vahelist võitlust. Mehed seisid teineteise vastas, mõõgad käes, mõõgaotsad vastastikku, ega teinud ühtegi liigutust, mitte ühtegi liigutust, nii viis minutit järjest. Kui viis minutit mööda sai, kuulutas kohtunik välja viigi, kiki wake.

Just. Kui liigud, näitad vastasele oma nõrkusi. Seal, kus noored mehed oleksid raevukate rünnakute ja sihipäratu rabelemisega end väsitanud, kus küpsemad mehed oleksid pannud mängu kogu oma tehnika ja kogemused, panid kaks vana meistrit silmade ja pilgu abil proovile teineteise vaimu. Kui üks neist oleks liikunud, oleks ka tema teadvus liikunud ning vastane oleks leidnud nõrga koha. Oma nõrkuse avaldanu oleks aga vältimatult kaotanud, sest teine mees oleks sooritanud otsekohe ainsa vajaliku löögi.

Võibolla olete kuulnud lugu kolmest kassist. Elas kunagi üks samurai, kes ei suutnud vabaneda tema majas elavast rotist. Ta muretses endale suurepärase kassi – vapra ja tugeva. Kuid rott oli kassist kiirem ja tõmbas viimase iga kord haneks. Siis hankis samurai uue kassi, eelmisest nutikama ja osavama. Kuid rott oli valvas ning liikus majas ringi ainult siis, kui kass magas. Lõpuks laenas üks läheduses asuva zen-kloostri munk samuraile oma kassi – välimuselt kõige tavalisema kassi, kes veetis enamiku ajast vedeledes ja tukkudes ning ei teinud välja millestki tema ümber. Samurai teatas mungale nõutult, et see kass ei kõlba kusagile, kuid munk soovitas tal kassi veel mõnda aega enda juures hoida. Kass muudkui lesis ja magas, ning peagi muutus rott jälle julgeks ning luusis edasi-tagasi lausa kassi nina ees, kass aga ei teinud temast väljagi. Kuni lõpuks, ühel päeval, haaras kass ainsa täpse käpalöögiga rotil turjast ja tabas selle eluka. Füüsiline tugevus ja tehnilised oskused ei loe midagi, kui puudub tähelepanelik meel!

Õige teadvelolek on õige füüsilise soorituse esmane tingimus.

Kuid mida peaksime tegema, et õiget keskendumist säilitada? Pinge on ju väsitav ning keegi ei suuda lõpmatuseni liikumatult püsida.

Teie meel, teie teadvus on see, mis ei tohi paanikasse sattuda ja püüda kõike analüüsida. Keskenduge kogu aeg hingamisele, väljahingamisele – see peab olema aeglane ja sügav ning ulatuma nii palju kui võimalik kõhu alaossa, hara’sse. Ja ärge pöörake kunagi pilku vastase silmadelt, nii saate jälgida tema sisemisi liigutusi. Kui vaatasime koos teiega Meister Yuno (üks Deshimaru zeni õpilasi, kaheksas dan kendos) ja tema õpilase vahelist mõõgavõitust, siis nägime, et juba mõne minuti pärast oli noorem mees üleni higine – pingesolek kurnas teda. Meister Yuno aga oli lihtsalt kohal, keskendunud ja rahulik. Võime isegi öelda, et tapvalt rahulik. Absoluutselt tähelepanelik. Ning just õigel hetkel leidis tema mõõga teravik tee vastase kõrile ja sundis ta matile kukkuma. Yuno ootas, kuni leidis vastase kaitses nõrga koha, ning seejärel piisas täiesti ainsast liigutusest. Nii et keskenduge väljahingamisele, see on äärmiselt oluline. Ja hingake välja nii rahulikult ja sügavalt kui võimalik, see aitab teil hoiduda väsimusest ja liigsest erutusest. Öösiti võideldes keskendusid samuraid vastase varjule …

Muidugi, varju liikumine järgib täpselt keha ja meele liikumist. Kuid see ei tähenda, et samurai oleks unustanud sügava, hara’sse suunatud hingamise.

Niisugust keskendumist saate õppida nii treenigmatshide kui ka võistluste ajal. Selleks pole tarvis eraldi treenida – ainus, mis loeb, on keskendumise tugevus ja häirimatus. Kehaline pinge ja tehnilised oskused peavad leidma väljenduse läbi tähelepanu ja intuitsiooni. Niiviisi keskendudes muutub meel tühjaks – ku, veatuks. See ongi zen, ja samas ka tõeline budo. Ükskõik, kas seisate vastamisi elu või surmaga – meel peab jääma häirimatuks. Peate suutma otsustada nii oma elu kui surma üle, ja võtma neid sellistena, nagu nad on, mitte aga neid lihtsalt välja kannatama. Isegi siis, kui keha sureb, peab meel jääma kõigutamatuks – see on nii zeni kui budo harjutamise eesmärk. Kuulus kendomeister Miyamoto Musashi loobus lõpuks mõõgavõitlusest, et lahendada küsimus, kuidas õieti surra. Ja lahenduse leidmiseks pöördus ta zazen’i (zen-meditatsiooni) poole.

Nii Euroopas, Ameerikas Ühendriikides kui Jaapanis tegelevad paljud inimesed võituskunstidega, ilma et nad tegelikult mõistaksid budo teed või zeni teed. Ja levinud arvamus on selline, et zeni põhimõtetel ja filosoofial pole võitluskunstide kui spordiga midagi pistmist.

Inimesed, kes ei taha järgida zeni, millel kogu bushido põhineb, ei peagi seda tegema. Nad kasutavad mõnda võitluskunsti lihtsalt põneva meelelahutusena, nende jaoks on tegu ühega paljudest spordialadest.

Ent need, kes tahavad viia oma elu tavalisest kõrgemale tasandile, peavad zeni põhimõtteid mõistma.

Muidugi ei saa kedagi selleks sundida, ning kedagi pole vaja kritiseerida. Esimesena mainitud seltskond on nagu mänguautodest vaimustunud lapsed, teised aga sõidavad tõeliste autodega. Mul pole midagi spordi vastu – sportimine treenib keha ning arendab sitkust ja vastupidavust. Kuid võistlemise ja jõu tähtsustamise vaim, mis spordis valitseb, pole hea, see näitab väärastunud arusaama elust. Võitluskunstide juured peituvad hoopis mujal.

Paljuski on praeguses olukorras süüdi treenerid ja õpetajad – nad treenivad õpilaste keha ja õpetavad neile tehnikat, kuid vaimule ei paku nad midagi. Selle tulemusena peavad nende õpilased võite kõigest olulisemaks, nagu sõjamänge mängivad lapsed. Niisuguses lähenemises puudub sügavam mõistmine, ning see ei aita kellelgi oma eluga paremini toime tulla.

Mida nad igapäevaelus oma õpitud tehnikaga peale hakkavad?

Sport pole midagi muud kui meelelahutus, mis inimese keha seal valitseva konkurentsivaimu tõttu lõpuks läbi kulutab. Seepärast peaksid võitluskunstide harrastajad püüdma taastada budo algupärast vaimset mõõdet. Järgides zeni või budo vaimu, muutub kogu elu võitluseks. Igal hetkel tuleb olla teadlik ja keskendunud – ärgates, tööd tehes, süües, magama minnes. Just siin saame oma isiksust tõeliselt arendada. Kas spordis valitsevat tshempionikultust võib pidada vaimseks häireks?

Muidugi. Milline kitsapiiriline elunägemus! Ma ei taha öelda, et kellestki ei tohiks tshempioni saada – miks mitte. See on kogemus nagu iga teinegi. Kuid see ei tohiks muutuda kinnisideeks. Ka võitluskunstides peaks harjutaja püüdma olla mushotoku – see, kes ei oota kasu ega konkreetseid tulemusi. Kuidas võitluskunstid üldse tekkisid?

Mõõga, oda, vibu või lihtsalt rusikatega võitlemise kunstid on peaaegu sama vanad kui inimkond ise. Inimene on alati pidanud kaitsma end rünnakute eest ning enda ja oma hõimu ellujäämiseks jahti pidama. Esmalt leiutati uus relv – oda, kivikirves, ling, vibu – seejärel leiti aegamööda, katse ja eksituse meetodil, iga relva jaoks ka parim võimalik tehnika. Vaenlasega võideldes avastati, millised löögid tapsid, millised haavasid, kuidas neid pareerida, kuidas rünnakule vastata ja nii edasi. Täiustati ka relvi, süstematiseeriti tehnikaid, ning kõigest sellest kokku tekkisid võitlemise ja jahipidamise kunstid. Need mõlemad sisaldavad ka muid olulisi teadmisi – kliima ja ilmastiku tundmist, oskust looduses leiduvaid märke (helisid, jälgi, lõhnu) tõlgendada, ümbruskonna ja vaenlase (või jahilooma) psühholoogia tundmist, oskust intuitiivselt õiget võitlusviisi valida. Hea sõdalane-jahimees peab oskama maastikuga ühte sulada, selle osaks saada, seda hästi tunda ja sellest lugu pidada.

Kui tulla idamaiste võitluskunstide juurde, siis ilma relvata võitlemise tehnikad muutusid oluliseks aegadel, mil rändmunkadel oli vaja end rünnakute eest kaitsta. Sõdurid ja teeröövlid ründasid neid tihti, vahel röövides, vahel ka tappes, munkade tõotused ei lubanud aga relvi kanda. Nii tekkis Hiinas umbes Bodhidharma (kuuendal sajandil elanud legendaarne õpetaja, kes tuli Indiast Hiinasse ja pani väidetavalt aluse chan/zen-budismile) ajal relvata võitlemise kunst, mis arenes hiljem karateks, judoks, tai-chiks ja mitmeteks teisteks harudeks – kõigi nende võitlusviiside abil oli rändmunkadel võimalik igas olukorras vaenlase rünnakuid tõrjuda. Just siit said alguse karate täpsed ja efektiivsed liigutused; judo kavalad heited, mis kasutavad ära vastase enda jõudu; tai-chi aeglased ja kasslikult nõtked pareeringud – kõik need võimaldasid munkadel kasutada loomulikke kaitseviise, vastavalt igaühe isiklikele jõuvarudele. Neil päevil ei olnud “pehmed” võitluskunstid jagunenud erinevateks liikideks, nagu praegu, pigem koosnesid need hulgast liigutustest, löökidest, petetest ja nõksudest, mida rändurid üksteisele edasi andsid – täpselt samamoodi, nagu vahetati ka teadmisi retseptide ja ravimtaimede, massaazhivõtete või siis meditatsioonitehnikate kohta (tuletagem meelde, et enne kui Buddha bodhipuu all mediteerima asus, sai ta juhiseid paljudelt joogidelt, keda oma rännakutel kohtas). Nad jagasid omavahel ka kogemusi, ühtaegu filosoofilisi ja praktilisi, mis olid neile aastate jooksul kasulikuks osutunud.

Rändmungad tõid kõik need teadmised Hiinast Jaapanisse, kus need levisid suure eduga algul Okinawa piirkonnas ja hiljem mujalgi. Karate ja judo osutusid Jaapanis populaarsemaks kui sünnimaal, samas kui tai-chi jäigi eelkõige hiinlaste kunstiks.

Seda harrastatakse Hiinas ka kaasajal, iga päev, tänavatel ja tehastes. Olen näinud üht dokumentaalfilmi, kus näidati suuri rahvahulki sooritamas täpselt ühesuguseid liigutusi, nagu mingit lummavat aegluubis balletti …

Varasematel aegadel oli tai-chi mõeldud ainult naistele ja lastele, eakatele ja põduratele. See on äärmiselt huvitav stiil, kuna õpetab õiget hingamist (nagu ka zazen) koos keha painduvuse ja meele keskendamisega. Tai-chi’d on nimetatud ka “zeniks seistes”, kuid pigem on tegu siiski teatavat liiki tantsimise või võimlemisega, milles ei ole tõelist zeni vaimu. Milline on ülim kõigist võitluskunstidest?

Kendot, mõõgavõitluskunsti, on alati peetud kõige auväärsemaks ning samuti ka zeni vaimule kõige lähemal seisvamaks. Miks?

Sest Jaapani samuraid ja õpetajad teadsid, et enne, kui õpilane on tõepoolest väärt teist inimest tapma, peab ta suutma tappa iseennast – kendoõpilased ei õppinud mitte ainult mõõgaga vaenlasi pooleks raiuma, vaid veelgi enam oma enda meelt pooleks raiuma. Kui nad seda ei suutnud, ei suutnud nad ka võitluses võitjaks jääda.

Kuidas surra, kuidas elada? Kendo, mõõga tee, on küsinud seda küsimust üha uuesti ja uuesti, ning selles mõttes on kendo tõelisele teele ja zeni vaimule väga lähedal.

Ka kyudo, vibulaskmiskunst, sisaldab olulisel määral vaimset elementi. Herrigel on sellest oma raamatus väga hästi kirjutanud. Kes vabastab noole? Millisel hetkel see toimub? Kui keha ja meel on ühtsuses ning kiindumustest vabad, siis lendab nool iseenesest märki. Ka vibulaskja asend on oluline – see peab olema ilus ja harmooniline, nii väljast- kui seestpoolt. Jaapanis koheldi suuri kyudomeistreid samasuguse lugupidamisega kui roshi’sid, suuri zeniõpetajaid.

Enne sõda käisin ma alati iga-aastasel võitluskunstide demonstratsioonil, kuhu kogunesid parimad meistrid koos oma õpilastega. Minu enda õpetaja, munk Kodo Sawaki, oli selles ringkonnas üsnagi tuntud inimene, ning tänu temale õppisin mõistma, mida need demonstratsioonid tegelikult tähendavad. Seal polnud midagi pistmist võistlemisega – tegu oli äärmiselt sügava filosoofiaga, mis tegeles elamise ja suremise kunstiga. Ja asendite täiuslikkus oli ülimalt oluline.

Kui asend (shi sei, vorm ja jõud) on täiuslik, siis on ka järgnev liigutus täiuslik. Vibukunstis, mis õpetab ennekõike olemise ja käitumise õiget viisi, on seda üsna lihtne märgata – kaunis asend, sisemine üksindus, vaba meel, universumi ja inimkeha vahel tasakaalus olev energia (ki), alakõhtu keskendatud hingamine ja häirimatu tähelepanelikkus.

Vinnasta vibu, keskendu hingamisele, sihi, ja lase minna. Millal tuleb minna lasta?

Herrigel harjutas kuus aastat, enne kui mõistis noole õige vabastamise ilu. Noole vabaks laskmine on kõikehõlmav tegu, mille sooritamiseks peab teadvus olema hishiryo (mõtlemine ilma mõtlemata, teadlikkus teispool mõtteid) seisundis.

Männi vari on tume

Just nagu kuuvalgus on särav.

Kodo Sawaki armastas neid ridu tsiteerida – need käivad zanshin meele kohta. See on meel, mis püsib kindlalt ilma millessegi kiindumata, mis on tähelepanelik ning keskendunud käesolevale hetkele.

Liigutusi juhib intuitsioon.

Inimene, kes tegeleb zazen’iga, saab sellest kergesti aru. Ja need, kes on harjutanud nii võitluskunste kui ka zazen’i, ammutavad niisugusest kombinatsioonist hulgaliselt mõistmist ja tegutsemisoskust. Mis on võitluskunstide juures kõige olulisem?

Hingamine. Milline on teie keha seisund nabast allpool? Ma ei mõtle suguelundeid! Pean silmas hara’t, mis asub kolm sõrmelaiust nabast allpool. Selleks, et hara’t tugevdada, kogu oma energia sinna koondada, peab oskama õieti hingata.

Kas te räägiksite meile natuke “kiaist” – erilisest hüüatusest, mida võitluskunstides, eriti karates ja kendos kasutatakse. Meie karate-dojos kasutakse seda vihast hüüatust väga sageli, tihti ka mitmeid kord järjest ….

“Kiai” võimas vibratsioon suudab vastase hetkeks halvata. Seda võib võrrelda hüüatusega “kwatz”, mida rinzai koolkonna zeniõpetajad õpilaste ehmatamiseks ja virgutamiseks kasutavad. Minu arvates ei ole mingit mõtet niisugust hüüatust mitmeid kordi korrata – tehke seda üks kord, aga olgu see tõeline hüüatus. Pange sellesse hüüdu või karjatusse kogu oma jõud, mis saab alguse hara’st ehk kõhu alaosast. Jaapanis nimetatakse seda kehapiirkonda ka kikai’ks, jõu ookeaniks. “Kiai” õigeks sooritamiseks peate õppima zeni hingamist, mis on täpselt sarnane budo hingamisele – pikk väljahingamine, nii sügav kui võimalik. Selle lõpus on teie jõud kõrgpunktis. “Kiai” on see sama väljahingamine koos valju häälega. Hääl peab voolama loomulikul viisil välja teie keha sügavusest, ning selleks peabki oskama õieti hingata, mida aga enamik inimesi ei oska. Kui ma viin pärast zazen’i läbi tseremoonia ja me retsiteerime Hannya Haramita Shingyo’d, “Ületava mõistmise südasuutrat”, siis näen seda samuti teatava hingamisharjutusena. Peate panema kogu oma hingetõmbe hääle tekitamisse. Niisugune retsiteerimine on kindlasti ka “kiai” jaoks hea harjutus. Sõna “kiai” koosneb kahest poolest: ki, energia, ja ai, ühtsus, seega energia ühtsus. Üksainus karjatus, mis haarab sel hetkel endasse kogu aeg-ruumi, kogu universumi.

KIAI! (Meister Deshimaru toob kuuldavale kohutava möirge, mille peale kuulajad hetkeks ehmatusest tarduvad, ja puhkeb siis naerma.)

Kuid “kiaides”, mida ma võitluskunsti dojodes kuulen, või Hannya Shingyo’des, mida zeni dojodes loetakse, pole kunagi nii palju energiat! Inimesed hüüatavad või retsiteerivad lihtsalt selleks, et oma personaalsust väljendada, kõlavaks enesekaunistuseks – loomulikkust või raevukust pole aga ollagi. Jõudu pole. Nad lihtsalt laulavad või mõmisevad, nende “kiais” pole ki’d, pole energiat.

Miks ei ole?

Sest nad ei tea, kuidas hingata. Keegi pole neile seda õpetanud. Pealegi võtab hingamise õpetamine, nii nagu tõeline budo- või zenimeister seda teeb, väga kaua aega. Asi pole mitte valju hääle tekitamises! Hääl peab tekkima hara’s, mitte kurgus. Vaadake, kuidas kass näub või lõvi möirgab – see on tõeline “kiai”.

Harjutage hingamist, kuid mitte lootuses “kiai” läbi mingeid ülivõimeid omandada. Nii budo kui ka zeni teel, nagu ma alati rõhutan, peate harjutama ilma igasuguse fikseeritud eesmärgita ja lootuseta harjutamisest kasu saada. Enamik inimesi tahab alati midagi saada, nad tahavad omada, selle asemel et olla.

Rääkige palun lähemalt hingamisest võitluskunstides ja zenis.

Püüan rääkida, kuigi see pole lihtne. Vanasti ei õpetatud niisuguseid teadmisi kunagi laiemale publikule. Õige hingamise jaoks peab asend olema õige. Et teile õiget asendit näidata, peaksin lahti riietuma, kuid sellestki ei piisa – hingamist saate õppida ainult isiklike kogemuste varal. Kõigepealt tuleb sooritada lühike ja loomulik sissehingamine, kus õhk liigub päikesepõimiku piirkonda, seejärel aeglane väljahingamine, nii et tunnete survet siseelunditele nabast allpool. Väljahingamine võib kesta ühe, kaks, kolm, neli, isegi viis minutit. Noorena sukeldusin ma mõnikord ujumisbasseini põhja ning jäin vee alla kaheks või kolmeks minutiks. Ka Buddha saavutas valgustuse just väljahingamise ajal.

Suutrate lugemise ajal hingan ma väga aeglaselt, sest olen harjunud sel viisil hingama. Väljahingamise ajal toimub ninasõõrmete kaudu vaevumärgatav õhu sisse-välja liikumine – sel viisil võib väga pikka aega aeglaselt hingata. Kuid niisugune tehnika on äärmiselt keeruline, ma ise olen seda nelikümmend aastat harjutanud.

Esmalt peab teil hingamisest olema õige arusaam, siis tuleb treenida. Õige hingamine aitab ka eluiga oluliselt pikendada – enamik pikaealisi inimesi Hommikumaades hingab just niiviisi. Kui ma kinhin’i (üks zeni harjutusi, keskendunult üksteise järel kõndimine) ajal oma hingamise rütmis astuksin, peaksid kõik teised samahästi kui paigal seisma. Kõik need asjad on olulised ka võitluskunstides, millel, nagu ma olen juba öelnud, pole suurt midagi ühist spordiga. Võitluskunstidega tegelemiseks vajab inimene tugevat hara’t. Võitluskunstid, suutrate retsiteerimine, tseremooniate sooritamine – kõik need arendavad teie hingamist ja seeläbi ka meelt. Kui ma suutrate lugemise ajal puuinstrumendiga rütmi löön, peate teie püüdma oma hingetõmbest viimast välja pigistada. Väga kasulik harjutus!

Professor Herrigel rääkis oma “Vibulaskmise kunstis” samadest asjadest. Ta õppis vibukunsti kuus aastat, kuid alles pärast seda, kui omandas õige hingamise, suutis ta oma filosoofial ja tarkusel minna lasta ning lõpuks eksimatult märki tabada. Minu õpetaja lausus Herrigeli kohta: “Kui ta oleks minu juurde tulnud, oleks ta palju rutem asjast aru saanud.”

Ka judo ja karate treenivad hingamist, kuigi enamik inimesi ei tea seda. Alles pärast teise või kolmanda dani saavutamist muutub niisugune hingamine loomulikuks. Herrigel taipas lõpuks alateadlikult – nool lahkub vibust väljahingamise lõpul. Judos ja karates on võitleja välja hingates tugev, sisse hingates aga nõrk. Otsustav liigutus tuleb sooritada hetkel, kui vastane sisse hingab. Sisse hingava mehe võin ma mõne hariliku esemega kergesti surnuks lüüa, nuga pole selleks tarviski. Tean seda oma nooruspõlve kogemustest – mu vastas seisnud mees küll ei surnud, vaid ainult kukkus, kuid … Sissehingamise lõpus on inimene kõige haavatavam, samas kui väljahingamise lõpus ei toimu mingisugust liikumist.

Just seepärast ei ole joogas õpetatavast hingamisest võitluskunstides kasu. Jaapanis ei tegele inimesed joogaga, kuna nad teavad piisavalt zen-hingamisest. Kui olete niisugusest hingamisest aru saanud, on teil sellest ka igapäevaelus palju kasu. Proovige järele, näiteks järgmisel korral, kui vaidluses liiga ägedaks lähete – õige hingamine rahustab teid maha ega lase teil enesekontrolli kaotada. Samas aga – kui teid sissehingamise ajal tabab ootamatu shokk või löök, võib see halvata südame või kopsud ning põhjustada surma. Proovige kaks korda ühte ja sama raskust tõsta – esmalt sisse hingates, siis välja hingates. Näete kohe vahet. Välja hingates olete palju tugevam, jalgade kontakt maaga on palju parem – olete nagu tiiger.

Kui juhtub, et olete hirmunud, või meeleheitel, või tunnete end mingis olukorras ebakindlalt, siis proovige sügavalt välja hingata. See rahustab, annab jõudu ja enesekindlust. Sügav väljahingamine aitab jõuvarusid ja teadlikkust koondada.

Kuidas on kõige parem hingamist õppida?

Zazen’is istudes. Ammustel aegadel, samuraide ajal, suhtuti mediteerimisse vägagi tõsiselt – enne tegevusse asumist viidi end zazen’i abil keskendumisseisundisse. Esmalt keskendumine, siis alles tegutsemine. Niisugust suhtumist väljendab ka lühike tseremoonia, mida võitluskunstides praegugi enne matshi algust sooritatakse. Zazen võimaldab teil koondada oma energia, lasta mõtetel pilvedena oma teed minna ning lõdvestada asendile ja hingamisele keskendudes närvi- ja lihaspinged. Õige asend tähendab sirget selga, sirget kaela ning sülle asetatud käsi, üks peopesa teisel, pöidlaotsad koos, nii et pöidlad asetsevad horisontaalselt, mitte aga mäe või oruna. Hingamisel pööratakse tähelepanu eelkõige sügavale väljahingamisele hara’sse – piirkonda kolm sõrmelaiust nabast allpool.

Hingamise õppimisel on oluline ka zanshin – seda mõistet kohtate eelkõige kendos, Jaapani mõõgavõitluses. Zanshin tähendab liikumatut ja kiindumatut meelt; niisugust meelt, mis on ergas ja tähelepanelik, kuid ei hoia millestki kinni. Pikemat aega harjutades suudame kanda sellise teadlikkuse vähehaaval kõigisse igapäevatoimingutesse. Zenis, ja traditsioonilises budos samuti, on rõhk alati inimese igapäevaelul, tema käitumisel kõikvõimalikes erinevates elusituatsioonides.

Kuid kas poleks võimalik kasutada zazen’i asemel katade, tehnika põhielementide intensiivsemat treenimist. Kata parandab ju samuti hingamist, keskendumist, tähelepanelikkust …

Istudes sooritatavat meditatsiooni ja keskendumisharjutust, nagu zazen, ei saa võrrelda aktiivse kehalise tegevusega. Kuid zazen’i praktiseerimine võib kata harjutamisse lisada uue, olulise mõõtme.

Kata tuumaks pole mitte liigutused ise, vaid hoiak, mille te oma liigutuste suhtes võtate – just see viimane teeb liigutused õigeks või valeks. Te ei tohi mõelda: “Seda katat tuleb sooritada täpselt niimoodi.” Selle asemel peate harjutama oma keha-meelt looma iga kord totaalse, kõikehõlmava liigutuse, mis sel hetkel mobiliseerib kogu teie kasutuses oleva ki.

Leidke üles liigutuse vaim (spirit) – harjutamise tulemusena peab kata vaimuga ühte sulama. Mida tugevam vaim, seda tugevam kata.

Võitluskunstide dojodes õpetatakse hulgaliselt zheste, mille eesmärgiks on arendada keskendumisoskust – kindel viis jalatsite ja riiete asetamiseks, kindlasksmääratud kummardus dojosse sisenemisel …

Kuid kõik need on samuti katad. Kata tähendab “käitumisviis”. Kui teete kummarduse, ei peaks see olema möödaminnes tehtud kummardus – lääne inimesed panevad sageli käed vaevu kokku ning noogutavad kergelt pead, kuid sel juhul pole nad mõistnud kummarduse sisemist ilu. See peab olema terviklik liigutus – peopesad asetatakse aeglaselt vastamisi, käevarred ühel joonel ja maapinnaga paralleelselt, sõrmeotsad nina kõrgusel; siis painutatakse kogu ülakeha puusadest jõuliselt ettepoole; seejärel tõustakse uuesti sirgu, peopesad ikka koos, ning langetatakse käed loomulikult külgedele. Keha ja kael on sirged, jalad kindlalt maas ning meel vaikne. (Meister Deshimaru tõuseb ja sooritab majesteetliku kummarduse.) Sel viisil kummardades näitate üles austust treeningkaaslaste, oma õpetaja, dojo, kogu elu vastu!

Vahel küsitakse minu käest, miks ma dojos Buddha kuju ees kummardan. Ma ei kummarda mitte elutu puutüki poole, vaid kõigi dojos viibijate, samuti kogu universumi poole. Kõik sellised liigutused on äärmiselt olulised, sest aitavad meil omandada õiget hoiakut. Nad arendavad lugupidavat ja austavat suhtumist, aitavad meil tunda end loomulikuna.

Tänapäeval pole keegi loomulik, kõik on natuke hullumeelsed või tasakaalutud. Inimeste meel tormab pidevalt ringi. Nad tajuvad maailma vaid osaliselt, poolikult. Nende egod õgivad neid igal sekundil. Nad arvavad, et näevad, kuid see ei vasta tõele – tegelikult näevad nad ümbritsevas maailmas vaid oma isikliku hulluse ja kitsa isikliku maailma projektsioone. Sellises elus pole ei selgust ega mõistmist!

Just seepärast alustas Sokrates, nagu ka Buddha, nagu iga tõeliselt tark inimene, oma õpetust sõnadega: “tunne iseennast, siis tunned kogu universumit”. Samasugune on ka traditsioonilise zeni ja bushido vaimsus, ning seda õppides on väga oluline jälgida oma tegusid. Inimese teod mõjutavad tema meeleseisundit. Õige käitumisega kaasneb ka õige meeleseisund. Meie hoiakud ja suhtumised mõjutavad kogu meie keskkonda – meie sõnu, tegusid, kehahoidu, liigutusi, ja seeläbi kõike, mis toimub meie ümber või meie sees. Iga päev ja igal hetkel peavad meie teod olema sooritatud õieti. See, mida me teeme dojos, aitab meil oma igapäevaelu paremaks muuta.

Iga liigutus on oluline. Oluline on see, kuidas me sööme, kuidas riietume, kuidas peseme, kuidas tualetis käime, kuidas asju käest ära paneme, kuidas võõraste või pereliikmetega suhtleme, kuidas töötame. Iga liigutus väljendab kogu meie olemust.

Te ei tohiks elada, nagu unes. Peate panema end täielikult igasse tegevusse, igasse liigutusse, mida teete – selle harjutamine ongi kata.

Just niisugune on budo ja zeni taustaks oleva vaimsuse eesmärk, need kaks on tõelised tegutsemise teadused. Siin pole midagi pistmist ebarealistlike fantaasiatega, nagu paljudes religioonides. Inimene peab viibima maailmas kogu oma kehaga, siin ja praegu. Ning keskenduma täielikult igale tegevusele.

Kuid see on ju võimatu!

Kas te arvate, et Buddha oli täiuslik? Kindlasti tegi ka tema vigu, nagu iga teinegi. Ta oli ju tavaline inimene. Kuid ta püüdles alati õige teguviisi – inimelu kõrgeima ideaali poole. Kaasaegses tsivilisatsioonis pole niisugusest ellusuhtumisest jälgegi. Alates esimesest koolipäevast õpetatakse teid elama kõikvõimalikes teooriates, mitte aga elus eneses.

On väga oluline, et suudaksite sellest, millest ma äsja rääkisin, õigesti aru saada – ma ei pidanud silmas mitte ainult välist käitumist või välist muljet, vaid samuti, ja enamgi veel, inimese sisemisi suhtumisi ja hoiakuid.

Milline on siis õige käitumisviis? Raske küsimus, eks ole.

Zen võib anda sellele vastuse. Tegelikult on iga filosoofiasuuna – eksistentsialismi, biheiviorismi, strukturalismi jne – keskmes just see sama küsimus. Kuid ükski neist filosoofiatest ei suuda meile näidata, kuidas õigesti elada. Lõpuks satuvad kõik need teooriad erinevate mõistete ja kategooriate vangistusse, kuid elu allikat, aegade pikkust elukulgu, pole võimalik kusagile vangistada.

Selle kohta on üks koan, mis ütleb: “Kuum, külm – sina oled see, kes neid tunneb.” Ja nii on ka kõige muuga.

Sest “siin ja praegu” on iga inimese jaoks erinev.

Kas kõik võitluskunstid põhinevad ühel ja samal vaimsusel?

Iga tegu meie elus peaks põhinema ühel ja samal vaimsusel. Võitlustehnikad on loomulikult erinevad. Ent seal, kus wasa, ki ja shin (tehnika, energia ja meeleseisund) ei moodusta ühtset tervikut, pole õige tegutsemine võimalik.

Kas sama kehtib ka judo kohta?

See kehtib kõigi võitluskunstide, ja samuti kõigi muude tegevuste kohta. Judost, mis oli Jaapanis olemas juba enne Kristuse sündimist, kujunes aja jooksul tõeline teadus, sügav kunst. Nii vastase jõu ärakasutamise kui ka erinevate närvikeskuste tundmise kunst.

Kus need keskused paiknevad?

Paljude punktide asukohta ei saa ma teile öelda – niisuguse õpetuse andmise eest peab vastutama teie võitluskunstiõpetaja, kes teeb seda vastavalt teie arengutasemele.

Milliseid punkte saab kasutada inimese elustamiseks?

Te peate silmas katsu punkte? Esmalt muidugi kikai-tanden, mis asub 3–4 tolli nabast allpool, kahe nõelravipunkti vahel. Peate võtma naha näppude vahele ning väänama. Sellest on kasu, kui keegi on koomas või teadvuseta, aga samuti tüüfuse ja koolera puhul.

Kui võitluskunstide treeningul juhtub õnnetus, siis kasulik koht masseerimiseks on sansho, pisut viiendast selgroolülist vasakul. Seda punkti mõjutatakse põlvega surudes, painutades samal ajal masseeritava keha tahapoole.

Siis on olemas punkt nimega koson, mis asub jalatalla keskpaiga läheduses (joonis A). Seda punkti saab mõjutada nõelravi nõela või siis moxas’e – väga tugeva sõrmavajutusega.


Südame seiskumise või minestamise, aga samuti raske pohmeluse puhul, tuleb vajutada gokoku’ks nimetatavat punkti, mis on samuti üks põhilisi elustamiskeskusi. Vajutama peab tugevalt ja pikalt, kasutades selleks teise käe pöialt ja nimetissõrme (joonis B).

Muidugi tuleb jälgida ka hingamist – kui inimene on suremas, siis muutuvad tema hingetõmbed järk-järgult nõrgemaks. Sel juhul tuleb töötada kannatanu diafragmaga, masseerides päikesepõimikut altpoolt üles, samuti tuleb masseerida südant, mõlema käega. Sellest on kasu juhul, kui inimene on uppunud, shokis või saanud ülitugeva löögi.

Kuidas teha kindlaks, et inimene on surnud?

Vaadake pöialt, vajutage seda kahe näpu vahel – kui värv ei muutu, on kõik läbi. Kõige kindlam viis aru saada on aga silma uurides – kui pupill ereda valguse käes kokku ei tõmbu, pole enam midagi teha. Isegi kui inimese hingamine on seiskunud ja pöial ei muuda värvi, võivad silmad ikkagi lootust anda. Nähes vähimatki elumärki, peate tegutsema ning elustamispunkte masseerima.

Millise punkti mõjutamine on kõige tõhusam?

Oleneb inimesest. Peate laskma oma intuitsioonil, oma instinktidel end juhtida. Õige punkti valimisel tuleb silmas pidada inimese kehaehitust, tema keha tugevust või nõrkust, kehalisi iseärasusi. Üks punkt, mis igaühe puhul töötab, asub suure varba siseküljel, just seda varvast järgmise varbaga ühendava nõo taga. Peate suruma suure varba (ühe või mõlemad) kahe sõrme vahele ning väga tugevalt pigistama, samal ajal välja hingates, kuni minestanud või teadvuse kaotanud inimene jälle teadvusele tuleb. Kui keegi juhtub näiteks zazen’i või kinhin’i ajal pikali vajuma, peate masseerima kas siis seda või mõnda teist punkti, mida äsja mainisin.

Kuid kas masseerimise abil on võimalik ka lihtsalt heas vormis püsida või vaevusi ravida?

Muidugi! Tegelikult peaks igaüks end regulaarselt masseerima, iga päev, et võimaldada energial kehas vabalt voolata ning mitte lasta sel liigselt koguneda või laiali valguda. Ma võiksin sel teemal terve raamatu kirjutada. Ent piisab ka sellest, kui masseerite piirkondi, mida teile kohe näitan – teha võib seda mudides, hõõrudes, sõrmedega vajutades või õrnalt rusikaga tagudes. Kõik need teadmised pärinevad Jaapani traditsioonilisest massazhist.


Joonis C

1. Reguleerib põie verevarustust. 2. Selle, väikeaju aluses süvendis paremal pool asetseva punkti masseerimine leevendab menstruatsioonivalusid ning aitab unepuuduses vaevlevatel või väga närvilistel inimestel paremini magada. 3. Selgitab meelt ning leevendab pingeid õlgades. 4. Suurendab energiat. 5. Tugevdab neere. 6. Mõjub hästi kõhukinnisuse korral. 7. Suurendab energiat. 8. Stimuleerib munasarju, muudab naha pehmemaks ja kaunimaks, suurendab seksuaalenergiat. 9. Vähendab närvipinget. 10. Kergendab põie tööd, pingutab lihaseid, aitab organismil üleliigsest veest vabaneda.



Joonis D

1. Kurgupiirkonna masseerimine (hõõrudes) aitab pingetest vabaneda, suurendab seksuaalenergiat ja soodustab naiste rindade arengut. 2. Reguleerib peensoole tööd. 3. Reguleerib jämesoole tööd. 4. Reguleerib suguelundite ja neerude tööd. 5. Selle piirkonna, kokoro, masseerimine (peopesa ja sõrmedega vajutades) rahustab nii kehalisi kui vaimseid kirgi. 6. Naba masseerimine tugevdab põrna. 7. Aitab kõhukinnisusest vabaneda. 8. Stimuleerib suguelundeid ja nahka. 9. Vähendab närvipinget. 10. Reguleerib vereringet. 11. Tugevdab naiste suguorganeid, samuti parandab soolestiku ja neerude tööd.


Elustamise puhul, nagu ka igapäevaelu võitlustes ja ettevõtmistes, on kõige tähtsam ki, aktiivsus, energia. Nii et võitluses osutub lõpuks ülimaks relvaks rinzai koolkonna meistrite “kiai” või “kwatz”, sest need mehed suudavad tappa ka ilma ühegi liigutuseta, ilma ühegi relvata – vaid oma ki poolt tekitatud häälega. Isikliku ki’ga, kõikehõlmava energiaga, mis sel hetkel on liitunud kogu universumi energiaga …

Legendid räägivad meile meistritest, kes võisid tappa hiire või roti vaid oma keskendunud pilguga. Vaat see oli tõeliselt tugev ki!

Palun rääkige meile veel ki’st …

Kui asend ja hingamine pole õiged – seda nii võitluskunstides kui zazen’is – ei saa ka ki olla tugev. Et ki oleks tugev, peavad energia, füüsiline jõud ja meel alati pingevabalt tasakaalus olema, ning vahend selle saavutamiseks ja ki soodustamiseks, on õige hingamine.

Kui inimene valdab suurepäraselt tehnikat, kuid energiat ja füüsilist jõudu on vähe, ei saa süsteem toimida. Kõik elemendid peavad omavahel tasakaalus olema. Meenutage lugu kassidest. Kuid rõhutan jällegi – lõppkokkuvõttes on kõige suunajaks meel. Mushin meel, absoluut, milles pole vähimatki kavatsust paigal seista või liikuda; mis on objektiivne ja vaba.

Kuidas ki’d treenida ja arendada?

Zazen’is istudes! Ent samuti valmistades ennast võitluseks, tegevuseks. Tänapäeva lapsed on liiga nõrgad – kaasaegse haridussüsteemi tulemuseks on hädised ja õrnad lapsed, kellel pole piisavalt ki’d.

Obaku õpetaja jagas sageli õpetust kyosaku (pikk lame kepp, mida zenis kasutatakse mediteerija rahustamiseks või virgutamiseks ning millega lüüakse õla kaelapoolsesse piirkonda) abil – kui õpilane küsis liiga palju küsimusi ning püüdis kõike lõputult mõistuse abil analüüsida, siis kutsus õpetaja teda oma kepi abil korrale. Lugu räägib, et ühel päeval sai Obakul löökidest villand. Ta otsis endale uue õpetaja ja kurtis tollele oma muret. Uus õpetaja vastas: “Sinu õpetaja käitub sinuga just nii, nagu tarvis, et aidata sul vabastada oma meel ning leida tõde, mida otsid.” Seepeale naasis Obaku esimese õpetaja juurde, too aga küsis: “Kas said nüüd aru?” – “Oo jaa,” vastas Obaku, ning andis õpetajale korraliku kepihoobi.

Kyosaku on väga hea vahend ki tugevdamiseks. Ainult tugevate vahenditega saame tekitada tugeva ki.

Mis on hirm?

Hirm?

Jah, hirm. Kas inimesed kardavad selle pärast, et neil pole piisavalt ki’d?

Jah. Tegelikult pole vähimatki põhjust midagi karta. Hirmunud inimesed mõtlevad ainult iseendi peale, nad on liiga egoistlikud. Tuleb suuta egol minna lasta, siis kaob ka hirm ühes egoga.

Hirm tuleb sellest, kui seame end millegi vastu.

Isegi võitluses peab meie meel liikuma koos vastase meelega – alati tuleb liikuda koos, mitte vastu. See on tõeline koan.

Inimene peab olukorraga üheks saama, mitte end sellest eraldama. Egoistlik inimene ei ole kunagi julge. Tõelised, traditsioonilised võitluskunstid tugevdavad ki’d, hävitavad egoismi ja hirmu, aitavad õpilasel mõista kahesuse taga peituvat ühtsust, ning arendavad välja mushin meele – meele, kus “mina” on unustatud.

Võitatahtmine ei ole vajalik. Ainult siis, kui inimene seda mõistab, suudab ta tõepoolest võita.

Õige elamise saladus seisneb egost vabanemises. Nii elus kui võitluskunstides on oluline tugevdada tahet ning arendada jõudu ja oskusi. Kuid veelgi olulisem on tugevdada vaimu ning saavutada sisemine vabadus.

Mushin … eimiski.

Kas ki on inimese isiklik energia?

Jah ja ei. See ulatub teispoole inimese füüsilist energiat. Ki on energia, mis loob energiat, liikumise liikumine. Ki on alatises liikumises olev kirjeldamatu eluvoog. Energia on üks selle avaldumisvormidest, mille ki liikuma paneb.

Mis paneb vere kehas voolama, mis tekitab närvilõpmetes aistingud, mis sunnib meie siseelundeid laienema ja kokku tõmbuma? Just ki, püsimatu ja voolav ki, mis annab kogu elule liikumise. Seega tähendab ki’ga üheks saamine ja kokku kuulumine seda, et me ühineme elu algenergiaga. Kui üks pianist või kitarrist mängib suurepäraselt, siis võib öelda, et tegelikult ei mängi mitte tema ki abil, vaid pigem ki ise, võimaldades mängijal kasutada alateadlikult õpitud tehnikaid.

Jaapani keeles on olemas isegi vastav sõna – yowaki, mis tähendab “inimene, kellel on nõrk ki”, ja samuti sõna tsuyoki – “tugeva ki’ga inimene”.

Täiesti tõsi – mõnedel inimestel on väga tugev ki, teistel aga nõrk. Erinevus on selles, kuidas nad suudavad eluenergiat kasutada. Jaapani keeles on ka väljend ki kai yuku – “ki on läinud”. Näiteks pärast seksi või rasket pingutust võib inimene öelda, et ki on läinud. Kuid senikaua, kuni inimene on elus, on temas ka ki’d, ja igaüks peaks oskama seda stimuleerida. Kui ki on kehast täielikult lahkunud, on keha surnud, ning kogu kehaline aktiivsus – veri, hingamine, erinevad organid jne, samuti rakkude elutegevus, pisut hiljem ka ajutegevus – lakkab.

Kas vaim jääb alles?

Võib olla. Kuigi ma ei ole nõus Lääne teooriatega, mis eristavad keha ja meele või vaimu. Vaimul on vaja vormi, mille läbi füüsilises maailmas avalduda, seega keha. Nii et kui keha on surnud, ja me ütleme, et vaim suri samuti, tuleks seda mõista nii, et miski ühines uuesti universumi energiaga. Surres naaseb meie ki kõiksusesse.

Aga muidugi võib alati küsida, kust see kõik üldse tulnud on.

Ütlesite, et ki’d saab stimuleerida. Kuidas seda peaks tegema?

Kui inimene on elus, saab ta kogu aeg väljastpoolt ki’d juurde – põhiliselt hingates, aga samuti toiduga ning läbi vastastike suhete teiste elusolenditega.

Universaalne energia ei jagune millekski, ta lihtsalt on. Meie keha muudab selle energia ki’ks, eluenergiaks. Ki puhul pole tegu millegi abstraktsega – ilma ki’ta ei oleks ka teadvust. Kui ki pole tugev, on elutung nõrk; kui ki on tugev, on seda ka elutung. Nii võitluskunstides kui ka elus üldse vajab inimene palju ki’d.

Parim viis ki akumuleerimiseks on õige hingamine, kus keskendutakse väljahingamisele. Zazen’is on keha liikumatu, kuid ki muutub just tänu õigele hingamisele tugevamaks. Ka suured võitluskunstimeistrid liigutavad end nii vähe kui võimalik, et oleks võimalik keskenduda häirimatult hingamisele – välja ja alla, hara’sse –, samas kui õpilased keksivad mõttetult ringi ja kulutavad oma ki’d.

Peamine ongi see, kuidas me oma ki’d kasutame. Noorena ei mõtle keegi tavaliselt ki kasutamise peale, ent kui saame vanemaks ning keha hakkab üha enam kuluma, muutub see küsimus üha olulisemaks. Siin tulebki mängu õige hingamine, mis võimaldab meil ravida oma vaevusi, uuendada jätkuvalt oma eluenergiat ning säilitada jõuvarusid. Peame aga siiski ettevaatlikud olema, et mitte ki’d asjatult kulutada, ning zazen on selleks hea treening.

Teiseks ki vähesuse teguriks, eriti kaasaja ühiskonnas, on tähelepanu hajutatus, vaimne erutatus, ärevus ja mõtete korrastamatus. Tänapäeval kasutavad inimesed liiga palju aju otsmikusagarat, jättes unarusse hüpotaalamuse alateadliku aktiivsuse, mis aitaks meil kasutada aju süvakihtides toimuvat, instinkte ja intuitsiooni.

Kui inimesel pole piisavalt sellist sorti energiat, jääb ta haigeks – tänapäeval on igaüks rohkem või vähem haige. Ometi saaksime end terveks ravida, kui arendaksime ja toetaksime oma ki’d.

Ki ja keha peavad olema üks, nii nagu samurai “kiai”-hüüus.

Väljahingamise olulisusse tuleb kindlasti uskuda – eks katsuge karjuda, kui parasjagu sisse hingate. Väljahingamine on budo võti – see, ja keskendumine ki õigele väljendamisele.

Mis on keskendumine?

Võime koondada kõik ühte; panna kogu oma ki ja kogu oma energia parasjagu käsilolevasse tegevusse. Keskendumise treenimisel õpime aegamööda koondama kõik oma energiad ja võimed korraga vaid ühele asjale, olles samal ajal teadlik ka kõigest muust, mis meie ümber toimub. Alati tuleb keskenduda ühele punktile – võitluskunstides, nagu ma juba ütlesin, on selleks silmad. Kuid see ei tähenda, et me pole teadlikud igast vastase vähimastki liigutusest – otse vastupidi.

Zazen’is tuleb keskenduda asendile ja hingamisele; võitluskunstides aga – treeningul hingamisele, võideldes vastasele. Peaasi on see, et keskendumine oleks igas olukorras täielik. Kui ma näiteks joon klaasist vett, siis on vee joomine tõepoolest ainus, millega sel hetkel tegelen. Keskendun täielikult vee joomisele. Ja nii alati.

Aga see ei tähenda, et peaksite kogu aeg keskendumise peale mõtlema. Otse vastupidi – mõelge oma keha ja instinktidega. Intuitsiooni abil on võimalik tajuda absoluutselt kõike.

Jaapanis räägitakse üht lugu pimedast samuraist, keda ükski vastane ei suutnud isegi puudutada. Samurai seisis liikumatult nagu kivi, ja ootas, sest ta suutis intuitsiooni abil tajuda vähimatki liikumist oma ümbruses.

Niisugune saavutus on täiesti võimalik. Mõelge näiteks kõigile neile erinevatele asjadele, millest te zazen’i ajal teadlikud olete. Kuigi istute täiesti liikumatult, teadvustate ometi ümbritsevate inimeste väiksemaidki liigutusi – te näete meele silmadega.

Keskendumise omandamiseks on vaja harjutada, keskenduda igale tegevusele ja liigutusele, mis tähendab tegelikult keha ja meele loomuliku seisundi juurde tagasi pöördumist. Lõpuks ei ole tahe ja kavatsus enam aktiivsed ning tulemus saavutatakse automaatselt, loomulikult ja alateadlikult.

Ja ilma väsimata. Samas – seni, kuni kasutate tahtejõudu, väsitab see otsmikusagarat ja ühes sellega ka inimest tervikuna. Võistlustel väsivad algajad väga kiiresti, sest nad on jäigad ja pinges ning kaalutlevad pidevalt, millist liigutust sooritada, millal rünnata jne. Täpselt nagu näitleja, kes mõtleb rolli mängides oma osa peale ja mängib seetõttu halvasti – tegelikult pole tal tarvis teha muud, kui oma rollis elada. Loobuge kõigest üleliigsest. Need, kes on zazen’i praktiseerinud, mõistavad seda suurema vaevata.

Milline ikkagi on õige tee?

Pöörake pilk oma meelde, siin ja praegu. Zenis on üks koan, mis ütleb: “Tee on see, millel seisate.”

Ent kuidas tuleks seda teed järgida?

Treenides oma keha ning zazen’is mediteerides; samuti meelt arendades. Ent inimene ei tohi muutuda liialt intellektuaalseks – see kulutab liiga palju ki’d. Arvesse tuleb võtta ka seda, et igal inimesel on oma tee, oma isiklik universum.

Väisite ükskord, et zazen on treening surmaks, ja võitluskunstid on treening eluks. Kas see tähendab, et peaksime tegelema mõlemaga?

Jah, sest kaugemas perspektiivis on võitluskunstide eesmärgiks säilitada vastandlike jõudude keerises elu, zazen aga lahendab surmaga seotud küsimused.

Ütlen sageli, et zazeni’ga tegelemine on nagu oma kirstu ronimine – mõlemal juhul tuleb lõpuks kõigest loobuda. Zazen ja võitluskunstid võivad teineteist täiendada, kuigi tänapäeval on võitluskunstid muutunud pigem üheks võimlemise vormiks, mis on kaotanud oma algse sügavuse. Zazen’is on aga siiani säilinud lakkamatu enesevaatlus; ning asend, mis on igavene.

Dogen on kirjutanud: “Tuhk ei saa vaadata küttepuid, küttepuud ei suuda näha tuhka.” Ehk siis teiste sõnadega – kuni olete elus, peate keskenduma elamisele, ning kui surm hakkab kätte jõudma, peate loobuma elust ja oskama surra. See ongi tarkus.

Kuid mis on üldse elu, mis surm?

Kui inimene tahab tõeliselt elada, peab ta õppima tundma surma iseendas.

Elu on olevikuhetkede katkematu järgnevus, lakkamatu keskendumine sellele, mis toimub siin ja praegu. Inimesed, kes muretsevad tuleviku või mineviku pärast, ei mõista, et tulevik ja minevik pole muud kui illusioon.

Meil tuleb vabaneda oma sisemisest vastuolust, mis põhineb vastuolul kahe erineva ajupoolkera vahel, ning mis mõjutab kogu meie elu, perekonda, sotsiaalseid suhteid, sisemaailma.

Ainus viis sellest vastuolust vabaneda on hannya ehk mõistmise abil.

Mõistmisel on kaks nägu – üks on karm ja külm, teine heasoovlik ja kaastundlik. Täpselt nagu minu nägu – mõnikord nii range, et mõjub kõigile hirmutavalt, teinekord aga nii rõõmus, et igaüks tahaks mind lausa suudelda.

Ent kui keegi mind parasjagu ründab, ei saa ma ju kõige selle peale mõtlema hakata. Mida siis peaks tegema?

Ei mingit mõtlemist. Tegutsege, kuid arukalt. Inimene peab igas olukorras kasutama oma mõistust. Kuid ründaja on teist tugevam ning te arvate, et pole erilist lootust temast jagu saada, siis on arukam põgeneda. Milleks lasta end läbi peksta? Kuid muul juhul tuleb võidelda. Ilma ägestumata – kasutades instinkte, jõudu ja tarkust.

Kas seda võib pidada võitluskunstide saladuseks?

(Pahvatab kõigepealt naerma ning vastab siis juttu ilmestavate liigutuste saatel) Ühel päeval tuli noor ülbe samurai kuulsa kendomeistri juurde ja küsis: “Milles seisneb teie kunsti saladus?” Meister võttis ükskõikse näoga maast kaika, keerutas seda mitu korda ümber pea ning virutas siis samuraile korraliku obaduse. Päris kena satori, eks ole!

Arvatavasti oli see noorele samuraile hea õppetund …

Muidugi oli, sest selle andis tõeline meister. Noormees oli niisuguse õppetunni kindlasti ära teeninud. Ärge olge liialt kinni oma arusaamades, ärge otsige igalt poolt kindlaid reegleid ja juhiseid. Iga olukord nõuab meilt varasemast erinevat reageerimist.

Mis on üldse hea, mis halb? Hannya, sügav mõistmine, peab näitama kätte õige lahenduse, õige liigutuse.

Kuidas keskenduda – see on kõige olulisem küsimus. Iseennast jälgides. Siis suudab inimene näha oma karma nõrku kohti ning saavutada kontroll oma bonno’de – ihade ja kirgede üle. Selle saavutamiseks ongi zazen – suurepärane inimhinge peegel, mis võimaldab meil oma puudusi parandada.

Kui me ei tegele zazen’i või mõne muu sarnase praktikaga, mille abil oma erinevaid külgi tasakaalustada, siis areneme parimal juhul vaid osaliselt ning muutume kas liialt vaimseks või liialt materialistlikuks.

Just siin peitub tänapäeva tsivilisatsiooni suurim eksimus ning kõikjal valitseva kriisi peapõhjus.

Oskus kontrollida ja juhtida iseennast – see ongi elu saladus.

Oskus kontrollida keha ja meelt, mis on lahutamatud. Oskus kontrollida elu ja surma.



Tõlgitud Taisen Deshimaru raamatust “The Zen Way to the Martial Arts”.

link